Sunday, November 10, 2013

Thomas Bernhard "Vanad meistrid"

9/10

Teadvusevoolulik raamat ühest mehest, kes näib vihkavat kõike, eriti kunstiga seotut, eriti veel sellist, mis Austriaga seostub, eriti veel seda, mis on tõstetud pjedestaalile.
160 lk ainult. Üsna lahedalt loetavat teksti. Stoorit pole, aga huvitav on ikka.

Alustan seekord tekstinäitest:

Raamat on  stiililiselt järjepidev, mistõttu on siinkohal võimalik võtta lihtsalt suvalise koha ette ja...

/.../ Selles uurimuses tuleks tõenäoliselt siiski kirjeldada iinlasi Euroopa kõige räpasemate inimestena, arvas Reger. Kui rõõmus ma olen, ütles ta, et Ambassadoris on uus tualett, Kunstiajaloolises Muuseumis on ikka veel see vana. Kuna ma saan ikka vanemaks ja ei lähe nooremaks, pean ma viimasel ajal ka Kunstiajaloo Muuseumis üha sagedamini tualetii minema, ütles Reger; neil asjaoludel, mis siin ikka veel valitsevad, on see mulle iga päev närvidele käiv ebameeldivus, sest Kunstiajaloo Muuseumi tualett ei kannata mingit kriitikat. Nagu ju ka Muusikaühingu käimla ei kannata mingit kriitikat- Kord lubasin ma endale isegi seda nalja, et poetasin ühte oma Times'i arvustusse, et tualett Muusikaühingus, seega ülimas kõigis ülimatest Viini muusikatemplitest, on kirjeldamatu ja et sel põhjusel, sel skandaalsel klosetipõhjusel nõuab Muusikaühingusse minemine mult iga kord eneseületamist, ütles Reger, ja et ma väga sageli juba kodus mõtlen, kas lähen Muusikaühingusse või ei, sest oma vanuses ja oma neerudega pean ma ju vähemalt kaks korda ühe Muusikaühingu õhtu jooksul käimlasse minema /.../

Kas pole mitte omamoodi jabur? Kujuta ette, kuidas sa seda kellelegi ette loed, :). Selle raamatu avalikud lugemised oleks väga naljakad, mina tuleks küll sellist kuulama.
Tuleb rõhutada, et see pole väljaotsitud koht, vaid lihtsalt üks näide raamatust, kust seda saab veel ja veel.

Lugedes tuli posu mõtteid ja muljeid, aga siis vaatasin tagakaant ja seal oli tõlkijal Mati Sirkelil põhiosa mu mõtetest juba palju sõnaosavamalt ära öeldud. A ta siiski lähtub lugejast, kes on lugenud raamatu läbi, nii et võin mõned sõnad ikka öelda.

Thomas Bernhard - üks neist kirjanikest, kes kuulu järgi võinuks pälvida Nobeli preemia, aga suri enneaegselt (58-aastaselt). Sellesse nimekirja kuuluvat veel Ryszard Kapuściński ja miks mitte ka Jaan Kross.
Seda nimekirja tuleks aga eristada autorite nimekirjast, kelle ilmajätmine preemiast on häbiasjaks Rootsi Akadeemiale, nagu Borges, Proust ja Nabokov.

Algul kui kuulsin, et on mingi Austria kirjanik, keda mainitakse Nobeli-väärilisena, ja kes on haigelt antipatriootlik, tuli meelde Elfrede Jelinek (Nobeli preemia võitja, kes oli ka ääretult Austria-vastane olnud. Ajakirjanduses kihas see teema kunagi). Mis värk nende heade Austria kirjanikega on, et nad peavad põhjalikult sarjama oma riiki, ma ei tea.

