Sunday, November 10, 2013

Thomas Bernhard "Vanad meistrid"

9/10

Teadvusevoolulik raamat ühest mehest, kes näib vihkavat kõike, eriti kunstiga seotut, eriti veel sellist, mis Austriaga seostub, eriti veel seda, mis on tõstetud pjedestaalile.
160 lk ainult. Üsna lahedalt loetavat teksti. Stoorit pole, aga huvitav on ikka.

Alustan seekord tekstinäitest:

Raamat on  stiililiselt järjepidev, mistõttu on siinkohal võimalik võtta lihtsalt suvalise koha ette ja...

/.../ Selles uurimuses tuleks tõenäoliselt siiski kirjeldada iinlasi Euroopa kõige räpasemate inimestena, arvas Reger. Kui rõõmus ma olen, ütles ta, et Ambassadoris on uus tualett, Kunstiajaloolises Muuseumis on ikka veel see vana. Kuna ma saan ikka vanemaks ja ei lähe nooremaks, pean ma viimasel ajal ka Kunstiajaloo Muuseumis üha sagedamini tualetii minema, ütles Reger; neil asjaoludel, mis siin ikka veel valitsevad, on see mulle iga päev närvidele käiv ebameeldivus, sest Kunstiajaloo Muuseumi tualett ei kannata mingit kriitikat. Nagu ju ka Muusikaühingu käimla ei kannata mingit kriitikat- Kord lubasin ma endale isegi seda nalja, et poetasin ühte oma Times'i arvustusse, et tualett Muusikaühingus, seega ülimas kõigis ülimatest Viini muusikatemplitest, on kirjeldamatu ja et sel põhjusel, sel skandaalsel klosetipõhjusel nõuab Muusikaühingusse minemine mult iga kord eneseületamist, ütles Reger, ja et ma väga sageli juba kodus mõtlen, kas lähen Muusikaühingusse või ei, sest oma vanuses ja oma neerudega pean ma ju vähemalt kaks korda ühe Muusikaühingu õhtu jooksul käimlasse minema /.../

Kas pole mitte omamoodi jabur? Kujuta ette, kuidas sa seda kellelegi ette loed, :). Selle raamatu avalikud lugemised oleks väga naljakad, mina tuleks küll sellist kuulama.
Tuleb rõhutada, et see pole väljaotsitud koht, vaid lihtsalt üks näide raamatust, kust seda saab veel ja veel.

Lugedes tuli posu mõtteid ja muljeid, aga siis vaatasin tagakaant ja seal oli tõlkijal Mati Sirkelil põhiosa mu mõtetest juba palju sõnaosavamalt ära öeldud. A ta siiski lähtub lugejast, kes on lugenud raamatu läbi, nii et võin mõned sõnad ikka öelda.

Thomas Bernhard - üks neist kirjanikest, kes kuulu järgi võinuks pälvida Nobeli preemia, aga suri enneaegselt (58-aastaselt). Sellesse nimekirja kuuluvat veel Ryszard Kapuściński ja miks mitte ka Jaan Kross.
Seda nimekirja tuleks aga eristada autorite nimekirjast, kelle ilmajätmine preemiast on häbiasjaks Rootsi Akadeemiale, nagu Borges, Proust ja Nabokov.

Algul kui kuulsin, et on mingi Austria kirjanik, keda mainitakse Nobeli-väärilisena, ja kes on haigelt antipatriootlik, tuli meelde Elfrede Jelinek (Nobeli preemia võitja, kes oli ka ääretult Austria-vastane olnud. Ajakirjanduses kihas see teema kunagi). Mis värk nende heade Austria kirjanikega on, et nad peavad põhjalikult sarjama oma riiki, ma ei tea.

Kunagi lugesin üht Liina Lukase artiklit Thomas Bernhardist, mis kirjeldab seda viha ja vaenu, mida ta oma tegevusega on teinud, aga samas hakkas tekitama huvi. Peaasjalikult vast kirjanikuna, keda eesti keeles veel pole - midagi kauget, kättesaamatut ja seetõttu huvitavat.
Teisalt lõpetas Liina Lukas artikli uudishimu sisendavalt:
Usun, et Thomas Bernhard võiks leida Eestis soodsa vastuvõtu: jätkub ju meilgi elutervet enesekriitikat ja sarkasmi oma komplekside ja ajaloo mustade laikude suhtes, nagu seda on tõestanud Ivan Orava tohutu populaarsus (hoolimata sellest, et meilgi on mõni pidanud Kiviräha naeru ilkumiseks pühaduste kallal).

Mitte niivõrd see Ivan Orava küsimus, ei otsi ma siit uut Kivirähka, aga vast siiski see, et kas ühel Austria "pesapilastajal" (ja ma ei teagi, kas see on mingi tema hüüdnimi või lihtsalt kunagises arvustuses kõlanud arvamus, mida kõik Eesti arvustajad üle kordavad) on öelda midagi universaalset.
Ühesõnaga, kas on lihtsalt skandaalne kirjanik või on ka tegelikult hea ja näiteks minulegi nauditav.

Hüva, mõningad tähelepanekud:
1) raamatus pole lõike - see on üks järjestikune tiraad.
2) raamatus räägib Reger, aga Atzbacher kirjutab seda üles. Iga natukese aja tagant kõlab täiesti tarbetuna näiv "ütles Reger".
3) aga see "ütles Reger" ei saa päris tarbetu olla, sest raamatu kaanel on juba öeldud: "Komöödia". Kõik need "ütles Reger"-id distantseerivad juttu autorist, need lasevad jutul libiseda sujuvalt tõsisest kriitikast eneseirooniaks - satiiriks sellise naeruväärse kompromissituse vastu.
4) Teisalt pole see üle võlli minev tekst ühest kõigevihkajast - mingi ülima misantroobi väljajoondumine -, vaid tundlikult kirjutatud tekst mehest, kellega vahel tuleb nõustuda ja kelle jutt on vahel naeruväärne.
5) see naeruväärsus, satiirilisus jne, on osati ka kommentaariks temale enesele - mingi pilguheit tema varasemale loomingule, võib-olla tema kui pesapilastaja imagole.
6) selles tegelases on ent siiski oma inimlikkus. Lõpp on iseäranis õrn. Ja kui esimesed sada lehekülge tundus ta lausa totter tegelane, siis viimastes lehekülgedes hakkaski mingi osa tema kirutavast tunduma võigas, vastik, eemaletõukav.

Mõnele võib see raamat ühekülgne olla - pikk räntimine sellest, kui nõme on see ja too ja see kolmas. Minu meelest inimlik tasand heastab seda. Ja teistpidi võttes - see ühekülgsus mõjub mulle praegusel juhul tegelikult stiililise ja sisulise järjepidevusena.

Ma üldjuhul armastan kirjanikke, kelle tekstis on tajuda soe sümpaatsus. Seetõttu meeldib ka Zweig - kui ta kirjutab nt mõnest oma vaimustusobjektist, on ta täis sellist nauditavat õhinat autori suhtes, mis nakkab ka lugedes - samas Viivi Luik, kellele omistatakse mingit tohutut empaatiat, ei meeldi mulle. Kirjutab hästi, aga kuidagi kumab läbi mingi sapine umbusk kõigi kaasinimeste suhtes...
Ma ei osanud arvata, kuidas tunduks Thomas Bernhard.
Tema loomingus on ikkagi mingi sümpaatne haavatavus, mis kuidagi ridade vahelt paljastub. Üksildustunne ja õrnus ja nii. See tema kompromissitu kriitika, nagu järelsõnagi annab mõista, puudutab ka teda ennast - ja see teeb ta kuidagi ligipääsetavamaks.

See pikk kurjustamine tundus natuke naljakas - näha, millest kõigest läheb tal hari punaseks... mingi koht ajas lausa naerma, et näe, nüüd jäi talle isegi see täiest triviaalne asi (ei mäleta, mis) hambu.
Aga ta oli südamega kirjanik.

Thursday, November 7, 2013

Miguel de Unamuno "Udu"

Tegelt on mul sama jutt ka Ulmekirjanduse BAASis. A võib ka siia üles panna. 

4/10

Raamatu kohta, mille nimi on "Udu", on tegemist täiesti selge ja konkreetse tekstiga. Romaan on kuni viimase kolmekümne leheküljeni küllaltki seebikaline lugu mehest, kes raamatu kestel armub kahesse naisesse ja kaalub, kuidas säärase olukorraga toime tulla. Aga – viimase 30 lehekülje kestel toimub suur pööre. Peategelane läheb abi küsima Unamunolt, selle raamatu autorilt. Ja too tunnistab, et peategelane on üksnes tolle kirjutatud raamatu tegelane, mitte mõni elav ja hingav olend.

See on pööre, aga vast mitte puänt – sellele osutab kogu sekundaarkirjandus. Seega võib rääkida sellest kui raamatu ühest põhielemendist. Samas tuleb öelda, et kui teada selle teema ilmumist, siis oskab leida küll teatud vaevumärgatavaid temaatilisi vihjeid, nii et see pole lihtsalt ulmelise elemendi sokutamisega raamatu lõppu, kas siis tüdimusest või millest tahes, vaid mõeldudki niimoodi. Ja raamatu lõpp on sellest täiesti sõltuv.
Asusin seda raamatut küllaltki lootusrikkalt lugema, sest "me oleme raamatus"-teema on põnev. Esiteks probleem „kõik siinsed teod on juba ära kirjutatud“-determineerituse ja vaba tahte olematuse suhtes. Tegelaste eheduse küsimus. Hingerebestava traagilisuse tühisus (või mõttekus või mida iganes). On küll huvitavaid tahke, mida käsitleda.

Hiljaaegu Eestis avaldatud „Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu“ tegeles näiteks sellega. Ehkki raamat jättis natuke soovida (esiteks, ilma selle elemendita olnuks see täiesti mõttetu noortesoga; teiseks, seda elementi rakendati kujutlusvõimevaeselt), meeldis teema olemasolu mulle sedavõrd, et raamat oli ikkagi kuidagi huvitav. 

Nii et kui sel teemal tehti juttu Unamuno „Udust“, eeldasin midagi päris kiiduväärt.

Mis meeldis:
Kirjandus on suhtunud sellesse kui kõrgkirjandusse, nii et tõlge on igati nauditava keelekasutusega ja saatesõna on toredalt kõrgelennuline. Raamatu lõpus olid kommentaarid.

Mis ei meeldinud:
1) Autori taotlus teha uut romaanitüüpi, hisp keeles „novela“ asemel „nivola“. Jüri Talvet on proovinud eestikeelse vastena sõna „raamon“, aga see pole kinnitunud, sest lihtsalt ei ole seda õiget kõla.
Häda pole mitte selles kavatsuse ambitsioonikuses. Idees peaks üks nivola olema romaani destilleerimine selle kõige olulisematele elementidele – armastus, surm ja nii. Nii et palju dialoogi, omajagu siseanalüüsi, vähe kirjeldusi, vähe konteksti (ajaloolist nt) jne. 

Raamat on vana ja vahepeal on minu meelest midagi sarnast juba saavutatud. Minu meelest Herman Hesse „Siddharta“ enam-vähem vastab sellisele kirjeldusele. Kindlasti on paremaid ja üldtuntumaid näiteid, aga esialgu piisab sellestki. 

Lühiromaani mahuga on võimalik edasi anda suurema romaani mõõtu, aga hakata seda nimetama uhiuueks žanriks, kui tegemist on vaid autori isikliku stiilieripäraga, on minu meelest õõnes ambitsioonikus, mida lugejal ei tasu tõsiselt võtta.

Unamuno puhul oli aga nii, et kui raamatust õgvendada kõik peale armastuse, surma ja nii, siis jääb alles vaid seebikamaterjal. Hispaanlased! A, ja mõni filosoofiline dialoog, sest Unamuno on filosoof.

2) peategelane. Mul pole midagi selle vastu, kui tegelane on kas otsustusvõimetu vastu (head raamatut see ei riku) või südameasjadega manipuleeriv (Jago on mu lemmik Shakespeare’i tegelane, Petšorin on khuul, ). Siin aga mõjusid nõmedalt Augusto manipuleerimiskatsed (mida ta ise nimetas vaatluseksperimentideks) ja tema „traagika“ ei tundunud piisavalt väljapääsmatuna. Tal on armastus kahe naise vastu – üks on tema vastu täielik peletis, teine on tore ja armas, ainult et esimesse armumine oli õigupoolest tema esimene suur armumine. Tal oleks vaja üht sellist inimest: http://imgur.com/VYTac

3) Autori tohutu ego, mis kõiki v-b ei segaks, aga mind häirib. Kõige märgatavamalt kumab see minu meelest läbi siis, kui ta edvistab nivola-vormi leiutamise üle. Leidsin raamatust kaldkirjaga eraldatud jupi, mis võiks seda kenasti ilmestada:

Samal ajal kui Augusto ja Victor pidasid seda nivolalikku vestlust, mina, autor, kes on kirjutanud selle nivola, mida sina, lugeja, käes hoiad ning loed, muigasin mõistatuslikult, nähes, et minu nivola tegelased astusid minu kaitseks välja ning õigustasid minu meetodeid, ja ma mõtlesin endamisi: „Kui kaugel on need lihtsameelsed mõttest, et nad ei tee midagi muud, kui püüavad õigustada seda, mida mina nendega teen! Nii ka inimene, kes otsib põhjendusi enda õigustamiseks, ei tee rangelt võttes muud, kui õigustab Jumalat. Ja mina olen nende kahe nivolaliku vennikese jumal.

