Tuesday, May 12, 2015

Haruki Murakami "Kafka mererannal"

9/10

Kaks lugu, ühes põgeneb 15-aastane poiss kodunt, kannustatuna ühest ettekuulutusest, teises on üks sõja ajal rumalaks jäänud mees, keda sunnib liikuma midagi instinktiivset. Asjasse on segatud üks mõrv (kes tapetakse ja kes tapab?), üks armastus (poiss ehk minategelane armastab, aga keda täpsemalt?),
lisaks mängud müütidega, eelkõige Oidipuse müüdiga.
Suurepärane teos, mis kannab jaapanlikku vaimsust ja astub dialoogi lääne kultuuriga.

Mina ja Murakami:
Olen Murakamilt lugenud seni kaht raamatut.
Ta tundub olevat üks neist kirjanikest, kellel pole Seda Raamatut, mida kõik teavad - mis on märk stabiilselt heast kirjanikust, kelle kõik raamatud on kellegi lemmikud, aga ükski pole see ülekaalukas enamiku.
Arvasin pikalt, et "Kafka mererannal" võiks olla See Raamat - ma ei saanud veel võtit tema populaarsusele "Norra metsast" ega tema jooksmisraamatust. Olid head küll, aga mitte sedavõrd, et anda alust iga-aastaseks nördimuseks, et "näete, jälle ei saanud Nobeli". Ei olnud päris "vot, niimoodi kirjutab XX sajandi tuntuim Jaapani kirjanik"-headusega.
Mingis mõttes võiks ju tema "IQ84" olla hoopis See Raamat, kuna tegemist on tüseda teosega ja sellise stabiilselt hea kirjaniku puhul võiks ühes hääs paksus raamatus sisalduda kõik need olulisemad hoiakud, mida ta edastada tahab.
Nii nagu Hayao Miyazaki ühetedest animatsioonidest leiad ühed tema tüüpkarakterid, teistest teised, aga kõik koos on tõenäoliselt ainult "Nausicaä of the Valley of the Wind" mangas.
(Ja ilmselt saab ka miljonisõnane "Jerusalem" pmst olema The Definitive Guide to All of the Tricks of the Trade of Alan Moore.)
Kuid ikkagi oli tunne, et "Kafka mererannal" lugemine oleks vältimatu, kui Murakamist pilti kokku panna. Et isegi IQ84 ja "Norra metsa" lugemise järel poleks veel selget sotti Murakamist, sest "Kafka mererannal" on veel lugemata.
 Järelsõna järgi näib, nagu hoopis "Norra mets" olevat tema armastatumaid teoseid. Ja teda peaasjalikult tuntavat fantastilisemate romaanide järgi - mispuhul "Kafka mererannal" olla nagu vahelüli kahe vahel. Ja näedsa - nüüd on tunne, et ühe fantastilise teose kaugusel olen veel sellest, et temast mingit terviklikku muljet moodustada.

"Kafka mererannal":
Mida teeb raamat hästi: hoiab enda kütkeis. Haarav lugemine, ei saa nagu pooleli jätta. See võiks küll olla üks neist, mis öölaual puutumatult seistes hakkab sügelema.
 Aga see pole selline põnevus, mis näiteks Dan Brownil "Da Vinci koodi" lugemisel. Pigem tekitab ta lugedes mingi tühjustaju, mida iga leheküljega püüad täita. Kuna stiil on sedavõrd ladus, siis see lähebki lennukalt, ja ega see polegi nüristav kogemus, sest on ju kõik see kultuuride kompott, mida ta rakendab, millega ta mängib, mis kõik endaga kaasa viivad. Kultuuride ja mõnede filosoofiliste heietuste ja...
ja lõpuks on ikkagi see, et see tühjustunne ei täitu täielikult. Sest autori eesmärk pole õpetada kedagi. Tema eesmärk on kirjutada neid oma väga huvitavaid jutte. Ja see õnnestub.

