Doris Lessing "Kuldne märkmeraamat"

10/10

Kirjutasin ühe aine raames Doris Lessingu "Kuldsest märkmeraamatust" essee, mõeldes: "Tead, blogi on väga soiku jäänud." Nüüd riputan selle üles, aga toimetan välja mõningaid kõige jobumaid jobutsemisi...

Või noh, mis ma jaman - ei hakka kogu kiiruga, vastu tähtaega kirjutatud esseed "täies hiilguses" esitama, jätan valitud katkendid. Võiks ehk rangemalt, aga ma ei oska häid lausungeid leida ja loodan, et mingi terviklikkus on ehk parem lahendus.

A kes väga ei viitsi lugeda,

tl;dr, eks ole,

siis võtaksin ise lihtsalt kokku oma ühe põhielamuse selle raamatuga seoses:

raamat on üks väga avara teemadeväljaga identiteediotsing, mille vahepealne kokkuvarisemine mõjub magusalt frustreerivalt oma raputava irratsionaalsusega, lähenemata aga korrakski mingisugusele postmodernismile või absurdismile vms-le. Huvitavalt terviklik teos kogu oma näilise laialivalguvuse kiuste. Ja üks väheseid asju väärtkirjanduse klassikast, mille mõningate stseenide ülelugemine paneb ennast unustama ja sellest välja tulles kella vaatama.

Aastal 2013 suri Doris Lessing, keda siinkirjutaja on paljudele kirjeldanud kui üht oma lemmikkirjanikku. 

Jah, ma päriselt ka alustasin oma esseed sellise põhikoolitasemelise lausega.

/../

Väita, et Nobeli-preemia pälvinud naiskirjanik oli eelkõige oma ajastu tähtis feministlik kirjanik, ent lisaks sellele hea inimeseks olemise kirjeldaja, tundub siinkirjutajale mingite rõhuasetuste vääratusena tema retseptsioonis. Sellest õhkub suhtumist, mis võib olla mõeldud kiitvana – tsiteerides ammust reklaami: „Piisav, et mõjuda mehele, aga mõeldud siiski naistele!“ –, a pole kuidagi täpne. Tema tajumine esifeministina (pidades silmas loomingu väärtust, mitte tähenduses „protofeminist“), olgugi see mõeldud tema kiituseks, taandab ambitsioonika kirjaniku millekski olemuslikult marginaalseks.

/.../

Selle kohta ütles ta New York Times’ile antud intervjuus: „Mida nad tegelikult tahavad, on see, et ma ütleks: „Haa, sõtsed, seisan teiega õlg õla vastas võitluses selle kuldse koidiku nimel, milles kõiki neid elajalikke mehi enam pole.“ Kas nad tõesti tahavad, et inimesed teeks lihtsustatud väiteid meeste ja naiste kohta? Tuleb välja, et tahavad. Olen jõudnud sellele järeldusele suure kahetsusega.“

Nojah, oleks jabur väita, et „Kuldses märkmeraamatus“ ei leiduks feministlikku aspekti. Raamat oli kirjutatud viieks (või isegi enamaks) jagatud teosena, mille raamjutustus on „Vabad naised“. 60 000 sõnaga on see pikem kui Aldous Huxley „Hea uus ilm“ ning F. Scott Fitzgeraldi tähtromaan „Suur Gatsby“. Selle peategelane on autoriga peaaegu samastuv lahutatud naine Anna Wulf, kes on segatud tema sõbranna Molly keerulistesse suhetesse abikaasa ning täiskasvanuikka jõudva pojaga. Anna on kunagine andekas kirjanik, kes pole juba aastaid kirjutanud ilukirjandust. Selle asemel peab ta nelja päevikut. Need neli päevikut on eri värvi ning peegeldavad ühelt poolt tema enda püüdu lahterdada oma elu, vaadelda neid eraldi kategooriates.

[siin läheb sisukokkuvõte tüütutesse detailidesse... Panen kolm mõttekriipsu, kus lõppeb sisukokkuvõte]

Esimene, must märkmeraamat keskendub Annale kui kirjanikule. Selles räägib ta oma ammusest romaanist „Sõja rajajooned“, mis oli pooleldi autobiograafiline teos elust Aafrikas. Umbes 70 lehekülje vältel kirjeldab Anna (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kes kirjeldab) eluetappi, millest raamat inspiratsiooni sai. Sellele lisaks kirjeldab ta Hollywoodi katseid teha sellest filmi – nende püüdu tõlgendada seda neile sobivas võtmes. Teises, punases märkmeraamatus keskendub Anna (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kes keskendub) poliitikale. Varem oli ta kommunist ning selle ideaalide sinisilmne optimism ning tegutsemissunnile õhutav meelsus ütleb nii mõndagi ühe ajajärgu kohta. Religioosse mõtlemise vormina ühes aina ateistlikumas ühiskonnas kehastas selline ideeline kommunism missiooni, mille nimel elada ja mille hüvanguks pingutada.