Nagu näha, autorile hakkas võim pähe.

Lisaks on selles jupis üks asi, mis võib-olla kõiki ei segaks, aga ikkagi. See, et jutustaja muigab „salapäraselt“, tuleb hiljem veelkord esile ja see riivab silma. Kellele on see salapärane? Raamatus pole ju kedagi, kes tema salapäraseid naeratusi näeks ja salapäraseks peaks. Kas siis äkki lugeja jaoks? Või on need salapärased hoopis autori enda jaoks – aga kuidas see üldse toimima peaks? Ühesõnaga, tegemist on mingi „the shady figure smiled MYSTERIOUSLY“-värgiga, mis tundub kohmakas ja tõtt-öelda amatöörlik.

Kui see oleks lihtsalt halb raamat, siis poleks hullu – kõik raamatud polegi head, Sturgeoni seadus ja puha. See jäi mul aga kimpu, sest autorit koheldakse kui kvaliteetkirjanikku. Raamatul endal on korralik eessõna ja kommentaarid, sellele lisaks on Talvet ühes artiklis öelnud: „Kirjanikuna polnud ta vähem andekas kui tema järelkäijad Camus ja Sartre“, lisades sellele veel: „Oli ehk koguni vaimurikkam, sest“ tegeles selliste metamängudega.

Ehkki filosoofilised vestlused olid omamoodi toredad ning „see on raamat“-osa ka huvitav, ei väärinud ülejäänu hea kirjanduse nimetust. Ja sellest hoolimata on kogu ta retseptsioon täis kiitmist... Ju siis on asi minus. 

Doris Lessing "Kuldne märkmeraamat"

10/10

Valisin selle oma ettekandeteemaks ühes aines. See läks väheke lörri. Lugesin raamatut mitu päeva (veendusin taas, et see on minu jaoks raamat, mida võiks iga aasta lugeda, sest miski seal mõjub, väga hästi ja kaasa elama panevalt mõjub, kuidagi totaalselt vallutab ja veenab) ja kirjutasin märkusi ja märksõnu ja nii edasi. Ja lõpuks ei pühendunud ettekande valmiskirjutamisele, vaid mõtlesin, et teema on eneses läbi tajutud ja suudan mõninga läbimõtlemise järel midagi rääkida. Puhtalt elevuse pinnalt.

Selle elevuse positiivse mõju nullis ent ära mingi kummalisel kombel puhkenud rambipalavik. Ja ka loomulikult see, et arvuti on meil katki - meil on tahvelarvuti laenuks saadud, millega midagi teeb ära, aga vastu ööd ei kirjuta sellega ettekannet valmis. Millest on kahju, sest see on minu modus operandi - end kokku võtta viimasel hetkel, tajuda mingit inspiratsioonilist "ah, aga tegelt on see ju lihtne"-t ja see mure endast välja kirjutada. Üks tore katarsis.

Njah. Niipalju kunagi olnud ettekandest. Mingi aeg kirjutan ka raamatust. A mitte praegu.

Draamaklassika põhitekstid, esimene seminar

Olen vahepeal blogi vähe unarusse jätnud, ehkki loetud on küll ja üht isegi arvustatud (Unamuno "Udu" kohta kirjutasin juba mujal - vaatab, kas kirjutan midagi värskemat tasapisi settinud mulje baasil või viskan lihtsalt lingi BAASi.)

Seekord ei arvustaks aga ühtainsat raamatut, vaid üheainsa neljatunnise seminari jaoks loetud näidendeid.

Need olid:
Tšehhov: "Kirsiaed" ja "Kolm õde" (millest seekord lugesin ainult Kirsiaeda)
Ibsen: "Nora ehk Nukumaja" ja "Metspart"
Strindberg: "Preili Julie" ja "Isa"
Gogol: "Revident"

Suur teema: realistlikud näidendid.
Täpsemini: Kodanliku ühiskonna hääbumine (eriti Tšehhovil ja Ibsenil). Naisküsimus (eriti Ibsenil ja Strindbergil). Kokkuvõtlikult: vanade väärtuste üsna järsk asendumine.

Näidenditest:
toredad olid.
Tšehhov mulle eriliselt ei meeldi näitekirjanikuna. Novelle olen temalt liiga vähe lugenud ja liiga ammu. Näidendite puhul on aga tunne, et näitlejad võiks siin palju ära teha. See paistabki lugedes jäävat poolikuks või kuidagi... nagu mingit lisavunki vajavaks. Ja see lisavunk olekski ehk lavastajakäsi. See on ehk etendamiseks seetõttu väga hea tekst - Tšehhovi hääl ei kõmise üle lavastaja omast, vaid nõuab vähemalt sama head omavahelist häälestumist nagu võrdselt oluliste näitlejate ansamblimäng.

Kui "Kirsiaed" oli väärika ühiskonna hääbumisest, siis "Kolmes ões" oli see ühes punktis isegi lisavungi saanud - Wikipediast lugesin agaralt selle kohta enne seminari (otsustades mitte sõna võtta, aga jälgida, mis räägitakse) ja nägin, et üks tegelastest, mingi flirtiv ja veidi labane karakter, kes tapab kellegi duellis, meenutavat "Meie aja kangelase" Petšorinit. Ainult et erinevalt Lermontovi byronic hero'st polnud tegemist traagilise ega mingis antikangelaslikus mõttes heroiseeritud karakteriga, vaid pigem irooniaga. Teatava paroodiaga sellisest karakterist.

Ibseni kohta on näiteks A. S. Byatt öelnud, et tegemist Euroopa olulisima näitekirjanikuga pärast Shakespeare'i. Vast on see ikkagi jama jutt, sest Moliére sündis 6 a pärast Shakespeare'i. Isiklikud maitsed isiklikeks maitseteks, tahaks teada, kuidas tavakaanon seda plaatinavara tajub. Kas mitte:
Sophokles => Shakespeare => Moliere => veel keegi => Tšehhov.
(Ja ometigi on ta Wiki järgi "most frequently performed dramatist after Shakespeare. Nii et ehk on kogu see aeg mu kaanonitaju olnud mööda.)

A tõeliselt esiletõusev autor on ta küll, isegi väga heade näitekirjanike hulgast. Mõjus sümpaatse ja peene psühholoogiatajuga autorina.

Eriti kui lugeda teda Strindbergiga kõrvuti - Strindberg, kes väljendas oma loomingus teatavat naistevastast hoiakut (siinkohal Anu naerab), kirjutas oma "Isa" väga lineaarselt. Tegevus viis väga üheselt ainuõige traagilise lahenduse juurde, mis kirus domineerivaid naisolendeid, seadis nad deemonlikku valgusesse.
(Sealjuures räägiti seminaris aga toredalt, et tegelt pole see vihkamissuhe nii ühene midagi - Strindberg jõudis elu jooksul mitu korda abielluda tugevate naistega, seal polnud vaid vihkamine, vaid ka tugev armastus. Ja kindlasti olid ka näitlejannad tänulikud, et oli keegi näitekirjanik, kes pakkus neile sedavõrd häid rolle.
Juhul kui nad suhtusid neisse karakteritesse kui headesse ja perspektiivikatesse rollidesse ja mitte kui enesemüümisse - populaarsed ja oma olemusele vastu käivad rollid.)

Ja Gogol oli lihtsalt tore. Naljakas tekst. Kunagi ammu lugesin seda väga kiiresti, teadmata enne lugemist, millest see räägib. Saamata õieti targemaks - äravahetamiskomöödiat, kus palju nimesid (mis tuhistaval lugemisel võivad ka mitte eristuda) ja mõnus intensiivne huumor, ei maksa ikka kiiresti lugeda. Pärast seminari lugesin selle mõnuga läbi.

A panen ka mingid punktid:
Kirsiaed - 6
Isa - 6
Preili Julie - 7
Nora - 8 (lõpp ei mõjunud veenvalt - mille üle ka arutlesime pikalt)
Metspart - 9
Revident - 9

Ootan suure huviga detsembris toimuvat järgmist seminari. Vast ei hakka enam paari viimase päeva peale seda lugemist ajama - seekordsetest pole ma pooli neist varem lugenud. Ja ehk tasub ka jooksvalt täiendada blogi nende näidenditega - siis on vähemalt endalgi järje peal, millest seminaris rääkida.

Siin saaks ka tõstatada küsimust, kas need haakuvad ka fin de siecle'i ehk sajandilõpu kirjandusega, mida sai eelmise kevade jooksul ühe aine jaoks loetud. Ka sealsed tekstid tegelesid selle muutunud oludes, kummalises olevikus orienteerumise küsimusega (Rilke "Malte Laurids Brigge" ja Musili mingid asjad jne).

Kui romaanikirjanikust eeldakski seda teravat ühiskonnakriitikat - introvertide "maailm on nii kummaline"-väljendusi, mis võis ju lisavunki saada sajandivahetuse paiku, ent võiks ka jääda kirjandusse suletud nähtuseks.
Kas poleks siis mõeldav, et moodustub kirjanike kildkond, mis lähtub teineteise loomingust ja maailmapildist ja kõnetatakse just teineteist? Sageli öeldakse: selleks, et olla hea kirjutada, tuleks palju lugeda. Ent selleks, et olla oivaline kirjanik, tuleks selle kõrvalt ka palju elada. Labane klišee, ma tean, aga siiski - paljudele piisab paljulugemisest ja nii viibitakse oma loominguga kirjandusmaailmas ning mingit ühildumist tavaeluga ei pea seal olema.

Teater ei saa niimoodi.

Ühesõnaga, haakumine toimub. Ja võib-olla see, et teatriski need teemad niimoodi läbi mängitakse, kinnitabki selle dilemma universaalsust. Ei ole ainult ülitundlike romaanikirjanike hellus, mis laseb seda tajuda, vaid oli teema, mis kõnetas publikumasse.

Friday, October 11, 2013

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

Smilla on üks üksildane naine, kes tunneb armastust ainult väikese poisi Esaja vastu. Poiss mõrvatakse ja Smilla hakkab selle tagamaid uurima.

Et raamat mulle ei meeldinud ja et aega on vähe, panen üksikud märksõnad. Aga ma ei oska eriti märksõnu panna, nii et vaatan, kuidas välja tuleb...

Taani kirjanikest olen enne lugenud teenimatult varju jäänud põnevat autorit nimega Svend Aage Madsen, kes kirjutas eesti keelde tõlgitud (aga inglise keeles veel olemata) teose "Jutustada inimesi".
Too oli matemaatik ja kirjutas tolle raamatu nii, et see mõjus nagu maagiline realism, aga polnud nii pehme, voolav, peaaegu naiselik, vaid kuidagi karmim, teravam. No ütleme siis ära selle provokatiivse sõna: mehelikum.

Peter Hoegi lugemine meenutas kuidagi seda matemaatilisust või teatavat teadusihalust. Sealjuures oli aga mingi ebamaisuse tasand sees. Mitterealism. Mitte ka õhkav romantism. Aga mitterealism.

Ma ei saanud selle raamatuga aga kontakti. Anule see meeldis, aga see ei hakanud mul töötama. Siis poolepealt küsisin ergutavaid kiidusõnu sellele raamatule Kristinalt ja Svenilt (vahel aitab see raamatule paremini häälestuda) neil jagus neid.
Võimalikud põhjused:
1) Smilla oli üks küüniliselt kirjutatud tegelane ja see raamat üks küüniliselt kirjutatud teos.
2) ma ei lugenud seda õige tempoga (tavaliselt mingi paarikümne tüdinud lehekülje kaupa, kuna ühel istumisel ma nautisin seda üllatavalt põhjalikult - võtsin mitu tundi järjest lugeda ja õhukese akna all jaheda ilmaga. Mingi külm imbus läbi riiete, mis sobis sellele raamatule. Seda peakski vist korraga palju lugema, et see õigesti mõjuks. Kui aga lugeda "oh, mul on paarkend minutit vaba aega, hakkame aga sirvima!", siis see ei käivitu.
Sellise raamatu ahmimine poleks mõni suur *VUUŠŠŠŠ*, vaid pigem nagu tasapisi oma õõnestustööd sooritav *kriuuks* *kriuuuks* *kriuuuuks*. Tookord vist midagi sellist oligi. Aga see mõjub kinnitusena, et peaks alati kaasas kandma mitte "parasjagu loetavat" raamatut, vaid vähemalt kaht sellist - üht mitmetunnist ja teist jupikaupa ideaalset.

Võib-olla magistriaasta praegusest ebakorrapärasest režiimist tulenebki, et eelmine sissekantud raamat, mis oligi jupikaupa loetav, avaldas väga positiivset muljet ja see siin üht raugelt öeldud "meh"-i.)
3) liiga vähe seksi.