Noh, võib-olla mõjutas lugemist ka see, et Sven, kes olla kunagi olnud tohutus vaimustuses, oli ka öelnud, et võib-olla ei saa Murakami ise ka päris hästi aru, mida ta teeb või milleks.
Sest on fantastilist realismi a la "Sada aastat üksildust", milles iga fantastilise liialduseni minev moment on metafoor - kas irooniline või mitte, aga poeetiline ja intellektuaalne. Murakamil on aga tegelased, kes kõnelevad kassidega ja on vestlus ühe Johnny Walkeri näolise teispoolsuse olendiga - asjad, mis on kirjutatud seepärast, et oleks tore, kui oleks raamat, kus on sellised asjad olemas.

Muidugi on raamatus ka omad intellektuaalsused - metafüüsilised arutlused ja ka mõned tsitaadid Hegelilt - kuid needki paistavad olevat pigem meelikõditavad või meeleolu tekitavad. Need on vahendid nii üksilduse poeetika (mingi poolikuks jäämise tunne, mida raamatul õnnestub süstida lugejasse) ning ka murakamiliku lummavast fantastilisuse teenistuses. Sest üks asi on Hegeli tsitaat, teine asi on see, kui seda räägib kaunis prostituut selleks, et mehe ejakulatsiooni edasi lükata.

Seksist ja seksuaalsusest rääkides - tegemist on võib-olla kõige erootilisema raamatuga, mis ma lugenud olen. Seksistseene endid ta pikalt ja vulgaarselt ei kirjelda, kuid pinget seksi eel kirjeldab ta paremini kui nii mõnigi teine. Lugedes läheb õhk paksuks sellest ootusärevusest.

Selles mõttes võiks ta kas või olla raamat, mida lugeda enne linna peale minekut. Mille meelsusega püüda võrgutada noori neide. Mille meelsuses püsides taluda väärikalt kõiki antud korve. Ja mille üksildustundes tajuda, et Murakamil on õigus inimese ja maailma suhte osas.

Saturday, May 2, 2015

Paolo Giordano "Algarvude üksildus"

8/10

Tekst sisekaanel:

Paolo Giordano sündis blabla
raamat pävis Itaalia tuntuima proosakirjanduse auhinna Premio Strega (kõigi aegade noorim laureaat - 26-aastselt vist)
elukutselt füüsik.
Romaan: kahe noore inimese kujunemislugu. Mõlemad on üksiklased, kes ei oska ümbritseva maailmaga kohaneda, mõlema elu ja saatust määrab suuresti lapsepõlves juhtunud trauma. Matemaatik Mattia arvates on tema ja Alice hingelt ja olemuselt väga lähedased, tegelikult nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Nad elavad oma paralleelseid elusid, ent päriselt kokku ei saa iialgi.

Elukutselt füüsik - nagu Madis Kõivgi.

Tema füüsikuks olemine tõenäoliselt ei mõjuta midagi. Või mõjutab just kõike - aga individuaalsel pinnal. Määrab kogu tema eluteed ja kirjanikuhäält, aga meie mingit alternatiivi lugejatena ei tea, nii et ega meie ei saa selle kohta mingeid järeldusi teha.

See, et ta on füüsik, ei luba teha mingeid üldistusi.

Suurepärase stiiliga kirjutatud - mingil tasandil nagu täiuslikult, sest lugedes näen, et on täpselt ideaalsel määral öeldud ja ütlemata jäetud ja vestluste paljastavus (okih, võib-olla tegelased võiks vähem jobud olla või rohkem ennast maksma panna, aga see on maitse küsimus).

Aga lugu on suhteliselt väike veel. Ei hõlma seda kõike.

Kirjutab üksildusest. Kahe inimese jagatud üksildusest.