Kunagi lugesin üht Liina Lukase artiklit Thomas Bernhardist, mis kirjeldab seda viha ja vaenu, mida ta oma tegevusega on teinud, aga samas hakkas tekitama huvi. Peaasjalikult vast kirjanikuna, keda eesti keeles veel pole - midagi kauget, kättesaamatut ja seetõttu huvitavat.
Teisalt lõpetas Liina Lukas artikli uudishimu sisendavalt:
Usun, et Thomas Bernhard võiks leida Eestis soodsa vastuvõtu: jätkub ju meilgi elutervet enesekriitikat ja sarkasmi oma komplekside ja ajaloo mustade laikude suhtes, nagu seda on tõestanud Ivan Orava tohutu populaarsus (hoolimata sellest, et meilgi on mõni pidanud Kiviräha naeru ilkumiseks pühaduste kallal).

Mitte niivõrd see Ivan Orava küsimus, ei otsi ma siit uut Kivirähka, aga vast siiski see, et kas ühel Austria "pesapilastajal" (ja ma ei teagi, kas see on mingi tema hüüdnimi või lihtsalt kunagises arvustuses kõlanud arvamus, mida kõik Eesti arvustajad üle kordavad) on öelda midagi universaalset.
Ühesõnaga, kas on lihtsalt skandaalne kirjanik või on ka tegelikult hea ja näiteks minulegi nauditav.

Hüva, mõningad tähelepanekud:
1) raamatus pole lõike - see on üks järjestikune tiraad.
2) raamatus räägib Reger, aga Atzbacher kirjutab seda üles. Iga natukese aja tagant kõlab täiesti tarbetuna näiv "ütles Reger".
3) aga see "ütles Reger" ei saa päris tarbetu olla, sest raamatu kaanel on juba öeldud: "Komöödia". Kõik need "ütles Reger"-id distantseerivad juttu autorist, need lasevad jutul libiseda sujuvalt tõsisest kriitikast eneseirooniaks - satiiriks sellise naeruväärse kompromissituse vastu.
4) Teisalt pole see üle võlli minev tekst ühest kõigevihkajast - mingi ülima misantroobi väljajoondumine -, vaid tundlikult kirjutatud tekst mehest, kellega vahel tuleb nõustuda ja kelle jutt on vahel naeruväärne.
5) see naeruväärsus, satiirilisus jne, on osati ka kommentaariks temale enesele - mingi pilguheit tema varasemale loomingule, võib-olla tema kui pesapilastaja imagole.
6) selles tegelases on ent siiski oma inimlikkus. Lõpp on iseäranis õrn. Ja kui esimesed sada lehekülge tundus ta lausa totter tegelane, siis viimastes lehekülgedes hakkaski mingi osa tema kirutavast tunduma võigas, vastik, eemaletõukav.

Mõnele võib see raamat ühekülgne olla - pikk räntimine sellest, kui nõme on see ja too ja see kolmas. Minu meelest inimlik tasand heastab seda. Ja teistpidi võttes - see ühekülgsus mõjub mulle praegusel juhul tegelikult stiililise ja sisulise järjepidevusena.

Ma üldjuhul armastan kirjanikke, kelle tekstis on tajuda soe sümpaatsus. Seetõttu meeldib ka Zweig - kui ta kirjutab nt mõnest oma vaimustusobjektist, on ta täis sellist nauditavat õhinat autori suhtes, mis nakkab ka lugedes - samas Viivi Luik, kellele omistatakse mingit tohutut empaatiat, ei meeldi mulle. Kirjutab hästi, aga kuidagi kumab läbi mingi sapine umbusk kõigi kaasinimeste suhtes...
Ma ei osanud arvata, kuidas tunduks Thomas Bernhard.
Tema loomingus on ikkagi mingi sümpaatne haavatavus, mis kuidagi ridade vahelt paljastub. Üksildustunne ja õrnus ja nii. See tema kompromissitu kriitika, nagu järelsõnagi annab mõista, puudutab ka teda ennast - ja see teeb ta kuidagi ligipääsetavamaks.

See pikk kurjustamine tundus natuke naljakas - näha, millest kõigest läheb tal hari punaseks... mingi koht ajas lausa naerma, et näe, nüüd jäi talle isegi see täiest triviaalne asi (ei mäleta, mis) hambu.
Aga ta oli südamega kirjanik.