Juhan Smuul "Jäine raamat"

Reisipäevik ühest merereisist, Eestist Antarktikasse. Põikega Austraaliasse (kommunistliku Eesti Kirjanike Liidu esimees kohtumas väliseestlastega, väike maailmade põrkumine)

Tahaks nagu piirduda tsitaadiga. Ja ma esialgu kavatsesingi seda (kuna tema proosa mõjub haruldaselt ilmekalt ja kuna ma mingi hetk lugesin üle seda, kuidas ma Javier Mariasest kirjutasin ja nägin, kui kaugele võib mu kohmakus ikka küündida).
Kahju, et viisin mingi aeg teise raamatukokku ära; et siinses raamatukogus pole see kohe kättesaadaval ja et mul on tuju praegu see sissekanne ära teha.
Nii et kirjutan siis oma muljet...
Mida on mul aga öelda, mida Smuul paremini ei ütleks?

Ainult seda, mida distantsilt saab väita.
Näiteks seda, et ta on väga soe ja sümpaatne inimene. (Võib-olla oleks õigem öelda, et "kirjutades jääb temast mulje kui väga soojast ja sümpaatsest inimesest", aga selline pooltoonide otsimine jätaks mulje, nagu see mulje oleks sihipäraselt loodud. Selline mahendamine rööviks üheseltmõistetavuse mõttest, et Smuul on südantsoojendavalt tore, isegi oma pahameeles ja vähestes virutadatahtmistes.)

Teiseks võib kirjeldada, kuidas mõjub tema rahvapärasus.
Meenub Luts. Aga "Kevade" tuli ikka teisiti - Smuuli ei kimbuta sisemine Arno. Kus ta ongi tõsine, seal pole ta melanhoolne, vaid süngelt analüütiline. Ja ikka moel, mida on huvitav lugeda.
Nii et ehk läheneb asi Tammsaarele (sest Tammsaarel on ju olemas rahvapärasus - mitte ehk samasugune, aga mingi keeleline mahlakus või ilmekus on siiski, mis teeb selle pikkade romaanide mehe üheks ohtralt tsiteeritud kirjanikuks).

Siin on aga Smuuli võimete (üks) piir(anguid). [nõmedad sulud natuke - nagu ma tahaks seda mitmust sinna lisada mingisuguse üleoleva kriitilise muhelusega. Tegelt on vastupidi - igasugu kirjanikel on terve hulk piiranguid ja nõrkusi ja seda tahaks kuidagi tunnistada, et Smuul pole ka ilmselt mingi erand, aga ainus puudujääk, mida ise tahaks talle omistada, on see järgnev.]

Ta ise juba kirjeldab oma püsimatust ja distsipliini puudumist. Aga ka seda, kuidas ta ei pea end Suureks Kirjanikuks. Vast mitte üksnes distsipliini puudumise, vaid ka andelaadi erinemise tõttu. Kirjanikuks kui mingiks ebamaiseks poeetiliseks nähtuseks (või religioosseks, aga mis seal vahet?). Pigem kirjeldab ta end kui üht teerajajat tulevastele kirjanikele.

Nii et väga lahedalt kirjutatud jupid. Läbivalt äge rahvapärane stiil. Sellest on puudu mõni eetiline või esteetiline missioon, mis osati markeerib Suuremaid Kirjanikke ja mis siis?
Nii et võiks öelda, et "need seal" on Suured Kirjanikud, see siin aga niisama tore.

Keegi olevat kuskil kirjutanud artikli temast kui ühest... mis see oligi, kaotsiläinud geenius? Poolik Meister? Mul pole meeles õige termin (kui seda oli) ja ei tule tabavat sõnastust selle asemele. Ehk tõesti. Seegi ent üks võimalus.

Friday, September 13, 2013

Javier Marias "Nii valge süda"

8/10


Lugu ühe perekonna ammusest saladusest, mida terves romaanis justkui ei käsitleta - kuni raamatu lõpus see lahendatakse.

Žanri poolest tundus esimese stseeni järel, et ehk on krimka või thriller vms. Tegelt mitte - õigupoolest on see üks heietamine, elu analüüsimine jms. Süžee pole põhiline, ehkki siingi on huvitav lugeda natuke totraid vahejuhtumeid, põhirõhk ikkagi väikeasjade ületõlgendamises.

Mõneti meenutas raamatut "2666", kus iga natukese aja tagant tuli huvitavaid mõtteid ja käsitlusi, aga siin ei jää need rippuma omaette, lootes haakida end Sinu teadvuse tagumisse ossa või rabades oma ehedusega, vaid siin ühendatakse need mõtted elegantselt omavahel ja raamatu süžeega. See on ehk põhiline, mis lugemise järel jääb - sellised elegantsed heietused, põnevad mõttearendused ja teadmine, et raamatu sisu andis neile olemisõiguse. Originaalsena mõjuvaid käsitlused armastusest, abielust, kuulmisest ja mälust. Sellised, mis mõjuvad universaalseina - ta räägib ja lugedes ütled, et nii ongi - ja kõigest hoolimata ei ole tunnet, nagu oleks seda varem kuulnud.

Artiklid, kus arutletakse Javier Mariast, räägitakse temast kui ühest olulisemast tänapäeva romaanikirjanikust. Ühes päris uhkes nimekirjas (viimase 25 aasta parimat hispaaniakeelset romaani) figureeris see raamat 6. kohal (hiljuti loetud "2666" on III kohal).

Ise olen temalt lugenud "Kirjapandud elusid". Too tekitas mingit üdini sümpaatset tunnet - nagu oleksin sattunud mõne uue Zweigi peale (Zweig, kes on suht-koht mu lemmikkirjanik). Mitte seepärast, et kirjutusstiil oleks kuidagi sarnane olnud, pigem oli see, et kui talle miski meeldis, siis oli see ikka täiega selge kogu ta olekust. Kui talle miski ei meeldinud, siis seegi imbus läbi, ehkki kuskil pole otsesõnu öeldud, et see-ja-see on paras tropp.

Ühesõnaga, mingi seosetu aimus, et leian ühe autori, kelle mõttemaailm sümpatiseeriks mulle. Ja osati ongi nii, aga mitte niivõrd, kui eeldasin. "Nii valge süda" on väga hea, aga tegemist pole ikkagi selle sisemise panteoni kõigutamisega, mida ma ootasin.

Samas - eks ma lähenesin sellele kõrgendatud ootustega. Ja siis ei lugenud seda nii, nagu v-b oleks pidanud - sest see näib küll selline ahmimise romaan olevat. Miski selles stiilis ütleb seda üheselt - see pole loen-veidi-kord-päevas, vaid ikkagi pigem ahmimise teos. Võib-olla peatükk korraga. Midagi sellist, mis tuleb lasta endast üle uhada. Olud kuidagi ei lasknud niimoodi lugeda, ei lasknud sel niimoodi mõjuda. Kuid see on seal kuskil olemas.

Monday, August 26, 2013

Paul Auster "New Yorgi triloogia"

6/10
(Kaalusin, kas 6 või 7, aga siis otsustasin, et asjaolu, et pealkirjas pole Yorki, vaid on Yorgi, sunnib panema 6 - mulle ei meeldi see "jorgi" seal.)

Mahu poolest üllatav raamat - olin arvanud, et see oleks mingi paks asi, kolm raamatut ikkagi. Tuleb välja, et need on pigemini lühiromaanid, kõik kolm kokku 350 lk. Sedagi kiirelt jooksva detektiivikastiiliga (või oleks õigem öelda, et hemingway'likuga.)

Iseenesest oli raamatus mõndagi head.
Lugu oli omamoodi huvitav jälgida (ilma eriliste tõusude-mõõnadeta, pärast algtõuget teatav kulgemine lahenduse juurde; lõpptulemusele hulpimine. Kummastus ilma kafkalikkuseta). Selline lugu, millest tõenäoliselt erilist filmi ei saaks - no pole seda konkreetset lugu, lugu on nauditav oma poolelijäämistes, poolikkustes.
Kiita võib ka mõnuga loetavat stiili - see polnud esteetiline elamus, vaid pigem, nagu öeldud, hemingway'lik mehelik nullstiil. Kirjeldusi õieti ei olnud või kuivõrd oligi, sulasid need tegelaste toimetamisse ära. Autor mitte ei maali sõnadega, vaid tegutseb.

Sellest hoolimata, mul on tunne, et ma pole inimene, kes peaks sellest raamatust rääkima. Selle intellektuaalne tasand jäi mulle võõraks. Ehkki oli huvitav näha seda, kuidas autor käsitles identiteedi olemuse, juhuse jms küsimusi, ei pane need mu mõttesagaraid kirglikult kihama. See potentsiaal on siin olemas, aga mul oli vist lugemisel sedapuhku igatsus millegi muu järele. Ja õnneks-kahjuks pole kohustust otsida seda äratajumist. Kui selle kallal veidi vaeva näha ja selle seltsis rohkem aega veeta - tutvuda nende küsimustega, otsida sügavalt raamatust või teistest raamatutest ja iseenesest seda kokkukõlavat ahhaa-momenti -, siis see kuidagi vast ikka leiduks.
Praegu siiski lepin selle ideelise mittehaakumisega ja asun mõne järgmise kallale.

See on raamat, milletaolist ma loen ja on huvitav lugeda ja isegi soovitaks täitsa loetava - ehk isegi hea - raamatu pähe, aga kuna selle ideed ja üldine temaatika ei haaku minu huvisfääridega, siis ei jää mingit kestvamat muljet. Samas, võib-olla mingi hetk see siiski tuleb. Käib mingi plõks ja raamat muutub mulle kogu oma küsimusepüstitusega elavaks.

Friday, August 23, 2013

Mark Z. Danielewski "House of Leaves"

10/10
Ära loe siit edasi. Kui sa pead seda raamatut lugema (ehkki Sa ei tohiks seda lugeda, raamatu esimesel leheküljel on öeldud: This is not for you), siis ära loe siit edasi.

Kui Sa loed seda, mis ma siia kirjutan, siis Sa tead lugedes, et keegi teine on seda lugenud. Seda tunnet ei tohi tekkida. See raamat peab muutuma intiimseks dialoogiks. Mitte Sinu ja autori vahel, vaid Sinu ja tegelase vahel - või õigemini, Sinu ja tegelaste... Või veelgi õigemini, Sinu ja selle tõve vahel, mis kõiki raamatu tegelasi oma võimuses hoiab.

See on sama tõbi, mis lugejatki enda küljes hoiab. Raamatu erinevaid metatasandeid seob omavahel just see tõbi, see palavikuline erutus, mis muundub mitte vaid lugemise erutuseks, vaid millekski enamaks. Kuskil kõigi nende metatasandite vahel eksib see tõbi ära ja voolab otse sinusse.

Ja see tõbi, kui see on Sind tabanud, tekitab mingi "kuni ma loen seda"-nihke. Tunde, et kuni Sa seda raamatut loed, siis see pole mitte öökapil vedelev trükis, mille lugemist Sa võib-olla ootad, vaid pigem on see öökapil (või kotis? või laual? kuskil lähedalt võtta...) viibiv raamat, mis sind ootab.

Ma tegin vea - ma vestlesin kellegagi selle raamatu teemal. Enne, kui olin lõpuni lugenud. Lummus kadus. Järele jäi "ülejäänud raamat"...
Tundub, et raamat tuleb paari päevaga läbi lugeda, nagu enamik näivad tegevat. 700 lehekülge küll, aga mõni neist on üheleheküljene.

See lummus oli aga siiski olemas. See on miski, mida ma sellest aimasin ja millest paljud olid Goodreadsis juttu teinud. Isegi mõned kriitilisemad arvamusavaldused ("arvustusteks" on neid goodreadsi-nupukesi plass nimetada) tõstsid esile asjaolu, et raamat tõesti hoidis enda kütkes.

Aga selleks peab raamat olema üksinda loetud. Võid teada tõvest, mis raamatu igasse lehekülge on imbunud, aga loodan, et Sa ei tea vasturohtu. Ei, valetan, vasturoht ei mõju siis, kui seda teada - see käivitub siis, kui seda kasutada.

Tõve võim hakkab kaduma, kui seda teistega jagada. Juba põdenutega.

Loodan, et Sa loed seda raamatut salaja. Kui keegi peaks küsima, mida sa parasjagu loed - ei tea, kes peaks, aga ehk siiski -, siis ütle midagi muud. Valeta kasvõi. Sest see võiks olla Sinu isiklik tõbi, mis tuleks lihtsalt läbi elada.

Wednesday, August 14, 2013

Aaron Dembski-Bowden "Prince of Crows"

8/10

Horus Heresy seeria parimalt kirjanikult lühiromaan (120 lk umbes), märulikirjandus mingist väeosast, kes kaotab oma kapteni ja püüab toime tulla väikeses peataoleku ja peatselt ründava vastasega.

Mis ma ikka ütlen - Anu andis.

Ta on sedavõrd fantastiliselt vaimustuses sellest seeriast, et ükskord, kui tegin ettekannet elevuskirjandusest - sellisest märulikirjandusest, mille põhifunktsioon olekski eskapistlik ahhaa-elamus; raamat, mis tirib kõigi küüntega kinni ja rebib minema, aga mitte mingis "minule mõjub näiteks Baudelaire niimoodi"-mõttes, vaid pigem üldiselt mõistetavas ja raskestidefineeritavas "ma loen praegu ja täiega lahe stseen on, ärge, kurat, segage!"-mõttes - ja, tehes seda kirjandustudengitele ja -õppejõududele, rääkisin sellisest žanrist pigemini kui millestki, kus tuleb küünik oma skeptilisse urgu jätta ja mille lugemisel ei tohiks lähtuda neist lugemismallidest ja ka -standarditest, millega läheneme nn väärtkirjandusele. Siinkohal on problemaatiline sõna see "väärtkirjandus", sest kui see jutumärkidesse toppida, siis tekib üleolev hoiak kirjanduskaanoni suhtes. Kui aga rääkida lihtsalt väärtkirjandusest kui millestki elevuskirjandusest lahusolevast, siis on see omamoodi karuteene sellesama "elevuskirjanduse" tõsiseltvõetavusele. Näiteks.