Rääkis Sirel Heinloo loengus sellest, kuidas Tomas Tranströmer ja - kas minu ja sinu üksildustunne on sama? Kui ma räägin oma üksildusest, kas sa tead, millest ma räägin? Sul on aimu, aga kas sa tead?
Ei, mitte nii pretensioonikalt, mitte nii kunstlikulikus mõttes. Vaid pigem et - kas kahe inimese üksildustunne saab üldse kunagi olla võrreldav?
Sest - ja sellesse ta nii põhjalikult ei lasknud, aga laskis aimata - üksildustunne on mingis mõttes kõige individuaalsem tunne. Oh, igaüks teab, kuidas armastus sõltub miljonist tingimusest - kuidas võrrelda reboundi, mis on kujunenud suureks armastuseks, mingise ühtäkki-kiindumusega jne, on kah justkui väga tingimustest sõltuv ja situatiivne jne.
Aga üksildus ... kõik kuidagi reageerivad oma üksildusele. Ja kõigi üksildus suhestub kõigi nende sõprade ja tutvusringkondade intensiivsusega. Või isiku enda suhtlusintensiivsusega. Minu 3 nädalat üksindust on hoopis teine kui sinu 3 nädalat üksindust - ja kuidas üksildus kui emotsioon siia puutub,see on iseküsimus.

"Algarvude üksilduses" justkui mängitakse jagatud üksilduse küsimuse teemal. Ja see on tore.

Aga eelkõige kirjutas sellest Eda Ahi, vist Värskes Rõhus. Ja kirjutas kenasti, andis taustasid, kirjutas vaimustust. Ei rääkinud keelenäpukatest - ja see on ehk ebaviisakas ka, aga ikkagi jama, neid leidus.

Lugemishoo poolest nagu mõni detektiivikas. Ja oli ladus ja lugejasõbralik ja enesestmõistetav tekst. Ei pakkunud väljakutset. Selline kõrg- või vähemalt väärtkirjandus (sest seal on vahe), mis on jälle mõnuga ja ludinal loetav. Aga kui loetud, siis natuke tekib küsimus, et kas see on siis enim.
Vähemalt mul tekkis veidi.
 Stiil oli nagu igasuguste ajajärkude stiilinäidete lõppvariant, igasuguste stiilikatsetuste parim resultaat (nagu see miski, ainult et lippavam; nagu too miski, ainult et rohkem uudishimu utsitavaid ütlematajätmisi - ja nii edasi),
aga see polnud tingimata veel kellegi suurim, tähtsaim, unustamatuim teos.
Nii et see väike asjake jäi veel saamata.

Aga täiesti soovitatav, ülimõnuga loetav, kõigile jagatav.

Friday, May 1, 2015

Fernando Namora "Pühapäeva õhtupoolikul"

8/10

"Autorist" järeltekst:
... on portugali nüüdiskirjanduse tuntuim ja tõlgituim autor (1984. aasta seisuga).
Kirjutas esimese neorealistliku romaani portugali noorsoost.
"Pühapäeva õhtupoolikul" on portugali kuuekümnendate aastate kõige populaarsem romaan.

Ühesõnaga:
kui nüüd mingi portugallasega kokku saan, siis on mul vähemalt üks teos, mida olen lugenud.
Mille kohta ta ütleb üht kahest: ta kas pole seda lugenud või arvab ta, et see raamat selleks, aga portugali kirjanduse go to tekst on hooooooopis X, kas ma Xi olen lugenud?

Aga ma ei võtnud seda raamatut lugeda selleks, et mingile rändom portugallasele heameelt valmistada. Sellisel lugemispõhjendusel pole muidugi midagi halba - ikka oleks hea näha ühe, teise, kolmanda suur- või väikeriigi tähtteoseid, aga ka seda, et näed lihtsalt hooopis erinevatelt kirjutustasanditelt tekkivaid suurepärasusi, mis pole mõeldud omavahel haakuma.