Thursday, November 7, 2013

Miguel de Unamuno "Udu"

Tegelt on mul sama jutt ka Ulmekirjanduse BAASis. A võib ka siia üles panna. 

4/10

Raamatu kohta, mille nimi on "Udu", on tegemist täiesti selge ja konkreetse tekstiga. Romaan on kuni viimase kolmekümne leheküljeni küllaltki seebikaline lugu mehest, kes raamatu kestel armub kahesse naisesse ja kaalub, kuidas säärase olukorraga toime tulla. Aga – viimase 30 lehekülje kestel toimub suur pööre. Peategelane läheb abi küsima Unamunolt, selle raamatu autorilt. Ja too tunnistab, et peategelane on üksnes tolle kirjutatud raamatu tegelane, mitte mõni elav ja hingav olend.

See on pööre, aga vast mitte puänt – sellele osutab kogu sekundaarkirjandus. Seega võib rääkida sellest kui raamatu ühest põhielemendist. Samas tuleb öelda, et kui teada selle teema ilmumist, siis oskab leida küll teatud vaevumärgatavaid temaatilisi vihjeid, nii et see pole lihtsalt ulmelise elemendi sokutamisega raamatu lõppu, kas siis tüdimusest või millest tahes, vaid mõeldudki niimoodi. Ja raamatu lõpp on sellest täiesti sõltuv.
Asusin seda raamatut küllaltki lootusrikkalt lugema, sest "me oleme raamatus"-teema on põnev. Esiteks probleem „kõik siinsed teod on juba ära kirjutatud“-determineerituse ja vaba tahte olematuse suhtes. Tegelaste eheduse küsimus. Hingerebestava traagilisuse tühisus (või mõttekus või mida iganes). On küll huvitavaid tahke, mida käsitleda.

Hiljaaegu Eestis avaldatud „Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu“ tegeles näiteks sellega. Ehkki raamat jättis natuke soovida (esiteks, ilma selle elemendita olnuks see täiesti mõttetu noortesoga; teiseks, seda elementi rakendati kujutlusvõimevaeselt), meeldis teema olemasolu mulle sedavõrd, et raamat oli ikkagi kuidagi huvitav. 

Nii et kui sel teemal tehti juttu Unamuno „Udust“, eeldasin midagi päris kiiduväärt.

Mis meeldis:
Kirjandus on suhtunud sellesse kui kõrgkirjandusse, nii et tõlge on igati nauditava keelekasutusega ja saatesõna on toredalt kõrgelennuline. Raamatu lõpus olid kommentaarid.

Mis ei meeldinud:
1) Autori taotlus teha uut romaanitüüpi, hisp keeles „novela“ asemel „nivola“. Jüri Talvet on proovinud eestikeelse vastena sõna „raamon“, aga see pole kinnitunud, sest lihtsalt ei ole seda õiget kõla.
Häda pole mitte selles kavatsuse ambitsioonikuses. Idees peaks üks nivola olema romaani destilleerimine selle kõige olulisematele elementidele – armastus, surm ja nii. Nii et palju dialoogi, omajagu siseanalüüsi, vähe kirjeldusi, vähe konteksti (ajaloolist nt) jne. 

Raamat on vana ja vahepeal on minu meelest midagi sarnast juba saavutatud. Minu meelest Herman Hesse „Siddharta“ enam-vähem vastab sellisele kirjeldusele. Kindlasti on paremaid ja üldtuntumaid näiteid, aga esialgu piisab sellestki. 

Lühiromaani mahuga on võimalik edasi anda suurema romaani mõõtu, aga hakata seda nimetama uhiuueks žanriks, kui tegemist on vaid autori isikliku stiilieripäraga, on minu meelest õõnes ambitsioonikus, mida lugejal ei tasu tõsiselt võtta.