Kolmandat, kollast kirjeldab ta kui vihikut, „kus ma loon oma kogemusest lugusid“ – see mõjub kõige isiklikuma osana. Selles armub Ella (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kirjutamas Ellat armumas) ühesse abielumehesse Pauli. Lõppude lõpuks pole ent ükski armukolmnurk võrdkülgne, seegi lõppeb Ella (või Anna) jaoks õnnetult. Neljandat, sinist märkmeraamatut kasutab Anna (või kasutab Lessing?) kui päevikut. Suuresti tähendab see kaldumist psühhoanalüütilisuse poole – mitte aga piinlikult avameelseid pihtimusi, püüdu kirjutada oma minevikku lahti mingite märgilise tähtsusega suhete kaudu, vaid esiti pigem katset juurelda juhtunu üle (mõneti selle üle, mis leiab aset „Vabades naistes“, ent ei saa öelda, et sinine märkmeraamat oleks tollele allutatud), hiljem läheb suurem rõhk lõikudele vestlustest psühhoanalüütikuga.

- - - 

Kõigi nelja märkmeraamatu puhul käivituvad teemad, mida annab hirmpõhjalikult, aga hirmtüütult analüüsida. Kõige ilmsemana kerkib küsimus autobiograafilisuse kohta – seda määral, mis pani siinkirjutajat lisama tülikaid ja tõenäoliselt liiasena näivaid sulgusid eelmistesse lõikudesse. Metatasandid on sisse kirjutatud moel, mis ei lase hinnata, mil määral on tegemist mängimise, mil pihtimisena. Siinkohal ilmseimana näiv näide autobiograafilisest: mustas märkmeraamatus kirjeldab Anna oma kunagist edukat raamatut, milles on raske mitte näha seoseid raamatuga „Rohi laulab“ – Lessingu debüütteos, millega ta tegi oma esialgse läbilöögi (saades hiljem päris-päris kuulsaks "Kuldse märkmeraamatuga").

/.../

Veel üks suur teema, mis „Kuldse märkmeraamatu“ puhul tekib, on küsimus sellest, mis on romaan. Selleni ühelt poolt juhib katkend, milles ta ütleb, et „huvil, millega ma lugesin neid raamatuid, ei olnud midagi ühist sellega, mida ma tunnen, lugedes – ütleme – Thomas Manni, viimast kirjanikku selle sõna vanas tähenduses, kes kasutas romaani filosoofilisteks avaldusteks elu kohta.“ (lk 69) Samas lõigus kirjeldab ta romaani kaht võimalikku funktsiooni: esiteks ülalmainitud klassikalised romaanid oma vana funktsiooniga, teiseks romaanid tema kaasajast (mida ei saa siiski kuidagi nimetada tänapäevaks) ehk reportaažromaanid, mis edastaks mingit infot mõne kauge riigi või kauge aja kohta (umbes nagu Khaled Hosseini, v-b, aga võib-olla ka nagu Minu Eesti sari või mõni selle analoog). Tema näiline hukkamõist sellisele "reportaažromaanile" annab huvitava varjundi järgnevale osale raamatust, meenutusele Rodeesia-ajast, mis kestab juba ise 70 lehekülge ja on nagu lühimõõdus reportaažromaan. 

Osati jääb mulje, nagu ta püüaks seda žanrit enesest välja kirjutada, puhastuda sellest. Tekib olukord, kus raamat ammendab ühe romaanivormi, selleks et jõuda oma tõelise ülesandeni. Selleks on romaani kolmas funktsioon, milleks on kirjeldada „ühe ajastu intellektuaalset ja moraalset kliimat /.../ nagu kirjeldas seda Tolstoi Venemaal või Stendhal Prantsusmaal.“ (lk 8). Siia võib veel lisada tema katset teha üht üdini klassikalist romaani „Vabade naiste“ näol, nagu ta tunnistab eessõnas 11. leheküljel („See, et ma tegin lühiromaani „Vabad naised“ kogu selle materjalihulga [aastasadade jooksul ladestunud käsitlused romaanižanri kohta] kokkuvõtteks ja kondensatsiooniks, tähendas, et ma ütlesin midagi tänapäevase romaani kohta /.../“)

„Kuldne märkmeraamat“ on pikk ja on tihe. 

[Mis on minu lemmiklause selles essees. Kontsentreeritud debiilsus. Tegelt see polnud omaette lõik, aga mul on tunne, et ta väärib sellist positsiooni.]

Omamoodi paljuütlev oli olemuslik vastikustunne, mida Anna tunneb homoseksuaalide suhtes (mida saaks sõnastada küsimusena: kas sugudevahelises sõjas on "neutraalsed" tema silmis tõesti kohutavamad kui „vaenlased“?). 

Siinkirjutajat paelus erinevatest analüüsivõimalustest enim aga vaimuhaiguse teema. Mõneti osutab sellele lugemisvõimalusele ka autor ise – ta ütleb 1971. aastal kirjutatud eessõnas, et ta võis lugejatelt saada nädalas näiteks kolm kirja. Üks võib olla Johannesburgist, üks San Franciscost ja üks Budapestist. Ja üks keskendumas täielikult sugudevahelisele sõjale ega tee juttu millestki muust, ja teine poliitikast, mainimata ühtki teist teemat. „Kolmas kirjatüüp, mis kunagi oli haruldane, kuid jõuab nüüd teistele järele, kuulub mehele või naisele, kes ei suuda raamatus näha midagi peale vaimuhaiguse teema.“ (lk 18).