Ühesõnaga, palju komakohti on, mille taha toppama jääda. See oleks mingi igav ja klišeeline vaidlus, mida ei viitsi välja kirjutada - "mille poolest on see parem sellest", "kas "elevuskirjandus" ei võiks olla väärtkirjandus", "kes minu klaasist jõi" ja "käige kuradile, ma lähen koju" -, mistõttu lähen lihtsalt raamatu juurde.

Anu peamine eeltingimus - et ma loeks seda sellena, mida ta endast kujutab.

Teda nimelt ehmatas veidi ära, et üks raamat, mis talle üsna meeldis (ühe seeria kolmas osa, mille kaks esimest talle üldse ei meeldinud; milledele ta heitis ette sedasama, mida mina sellele kolmandale), mulle üldse peale ei läinud. Tolleks raamatuks siis "Sõduri õpilane".

Tegelt olen kunagi lugenud juba Horust - 3 esimest Horus Heresy raamatut lugesin läbi. Ei olnud ajaraisk, ei olnud paha, täiesti meeldisid, aga ei tekitanud vaimustust. Kuid kujutan ette Anu kimbatusolukorda, et - tal ju vaimustus jätkub, aga minu käitun nii, nagu see oleks minu jaoks ammendatud.

Aga eks ta ole, et tasapisi on need raamatud jõudmas igast edetabelite tippu. Peamiselt siis bestsellerite nimekirjad, aga siiski - need pole siiski kohutavalt perifeerne kirjandus. See laine jätkub ja kogub jõudu ja ei vaibu veel niipea.

Nii et Anu soovitas ja polnud tõrget lugeda seeria (tema sõnul) parima autori üht lühiromaani.

Ja mis ma ikka ütlen - see oli õigesti kirjutatud. Kõik stseenid olid toredad lugeda, miski tõrget ei tekitanud. Ja mitte ainult, et tõrget ei tekitanud, vaid ka seda, et oli huvitav, ladus, vahva. Põnevad stseenid olid. See vast jah vastab sellele "elevuskirjanduse" žanrile, kui seda üldse žanriks nimetada.

Selle kõigega on ainult see häda, et nüüd Anu suure hurraaga mõtleb, et ma olen teemas ka sees ja nüüd on see aktuaalne. Ühesõnaga - I'm never gonna hear the end of it, : ).
Samas, aus kaup - mina räägin ka talle Doctor Who'st. Nii et...

Thursday, August 8, 2013

Yoko Ogawa "Hotel Iris"

7/10


Lugu 17-aastasest hotellipidaja tütrest, kellel tekib mitte just eriti eluterve kiindumus ühesse 67-aastasesse mehesse õhtul, mil see visati välja nende hotellist ühe prostituudiga.

Nägin kuskil riiulil, tuttav nimi, sirvisin. Ladus tekst. "Võtan hiljem uuesti." Jätsin sinna. Tartus kuulsin, et suht alles oli saabunud. Hee, näib, et saatus tahtis, et ma loeks seda.

Huvitav aga, milleks. Sest esialgu näis, et see oli selline mõnus lugu ühest veidi äraspidisest kiindumusest väga noore ja väga vana vahel. Hiljem kujunes lugu aga üheks esimeseks armastuseks tüdrukul, kes ei tea hoiduda jõhkrast sado-maso häbistamisest ja oma häbi nautimisest. Nii et saatus soovib, et ma sadomasotseks?

Enne oli mul valesti öeldud. Siin pole asi selles, et tüdruk ei teaks hoiduda sellisest seksuaalelust (rõhk sellel, et ainult seks on neil selline jõhker - mees ei teeks mujal kärbselegi liiga, alles voodis hakkab kägistama ja kinni siduma). Lugu jutustab tüdruk ise ja kirjeldused sellest, kuidas ta elab läbi mehe kohtlemist, on vallatud häbist ja samas kuidagi kaifib seda, samastub selle tundega, tunneb end teostumas selle häbi kaudu - see kõik on kummaliselt veetlev.

Kirjutusstiil on väga hea. Poeetiline, aga ei upu sõnadesse, ei kao neisse. Pigem tundub, et autor on neid noppinud, kasutanud kõige vähimat vajaminevat, ja samas ehitab üles kogu loo nii, et on igati romaani mõõtu.

Samas, see pole mitte lugu ühest armastusest, vaid lugu ühest haiglasest kinnisideest. Ent miski tema stiili poeetilisuse juures paneb kujutlema, et ehk ongi põhjendatud suure hulga inimeste pettumus, kes võtsid seda lugeda ja ootasid "midagi sama hurmavat ja õrna nagu tema eelmine raamat The Housekeeper and the Professor", kuni nad jõudsid seksistseenideni.

Ja sellistest kommentaaridest jääb mulje, et autor selle raamatu provokatiivsusega mässab eelmise raamatu "armsuse" vastu. Tahaks teha paralleeli näitlejate ja nende typecastingu ning kirjanike ja imagomässu vahel, kuid see viiks otsapidi sellise sõna juurde nagu "typewriter" ja ma parem ei hakka.

Kena väike looke, aga vahepealne asi, ei tekita veel tegelikku muljet Ogawa suhtes ja hinnangu rajamine kirjanikust selle põhjal oleks ehk poolik asi. Peaks ikka selle Housekeeper and the Professori läbi lugema. Ainus, mida julgeks kindlamalt kiidusõnaks öelda autori kohta, on poeetiline ja üllatavalt napisõnaline stiil.

Wednesday, August 7, 2013

John Fowles "Mantissa"

6/10

Fowlesi ainus raamat, mida pigem kritiseeriti kui kiideti. Tõenäoliselt pigem kujuteldav dialoog kirjaniku ja muusa Erato vahel (Erato = lüürilise luule, sealjuures armastus- ja erootikaluuletused).

Ma leidsin selle raamatu ühest väga toredast Krakowi kohvikust. See oli kohvik/raamatupood, kus sai osta ingliskeelseid raamatuid, lugeda kirjandusajakirju (New York Book Review oli väga põnev. Polegi teadnud seda Eestist otsida) ja tellida oivalist teed ja kohvi. Kõik oli hästi ära kategoriseeritud, eesruumis oli ilukirjandus, oli ka odavate raamatute kast (3-5 zlotti - 4 zl on euro).

Teades, et mind ootasid ees pikad bussisõidud läbi poola, ostsin kaks raamatut. Üks oli odavate raamatute kastist, 3-zlotine "Mephisto Waltz" (mis oli oma hinda väärt).
Raamaturiiulit vaatasin huviga ja tükk aega kaalusin, mida võtta. Ei mäletagi, mille vahel ma kaalusin, kuni valisin Fowlesi. Olen temalt lugenud 2 raamatut, algul "Prantsuse leitnandi tüdrukut", seejärel "Liblikapüüdjat", ja minu jaoks on Lessingu tasemel autoriga. Raamat või kaks veel teeksid temast mu lemmikkirjaniku.

See polnud kahjuks see raamat, mis niimoodi mõjunuks, aga kirjanikuga tutvumise mõttes huvitav egotsentriline vatramine.

Nentida tuleb, et kaks seal võetud raamatut olid toredalt vastandlikud - üks oli pigem igava stiiliga raamat, mille süžeed oli huvitav jälgida ("Mephisto Waltz"). Teine oli ilma mingite stseenide või konkreetsete meeldejäävate stseenideta vestlus, mille tegi lõppeks nauditavaks kirjutusstiil.

Eeldan nüüd siinkohal, et keegi ei kavatse seda lugeda:
raamat algab ilukirjandusliku pühendusega erootikamuusale.
Nimelt ärkab peategelane haiglas ja näeb seal oma abikaasat, keda ta ei tunne ära. Amneesia. Kaunis naisarst ja hindu medõde hakkavad teda ravima - aga naisarst ütleb, et seks, eelkõige aga mittemonogaamne seks kui iniminstinktidele omasem nähtus, aitab esile tuua need mälestused, mis on varjus mehe alateadvuses.

Stseen on hästi kirjutatud, mõtteanalüüs on põnev, mälestuste ükshaaval lahtihargnemine oli nauditav jälgida. Kui raamat oleks lõpuni välja selline, oleks see võib-olla huvitavam raamat kui praegu...
Poolepealt tuli Erato uksest sisse, kaotas mõlemad naised ja pistis lõugama mehe peale.

Siit algas vestlus kirjaniku ja muusa vahel, milles kord oli ülekaal ühel, kord teisel. Dialoog, mis põimis endas loomingut, inspiratsiooni, kirjaniku vabadust, kirjaniku vastutust, aga ka tegelastevahelist võimumängu ja seksuaalset pinget. Pall veeres hästi, aga eks see oli mõneti rohkem temale kirjutamiseks kui meile lugemiseks.

Mis ei tähenda, et seda polnuks hea lugeda. Kuid näib, et sel polnudki ambitsiooni olla midagi lõplikku. Raamatu lõpu poole ütleb peategelanegi, et kuradi naised raiskavad oma vestlustega meeste intellektuaalseid taotlusi ja mahlu mantissade ja trivia peale, all on definitsioon: "Mantissa: An addition of comparatively small importance, especially to a literary effort or discourse." (Oxford English Dictionary)

On's kogu raamat üks mantissa?

Ta näib olevat eneseirooniline raamatu ja selle eesmärkide suhtes.

Illmselt pole see aga puhtakujuline lahtiütlemine sellest raamatust. Vestlus on selleks liiga intellektuaalne, kõik need iroonia- ja metatasandid liiga peened. Võtan aga endale vabaduse taandada raamat millekski selliseks, sealjuures rõhutades - kui Fowlesil on tühisus selline, siis tõotab see pigem head teiste raamatute kohta. Ja tekitab indu "Maagi" suhtes...

Fred Mustard Stewart "Mephisto Waltz"

4/10

Kuulus õudusraamat, millest tehti ka film. Saatanakummardajad ja kehavahetajad ja üks klaverimängija.

+ lõi päris huvitava raamistiku satanismi kohta. Kui palju oli autor seda uurinud, kui palju oli ta lihtsalt improviseerinud midagi hirmuäratavat, ei oska öelda, kummalgi juhul olid need mütoloogia kirjeldamise stseenid igati head.

+ Duncan (saatanlik pianist, kes otsustab uue keha saada) on huvitav karakter muidu - ületamatult geniaalne pianist, kes soovib surematust. Kas pole huvitav üldmõte?

- kirjutatud liiga etteaimatavalt. Kõike võib ära aimata 2 stseeni enne lahendust.
- ebaloogilisusi täis (eriti lõpplahendus...)
- ideed sisaldavad huvitavamat potentsiaali - mulle meeldiks, kui surematu pianist tahaks surematust selleks, et klaveriorjust jätkata, mitte selleks, et olla surematu nagu "paha satanist".

Lois McMaster Bujold "Sõduri õpilane"

6/10

Kosmoseooper-lugu invaliidistunud (murtud jalgadega) aadlipoisist, kes on lihtsalt täiega geniaalne ja läheb teisele planeedile, kus teeb oma seiklusi.

Kunagi Anu andis ja ütles, et esimesed kaks talle ei meeldinud (sest seal oli naistegelane, üks Mary Sue karakter, häbitult võitmatu), aga see juba töötas tema jaoks.

Lugesin ja näen - asi on selles, et peategelane on sant.

Minu jaoks oli ta ikkagi liiga võitmatu karakter. Kõigis vaidlustes ja vestlustes on ta kõigist ees penikoorma jagu, iga plaan õnnestus suht perfektselt, ilma eriliste konarusteta. Probleeme tekkis, kuid needki lahenesid kuidagi vaevumärgatavalt. Kuivõrd see tegelane oli noor ja kogenematu, tundus see veidi jama.

Korraks juba mõtlesin, et mis ma ikka kritiseerin, Doctor Who's ja Sherlockis on sarnane häda ju. Ennäe, mitte päris - Sherlockis on vähemalt 2 peategelasega võrdse taibuga tegelast (1 targemgi). Ning Doktorit lunastab esiteks see, et ta on tulnukas (kõigele lisaks omasuguste akadeemia läbi kukkunud tulnukas), teiseks see, et ta on tuhandeaastane.

Muidu hästi kirjutatud, aga veidi põhjendamatu dominant rikkus minu jaoks mõnevõrra lugemiselamust.

Tuesday, August 6, 2013

Marian Keyes "Kas seal on kedagi"

6/10

Lugu leinast - naisest, kes kaotab mehe ja tasapisi harjub selle mõttega.

Ma hindan Marian Keyesi kirjanikuna, kuid see raamat ei meeldinud niivõrd kui üks teine, mida olen juba lugenud (Rachel's Holiday), või see, mida praegu loeme Lauraga vaheldumisi (This Charming Man). Seepärast soovitan autorit, aga pigem näiteks neid teisi raamatuid temalt. Ta kirjutab seda praegustki hästi, aga need on tal hulga peenemalt kirjutatud.

