Marian Keyes "Kas seal on kedagi"

6/10

Lugu leinast - naisest, kes kaotab mehe ja tasapisi harjub selle mõttega.

Ma hindan Marian Keyesi kirjanikuna, kuid see raamat ei meeldinud niivõrd kui üks teine, mida olen juba lugenud (Rachel's Holiday), või see, mida praegu loeme Lauraga vaheldumisi (This Charming Man). Seepärast soovitan autorit, aga pigem näiteks neid teisi raamatuid temalt. Ta kirjutab seda praegustki hästi, aga need on tal hulga peenemalt kirjutatud.

Olen kunagi maininud Marian Keyesi kui üht täiesti nauditavat naistekirjanikku. Mõjub nagu Secret - piisav, et mõjuda mehele, aga mõeldud siiski naisele.

Kui aga öelda: "Piisav, et mõjuda mehele", siis ei pea ma silmas mitte raamatus sisalduvaid pisaraid või tegelastevahelisi intriige ja suhteid. Ta ei kirjuta mingeid Uhkusi&Eelarvamusi ega 50 Shades'e. Keyes ei püüa tundeid rebida, pigem lihtsalt jutustada. Ja teemadki on tal raamatutes sellised, mida annaks teha pinnapealselt, tõmmates maha linnukesi "tundlike teemade" nimekirjast (alkoholism ühes, narkootikumid teises, lein praeguses, koduvägivald mingis järgmises jne). Kuid ta ei kirjuta niisama, ta harib ennast teema osas, teeb nt intervjuusid koduvägivalla küüsis olijatega jms ja raamatut lugedeski on näha, et ta on asjast hoolinud.

Samas ei muutu tekst vaid intervjuude ümberjutustuseks. Marian Keyesi põhitugevus on värvikad karakterid ning nendevaheline elav dialoog. Üldjuhul vaimukas, aga selline üldiselt irooniline suhtumine, mis pole veel kogu oma küünilisuses maha käinud.


Seetõttu oli huvitav lugeda raamatut, mille peategelane püüab oma leinas ühendust võtta lahkunuga. Soolapuhumine küll, aga mingi lootuskild on ikka, mis ajab selliseid meeleheitlikke kõrvu väga kikki.
Nii et see rumal lootus on seal olemas, aga autor on selle suhtes väga ettevaatlik, väga enesekriitiline.

Selle aspekti võtakski ehk kokku sellega, et Keyesi maailmapilt on selge ja põhjendatud ja mis kõige parem, ta ise oskab seda põhjendada.

Üks teine voorus on kah - nimelt see, et ta oskab lugejat igati toredalt juhtida valejälgedele. Ka selles leinaraamatus räägitakse pool raamatut mitte leinast, vaid antakse kuidagi peenelt mõista, et naine on lihtsalt hüljatud ja et mees on siiski elus. Midagi välja ütlemata, aga siiski. Ja alles poolepealt, ilma mingi dramaatilise pöördeta, lihtsalt suutes seda lõpuks (niimoodi enam-vähem) tunnistada, ütleb naine lõpuks välja, et mees on surnud.

Nii et võib öelda, et see on spoiler.