Unamuno puhul oli aga nii, et kui raamatust õgvendada kõik peale armastuse, surma ja nii, siis jääb alles vaid seebikamaterjal. Hispaanlased! A, ja mõni filosoofiline dialoog, sest Unamuno on filosoof.

2) peategelane. Mul pole midagi selle vastu, kui tegelane on kas otsustusvõimetu vastu (head raamatut see ei riku) või südameasjadega manipuleeriv (Jago on mu lemmik Shakespeare’i tegelane, Petšorin on khuul, ). Siin aga mõjusid nõmedalt Augusto manipuleerimiskatsed (mida ta ise nimetas vaatluseksperimentideks) ja tema „traagika“ ei tundunud piisavalt väljapääsmatuna. Tal on armastus kahe naise vastu – üks on tema vastu täielik peletis, teine on tore ja armas, ainult et esimesse armumine oli õigupoolest tema esimene suur armumine. Tal oleks vaja üht sellist inimest: http://imgur.com/VYTac

3) Autori tohutu ego, mis kõiki v-b ei segaks, aga mind häirib. Kõige märgatavamalt kumab see minu meelest läbi siis, kui ta edvistab nivola-vormi leiutamise üle. Leidsin raamatust kaldkirjaga eraldatud jupi, mis võiks seda kenasti ilmestada:

Samal ajal kui Augusto ja Victor pidasid seda nivolalikku vestlust, mina, autor, kes on kirjutanud selle nivola, mida sina, lugeja, käes hoiad ning loed, muigasin mõistatuslikult, nähes, et minu nivola tegelased astusid minu kaitseks välja ning õigustasid minu meetodeid, ja ma mõtlesin endamisi: „Kui kaugel on need lihtsameelsed mõttest, et nad ei tee midagi muud, kui püüavad õigustada seda, mida mina nendega teen! Nii ka inimene, kes otsib põhjendusi enda õigustamiseks, ei tee rangelt võttes muud, kui õigustab Jumalat. Ja mina olen nende kahe nivolaliku vennikese jumal.

Nagu näha, autorile hakkas võim pähe.

Lisaks on selles jupis üks asi, mis võib-olla kõiki ei segaks, aga ikkagi. See, et jutustaja muigab „salapäraselt“, tuleb hiljem veelkord esile ja see riivab silma. Kellele on see salapärane? Raamatus pole ju kedagi, kes tema salapäraseid naeratusi näeks ja salapäraseks peaks. Kas siis äkki lugeja jaoks? Või on need salapärased hoopis autori enda jaoks – aga kuidas see üldse toimima peaks? Ühesõnaga, tegemist on mingi „the shady figure smiled MYSTERIOUSLY“-värgiga, mis tundub kohmakas ja tõtt-öelda amatöörlik.

Kui see oleks lihtsalt halb raamat, siis poleks hullu – kõik raamatud polegi head, Sturgeoni seadus ja puha. See jäi mul aga kimpu, sest autorit koheldakse kui kvaliteetkirjanikku. Raamatul endal on korralik eessõna ja kommentaarid, sellele lisaks on Talvet ühes artiklis öelnud: „Kirjanikuna polnud ta vähem andekas kui tema järelkäijad Camus ja Sartre“, lisades sellele veel: „Oli ehk koguni vaimurikkam, sest“ tegeles selliste metamängudega.

Ehkki filosoofilised vestlused olid omamoodi toredad ning „see on raamat“-osa ka huvitav, ei väärinud ülejäänu hea kirjanduse nimetust. Ja sellest hoolimata on kogu ta retseptsioon täis kiitmist... Ju siis on asi minus. 

Doris Lessing "Kuldne märkmeraamat"

10/10

Valisin selle oma ettekandeteemaks ühes aines. See läks väheke lörri. Lugesin raamatut mitu päeva (veendusin taas, et see on minu jaoks raamat, mida võiks iga aasta lugeda, sest miski seal mõjub, väga hästi ja kaasa elama panevalt mõjub, kuidagi totaalselt vallutab ja veenab) ja kirjutasin märkusi ja märksõnu ja nii edasi. Ja lõpuks ei pühendunud ettekande valmiskirjutamisele, vaid mõtlesin, et teema on eneses läbi tajutud ja suudan mõninga läbimõtlemise järel midagi rääkida. Puhtalt elevuse pinnalt.