Sellele vaimuhaiguse teemale osutab ka neljas märkmeraamat, mis oli esiti päevik, hiljem aga osa psühhoanalüütilisest protsessist Anna ja analüütiku Suhkrumemme vahel. Erinevalt mingist lihtsustatud skeemist "olen haige"=>"Räägi end lahti" => "Rääkisin. Vabanesin." => "Kena. See teeb 500 dollarit", ei tekita "Kuldne märkmeraamat" mingeid tarbetuid illusioone sellise teraapia suhtes, vähemalt mitte Anna puhul – Ariadne lõnga leidmine oli meeldetuletus, et ta viibis labürindis. /.../ Juba ainuüksi vajadus luua sellist ideaalselt neljaks jaotatud elutaju näitab ohtu, et elu oli kokku varisemas; korda annab sättida vaid seda, mis on segi läinud ja tema puhul oli see segiminek jõudnud pea lootusetuseni.

Siis tuleb ent viimane umbes sada lehekülge raamatust. Oi, ja kuidas see tuleb...

[Seda ma sinna ei kirjutanud. Seda kirjutan ma siia. Nagu tegelt päris paljut. Ma toimetan siin üsna põhjalikult tegelt.]

Raamatu lõpus saab ta ent kokku ameeriklase Saul Greeniga. Lõpuks leidus keegi, kel olid enam-vähem samavõrd paigast loksutatud maailm. Mehe puhul väljendus see nii mõneski kummalisuses, mille seast olulisimateks võiks nimetada tema vulgaarselt psühhoanalüütilisi probleeme emaga, tema vajadust vältida vastutust suhetes naistega ning viimaks tema kroonilist mälupuudust, mis osutab deemonlikule lahutatusele maailmast. Puutudes, õigemini põrkudes kokku peategelase depressiooniga, tema vajadusega ühe armastatud mehe järele ning eelkõige tema tahtehalvatusega (mis kerkib esile seoses Anna poliitilise tegevusega idealistliku kommunistina kui ka tema kirjutamisega), on tulemuseks pea täielik kaos. Kaks inimest põimuvad sellises psühhoseksuaalses omavahelises terroris, milles maailm kaotab oma seinad. Kategooriad kaotavad tähenduse, segunevad omavahel. Anna lõpetab ükshaaval märkmeraamatute kirjutamise, mis lõpuks kaotavad oma võltsrollid, ta ei saa neid kaasa võtta oma teel täielikku lagunemisse. Kui nad lõpuks mõlemad tajuvad ühel õrnal ja kummalisel hetkel, et nüüd on riivatud põhja (mulle tundus, et mitte filosoofilises mõttes "kõige sügavamat põhja", vaid pigem häbiväärses mõttes "the pits"-i), otsustavad nad teha sellele lõpu. Kui oled jõudnud põhja, on ainult üks tee ja see viib üles.

Sellise üdini psühholoogilise keeristormi juures on siinkirjutajal raske tajuda, kuidas tõlgendasid inimesed seda osa raamatust üksnes soopõhiselt. Loomulikult oli tegemist mehe ja naisega, ent tundus, et mõlemad olid sedavõrd kaugel normaalsusest, et allutada neid üldistele kategooriatele oleks isegi liiga suure mõistetavuse omistamine kahele läbinisti pudedale inimesele. 

Ehk mõjus teose tõlgendamine sugudevahelise manifestina kõige loogilisema viisina raamatut kuidagigi paigutada. Võib-olla oli nii, et põhilise teema - vaimuhaiguse - käsitlemine oli sedavõrd kaugelt ees oma ajast, et leiti miski, mis oli veidi käegakatsutavamas kauguses ja keskenduti sellele. Hoolimata ohust, et seda romaani hakatakse tajuma iganenud jäänukina ühest üleminekuajastust, püsib siiski lootus, et feminismi lipulaeva tiitel on üksnes loosunglik ankur, mis hoiab seda ohtrate voorustega raamatut avaliku teadlikkuse sadamakail.

Doris Lessing "Kuldne märkmeraamat"

10/10

Valisin selle oma ettekandeteemaks ühes aines. See läks väheke lörri. Lugesin raamatut mitu päeva (veendusin taas, et see on minu jaoks raamat, mida võiks iga aasta lugeda, sest miski seal mõjub, väga hästi ja kaasa elama panevalt mõjub, kuidagi totaalselt vallutab ja veenab) ja kirjutasin märkusi ja märksõnu ja nii edasi. Ja lõpuks ei pühendunud ettekande valmiskirjutamisele, vaid mõtlesin, et teema on eneses läbi tajutud ja suudan mõninga läbimõtlemise järel midagi rääkida. Puhtalt elevuse pinnalt.

Selle elevuse positiivse mõju nullis ent ära mingi kummalisel kombel puhkenud rambipalavik. Ja ka loomulikult see, et arvuti on meil katki - meil on tahvelarvuti laenuks saadud, millega midagi teeb ära, aga vastu ööd ei kirjuta sellega ettekannet valmis. Millest on kahju, sest see on minu modus operandi - end kokku võtta viimasel hetkel, tajuda mingit inspiratsioonilist "ah, aga tegelt on see ju lihtne"-t ja see mure endast välja kirjutada. Üks tore katarsis.

Njah. Niipalju kunagi olnud ettekandest. Mingi aeg kirjutan ka raamatust. A mitte praegu.