Olen kunagi maininud Marian Keyesi kui üht täiesti nauditavat naistekirjanikku. Mõjub nagu Secret - piisav, et mõjuda mehele, aga mõeldud siiski naisele.

Kui aga öelda: "Piisav, et mõjuda mehele", siis ei pea ma silmas mitte raamatus sisalduvaid pisaraid või tegelastevahelisi intriige ja suhteid. Ta ei kirjuta mingeid Uhkusi&Eelarvamusi ega 50 Shades'e. Keyes ei püüa tundeid rebida, pigem lihtsalt jutustada. Ja teemadki on tal raamatutes sellised, mida annaks teha pinnapealselt, tõmmates maha linnukesi "tundlike teemade" nimekirjast (alkoholism ühes, narkootikumid teises, lein praeguses, koduvägivald mingis järgmises jne). Kuid ta ei kirjuta niisama, ta harib ennast teema osas, teeb nt intervjuusid koduvägivalla küüsis olijatega jms ja raamatut lugedeski on näha, et ta on asjast hoolinud.

Samas ei muutu tekst vaid intervjuude ümberjutustuseks. Marian Keyesi põhitugevus on värvikad karakterid ning nendevaheline elav dialoog. Üldjuhul vaimukas, aga selline üldiselt irooniline suhtumine, mis pole veel kogu oma küünilisuses maha käinud.


Seetõttu oli huvitav lugeda raamatut, mille peategelane püüab oma leinas ühendust võtta lahkunuga. Soolapuhumine küll, aga mingi lootuskild on ikka, mis ajab selliseid meeleheitlikke kõrvu väga kikki.
Nii et see rumal lootus on seal olemas, aga autor on selle suhtes väga ettevaatlik, väga enesekriitiline.

Selle aspekti võtakski ehk kokku sellega, et Keyesi maailmapilt on selge ja põhjendatud ja mis kõige parem, ta ise oskab seda põhjendada.

Üks teine voorus on kah - nimelt see, et ta oskab lugejat igati toredalt juhtida valejälgedele. Ka selles leinaraamatus räägitakse pool raamatut mitte leinast, vaid antakse kuidagi peenelt mõista, et naine on lihtsalt hüljatud ja et mees on siiski elus. Midagi välja ütlemata, aga siiski. Ja alles poolepealt, ilma mingi dramaatilise pöördeta, lihtsalt suutes seda lõpuks (niimoodi enam-vähem) tunnistada, ütleb naine lõpuks välja, et mees on surnud.

Nii et võib öelda, et see on spoiler.

Wednesday, June 26, 2013

Kristjan Loorits "Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu"

6/10

Tagakaanelt:
Helsingis antropoloogiat tudeeriv eestlane Patrik hakkab kirjutama artiklit palju tähelepanu pälvivast literistlikust liikumisest, segust new age'i jüngritest ja vältimatut intellektuaalset maailmalõppu kuulutavast ususektist. uurimisobjektiga lähemalt tutvudes läheb lugu aga märksa segasemaks, isegi unenäolisemaks.

Mispuhul ootasin mingit tumedate jõududega tegelemist.

Mulle tuli positiivse üllatusena, mis seal siis tegelikult oli, aga asi pole sedavõrd šokeeriv, et seda mitte välja öelda, nii et:
mees teeb artiklit ühest kummalisest sektist, mis väidab, et kogu maailm on ühe kirjaniku vili. Ühel hetkel antakse talle aga see raamat - selle pealkiri on "Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu".

Mis oleks huvitav ja borgeslik idee (ja stseen, milles peategelane luges enesest, tuletas va head Jorge Luisi meelde küll), kui palju ausam sisukokkuvõte poleks:
üsna tavapärane tragöödia ühest üsna õnnetust armastusest, lõpus on surm - mille eripära on ent selles, et tegelased on väga teadlikud oma loo süžeest, sest nad on seda raamatut lugenud.

Esimene pool raamatust keskendub pigem literistidele kui sektile, nende uskumusele ja kirjanduse-tõe suhtele. Sisaldab filosoofilisi vestlusi, mis pole keerulised ja jooksevad ladusalt. Reklaamitakse Daniel Dennetti. (Dennettit? Kõlab nagu itaalia nimi, Dennetti). Kui raamatu kätte võtab, tekib võimalus, et ta hakkab sellega midagi huvitavat peale.

Aga ei. Ehkki teine pool algab sellega, et kirjanik naudib oma piiramatut jõudu selles maailmas - räägib, et pärast maavärinat xx xx xx kuupäeval X linnas, kus suri xxx xxx inimest, muutusid inimesed kohe raamatust teadlikumaks. Sellest sai ülemaailmne sensatsioon, mida uurisid mitte vaid kirjandusteadlased ega psühholoogid, vaid nüüd ka muud teadlased, kes otsisid sellest täituma hakkavaid ennustusi. Antakse ülevaade selle kirjandusliku maailma tulevikust - ja ka raamatu prohvetlikust ja müstilisest rollist selles maailmas.

Peagi tullakse aga tagasi olevikku ja mängitakse lõpuni lugu õnnetust armastusest. Haare oli avanenud sedavõrd, et hõlmata tervet maailma, ja äkki taandub jälle paari-kolme inimese looks.

Millest poleks muidu ehk midagi, aga see pole ju mingi lugu, kui tegelased ei käitu mitte oma sisemistest või välimistest ajenditest lähtuvalt, vaid ainuüksi seepärast, et raamat ütleb. Ilma naljata - üks tegelane võtab noa ja läheb oma ohvri tuppa ainult seepärast, et nii oli kirjas. Üks on aga lugenud, et tema surm saabub püssikuulist, juues õlut puu all - ja see mees on veel tänulik, sest ta sai ise otsustada oma surmahetke ja rääkida oma lähedastega, kuni ise soovis (täpselt pudeli tühjakssaamise hetk). Aga kui ta hakanuks karsklaseks... olnuks ta surematu?
Tegelased ei otsusta kordagi mässata selle vastu. Nad lihtsalt teevad raamatus öeldu lõpuni.

Kui raamatu esimene pool lubab huvitavat lähenemist enda kirjanduslikkusest teadlikuks saanud tegelastele, siis loo teine pool hoidub mingistki innovatiivsusest.

Lisaks, juba raamatu algusest on tajuda, et kõik, mis puutub filosoofiasse, on huvitavapoolne, aga kõik, mis puutub loosse peategelase ja tema kallima vahel, noh... Pole küll igav ja läheb lippamisi, aga pole ka eriti põnev. Ja on küllaltki kehvapoolne. Selline klišee.

Kahju, et autor panustab niivõrd sellele loole. Aga samas, mingile lugejale meeldib see vindiga tragöödia. Ma oleks eelistanud selle ideega mingeid põnevamaid lahendusi. Siin oleks ju millegi borgesliku potentsiaal - mitte küll stiili poolest, mitte selle mõttevärskuse poolest, mis teeb Borgese hämmastavaks kirjanikuks. Aga vähemalt võiks olla veidigi julgem oma ideede rakenduse ja kas või nende vastu mässamise mõttes.

Raamatu lõpust:
"... aga miskipärast ei ole mul selle traagika vastu tegelikult suurt midagi," vastas Rebeka mõtlikult.
"Ka minul tegelikult mitte," nõustus Patrik, "ilma selle traagikata ei oleks meie lugu olnud ilmselt kirjapanemist väärt."

Võib-olla nende lugu polnuks tõesti kirjapanemist väärt ilma selle tragöödiata. Kuid selleta olnuks raamat ehk siiski olnud rohkem kirjapanemist väärt.

Suviseks sirvimiseks ta aga kõlbab. Mõtlesin algul panna 7, sest ladus tekst (+1) ja huvitav(ad) idee(d) (+1), aga lõpp kiskus asja kiiva (-1). Kuid tõenäoliselt on inimesi, kellele tuleb plusspunkt sellest, et noortekalik armastuslugu läheb neile korda.

PS!
Pärast on kaks inimest küsinud, et kuidas ma nii palju panin. Üks lugenu arvas, et poleks üle 4 pannud. Teine, lähtudes mu enda lugemisaegseist pominaist, poleks ka üle 5 eeldanud.
Mind mõjutas esiteks see, et eelmine raamat oli sedavõrd hea, et ma vägisi hoidusin sellega võrdlemast.
Teiseks aga see, et kuna eelmine raamat oli küllaltki tohutu ja ambitsioonikas, siis seekord mingi suvakähkukas sobis oivaliselt.
Muul ajal oleks ehk teisiti hinnanud. Praegu oli isegi tore lugeda midagi sellist, millele oli üsna kerge kujutleda palju huvitavamaid lahendusi kui need, mille autor oli sisse kirjutanud.
Ainult et natuke kahju on toimetajast, kel oli kindlasti ka omajagu ideid, millega poolikut sooritust paremaks teha. Põhiline vastuargument nii suurele muutmisele võiski olla, et "see tähendaks ju hoopis teist raamatut" - mis tundus seda lugedes kuidagi imelik põhjus muutustest hoiduda. "Ega me siis proovi kirjutada intellektuaalset romaani. Meid täiega huvitab Patriku ja Rebeka armastuslugu." Heheh.

Tuesday, June 25, 2013

Roberto Bolaño "2666"

9/10

Tšiili kirjaniku Roberto Bolaño postuumselt avaldatud suurteos.
Viis raamatut, mis keerlevad ümber kolme keskme - kirjanik Benno von Archimboldo, arvukad naistemõrvad Santa Teresa linnas ja kadumine (või unustus).

See võiks olla salajane raamat. Inimeste salajane lemmikraamat. Umbes selline nagu Svend Age Madseni "Jutustada inimesi", mis on täiesti harjumatult huvitava mõttestikuga ja unustamatu lugemiselamus, aga mida pole isegi inglise keelde tõlgitud (eesti keeles 1993). See, et selle mainimine on mõttetu, muudabki selle Madseni raamatu omamoodi müstiliseks.

Aga siis sai "2666" National Books Critics Circle auhinna aasta parima romaanina. Ja pärast seda on sellest saanud üks neid erudeeritud inimeste bestsellereid, mille üksikud hukkamõistvad arvustused on sunnitud ülesmäge võitlema.

Kuidagi tundub, et see on raamat, mis pigem sobiks kirjanduslikuks üllatuseks, mis "võiks kuulsam olla". Kui see poleks nii kuradi postuumne, siis ehk olekski. Aga ei, see on hoopis bestseller ja järelikult on see üks neist "ah, see raamat ei vastagi igaühe tasemele"-teostest. Üks neist, mille mittenautimise pärast üheksakümmend üheksa inimest arvavad, et neis on mingi viga, kuigi raamat pole lihtsalt mõeldud teistele kui sellele ühele järelejäänule. See pole arengutaseme küsimus, vaid õige häälestuse ja vahest ka autori usaldamise küsimus.

See on raamat, mida ma lugemise ajal ei osanud kellelegi väga huvitavalt kirjeldada. Ma kirjeldasin seda kõigile kui raamatut, mis keerleb ümber ühe kohutava roimade kogumi, ümber millegi peaaegu mõeldamatu ja ülimalt jõhkra, aga hoidub sellega tõeliselt silmitsi seismast. See õudus (sadade naiste surmad Santa Teresa Mehhiko piiri lähedal) on nagu mägi, mille kohutavuse tippu ei puudutata, aga rännates autoriga selle jalamil omandame mingi aimu sellest, mis mõõtmetega see olla võib.
See raamat ei paku vastuseid sellele roimade hulgale, see esitab küsimusi niimoodi, et peaaegu on tajuda vastuse hõngu.

Muidu võib see kõlada huvitavalt, aga selline vastusest hoidumine võib inimesi ära peletada, kui ta kestab 900 lehekülge.

Oleks veel, et selle mäe tohutu vari lasuks kogu raamatu kohal ja olekski ainus, millest räägitakse või siis millele vihjatakse või millest hoidutaks rääkimast või räägitakse, aga kliiniliselt, aruande vormis, mismoel küll osutatakse sellele, aga ühtlasi välditakse sellest rääkimist, kuid isegi see feminitsiid, see pisiholokaust ei näi olevat see, millest see raamat tegelikult räägib.

Ja millest see raamat tegelikult räägib siis...

Sellise raamatu puhul ei saa rääkida ühesest vastusest, ainult isiklikust vastusest.

Nii et arvan, et kadumisest. Sajad naised kaovad ja sellele pööratakse tähelepanu, aga kuidagi justkui pinnapealselt. Isegi seal, kus sellest räägitakse, on see taandatud vaid minimalistlikuks aruandevormiks. Algul on need suurema huviga välja kirjutatud ja on tajuda kurikaelte ebainimlikkust, hiljem hakkavad sama võikaid naisemõrvu tegema ka palju tavalisemad inimesed - inimesed harjuvad sellise olukorraga. Ja need tasapisi ei tundugi enam nii võikad.