Selle elevuse positiivse mõju nullis ent ära mingi kummalisel kombel puhkenud rambipalavik. Ja ka loomulikult see, et arvuti on meil katki - meil on tahvelarvuti laenuks saadud, millega midagi teeb ära, aga vastu ööd ei kirjuta sellega ettekannet valmis. Millest on kahju, sest see on minu modus operandi - end kokku võtta viimasel hetkel, tajuda mingit inspiratsioonilist "ah, aga tegelt on see ju lihtne"-t ja see mure endast välja kirjutada. Üks tore katarsis.

Njah. Niipalju kunagi olnud ettekandest. Mingi aeg kirjutan ka raamatust. A mitte praegu.

Draamaklassika põhitekstid, esimene seminar

Olen vahepeal blogi vähe unarusse jätnud, ehkki loetud on küll ja üht isegi arvustatud (Unamuno "Udu" kohta kirjutasin juba mujal - vaatab, kas kirjutan midagi värskemat tasapisi settinud mulje baasil või viskan lihtsalt lingi BAASi.)

Seekord ei arvustaks aga ühtainsat raamatut, vaid üheainsa neljatunnise seminari jaoks loetud näidendeid.

Need olid:
Tšehhov: "Kirsiaed" ja "Kolm õde" (millest seekord lugesin ainult Kirsiaeda)
Ibsen: "Nora ehk Nukumaja" ja "Metspart"
Strindberg: "Preili Julie" ja "Isa"
Gogol: "Revident"

Suur teema: realistlikud näidendid.
Täpsemini: Kodanliku ühiskonna hääbumine (eriti Tšehhovil ja Ibsenil). Naisküsimus (eriti Ibsenil ja Strindbergil). Kokkuvõtlikult: vanade väärtuste üsna järsk asendumine.

Näidenditest:
toredad olid.
Tšehhov mulle eriliselt ei meeldi näitekirjanikuna. Novelle olen temalt liiga vähe lugenud ja liiga ammu. Näidendite puhul on aga tunne, et näitlejad võiks siin palju ära teha. See paistabki lugedes jäävat poolikuks või kuidagi... nagu mingit lisavunki vajavaks. Ja see lisavunk olekski ehk lavastajakäsi. See on ehk etendamiseks seetõttu väga hea tekst - Tšehhovi hääl ei kõmise üle lavastaja omast, vaid nõuab vähemalt sama head omavahelist häälestumist nagu võrdselt oluliste näitlejate ansamblimäng.

Kui "Kirsiaed" oli väärika ühiskonna hääbumisest, siis "Kolmes ões" oli see ühes punktis isegi lisavungi saanud - Wikipediast lugesin agaralt selle kohta enne seminari (otsustades mitte sõna võtta, aga jälgida, mis räägitakse) ja nägin, et üks tegelastest, mingi flirtiv ja veidi labane karakter, kes tapab kellegi duellis, meenutavat "Meie aja kangelase" Petšorinit. Ainult et erinevalt Lermontovi byronic hero'st polnud tegemist traagilise ega mingis antikangelaslikus mõttes heroiseeritud karakteriga, vaid pigem irooniaga. Teatava paroodiaga sellisest karakterist.

Ibseni kohta on näiteks A. S. Byatt öelnud, et tegemist Euroopa olulisima näitekirjanikuga pärast Shakespeare'i. Vast on see ikkagi jama jutt, sest Moliére sündis 6 a pärast Shakespeare'i. Isiklikud maitsed isiklikeks maitseteks, tahaks teada, kuidas tavakaanon seda plaatinavara tajub. Kas mitte:
Sophokles => Shakespeare => Moliere => veel keegi => Tšehhov.
(Ja ometigi on ta Wiki järgi "most frequently performed dramatist after Shakespeare. Nii et ehk on kogu see aeg mu kaanonitaju olnud mööda.)