Mark Z. Danielewski "House of Leaves"

10/10
Ära loe siit edasi. Kui sa pead seda raamatut lugema (ehkki Sa ei tohiks seda lugeda, raamatu esimesel leheküljel on öeldud: This is not for you), siis ära loe siit edasi.

Kui Sa loed seda, mis ma siia kirjutan, siis Sa tead lugedes, et keegi teine on seda lugenud. Seda tunnet ei tohi tekkida. See raamat peab muutuma intiimseks dialoogiks. Mitte Sinu ja autori vahel, vaid Sinu ja tegelase vahel - või õigemini, Sinu ja tegelaste... Või veelgi õigemini, Sinu ja selle tõve vahel, mis kõiki raamatu tegelasi oma võimuses hoiab.

See on sama tõbi, mis lugejatki enda küljes hoiab. Raamatu erinevaid metatasandeid seob omavahel just see tõbi, see palavikuline erutus, mis muundub mitte vaid lugemise erutuseks, vaid millekski enamaks. Kuskil kõigi nende metatasandite vahel eksib see tõbi ära ja voolab otse sinusse.

Ja see tõbi, kui see on Sind tabanud, tekitab mingi "kuni ma loen seda"-nihke. Tunde, et kuni Sa seda raamatut loed, siis see pole mitte öökapil vedelev trükis, mille lugemist Sa võib-olla ootad, vaid pigem on see öökapil (või kotis? või laual? kuskil lähedalt võtta...) viibiv raamat, mis sind ootab.

Ma tegin vea - ma vestlesin kellegagi selle raamatu teemal. Enne, kui olin lõpuni lugenud. Lummus kadus. Järele jäi "ülejäänud raamat"...
Tundub, et raamat tuleb paari päevaga läbi lugeda, nagu enamik näivad tegevat. 700 lehekülge küll, aga mõni neist on üheleheküljene.

See lummus oli aga siiski olemas. See on miski, mida ma sellest aimasin ja millest paljud olid Goodreadsis juttu teinud. Isegi mõned kriitilisemad arvamusavaldused ("arvustusteks" on neid goodreadsi-nupukesi plass nimetada) tõstsid esile asjaolu, et raamat tõesti hoidis enda kütkes.

Aga selleks peab raamat olema üksinda loetud. Võid teada tõvest, mis raamatu igasse lehekülge on imbunud, aga loodan, et Sa ei tea vasturohtu. Ei, valetan, vasturoht ei mõju siis, kui seda teada - see käivitub siis, kui seda kasutada.

Tõve võim hakkab kaduma, kui seda teistega jagada. Juba põdenutega.

Loodan, et Sa loed seda raamatut salaja. Kui keegi peaks küsima, mida sa parasjagu loed - ei tea, kes peaks, aga ehk siiski -, siis ütle midagi muud. Valeta kasvõi. Sest see võiks olla Sinu isiklik tõbi, mis tuleks lihtsalt läbi elada.

Truman Capote "Hommikueine Tiffany juures"

Lugu kirjanikust ja tema armumisest ülimalt vallatusse tüdrukusse, keda mängis filmis Audrey Hepburn (aga kes käitub nagu näitlejanna, keda Truman Capote sellesse rolli soovis, elik Marilyn Monroe. V. a. see, et temas oli värskusest õhkavat intelligentset teravust. Sellist, mida ei anna mingi õpetatus - õigupoolest oleks õpetatus selle tegelase puhul peaaegu vastunäidustatud, kuivõrd see teravus ja tabavus ja mahlakas (ent eikordagi vulgaarne) kõnepruuk ei saakski nagu enesele lubada stagneerunud raamatutarkust.)

Otsisin enda jaoks sobivat pilti Marilynist kui tuulepeast, aga leidsin ainult Marilyni kui seksijumalanna. Otsustasin hoopis illustratsiooniks kasutada pilti tulevasest uljurist Norma Jeanist.

Näed sa, kui pikk lünk - ta hakkas järelikult mullegi meeldima, see autori enda lemmiktegelane kogu tema loomingust, kelles lugejad on näinud ka autorit ennast, ehkki Wiki annab võimalike prototüüpide loetelus vähemalt 5 nime.
See on naine, kes kogub enese ümber armunuid. Arvan teadvat mõnda sellist. See on üüratu enesekindluse värk. Lisaks on see ka tarkuse, omapära ja vastuvaidlematu kauniduse küsimus, aga suuresti ehk ka täiuslikku omanäolisust pakkuva enesekindluse taga kinni.
Mina ei ütle, kus seisab veetleva enesekindluse ja nõmedalt ennasttäis oleku piir. Võib-olla määrab seda piiri tarkus-omapära-kaunidus ehk enesekindlusesse mittepuutuvad omadused. Ja samas, ehk ka mitte.


Kohati tuli mul tunne, et hakkaks õige sümbolite kaudu välja lugema loo tähendust. Nii, nagu tegin kunagi üht mind mitte kuidagi kõnetanud filmiga kinosaalis kohutavalt laiseldes. Selleks, et mitte laiselda (ja selleks, et kuidagigi, maksku mis maksab, Werner Hertzogi filmist mingitki elamust saada), hakkasin suvalistele elementidele pooleldi naljaga sokutama juurde sümboli ülendavat väärtust.
See taandus paraku labaseks "Aa, inimene liipab, järelikult on... inimene inimesele hunt?"-stiilis labaseks sümbolite otsimiseks ja juurdesokutamiseks, nende vägisi juurdenägemiseks, et kas või ideede tasandil filmile kaasa elada.
Tuleb öelda, et toona ei õnnestunud. Aga mõte või mõtteidu sellisest ideede juurdeotsimisest kui kunstiteost lunastavast tegevusest oli minusse istutatud ja jäi juuri ajama, et üksikutel kättesaamatutel tekstidel siiski õide minna.