Ühel hetkel piirduvadki mõrvade lahendamise lood selliste lõikudega:
"In October the body of another woman was found in the desert, south of Santa Teresa, between two country roads. The body was in a state of decomposition and the forensic scientists said it would take days to determine the cause of death. The victim had red-painted nails, which led the first officers on the scene to think she was a whore. By the clothes - jeans and a low-cut blouse - they deduced she was young. Although plenty of sixty-year-olds dressed that way too. When the forensic report finally arrived (the cause of death probably some kind of stab would), everyone had forgotten the case, even the media, and the body was tossed without further ado into the public grave."
Niimoodi seda välja kirjutades tajun, kuivõrd võigas on see ükskõiksus, see suvalisus, millega seda välja kirjutatakse. Riideid arutatakse üsna huviga, aga surma põhjus on probably some kind of stab wound, aga raamatus on see osa juba tükk aega kestnud, neid ülevaateid loetud juba kah ning selleks ajaks ongi see ainuõige lähenemine. Kõik muutuvad tuimaks nende naiste suhtes. Ja kui iga natukese aja tagant kerkivad entusiastid, kes püüavad anda oma parimat, et seda lahendada, siis nemadki on ajutine nähtus. Nad lihtsalt kaovad, sest sel pole enam tähendust. Nende naiste kadumise paratamatus muudab selle vastu võitlemise mõttetuseks.
Ja mida muud on mõttetus kui tähenduse kadumine?

Üks lähenemine raamatu kadumistemaatikale on autori süüdistamine teatavas egotsentrilisuses - esimene ja viimane osa "2666st" räägivad Nobeli preemia väärilisest kirjanikust, kes hoiab avalikkuse eest eemale - kaob füüsiliselt, kaob igal moel, kui välja arvata tema ilukirjanduslik tähendus. Ja nende naiste jõhkrate mõrvade motiiv on suuresti sees seepärast, et kuigi see on kohutav traagika, nende kadumine ja suremine ja valu ja nii edasi, siis maailm veereb edasi, neid õieti märkamata. Kogu maailm tardus hirmust Rappija-Jaagu ees, kes tappis 5 naist, aga maailm lasi harjumuspäraseks muutuda loendamatute neegrite hukkumist laevadel üle Atlandi ookeani. Kohutavad kadumised mööduvad märkamatult, sest maailmale ei lähe need korda, ja võib-olla tahtis autor oma suremise mõttetusega silmitsi seista. Mõttetus ehk ebadramaatilisus ehk järjekordsus. Tema surm oli harilik nähtus...
Kui natuke parafraseerida Stalini tuntuimat tsitaati - osutades miljoni surma statistikale, rõhutab ta mingil tasandil ühe surma traagikat.

Mõni sõna ka raamatu stiili kohta:
Paras hulk muid arvustusi ja arvamusi väljendavad arvamust, et raamat on hirmus igav. Self-indulgent, ütlevad nad, ja see võib olla üks jube asi, kui autor läheb iga väikese kapriisiga kaasa, mis tal tekib. Kirjutab äkki lehekülgede viisi vetikatest, sest tal on tuju, või kirjutab pikkasid lõike pealtnäha põhjendamatut jama. Tuleb tuju millestki rääkida ja siis räägibki, hoolimata sellest, kuidas see haakub tervikuga või mida tahes lugeja sellest ka arvama ei peaks.

Mingis mõttes kirjeldab see ka "2666't", ainult et ta läheb oma tujudega kaasa mingi jõulise distsipliiniga. Kui tal tuleb tuju lobiseda lehekülgede kaupa vetikatest, siis on seal taga ometigi näha entsüklopeediates tuhnimist. Ja sellised jupid kannavad siiski selget sihti - ta ei pläma vetikatest, vaid kirjeldab nende kaudu poissi, kes nende vahele sukeldub, ja tema distantsi inimestest. Näiteks. Selline osa oli tal liiga rangelt kirjutatud, et seda saanuks pidada lihtsalt tujuga kaasaminekuks.

Ja imelikul kombel oli seda päris huvitav lugeda... Tema "tüütud" tiraadid olid huvitavad, sest ta kuidagi kirjutas neid, ilma eriliste ilustuste või muu sääraseta, lihtsalt huvitavalt. Aga kui "igava" kirjutamine huvitavaks olekski raamatu ainus voorus (või kirjanduse ainus eesmärk), siis poleks see raamat kuigi unustamatu. Mõttetut huvitavalt kirjutada - seda on juba tehtud.
Oh ei. Tema kõige müstilisem anne - see, mis muudabki temast sellise vargsi mõjuva pärli ja mis teda tõenäoliselt populaarseks teeb, on fantastiliselt poeetilised stseenikesed, mille mõtte värskus ja intelligentsus ja uudsus paneb kogu sisemuse naeratama ja üdini tänulik olema selle üle, et loen just seda raamatut. Loed üsna tavalist asja nagu kõnniks mööda linna ja ühtäkki! - ja sellisele kohale peale sattudes tahaks justkui fotokat välja võtta. Või kirjutada leheküljenumbrit üles.

On midagi eriliselt head, kui raamat sisaldab ennastületavaid väärtuslikke juppe. Need lühikesed lõigud või mõtted ongi see, mis õilistab 900 lehekülje lugemist - ja võib-olla olingi ma lihtsalt nii lummatud neist, et raamatu igavamad jupid muutusid puhvriks.

Raamatu moto on "An oasis of horror in a desert of boredom". Baudelaire'i öeldud, aga Bolaño valitud. Ja see väljendab eneses arusaamist, et ju siis oligi raamat ikkagi igav, kui välja arvata õuduse oaasid. Kui muul juhul näeks ma neid oaase just naisemõrvade kirjeldustes või selles kohutavas mäes, millest rääkisin postituse alguses - julm asi, millest ei taheta rääkida -, siis praegu tajun, et stiililises plaanis on need õuduse oaasid hoopis need raamatu tavataset ülendavad kõrghetked, milles autor seisab suur(t)e tõ(d)e(de)ga silmitsi.

Siinkohal tundub vältimatu tsiteerida lõiku, milles ilmselt sisaldub tema kui kirjaniku väljakutse Thanatosele.
Nimelt üks tegelane, Amalfitano, räägib ühe apteekriga. Küsib, mis raamatud tollele meeldivad.

“Without turning, the pharmacist answered that he liked books like The Metamorphosis, Bartleby, A Simple Heart, A Christmas Carol. And then he said that he was reading Capote's Breakfast at Tiffany's. Leaving aside the fact that A Simple Heart and A Christmas Carol were stories, not books, there was something revelatory about the taste of this bookish young pharmacist, who ... clearly and inarguably preferred minor works to major ones. He chose The Metamorphosis over The Trial, he chose Bartleby over Moby Dick, he chose A Simple Heart over Bouvard and Pecouchet, and A Christmas Carol over A Tale of Two Cities or The Pickwick Papers. What a sad paradox, thought Amalfitano. Now even bookish pharmacists are afraid to take on the great, imperfect, torrential works, books that blaze a path into the unknown. They choose the perfect exercises of the great masters. Or what amounts to the same thing: they want to watch the great masters spar, but they have no interest in real combat, when the great masters struggle against that something, that something that terrifies us all, that something that cows us and spurs us on, amid blood and mortal wounds and stench."

Ja post skriptumiks...
“Ivanov's fear was of a literary nature. That is, it was the fear that afflicts most citizens who, one fine (or dark) day, choose to make the practice of writing, and especially the practice of fiction writing, an integral part of their lives. Fear of being no good. Also fear of being overlooked. But above all, fear of being no good. Fear that one's efforts and striving will come to nothing. Fear of the step that leaves no trace. Fear of the forces of chance and nature that wipe away shallow prints. Fear of dining alone and unnoticed. Fear of going unrecognized. Fear of failure and making a spectacle of oneself. But above all, fear of being no good. Fear of forever dwelling in the hell of bad writers.” 

Wednesday, June 12, 2013

Jaan Kross "Kolme katku vahel" (jälgides lõhnu)

Toimus kirjanduse kevadkool Liinakurul. Tegin ettekannet.

Lisamärkus: Jaan Kross on üks mu lemmikkirjanikke ja seetõttu pidasin temast 3a tagasi Liinakurul ettekannet, teemal "Muusika Krossi loomingus". Mis oli kahjuks paras põrumine, sest ma ei olnud korralikult ette valmistunud. Oli ka üks esimesi kordi sellist ettekannet pidada.
See praegune on veidi parem, ehkki teema on selline kitsas ("Lõhnad Jaan Krossi romaanis "Kolme katku vahel").
Aga lugemisblogisse see tekst siiski sobib, sest selle tegemine sisaldas endas raamatu ülelugemist ja ma pole sellest siin enne rääkinud.
Kui oleks lihtsalt raamatust, siis oleks ma keskendunud teistele küsimustele. Näiteks huvitavatele kirjavigadele (näib, et on skäneeritud arvutisse ja lastud läbi lihtsamast spellerist, aga lähemalt läbi lugemata - "ma ei karmata seda välja!", ütleb üks tegelane näiteks.)
Või huvitavatele keelenditele (ja asjaolule, et naljakal kombel on kõige tuttavamad ja arusaadavamad ja järelevaatamist mittevajavamad neist unarsõnadest siiski negatiivsema konnotatsiooniga - nt "kunnatu" või "põimunud").

Või sellele, et raamatut nüüd juba teist korda lugedes (keskkooli aegu lugesin ka millegipärast) ootasin - samamoodi, nagu toonagi - tohutu elevusega Karl XII ilmumist. 18-aastane imelapsest keiser, kes Põhjasõja aegu geniaalselt sõdis. Ja olin natuke pettunud, kui poole raamatu pealt märkasin, et teda ei tulegi. Et see oleks ju "ajalooliselt ebatäpne" vms. (Mis see mõni sajand siia-sinna.) Ja taipasin, et ega iga raamat ei saa olla nagu Mika Waltari "Sinuhe", mis sisaldas endas kõiki neid nimesid, mida ma Antiik-Egiptusest kuulnud olin (Tutankhamon, Nefertiti jne).
... ja samas, ega ma teagi. V-b oli "Sinuhe" isegi et ajalooliselt täpne oma nimede poolest. Võib-olla oli lihtsalt selline suurte nimede ajastu.
Igatahes,
ei keskendu ka siinkohal eriti sellele, kuivõrd soovitan Krossiga esmakogemuseks selle raamatu asemel pigem "Keisri hullu" või "Paigallendu" või "Wikmani poisse" või siis lühemaid tekste ("Taevakivi", eks ole). Just seepärast, et "Kolme katku vahel" on nende kõrval lihtsalt kohutavalt väsitav lugemine. Tõusud tunduvad tagantjärele madalamad, tekst jookseb aeglasemalt ja natuke ebakonkreetne tundub teiste kõrval.
Raamat räägib Balthasar Russowist. Kes on Eesti ajalukku raiunud koha "Liivimaa kroonikaga". Kuid raamatus "Kolme katku vahel" kõlab lause "Ja see on sul nüüd trükitud..." alles 741. leheküljel.
Anu luges "Michelsoni immatrikuleerimist" ja sai sealt omale 10-punkti-raamatu. Määrasime teineteisele pikad raamatud, ta luges seda ja mina "Hüljatuid". Mõlemal praegu pooleli jäänud, aga ma omamoodi saan aru, kuidas "Kolme katku vahel" võib tekitada tõrget.
Nii et lihtsalt raamatust rääkides - kuna see on suht tema peateos ja nii edasi, siis ei saa alla 7 panna. Aga kuna ta ikkagi muutub tüütuks, siis ei tundu päris õige üle selle panna. Selline hetkemulje.

Küll aga on selles 2 juppi, umbes saja lehekülje pikkused ja üsna omaette loetavad, mida tuleks minu meelest ekstra soovitada. Kui hiljem meelde tuleb, siis otsin leheküljenumbrid üles, kust alates kuhumaani.
Üks neist on tema Stettini-stuudium - tema ülikooliminek ja sealolek.
Teine on armukolmnurga kujunemine Balthasari, tema noore saksa abikaasa Elsbeti ja nägusa noore saksastunud tüübi Mihkli vahel.

Nüüd aga ettekande enda juurde:

  

"Järgmine on Tõnis Hallaste, kes teeb ettekannet lõhnadest Krossi loomingus," kõlab teadustaja hääl.

Alustuseks, mõni sõna teemapüstituse kohta. Esiteks teemavaliku põhjendus, seejärel paar sõna romaani kohta, mida vaatlen, milleks on „Kolme katku vahel“.
Võib tekkida küsimus, kust siis selline lõhnahuvi. Naljamisi tahtsin tulla siia ja öelda, et ma kunagi jälgisin tema loomingu kontekstis muusika figureerimist loomingus, hiljem oli järg kujutava kunsti käes ja et nüüd siis uurin lõhnu. Millest johtuks, et järgmine aasta pean ettekannet maitseelundist ja ülejäänud aastal ammendan kompimise tema loomingus.

See teemavalik polnud siiski sedavõrd kompamisi tehtud. Milleks lõhnad? Sest need on siiski talle tähtsad. Nendel on oluline roll Krossi kirjutatud minevikuilmade elavdamisel. Minule tundub, et seda on teda lugedeski näha, kui osata pöörata sellele tähelepanu.

Tahaks ka näidata tema loomingu varal Krossi lõhnalikkusele. Näiteks osutada paarile olulisemale stseenile tema loomingus, kus need figureerivad. Kuid need näited kippusid jätma muljet vägisi siia sunnitutest, mistõttu ma praegu ei hakka seepeale aega kulutama.