Ei, ma võtsin selle raamatu, sest tahaks nagu kirjutada arvustust ühe kirjaniku raamatule. Tolles oli mingi pettumine maailmas, mingi meeleheide, mingi mõttetuse taju või isegi midagi melanhooliasegust või midagi kannatavat, millest tahaks kirjutada. Arvasin, et "Pühapäeva õhtupoolikul" sisaldab ka neid märksõnu - ja sisaldaski. Kuid oli ühtlasi väga tugev kontrast - mis oli raamatut alustades just täpselt see, mis ma otsisin, sest aitas kenasti eritleda tolle meeleheite erijooni.

Kuid poole lugemise pealt avastasin, et jäin seda praegust lihtsalt lugema. Kahjuks (või õnneks?) juhtus, et jäin seda praegust lugema raamatu enda pärast, ei osanud enam otsida neid üks-ühele seoseid tollega (või, mis tähtsam veelgi, vastandusi). Kasutegur läks kaduma, meelelahutusfaktor võidutses. X-faktor.

Stiili poolest võrdleks mingite selliste sõnatäpsete ja üliapollooniliste autoritega ... kelletaolisi mul pole sugugi palju sisemises raamatukogus. Hjalmar Söderberg. Kes veel? (No ja kes see Söderbergki on? Üks täiesti tundmatu tüüp. Ülikuulsatest ülitäpsetest ei tule aga praegu kedagi pähe.) Ja raamatut alustades ohkasin korra kergendunult, sest sellele eelnev eelmine oli just selline räpakas, dionüüsiline, mis pole tavaliselt päris minu thing.

Aga mida rohkem lugesin, seda rohkem see vaimustus leebus.

Raamat on igatahes hea. Tegelased mõnusalt loodud. Stiili täpsus on lahe lugeda, selline ülisõelutud värk tundub olevat (või on kirjutatud nii, et vähe on välja kirjutatud - ainult minimaalne vajaminev).

Mingil tasandil on natuke liiga kramplik miski. Püüdlik originaalsus tegelastevahelistes suhetes. Liiga eneseteadlik tegelastevaheline suhtlemine. "Kas tunnete ennast hästi," küsib mees patsiendilt, aga süstib neisse sõnadesse just piisavalt osavõtmatust, et patsient teab mitte hüppama hakata, raisk. "Tere," ütleb patsient ja jutustaja näeb, et naine lubab endale liiga paljut.

Tegelt aitaks siin konkreetsed näited. Las nad olla.

Roberto Bolano "Tšiili nokturn"

8/10

Tagakaanetekst:
Vastuolulise Tšiili kirjaniku (1953–2003) sürrealismi kalduv lühiromaan koosneb kahest lõigust: üks võtab enda alla rohkem kui 90 lehekülge, teine vaevalt pool rida. Preestrist kirjanduskriitik ja luuletaja peab surivoodil epistlit, mis on ühtlasi pöörane retk Tšiili lähiminevikku, muuhulgas kindral Pinocheti diktatuuri aegsesse õhustikku ja kirjandusellu — üks võimalik vastus sellele, kuidas Tšiilis tol ajal kirjandust tehti.

Muud huvitavat:
Bolano kohta olen juba kirjutanud siin.
Ma ei mäleta, kas midagi head. Vahel kihvatab mus miski, mis ütleb, et sellise üsnagi hiljaaegu surnud geeniuse - aga loometee varases etapis surijad omandavad alati mingi märtrioreooli - peateose kohta võinuks ikkagi osata midagi peenemat, vahedamat, läbinägelikumat kirjutada.
Teistel hetkedel tunnen, et too raamat oli omamoodi vahemärk mu lugemisteel - midagi unustamatut, mis vahel nagu mingi meelelaadi või unenäona tabab, kui teen igapäevategemisi.