Siinse raamatu puhul juhtus, et need elemendid pakkusid end juba ise ja küllaltki ilmsel moel. Ei olnud vajadust otsida, raamat oli nauditav selletagi, aga need kohati tõstsid pead. Isegi sedavõrd ilmselt, et ehk polnudki see mitte autori banaalsevõitu "näed sa? Näed sa, mida ma öelda tahan?", vaid pigem tegelastevahelise suhtlemine.

Siinkohal piirdun üheainsa elemendiga:
kui Holly kingib nimetule kirjanikule linnupuuri. Pealegi veel sellise, mis maksab 350 taala. Too on üllatunud. Holly vastab: peaasi, et sa ei pane sinna ühtki lindu.
Kas see on lihtsalt miskine autoripoolne loosung stiilis: Holly Golightly will not go lightly into cages - ja peategelane võiks seda meeles pidada, olles oma õnnetu armastuse külge aheldatud.
Või on see hoopis Holly-poolne statement: kullake, ma ju näen, et ma olen Sulle armas, aga puurid lihtsalt ei ole minu teetassike.
(Ma võinuks seda fraasi muidugi inglise keeles kirjutada. Sest muidu jääb mulje, nagu ma ironiseeriks tõlke kallal. Aga Enn Soosaar tegi väga kuradi head tööd, miski ei kriipinud.)
Või on midagi kolmandat? Midagi neljandat?
On kuidas on, tegemist pole mingi juhusliku sõnade rittaseadmisega lootuses, et miski läheb õigesti. See on kalkuleeritud teos ja hea teos. Ja selleks, et teose sümboleid nautida, on võimalik öelda enesele, et see on tegelaste omavaheline suhtlemine ja mitte üksnes autori katse ülimalt õhukese sümbolismiga looritada tegelaste tegelikku olemust.

Võib-olla on lugedes veidi ka aru saada, miks Norman Mailer ütles, et Capote puhul oli tegemist the most perfect writer'iga tema generation'is, lisades, et ta poleks muutnud kaht sõnagi.

 ^{Lisaks stiilipuhtusele on siin olemas see omadus, mis teeb isegi möödaminnes lugemisel raamatu Tõeliseks. Nii, nagu "Kevade" tegelased on tõelisemad kui ükskõik milline Krossi tegelane, ehkki Kross kirjutab võimsamalt ja peenemalt. See oli siin olemas ja see on igati kardhoor. Ei, vabandust, hardkoor. Kardhoor on midagi muud.}

Daniel Glattauer "Hea põhjatuule vastu" ja "Kõik seitse lainet"

10/10 ja 8/10

Üks armastuslugu e-mail kirjavahetuse teel

Lisatud tagantjärele:
möönan, palju paremaid raamatuid lugedes näen, et see jääb paljuski ikka parajalt banaalseks teoseks. Ei ole see raamat Maailma Parima Raamatu tiitlipretendent, ei kuma kuskilt otsast tõelist virtuoossust. Kohati on õõnsalt kirjutatud, mugavalt niikuinii. Ja seda ideed saanuks ehk küllastavamalt lahendada kui vaid armastuslooks.
Oli lihtsalt üks ajaviiteromaan.
Kuid sellisena väga meeldiv. Ja mis minule oli kõige tähtsam - kui see ka ei ammendanud kirjavahetusromaani täit potentsiaali, oli see idee ära teostatud, sellisel kujul küllaltki lõplikult, lisaks veel kirjutatuna pidevas analüüsimis- ja kommenteerimistuhinas, mis on kirjade üks suuri naudinguid minu jaoks.

+ tänapäevane kiriromaan
+ hästi kirjutatud, ilusa keelega. Ei andnud järele internetikeele ahvatlustele, lolroflmao-d puuduvad, kirjutab nii, nagu normaalseks peab. Ei upu ka poeetilisusse ära, kuni see just ei sobi
+ lugu, mis seisneb täielikult tekstis - saad täielikult kaasa elada, sest näed sedasama, mida nad ise näevad
+ iroonia ja sentimentaalsuse vahel on üldiselt tajutud piiri, millest ei minda räigelt üle.

- ikka täielik naistekas...
- teine osa on kehvem
- marunõme miinus tuleb - ma oleks eelistanud teatavaid muid süžeelisi lahendusi. Praegu jäi ainult nende kahe looks, aga teatud nihked võinuks selle teha hoopis üldistatavamaks, laiemaks. Sümboolsemaks.

On kaks viisi, kuidas seda lugeda. Võib neid võtta ühe raamatuna kahes jaos, lugedes järjest. Niimoodi on esimene pool palju parem ja teine pool jääb läägeks. Kirjutamise kvaliteet ei lange, ikkagi nauditav ja poeetilise maiguga. Kuid teises osas tehakse mõned vead, mida autor esimese jooksul ei tee, ja lahendus jääb hirmus roosamannaks.
Teine võimalus on lugeda esimene osa ära - ja alles kunagi hiljem lugeda teist. Nii ei soovitaks küll kellelgi teha, sest esimesest jääb küllaltki hea mulje, mille teine rikub lihtsalt ära.