(Aga et siin pole ajapiirangut, siis panen kaldkirjaga ikkagi siia...

Kui „Rakvere romaanis” oli peategelane nahistanud tütarlapsega – ja siinkohal mainin, et kuigi ma ei tahaks väga nõustuda mõne feministliku kirjandusteadlase kriitikaga tema naistegelaste üheplaanilisuse suhtes, ei omandanud see tütarlaps niivõrd aredaid piirjooni mu teadvuses, et nimi meelde jäänuks, nii et pidin guugeldama, see oli Maade – ja kui tüdruku isa selle kohta küsis, küsis, kas neiu oli aega veetnud Berend Falckiga – nimi, mille jaoks polnud vaja guuglit - , oli tüdruk umbes vastanud küsimusega: kust tead?. Mispeale isa vastas: Sinu kohal lasub koerapulma lõhn . Ilmekas sõnastus, mis tekitab tugeva seose lõhnade ja patu vahel.

Teine näide on „Mesmeri ringist“, kus peategelane satub üksinda tütarlapse tuppa stseenis, mis meenutas mingil moel seda kohta Goethe „Faustis“, milles Faust Gretheni tuba endasse ammutab. "Mesmeri ringi" stseen on ju veidi võrreldav, ehkki suhte asjalood olid teised – Riinaga oldi juba ammu tuttavad ja noormehe kiindumus oli ühepoolne. Sellegipoolest, kui Sirkel selle ihaldusväärse naise kodus viibis, hingas ta oma sisemuse täis tema suitsetatud Priima sigarettide veel kaduvat hõngu. Ja muid lõhnu. Riina lõhnu, millest Sirkel moodustas olfaktoorset portreed enese jaoks, et taaskord elavalt tajuda oma armumist naisesse.)

Lõhnade tähtsusele Krossi jaoks osutavad aga Nils B. Sachris ja Karl Wilhelmson oma artiklis „Mesmeri ringi“ (Krossi romaniseeritud memuaaride) prototüüpide kohta. Selles ütlevad nad, et kannikeseuits (-lõhn) olla obligatoorne element Krossi femme fatale naistel, Katharinast Virveni välja.

Laiemalt Krossi ja lõhnade kohta tahtsin veel mainida, et kui Ellen Niiduga tehti intervjuud Õhtulehes – intervjueerijaks tütar Maarja Undusk, mitte mõni suvaline Õhtulehe intekas -, siis küsis Undusk, kas ta ka nuusutab asju vahel. Küsimus, mida ilmselt ei sisalda ükski intervjueerija aabits. Kuid Ellen vastas: „Ei. Seda teed sina ja tegi sinu isa.“ (paneksin lingi, aga ei saa - leht on tasuline.)

Viimane täpsustus ettekande teema kohta:
Teema pealkiri on „kolme lõhna vahel“, sest vaatlen Krossi kõige mahukamat teost „Kolme katku vahel“. Ehkki tema peateoseks saaks tõenäoliselt pidada „Keisri hullu“, on 10 aasta jooksul neljas köites avaldatud raamat "Kolme katku vahel" tema kõige mahukam teos nii lehekülgede arvu kui ka loo sisulise mahu poolest. Erinevalt teistest teostest jõuab peategelane mitu korda abielluda, mitme riigikorra all elada ja nii edasi – elamusliku poole pealt on tegemist väga laial skaalal toimiva teosega. Ühesõnaga, justkui ideaalraamat igasuguste krossilikkuste väljapeilimiseks. Tekib mingeid aga!-sid, aga neile ma praegu tähelepanu ei pööraks. 

(Aga jälle, siin on ruumi, nii et siin loetelu neist aga'dest: käsitletud ajastukontekst mõjutab nii teksti stiili kui ka keelekasutust. Arvan, et mingi osa ohtrasõnalisusest tuleneb sellest, et see pole otseselt Krossi, vaid pigem Russowi romaan (Kross veidi kehastumas Russowiks). Ja raamat sisaldab eneses epopöa kirjutamise taotlust, aga mulle endale tundub Krossile paremini sobivat tuumaka romaani žanr - näiteks nagu "Keisri hull" või "Vastutuulelaev". Seetõttu on see teatavas mõttes ebakrossilik teos.)
... aga kui need agad on välja toodud, siis tundub see totaalselt vale raamat krossi uurimiseks. Kuid 1000 lk on ikkagi 1000 lk ja ehk on Russowi nina sama terav kui Krossi nina. Seega lõhnade uurimiseks sobib käesolev mahukas teos küll.

Nüüd siis selle juurde, mida ma sealt õieti leidsin.

Mainin algul üht poolavastust – tähelepanek, millest ei jõudnud kujuneda täielikku avastust, sest see polnud piisavalt läbiv nähtus.

Nimelt stiiliküsimus, et kus paiknevad lõhnad tegelastekirjeldustes. Nimelt kippus lõhn sageli olema isikukirjelduste lõpus, olles niimoodi eripositsioonil (pannes pitseri kogu tegelase olemusele). Paikapanevaid väiteid ei saa siin aga teha, sest peategelase tervitusele ei järgnenud tavaliselt kirjeldusi stiilis: “Ta silmad olid hallid ja lõhn kergelt kadakane”.
Aga tuleb öelda, et ahvatlus seda vaadelda tekkis, sest see kordus mitmel korral. Näiteks kui kirjeldati peategelase sõpra Märtenit, siis ülejäänud kirjelduses mainiti tõrvalõhna kõige lõpus. Nagu ka siis, kui kirjeldati Balthasari direktorit Saksamaal Stettini ülikoolis, kes samuti lõhnas tõrvaselt - nii et järelikult ei saanud olla lihtsalt mõni edev ja distantseeritud saks. Ja eks tuligi välja, et ta oli väga suur talupoegade soosija.
Kuid see kirjeldamise omadus polnud ikkagi läbiv element. Pigem mainin möödaminnes, et tegelase juures lõhna mainimine aitas suuresti määratleda tegelast.

Kuid palju täielikumad märksõnad lõhnade kohta, millele tahaks lähemalt keskenduda, on järgnevad:

Esiteks, lõhnad ja Seisus (eelkõige aga see, kuidas kellegi lõhn aitas otsustada tema usaldusväärsust.) See on küll pigem selle raamatu küsimus ja siinseid seoseid ei ole vist väga mõtet rakendada "Wikmani poiste" vaeste-rikaste lahknemisele.

Teiseks, lõhnad, naised ja see, kuidas lõhn aitab määratleda naiste seksuaalset aktiivsust ja ligitõmbavust - alateema, mis aitaks ehk veidi rohkem juba öelda Krossi enda kohta.

Alustan sellest, kuidas LÕHNAD aitavad määratletakse SEISUST.
Eelkõige tähendas see Balthasari puhul seda, et tema samastus kõigi jaoks maamehelikkusega suuresti just lõhna poolest. lk 1032 on välja toodud tema hobutallide lõhn, lk 816. on tal voorimehelõhn ja 442. öeldakse, et hobusetallide ja isa talupojariiete lõhn. Seda rõhutatakse Balthasari puhul kui üht olemuslikku elementi.

Sellest haisust saab laiem sümbol üldse maainimeseks olemise kohta:
Kui tema poega Balzerit noritakse lk 991, mille eest andis kellelegi mõõgaga, siis väidab poiss kohe, et see oli mingite maalõhna-süüdistuste pärast.

See on miski, mida peategelasele heidetakse ette. Tema maainimeselõhn tähendas, et ta polnud usaldusväärne. Sellele osutab vastupidisel moel hästi see, kuidas üks mees surivoodil ütleb: sul pole maamehe uitsugi juures, seega võib sinule südant puistada.

Samas polnud Pallul ainult maamehe-lõhn - 170. lk ütleb Märten: Sul endal ülikute hais küljes. (Tsiteerin mööda, sõnastus oli teistsugune. Aga mõte oli umbes selline.) Kuid siis on see ikkagi n-ö vastasleerile osutamisena veidi. Kuid Märten on õnneks sedavõrd läbinisti positiivne tegelane, et ta ei heida seda peategelasele ette.
Märten oli muidugi see mees, kelle esmatutvustus sisaldas eneses tõrvalõhna. Seesama tõrvalõhn aitas ka direktorit määratleda küllaltki usaldusväärse mehena (kellest sai hiljem Balthasarile midagi sõbra taolist.)

Kellegi usaldusväärsuse hindamine käib iseenesest juba 133. leheküljel nina kaudu - doktor Friesner ehk mees, kes võimaldas Pallule (Balthasar lühend = Pall-Pallu) ülikutega suhtlemise, kes hiljem rahastas tema ülikooliõpingud ja kelle naine Katharina oli peategelase esimene suur armumisobjekt, püüdis ka otsustada, kas peategelasele maksab usaldada üht suurt ja vastutustundlikku ülesannet. See tähendas stseeni, milles doktor Friesner (jutustaja poeetilisil sõnul) nuusutab poisi läbi.
Sellest sai ka alguse Pallu võõrandumine maalõhnast ja lähenemine ülikutele.

Kuigi tuleb teatava kurvastusega nentida, et ega ta väga lahti sellest saanudki. Mitte nii, nagu Mihkel, kes Pallult noore abikaasa Elsbeti (mingis mõttes) üle lõi.
Elsbet kirjeldab samuti Pallu juures lõhnu. Ja seda talupojalikkust, mis sealt õhkab. Aga samas on noore Mihkli puhul esile toodud just tema saksaseebilõhna. Ja mõneti vastandatud seda sel hetkel Pallust tulevale kalahaisule.

Lõpuks ongi omamoodi naljakas, et Mihklit hakkab ka Pall täielikult usaldama - nii et võikski öelda, et see noormehe saksalõhn lihtsalt süstib temaga viibivasse inimesse mingit usaldust, mida nad ei oskaks kirjeldada.

Tal on loomulikult muudki, millega ta end tõestab - ta on Palluga samas koolis käinud ja on andekas poiss jne. Aga lõhnade tasandil hakkab see asi samuti toimima.

Seepärast on omamoodi markantne, et kui tekib raamatu lõpus (939) küsimus, kas Margarethega abiellumine on ikkagi hea mõte - vana Balthasar võtmas noort naist ja pealegi on naine jälle saks, samas kui tema on üsna truu veel maamehelikkusele -, siis vastab Pall: "Küll Margarethe ise teab, kumba lõhna ta tunda tahab."

Teine teema, nagu lubatud, oli  
LÕHNAD JA NAISED!

Ja siinkohal võib alustada postulaadist, et mida tugevam lõhn naisega seostub, seda tugevamalt peegeldub temas seksuaalne tasand.

Siinkohal tuleks alustada Katharinast. Kes samastus nelgilõhnaga. Kui Pall mingisse ruumi tuli ja tundis seal nelgilõhna, siis oli täiesti ühemõtteliselt teada - seal kas viibib või on alles viibinud Katharina. See on suurem osa Katharina olemusest Pallu silmis ("silmis"? Ah, las olla...) kui Krõõda "jele jääl" Pearu jaoks. Kui Pall seda tundis, siis läks ta suht alati üleni täkku täis. Ja sellele naisele on viidanud ka Leenu Siimisker oma arvustuses romaani ühele esimestest osadest, et unustamatute tegelaste seas on ka nelgilõhnaline apteekriproua.
Katharina oli peamine põhjus, kust tuli mõte antud teemat käsitleda.

Kuid see, et see üliseksuaalne olend oli samas ka kõige lõhnalisem, ei tähenda, et teistega see lõhna-küsimus kuidagi ei seostuks.

Esmapilgul näib, et lõhnu ikkagi ei teki seksuaalses kontekstis. Kui ta Stettinis ühe prostituudiga viibis 268. lk, siis seal oli mainitud, et kaerapõhk lõhnas mullaselt ja lambanahk lambanahaselt, aga naise lõhnast polnud juttu. Ja tema päris esimene seksuaalkogemus - naise nimi Epp, terve raamatu kestel ilmselt tema olulisim kiindumus - ei sisaldanudki olfaktoorset elementi.
Seksistseen oli küll, aga pealtnäha täiesti lõhnatu.

Kuid ei olnud siiski lõhnatu. Sest mingi aeg hiljem arutleb peategelane oma saksa pruudi Elsbeti üle. Ja mainib 645., et võrreldes Katharina lõhnadega on Elsbet ehk tõesti otsapidi vähem erutav. (Oligi just öeldud, et võrreldes lõhnadega.) Ja jõuab mõtetega ikkagi Epu juurde. Ja kauge armatsemisõhtu juurde. Ja äkki on stseen täis kaselõhnu. Selliseid, mida uudishimulikud pilgud Epu poole ja edasised kirjeldused naisest hakkavadki edaspidi sisaldama.

See on stseen, milles ammusest uudishimust ja lugupidamisest ja ilu tunnistamisest jms-st saab ühtäkki armastus, esialgu aga pigem kehaline armastus.

Nüüd on lisaks Katharina=nelgile lisandunud Epp=kask.

Kuid ehk puudus Elsbetil lõhn vaid Pallu silmis (ei, nüüd ütlen ikkagi "ninas"). Sest kui Mihkel taipab, et ta on naisest ikkagi sisse võetud, siis on see sõnastatud: "Mihkli jaoks on Elsbeti nimi lõhnavaks ja magusaks ja kangeks käärinud..." Ja kui Elsbet muutub isegi sellest teadlikuks - nii noormehe kiindumusest kui ka iseenda äkitselt puhkenud uudishimust selle olukorra suhtes...

