Olen vahepeal blogi vähe unarusse jätnud, ehkki loetud on küll ja üht isegi arvustatud (Unamuno "Udu" kohta kirjutasin juba mujal - vaatab, kas kirjutan midagi värskemat tasapisi settinud mulje baasil või viskan lihtsalt lingi BAASi.)
Seekord ei arvustaks aga ühtainsat raamatut, vaid üheainsa neljatunnise seminari jaoks loetud näidendeid.
Need olid:
Tšehhov: "Kirsiaed" ja "Kolm õde" (millest seekord lugesin ainult Kirsiaeda)
Ibsen: "Nora ehk Nukumaja" ja "Metspart"
Strindberg: "Preili Julie" ja "Isa"
Gogol: "Revident"
Suur teema: realistlikud näidendid.
Täpsemini: Kodanliku ühiskonna hääbumine (eriti Tšehhovil ja Ibsenil). Naisküsimus (eriti Ibsenil ja Strindbergil). Kokkuvõtlikult: vanade väärtuste üsna järsk asendumine.
Näidenditest:
toredad olid.
Tšehhov mulle eriliselt ei meeldi näitekirjanikuna. Novelle olen temalt liiga vähe lugenud ja liiga ammu. Näidendite puhul on aga tunne, et näitlejad võiks siin palju ära teha. See paistabki lugedes jäävat poolikuks või kuidagi... nagu mingit lisavunki vajavaks. Ja see lisavunk olekski ehk lavastajakäsi. See on ehk etendamiseks seetõttu väga hea tekst - Tšehhovi hääl ei kõmise üle lavastaja omast, vaid nõuab vähemalt sama head omavahelist häälestumist nagu võrdselt oluliste näitlejate ansamblimäng.
Kui "Kirsiaed" oli väärika ühiskonna hääbumisest, siis "Kolmes ões" oli see ühes punktis isegi lisavungi saanud - Wikipediast lugesin agaralt selle kohta enne seminari (otsustades mitte sõna võtta, aga jälgida, mis räägitakse) ja nägin, et üks tegelastest, mingi flirtiv ja veidi labane karakter, kes tapab kellegi duellis, meenutavat "Meie aja kangelase" Petšorinit. Ainult et erinevalt Lermontovi byronic hero'st polnud tegemist traagilise ega mingis antikangelaslikus mõttes heroiseeritud karakteriga, vaid pigem irooniaga. Teatava paroodiaga sellisest karakterist.
Ibseni kohta on näiteks A. S. Byatt öelnud, et tegemist Euroopa olulisima näitekirjanikuga pärast Shakespeare'i. Vast on see ikkagi jama jutt, sest Moliére sündis 6 a pärast Shakespeare'i. Isiklikud maitsed isiklikeks maitseteks, tahaks teada, kuidas tavakaanon seda plaatinavara tajub. Kas mitte:
Sophokles => Shakespeare => Moliere => veel keegi => Tšehhov.
(Ja ometigi on ta Wiki järgi "most frequently performed dramatist after Shakespeare. Nii et ehk on kogu see aeg mu kaanonitaju olnud mööda.)
A tõeliselt esiletõusev autor on ta küll, isegi väga heade näitekirjanike hulgast. Mõjus sümpaatse ja peene psühholoogiatajuga autorina.
Eriti kui lugeda teda Strindbergiga kõrvuti - Strindberg, kes väljendas oma loomingus teatavat naistevastast hoiakut (siinkohal Anu naerab), kirjutas oma "Isa" väga lineaarselt. Tegevus viis väga üheselt ainuõige traagilise lahenduse juurde, mis kirus domineerivaid naisolendeid, seadis nad deemonlikku valgusesse.
(Sealjuures räägiti seminaris aga toredalt, et tegelt pole see vihkamissuhe nii ühene midagi - Strindberg jõudis elu jooksul mitu korda abielluda tugevate naistega, seal polnud vaid vihkamine, vaid ka tugev armastus. Ja kindlasti olid ka näitlejannad tänulikud, et oli keegi näitekirjanik, kes pakkus neile sedavõrd häid rolle.
Juhul kui nad suhtusid neisse karakteritesse kui headesse ja perspektiivikatesse rollidesse ja mitte kui enesemüümisse - populaarsed ja oma olemusele vastu käivad rollid.)
Ja Gogol oli lihtsalt tore. Naljakas tekst. Kunagi ammu lugesin seda väga kiiresti, teadmata enne lugemist, millest see räägib. Saamata õieti targemaks - äravahetamiskomöödiat, kus palju nimesid (mis tuhistaval lugemisel võivad ka mitte eristuda) ja mõnus intensiivne huumor, ei maksa ikka kiiresti lugeda. Pärast seminari lugesin selle mõnuga läbi.
A panen ka mingid punktid:
Kirsiaed - 6
Isa - 6
Preili Julie - 7
Nora - 8 (lõpp ei mõjunud veenvalt - mille üle ka arutlesime pikalt)
Metspart - 9
Revident - 9
Ootan suure huviga detsembris toimuvat järgmist seminari. Vast ei hakka enam paari viimase päeva peale seda lugemist ajama - seekordsetest pole ma pooli neist varem lugenud. Ja ehk tasub ka jooksvalt täiendada blogi nende näidenditega - siis on vähemalt endalgi järje peal, millest seminaris rääkida.
Siin saaks ka tõstatada küsimust, kas need haakuvad ka fin de siecle'i ehk sajandilõpu kirjandusega, mida sai eelmise kevade jooksul ühe aine jaoks loetud. Ka sealsed tekstid tegelesid selle muutunud oludes, kummalises olevikus orienteerumise küsimusega (Rilke "Malte Laurids Brigge" ja Musili mingid asjad jne).
Kui romaanikirjanikust eeldakski seda teravat ühiskonnakriitikat - introvertide "maailm on nii kummaline"-väljendusi, mis võis ju lisavunki saada sajandivahetuse paiku, ent võiks ka jääda kirjandusse suletud nähtuseks.
Kas poleks siis mõeldav, et moodustub kirjanike kildkond, mis lähtub teineteise loomingust ja maailmapildist ja kõnetatakse just teineteist? Sageli öeldakse: selleks, et olla hea kirjutada, tuleks palju lugeda. Ent selleks, et olla oivaline kirjanik, tuleks selle kõrvalt ka palju elada. Labane klišee, ma tean, aga siiski - paljudele piisab paljulugemisest ja nii viibitakse oma loominguga kirjandusmaailmas ning mingit ühildumist tavaeluga ei pea seal olema.
Teater ei saa niimoodi.
Ühesõnaga, haakumine toimub. Ja võib-olla see, et teatriski need teemad niimoodi läbi mängitakse, kinnitabki selle dilemma universaalsust. Ei ole ainult ülitundlike romaanikirjanike hellus, mis laseb seda tajuda, vaid oli teema, mis kõnetas publikumasse.
No comments:
Post a Comment