Kui üldse lugeda teist osa, siis ainult kohe pärast esimest. Nii saab uudishimulik lugeja lahenduse (millest võib parimal juhul siiski loobuda) ja nii ei jõua esimese osa suhtes tekkida seda puutumatut sümpaatiat, mille teine mustaks, vaid see jääks esialgu veel pigem pehmeks muljemassiks, millele lisandub teine osa, moodustades kaheraamatulise üldiselt hea mulje.

Ma ootasin juba tükimat aega, millal keegi teeb e-mailidest kiriromaani. Üks kirjavahetusromaan kui selline oli "Mina olen raamat", Hedi Rosma ja Viivi Luige kirjavahetuseke, aga seal ei reageeritud niivõrd omavahelisele jutule, vaid kirjutati teineteisest tiivustatult (mingil määral) oma juttu, mis eriti ei haakunud millegagi ja niimoodi moodustus kiriromaani sildi all mingi kahe inimese rant'imine vabalt valitud teemadel.

Kiriromaani all pidasin silmas pigem teineteise kirjadele reageerimist. Suhtlemise kujunemist kirjavahetuse teel. Minu elus on kirjavahetustel olnud oluline roll ja oleks tahtnud näha, kuidas säärasest pigistatakse välja teatav ilukirjanduslik maksimum.

Ja ongi olemas...
Nojah, natuke pateetiline on. Suurtähetsemise suhtes on mul küll kerge allergia ja siin väga ei säästeta. Teises osas on kohati väga uskumatu omavaheline suhtlemine - mingi kapriisitsemine, mis meenutab seebikaid. Kõiki reaktsioone ei usu. Ka tundeintensiivsus ei veena päris, eriti nii pika aja peale.

Kuid see on siiski hästi kirjutatud ja täidab eesmärgi, mida ma sellest ootasin. Armastuslugu sellest, kuidas "Kirjutamine on nagu suudlemine, kuid ilma huulteta. Kirjutamine on nagu suudlemine mõistusega." (Nagu raamatus öeldud.)

Kaks igati hea sulega inimest kirjutamas end armunuks... Kuid pideva teadlikkusega teineteise suhtes. Ei saagi muutuda liiga naiivseks, sest teine hakkaks mõnitama, on pidev järelvalve. Ja irooniat on piisavalt, et olla mängisklev. Aga jäi siiski armastuslooks.

Teatavad kujundid, laused ja mõtted töötasid hästi. Paljuski on kirjavahetus, kui inimesed tahavad selle nimel vaeva näha, natuke nagu lühiproosakogumik. Või siis proosapoeemi moodi, mingis mõttes...

Nii tulebki näiteks üks tore jupp, milles (päris täpselt ei mäleta, aga umbkaudu nii, et) Emmi kirjutab Leole ühes alkoholiga niisutatud armukadedushoos, et esimene viskiklaas ütles, et Leo on kellegi teisega. E küsis, mis sellest. Teine klaas ütles, et aga kindlasti Leol on temaga tore. E vastamas, et see on ju kena, ta soovibki Leole head. Kuid kolmas klaas ütles, et kindlasti nad parasjagu seksivad mingil meeletul moel, meeletus asendis. "Ja tahad teada, mis ma selle klaasiga tegin, Leo? Ma hävitasin selle."
Või midagi sarnast.
Natuke on jah emotsionaalne kohati. Isegi labasel määral. Kuid ma ei süüdistaks sentimentaalsuses ehk tühitundlemises, kuivõrd emotsioon on ikkagi piisavalt hästi kujundatud, et ei aja üldiselt süüdistama tegelasi liigpateetilisuses.

Täielikult kirjanduslik teos - sellest ei oleks võimalik teha teatriversiooni või filmi, rikkumata mingit aspekti. Seda öeldakse paljude teoste kohta, aga selle kohta kehtib minu meelest eriti tajutavalt, sest kirjavahetusfilm oleks... "You've got mail"? No ei. Ja Laclosi "Dangerous liaisons" on hea filmina, kuna süžee oli põnev. Glattauerit ei loe aga teps mitte süžee pärast, vaid loo kulgemise, ühe armastuse kujunemise tõttu. Ja ta teeb seda üsna hästi.

Isegi minimaalseim ümberlülitamine tekstuaalsest ehk heliraamat oleks kuidagi kohmakas, kuivõrd just nende suhte puht-tekstilisus mõjubki nende jaoks elavdavalt. Kus ei ole teada teise häältki ega aimata teise kohta mitte midagi peale selle, mida meiegi lugeda oskame. See annab suurt intiimsust ka lugeja ja tegelase vahele. Teatavat solidaarsust.

Nende raamatute lugemine tekitas tunde, et tahaks kirjutada kirja. Pikka kirja mõnele meeldivale inimesele...