... siis hakkab peategelane tasapisi tajuma, et Elsbetile on lisandunud teataval määral roosilõhna (680).

Sarnane tähelepanek tekib isegi raamatu kõige mitteseksuaalsema naise suhtes - muidu võiks selleks ju olla Pallu ema, aga kuna teda ei ole, siis Pallu vanem õde. Kelle kohta jutustaja ütleb 61. lk, et temast on hakanud tulema imelist mündilõhna (nüüd, kus ta on Pallu noorevõitu õpetajat armastama hakanud ja temaga juba abiellunud.)

Ja lõpetuseks võikski küsida, et kui raamatu lõpus on lk 1021 lause, et: "Annale (kellest saab Balthasari viimane abikaasa) vihmaürpi selga pannes tundis ta punakaspruunide kiharate kummelilõhna ja pihkudega tüdruku käsivarte küpset kumerust", siis kumb element tekitab siin seksuaalsemat elamust - kas see käsivarte küps kumerus või punakaspruunide kiharate kummelilõhn? 


PS!
Aga et tööprotsess oli mul selline, et kirjutasin üles suht kõik olulisemad korrad, kus lõhna oli mainitud, siis ikka tuli ka lõhnamainimisi, mis on v-b olulised, aga mida mul ettekandes polnud. Kross oli ikkagi ilmekalt kirjutanud ja imelik on panna kõigele tähenduslikkuse pitserit külge, aga samas ei tahaks huvitavaid juppe ignoreerida.

Näiteks kirjeldab peategelane üht poissi, üht iseäranis tubli poissi. (Epu poeg, kes selgub hiljem olevat peategelase poeg). Kelle kohta Balthasar lisab: "Tiidrik pajatas kõigest nii, et sel õige lõhn küljes."
Mis oli toredalt ilmekas kirjeldus minu meelest.

Lisaks oli stseen 629-630, milles Pall ja Mihkel, sama kooli poisid, tuletasid meelde "koolimaja lõhnu, nägusid". Sest minevikku meenutataksegi ju lõhnade-nägude kaudu. Ja loomulikult mäletab Pall seda paremini. Sest Mihkel on kultuurile lähenenud juba vaikselt. Samas kui Pall on... peaaegu maainimene. Ja sellisena loomalik. Ja sellisena järelikult lõhnadekesksem.

 Lisaks sellele oli raamatus 675. leheküljes üks väga huvitav nali. Ma ümber ei hakka jutustama, aga ütlen, et see oli päris äge. Kross kirjutas andekalt, kas pole?

Sunday, June 9, 2013

Iain M Banksist tagantjärele

Üks mu lemmikkirjanikke suri 59-aastaselt.

Iain (M) Banks oli üks ainsaid ulmekirjanikke, kes oli piisavalt hea kirjanik, et tavakirjanduses laineid lüüa.
Tema (mitte-ulmeline) "Herilasevabrik" on ikka figureerinud mõningais kõige paremate Inglise proosateoste nimekirjades.

Aga ulme oli tal veelgi võimsam, sest sisaldas sedasama kvaliteeti, sedasama huumorimeelt, sedasama jõhkrust (aga ei kujune mitte "uu, banks on nii šokeeriv"-muljeks, vaid on alati osa tekstimaailmast või peategelasest vms ja sulandub sellesse - šokeerivus, mis ei tüüta oma pingutamisega, vaid veenab) ja sedasama taju väga heast sisemisest kõrvast, mis tajub ära, mis töötab, mis mitte,

aga on sellele lisaks kantud võimsast kujutluslennust, mis laseb tal üles ehitada keerulisi ja põnevaid maailmu.

Tema peamaailm, mis hakkab kõigi tema heade teoste kiuste ilmselt tema nimega seoses kajama, on Kultuuri-universum. Ja see on minu meelest kõige huvitavam kosmoseulmeline-universum mida ma olen lugenud. Star Warsi ja Treki totakate "go where no man'ide" ja Cantinade kõrval, mille peamine voorus on liikide mitmekesisus ja vaatajas mingi "haha, see tegelane on NII ROHELINE!"-stiilis vau-elamuste kõrval on Kultuuri maailmas vaadeldud palju huvitavamalt eetilisi küsimusi.
Igatahes parim utoopia, mida olen lugenud.

Ta on kirjanik, kelle teosed ja mõtted teevad tavaliselt selle ühe lisasammu, mistõttu jõuab ka selleni, milleni vähegi mitterumal inimene ise kohe ei jõuaks.
Kummaline näide:
Kunagi oli stseen - üks tehisintellekt jutustas naistegelasele ajalugu (mingi eseme tausta lahtirääkimise mõttes vms) ja jõudis mõtte juurde, et 2000 aastat tagasi selle naiskapten tegi seda-toda-kolmandat.
Naistegelane kergitas kulmu ja ütles imestades: "Väga kummaline, et sellise ajani pidasid inimesed vajalikuks üldse kasutada mingit elavat *inim*kaptenit laevade tüürimisel."

Žanrilt kaldub ta ehk ulmepõnevikuks. Žanr, mida ma ei reklaamiks muidu (piinlik ju kuidagi), kui ta ei viljeleks seda nii neetult oivaliselt.

Kultuuri-raamatud on eraldiseisvad lood, mida võib lugeda kuidas tahes. Ja kaks parimat, mida olen seni lugenud, on maakeeli ka olemas.

"Mängur" oli minu jaoks kunagi see Kultuurišokk, mis muutis autori heaks, aga ebalusega, et ehk on tegemist ühe-hiti-mehega.
Kuni lugesin hiljem "Relvade kasutust", mis oli väga halva tõlke kiuste (parim sõber ei saagi seda eesti keeles lugeda, sest tema jaoks ei ole võimalik headusel sealt esile tulla) tükimat aega minu lemmikraamat.
"Mõtle Phlebasest" ei soovita ma eriti kellelegi - mitte, et see oleks halb, aga eelmainitud väga heade kõrval on see veidi kahvatum.

Iain Banksina (ilma keskmise täheta - ulmet kirjutas Iain M. Banksina, kõike muud selleta) kirjutatud "Herilasevabrik" ja "Äri" olid väga toredad. Nagu öeldud, "Herilasevabrik" kuskil nimetatud üheks parimaks või tähtsamaks vms ingliskeelseks teoseks 20. sajandi jooksul ja noorusliku peaaegu-et-kolekirjandusliku teosena oli see väga hea... Peaaegu-et, kuna see oli peaaegu Kenderi moodi jõhkrusega tehtud. Peategelane on üsna talumatu sadist, mis ei muutnud teda siiski päris pahaks - ta oli üks kõige talumatumaid antikangelasi, aga mingit osa sisemisest sadistlikust uudishimust ta kõnetas, mis on küllaltki universaalne. Mitte keegi meist ei tahaks [oletame] jäneseid tükkideks teha, aga arvan, et päris paljud saavad ähmaselt aru sellest uudishimust selle suhtes, kuidas oleks seda teha.

Sellest julmusest rääkides annab ta ilme millelegi, mis on igaühes olemas, mitte ei loo ulmelist portreed ühest "väga pahast inimesest".

Raamat "Äri" oli tore peaaegu-et-põnevusraamat karjäärisõltuvuses naisest. See oli hea, aga ei tekitanud nii võimsat elamust, et ma siinkohal pikalt sellest vatraks. Aga seegi oli muljetavaldav selle poolest, et autor kirjutas suht ebahuvitavalt tunduva idee väga ladusaks ja huvitavaks jutustuseks.

Ma soovitan igaüht neist raamatutest - "Mõtle Phlebasest" ning "Äri" vähem, kuid nagu Gaiman ütles - kui Banks oli hea, oli ta neetult hea. Ja kui ta oli halb, oli ta ikkagi hea. Kuid lõppu jäägu kajama pigem siiski see, et oma parimatel hetkedel on ta hiilgav.

http://journal.neilgaiman.com/2013/06/iain-banks-with-or-without-m.html

Tuesday, May 21, 2013

Jane Austen "Uhkus ja eelarvamus"

4/10

Lugemisprojekt, mille sõbranna mulle peale pani. Ja ma niiehknaa olin pikalt juba tahtnud ära näha, milline on siis kõigi aegade kuulsaim naisteraamat.
Pigem meh. Aga mitte tõrget tekitaval määral. Kuid oleksin eelistanud millegi muu lugemist. 

Olen veidi kahevahel, kas hakata siinkohal välja kirjutama, miks selline "absoluutne kirjandusklassika" siis ei sobinud, või oleks parem üsna sõnatult leppida sellega, et polnud minu thing ja jätta sõnad kulutamata (kuulu järgi on Raamatute Raamatusse üles kirjutatud iga inimese eluea sõnade arv ja kui need otsa saavad, siis... Vot. Siis on perses.)

Ehkki ma pigem lepin sellega, et polnud minu thing, siis ometigi ei tahaks ma arvata, et kogu žanr tervikuna ei läheks mulle mitte kuidagi.
Õde soovitas kunagi moodsat chick-lit (mitte lühendada c-litiks) autorit Marian Keyesi ja lugesin tema "Racheli puhkust" ja see oli väga hea. 8-9 punkti vms. "Ajaränduri naine" ka igati meeldis. Ja kõiksugu jutte sellest, et nüüdisaeg on televisiooni tõeline kuldajastu, kinnitab minu jaoks kõige ehedamalt see, et minu meelest üllatavalt meeliülendavalt tehtud "Grey anatoomia" on paljude meelest lihtsalt üks "seebikas". Mina seda taandamist ei teeks, sest on väga hea.

Milleks seda ütlen?
Selleks, et välja vabandada oma silmade pööritamist, kui hakataks tänitama, et see grei anatoomia pole ikka õige asi, et vot "Uhkus ja eelarvamus", vot see oli asi ja et need tänapäevased naisautoreis ei ole isegi mitte Jane Austeni sõrmeküüne jagu andekust.

See on üks raamat, kus minu meelest igasuguste kiidutiraadide juurest ei tohiks välja jätta sõnu "oma aja kohta" - meeletult hea? Oma aja kohta. Läbinägelik? Oma aja kohta. Sulatõene, heh... Kui keegi peaks vaid seda väitma, siis ei hakkakski ma enam ütlema: "Oma aja kohta", siis on tegemist juba lootusetu juhtumiga.

See on 2003. aasta inglaste lemmikraamatute küsitluses teisel kohal ja 2008. aasta austraallaste küsitluses lausa populaarseim ja ma ei oska seda esikohta millelegi muule omistada kui sellele, et noordaamidele varajane sokutamine loobki esimesed kirjanduslikud armastused. Või siis hakkavad seda armastama muus vanuses inimesed, kellel pole tekkinud kõrgemaid standardeid armastuslugudele.

Sel on omad voorused. Tegelaskujud olid küllaltki selgelt välja joonistunud ja täitsid oma eesmärki (kes oli negatiivne, kuni ei pidanud enam olema, ja kes positiivne, kuni ei pidanud, näiteks).

Imelik oli see, et ehkki iga paarikümne lehekülje pealt tuli tüdimus, tekkis raamatut sulgedes üsna pea mingi uudishimu ja nii sai teda jälle avada, veel paarkümmend lehekülge lugeda.
Nii pidanuks lõpuni. Aga...
Praegu olen pettunud, sest lugesin järjest natuke rohkem (tahtsin temast kiiresti lahti saada, nii et otsustasin ülejäänud õhtu selle peale raisata. Ah mind, lolli!).
Ma oleks selle pidanud võtma mõne asjalikuma teose vahelugemiseks.

Ja samas, kas ikka oleks?
Ma ei hakka väitma, et "mida selle lugemine üleüldse annab?" oleks universaalselt õige hoiak selle raamatu suhtes. Iga tegu või teos, mis kellelegi midagi annab, olgu siis tundepalanguid või elukogemust mingil moel rikastavaid mõtteid, pälvib mu heakskiidu ja on välja teeninud olemisõiguse. (Siia tekivad kõiksugu täpsustavad lisaklauslid stiilis "välja arvatud sulaselget mölavalelikkust levitavad teosed, mis tekitavad tundepalanguid raevu näol, mis tekitavad nii mõneski südamerabandusi", aga ärgem olgem pedantsed...)

Aga eks ma tegin vea, et ma ei lähenenud sellele mitte ajutuulutusena, vaid võtsin seda kui "järgmist raamatut lugemisnimekirjas".
Sellisena hakkas segama, et tegelaste saatus tegelikult ei huvita. Ja see, et huvitavaid ideid siin ei leidunud.
... heh, algul mõtlesingi lähemalt vaadelda seda, et hää ongi ju otsida ja leida raamatuid, mis pakuvad huvitavaid ideid, mida need sõnastaks kuidagi poeetiliselt või narratiivi poolest jõuliselt.

Otsustasin aga, et ühe asja ma siiski õppisin siit - suhtuma ettevaatusega klassikasse. Kuni ei veenda, et asjal on muid voorusi peale "kämoon, see on ju klassika!"
"Ubervillide Tess" pakub näiteks huvi mitte seepärast, et on klassika, vaid seepärast, et Thomas Hardy pakub kirjanikuna huvi.