Olen nüüd (umbes aasta juba) tool poes kaubapaigutajana. Ja seal siukest rutiinset tööd tehes vahel ujuvad pinnale mõtted või näod, mingid filmistseenid ja raamatumeelelaadid.
Mõneti ootamatult.
Üks korduvatest on "The Secret in Their Eyes", 2010. aasta parima võõrkeelse filmi Oscar, Argentiina film ühe armastatu vägistamisest ja mõrvast - ja unustamatust kättemaksust. Filmis on vähemalt üks suurepärane stseen, aga selletagi oleks tugev.
Ja vahel jäävad nagu mingid karjatused sisemuses kajama. Aga mälestuspiltide seas jäävad poolsosinal öeldud traagilised sõnad eredamalt kajama kui poolikuks jäävad karjatused.
(Toimetajalik nupuke minus lööb plinkima, et "mälestuspildid" ei "kaja" ju, aga mulle tundub, et teadvusaluse muljelisuse juures võib neid meeli natuke segada. Tegelikult on aktiivne ju mingi teine elamuslik meel, mida viie tuntuga ei kirjelda. Kujutlusmeel näiteks. Ja selle ikke all olles on igasugused tegusõnad - sisemuses kajamised, piltide nägemised, maitsmised - kas metafoor või sünesteesia.)

Igatahes, meeli valdavad hetked sellest filmist. Kuid film oleks võib-olla unustatud, kui poleks Bolano "2666"-t. Sest filmi stseenid on head, kuid jäävad üheks ja teiseks ja kolmandaks uhkeks stseeniks. Film täitis vaheosad (sugugi mitte halva ega piinliku) romantilise liiniga.

Minul täidavad filmikarjatuste vahelise kaja romaan "2666". Peaasjalikult see peatükk, kus räägitakse kiretult kõigi nende sadade naiste vägistamisest-mõrvamisest.

Vahel kaupa välja pannes poevad mõlemad muljed naha alla. Vaheldumisi. Lahenduseta.

Aga see ei puutu "Tšiili nokturni".

Hea raamat, kaks lõiku. Esimene lõik 90 lk, teine lõik pool rida.
Lõik kui romaan.
Sellise kirjutuslaadi puhul on ehk enesestmõistetav, et tekst voolab. Või kas on enesestmõistetav, see romaan saaks ka hullult logisev lõik olla. Aga ei olnud. Ja sellise voolavuse juures - eriti kuna tegemist on linnulennult ülevaatega Tšiili ajaloost - tulevad vägisi seosed "Patriarhi sügisega".

Oh, võib-olla olekski ainult sellest pidanud kirjutama ja mitte keerutama selle filmijutuga ...
Kõneväärt autor lihtsalt, : ).
Bolano kui Garcia Marquezi mantlipärija vms. Mille üle oli möödaminnes arutletud ka ühes hiljutises Vikerkaares - et kõik on ikke otsinud Lõuna-Ameerikast kirjandust pärast maagilist realismi. Ja Garcia Marquezi (Marqueze? Las olla) monoliitsest kohalolekust, millele vastandutakse ühe ja teise kirjandusrühmitusega.
Ja et Bolanost oli seda mingis mõttes nähtud. Üliambitsioonikas ja realistlik - kus maailm natuke seguneb sellise juhustest põimuva modernismiga, mis mõjub tiba maagiliselt, aga mitte üleni. Sürrealismisugemed, ehkki tegelikult on tekst ju igati realistlik. Sürrus tuleb lihtsalt meelelaadist, mis teksti valdab.

Bolano "Tšiili nokturni" võib ju võtta kui realistlikumat vastust maagilisrealistlikule "Patriarhi sügisele".
Või nagu ambitsioonika inimese vastust vanameistrile kõverpeegli meetodil.
Või saab siin näha seeria teket - "Patriarhi sügis" kui metafoorne ümberjutustus mingi riigi 20. sajandi kogemusest ja "Tšiili nokturn" kui tolle seeria Tšiili peatükki.
Samasugune sari nagu Minu Eesti, ainult et tibake kõrgkirjanduslikum ...

Ei, hea raamat.