Stefan Zweig "Kolm oma elu laulikut"

10/10

Poeetiline käsitlus kolmest omakirjeldusest - Casanova kui kadestusväärne meelelisus, Stendhal kui psühholoogilisem analüütik ja Tolstoi kui elutähenduse otsija ja looja

+ See on lõpuks tõeline Zweig, ilma väsimise või sõnade/tähenduste otsimise vaevalisuseta

- Tolstoid tahtis elavdada tähenduslikkuse sümbolina, aga see muutus selle poolest väsitavaks, et ta ei leidnud oma vaimustusele pärrris õiget sõnalist vastet, mistõttu ta jäi otsima.

Zweig on Zweig.
Sattusin hiljuti rääkima ühe Kanada kirjandusprofessori või asjaga. Ta ütles, et Zweig (kellest muidugi sattusin rääkima, sest esiteks on ta mu lemmikkirjanik ja teiseks, ma osutan pidevalt mingidele tema mõtetele, kuivõrd ta on alati oma sõnavõttudes veenev ja/või kaunikõlaline - ja emmast-kummast piisab mulle, et mõtet meeles pidada) olevat nüüd tasapisi kuulsust võitmas. Eestis ka tasapisi tõlgitakse aina rohkem.
Mis on tore, sest ta on kuidagi kõige puhtalt kirjanduslikumaid autoreid.

Puhtakujuline loomingulisus, nagu kõige suurematel vaimustushetkedel, mil kirjanduslik küllastus või hingevärelus voogab läbi sõrmede metafoorideks ja...
Vahel harva tuleb see tung peale eneselgi. Kuid et Zweig näib ainult selles meelelaadis viibivatki, see teeb ta kuidagi ääretult nauditavaks minu meelest. Mõnikord siiski mitte. Vahel ei sobi. Kuid see on nii kõikemattev ja ehe, tundub vähemalt olevat. See ei ole kellegi järgimine, see ei ole niisama. See on niivõrd totaalne kirjutamine, et ma ei teagi, mis vastuväiteid peaks inimestel olema, kui loeb Zweigi tema kõige tugevamal hetkel.

Seetõttu polegi suurt vahet, et tegelikult pole "Kolm oma elu laulikut" rangelt võttes ilukirjandus. Kui sellest õhkub poeetilisust rohkem kui enamikust romaanidest (rääkimata Zweigi enda novellidest, mis keskenduvad pigem narratiivile kui kirjutaja tujudele ja suhtumisele ühe või teise tegelase/nähtuse vastu - mistõttu ütleksin, et tihedaima poeesiaga proosakirjandus, mida olen lugenud, ongi just nimelt Zweigi biograafiad), siis võib ka need panna siia ilukirjanduse pähe nimekirja.

Kui räägin: "Ei tea, mis vastuväiteid peaks olema kellelgi Zweigi vastu, kui ta kirjutab heal päeval", siis pean silmas, et tal tuleb siiski ette halbu päevi. Või halvemaid tekste. Ta pole paraku päris stabiilselt kirjutav mees - eriti kõikuvaks kujunes minu silmis "Nietzsche". Mille häda oli ka selles, et ma ei tea Nietzsche kohta võib-olla piisavalt. Aga ma ei teadnud Stendhali kohta midagi, kuid "Kolmes oma elu laulikus" ta tutvustab, kirjeldab, kommenteerib ja muljetab sedavõrd, et mingi aimus tekib. Ja mingi suhtumine, mingi emotsioon tekib. Samas kui "Nietzsche" kohta kirjutades ta lihtsalt... muljetab.
Kuid justkui ennast tagasi hoides. Kartes päriselt võtta seisukohta. Tundmata end päris kindlalt.
Välja arvatud seal, kus ta kirjeldas Nietzsche viimast lõputuhinat. Seal oli kõik oivaline - üleüldse minu üks lemmik-peatükke maailmakirjandusest. Vennaga arvasime, et kui Aronofsky teeks sellest mingi peegelduse filmilinale - selle äreva neurootilise loomingulisuse kajastamine läbi kinoekraani oleks nii ainuõige kuidagi... Kuid olen "Nietzsche" kohta lalisema jäänud.

Asi on selles, et Nietzsche on põnev inimene ja Zweigilt ootasin palju enamat kui sealt sain. Casanova on samuti huvitav - ja seekord see töötas.
Stendhal oli päris põnevalt kirjutatud. Sai huvitava aimuse.
Tolstoi oli aga kõige tõsisem. Kui Casanova oli üsna naljakas lugeda, mingis mõttes oli teatud irooniline seisukoht isegi muhe, kuigi üsna mõistetav, oli Tolstoi-osa sellest raamatust see meistritöö, mille nimel ta seda raamatut kirjutas.

Tähendab, pidanuks olema. Selle lugemise ajaks oli mul juba muid kohustusi päris palju kuhjunud. Ja Zweig oli nii võlutud Tolstoist, et püüdis - mulle tundus - mingit emotsiooni tabada, millele ta aga ei leidnud päris hästi sõnalist vastet. Ta otsis ja otsis, mitukümmend lehekülge otsis. Mõtteid korrates ja metafoore pildudes, aga tundus, et ühegagi päris rahule ei jäänud. Tähendab, see oli kõik väga huvitav - aga natuke väsitavaks muutus samal tasandil otsimine ja mingi päris õige punkti kättesaamatuks jäämine. Päris häid ja päris õigeid mõtteid leidis, aga seda üht, seda viimast ja punktipanevat polnud.
Jällegi meenutades veidi Nietzsche kohta kirjutatut, kus ta ilmselt samuti otsis ja proovis paika panna. Tolles jäi see emotsioon või mõte Zweigile lihtsalt kättesaamatuks, aga Tolstoist ta siiski leidis nii mõndagi.