A tõeliselt esiletõusev autor on ta küll, isegi väga heade näitekirjanike hulgast. Mõjus sümpaatse ja peene psühholoogiatajuga autorina.

Eriti kui lugeda teda Strindbergiga kõrvuti - Strindberg, kes väljendas oma loomingus teatavat naistevastast hoiakut (siinkohal Anu naerab), kirjutas oma "Isa" väga lineaarselt. Tegevus viis väga üheselt ainuõige traagilise lahenduse juurde, mis kirus domineerivaid naisolendeid, seadis nad deemonlikku valgusesse.
(Sealjuures räägiti seminaris aga toredalt, et tegelt pole see vihkamissuhe nii ühene midagi - Strindberg jõudis elu jooksul mitu korda abielluda tugevate naistega, seal polnud vaid vihkamine, vaid ka tugev armastus. Ja kindlasti olid ka näitlejannad tänulikud, et oli keegi näitekirjanik, kes pakkus neile sedavõrd häid rolle.
Juhul kui nad suhtusid neisse karakteritesse kui headesse ja perspektiivikatesse rollidesse ja mitte kui enesemüümisse - populaarsed ja oma olemusele vastu käivad rollid.)

Ja Gogol oli lihtsalt tore. Naljakas tekst. Kunagi ammu lugesin seda väga kiiresti, teadmata enne lugemist, millest see räägib. Saamata õieti targemaks - äravahetamiskomöödiat, kus palju nimesid (mis tuhistaval lugemisel võivad ka mitte eristuda) ja mõnus intensiivne huumor, ei maksa ikka kiiresti lugeda. Pärast seminari lugesin selle mõnuga läbi.

A panen ka mingid punktid:
Kirsiaed - 6
Isa - 6
Preili Julie - 7
Nora - 8 (lõpp ei mõjunud veenvalt - mille üle ka arutlesime pikalt)
Metspart - 9
Revident - 9

Ootan suure huviga detsembris toimuvat järgmist seminari. Vast ei hakka enam paari viimase päeva peale seda lugemist ajama - seekordsetest pole ma pooli neist varem lugenud. Ja ehk tasub ka jooksvalt täiendada blogi nende näidenditega - siis on vähemalt endalgi järje peal, millest seminaris rääkida.

Siin saaks ka tõstatada küsimust, kas need haakuvad ka fin de siecle'i ehk sajandilõpu kirjandusega, mida sai eelmise kevade jooksul ühe aine jaoks loetud. Ka sealsed tekstid tegelesid selle muutunud oludes, kummalises olevikus orienteerumise küsimusega (Rilke "Malte Laurids Brigge" ja Musili mingid asjad jne).

Kui romaanikirjanikust eeldakski seda teravat ühiskonnakriitikat - introvertide "maailm on nii kummaline"-väljendusi, mis võis ju lisavunki saada sajandivahetuse paiku, ent võiks ka jääda kirjandusse suletud nähtuseks.
Kas poleks siis mõeldav, et moodustub kirjanike kildkond, mis lähtub teineteise loomingust ja maailmapildist ja kõnetatakse just teineteist? Sageli öeldakse: selleks, et olla hea kirjutada, tuleks palju lugeda. Ent selleks, et olla oivaline kirjanik, tuleks selle kõrvalt ka palju elada. Labane klišee, ma tean, aga siiski - paljudele piisab paljulugemisest ja nii viibitakse oma loominguga kirjandusmaailmas ning mingit ühildumist tavaeluga ei pea seal olema.

Teater ei saa niimoodi.

Ühesõnaga, haakumine toimub. Ja võib-olla see, et teatriski need teemad niimoodi läbi mängitakse, kinnitabki selle dilemma universaalsust. Ei ole ainult ülitundlike romaanikirjanike hellus, mis laseb seda tajuda, vaid oli teema, mis kõnetas publikumasse.