Ühesõnaga, vahel Zweig kõigub taseme poolest. Kuid seekord püsis kindlalt oma hinnangu juures ja oli nauditav.

Huvitav oli esimest korda märgata egotsentrilisust - oma muljete ja hinnangute esitamist absoluutsetena. Seda pole ma varem kunagi täheldanud, ehkki see on tegelikult täiesti ilmne. Vaid ühes kohas leidus üks "minu meelest", mujal on ikka faktid, kuitahes subjektiivseina need mõjuvad.

Herman Hesse "Siddharta"

10/10

Lugu eneseülendusteekonnast. Vaimse virgumise lugu, mis EI OLE Buddha-lugu. Mitmekülgne elukogemuse jutustus...

Ei tahagi plussideks ja miinusteks jagada. Kümme punkti panin, mis ma ikka enam räägin, : ). Ei taha midagi eriti öelda selle kohta.

Meenutas natuke Paulo Coelhot, ainult et polnud nii naeruväärne.

Meenutas natuke (veel lõpuni lugemata Nietzsche raamatut) "Nõnda kõneles Zarathustra", aga oli kindlasti palju ladusam (kas tõlke süü?) ja püsis ikkagi kindlamini ilukirjanduse poole poeesia ja filosoofia piiri.

Nii, nagu "Tants aurukatla ümber" oli eestlusnarratiivi aheldamine alla 150 leheküljesse (kui tahta "Tõe ja õiguse" peamisimat olemust tabada mõnetunnise lugemisega, peab kas saama eriti õnneka löögi lagipähe või lugema "Tantsu...", arvasin toda lugedes), tundus "Siddharta" mingis mõttes mingise filosoofilise mõttelaadi kvintessentsina.

Mitte küll ida mõtlemise. Ega india. Ega budistliku, sellest võõrandutakse kuskil alguse poole, aga täie lugupidamise juures. Ent mingi mõtlemise siiski. Võib-olla ühe Lääne kultuurist ääretult mõjutatud taibu katset tajuda ja aktsepteerida idapärast suhtumist...

Kord lõpetas Doris Kareva üht luuletust sõnadega: "See, kes otsib, on juba leidnud."
See raamat ongi raamat otsimisest. Ja sellest, et ehk on vahel otsiminegi kui selline ülehinnatud ja vahel tuleb mitte leida otsimises (või siis, et mitte näha lahendust otsimise asjaolus ehk siis mitte tunda end olemasolevana vaid seetõttu, et mõtlen), vaid leppida leidmisega.

Kui miski oleks minu meelest veel sobinud sinna juurde - miski, mida ma eeldasin ja mida oleks soovinud teistsugusena veidi -, siis ehk see, et...
Kui peategelane leiab mingeid lahendusi ühes, seejärel teises, seejärel kolmandas, ent üheski lõplikku lahendust leidmata,
siis võinuks ta viimast lahendust, päris lõplikku leides tajuda ka seda, et lõplik lahendus ongi millegi valimine.
Tal on jõgi - ja sellest tulenev kõige igikestvus ja igivoolavus ja elu lõppematu pulbitsemine ja samas sama asjana püsimine ja mis muu metafoorika jõega ka ei kaasneks.
Kuid tema avatud suhtumise juures lahendustesse, tema sallivus nii hedonismi kõrghetkede kui ka asketismi sisemise puhtuse vastu, see pani mind ootama selle teadvustamist, et kui ta sattunuks päikesekummardaja juurde, näinuks ta tõelisimat olemise lahendust Päikeses.
Selle teadvustamist, et kui kõik on kõiksus, siis annab kõike ühendada poeetika kaudu kõiksusega.

Meie maailm on küllastunud sümboleist ja metafooridest. Iga üksikobjekti saab ülendada maailma võrdeliseks sümboliks, tilgaks ookeanis... Indra võrgu üheks pärliks, millel peegelduvad selle kõiksusvõrgu kõik pärlid, ehkki neid on lõputult...
Tema avatuse juures oleksin vaid soovinud, et asi ei taandu jõele.

Kuid see oli siiski hästi põhjendatud. Ja poeetiline. Ladus. Ja mõistlik. Viimane sõna siis tähendaks seda, et ei ole kuidagi sulgunud kättesaamatult mingisse oma mõttelaadi tasandile.

Ei nõua eelteadmisi, mida pean sedapuhku boonuseks.

Ei liialdata kultuurispetsiifiliste mõistetega. Vahel jääbki liiga võõrastavaks ja eksootiliseks ja on mõeldud vaid vastava kultuuri fännile. Olen huviline, kuid pean teretulnuks seda mitte-sulgemist.

Minu esimene 10-punkti-teos selles bloginduses, : ).

Kas oskaks kõigile soovitada, seda ma ei tea. Ja leidub ka paremaid raamatuid. See praegune, möönan, on üsna ladusalt jooksev ja nii edasi ja nii edasi. Kuid ei tõuse punktid vaid sellest, et loen seda hääl hetkel. Lihtsalt meeldis mulle väga selline tasakaalukas ja oma laadi lõpuni ülal pidav teos.