Monday, May 21, 2012

Arthur C Clarke "Kohtumine Ramaga"

8/10

Päikesesüsteemi satub maaväline kunstlikult loodud ese, mida läheb uurima meeskond astronaute.

+ Rahulikkus, millega see tekst on kirjutatud, on mõnusalt kontrastis tekstis sisalduva põnevusega. Seda põnevust saanuks hakata rõhutama - mis oleks muutnud teksti küllaltki odavaks -, aga kuna seda ei juhtu, on tekst väga hea.
+ Teaduspõhine fiktsioon, mitte niisama ulmekas.

- Mulle oleks meeldinud vastus mõnele muule küsimusele peale "Kuidas?"
- Lohakas kirjastus. Palju näpukaid. Kõige kohutavam oli eessõna. Seda oli samas huvitav lugeda, sest keegi õpetaja oli seda pliiatsiga agaralt sodinud. Keegi oli väga vihaselt alustanud selle lugemist. "Komad! - (koolis saaks sellise kirjutuse eest "2")" on ju hea kommentaar, millele võiks järgneda raamatu lugemine.

Tähendab,
erinevalt mõnest oma teisest teosest ("Lapsepõlve lõpp") hoidub autor sensatsioonidest. Ja peamiselt on selle raamatu näol tegemist selle lõpuni mõtlemisega, millised probleemid võiksid tekkida sellises keskkonnas, nagu Rama.

Ma pigemini siiski ei usu, et on olemas sellist žanrit nagu "ulme". On teaduspõhine spekuleerimine, nagu see praegune ja "Andromeda" ja miks mitte ka näiteks "Jurassic Park", milles on ka põneviku sugemeid. Kuid panna seda praegust näiteks ühte patta Düüniga on küll viimane rumalus.

"Ulme" pole minu meelest mitte žanr, vaid keskkond võiteisiti alus, milles kõik võiks toimida. Kuid mitte žanr. Žanr on komöödia või põnevik näiteks või draama või mis iganes. Kõige laiemas plaanis. Ulme on minu meelest midagi muud, millesse saab erinevaid žanre toimima panna.

Nicole Krauss "Armastuse ajalugu"

7/10

Üks raamat ja selle seosed mitme erineva loo haruga, tegelastega ja nende saatusega. 
Või:
Autor oli otsustanud, et tal ei tohi seda teksti kirjutades igav hakata.

+ Ei hakanudki päris igav
+ Loo liinid mõjusid igati armsalt. Noor armastus ühelt poolt, igatsus ja nii edasi.

- Kuidagi ebavärskelt mõjus, ehkki konstrueeritud oli üsna huvitavalt.

Erinevate riikide kirjanduse kohta ei julge kunagi midagi üldistavat öelda. Siiski tekib mingi aimus briti kirjanikest, mingine ameerika omadest, mingi Saksa omadest ja nii edasi. See raamat mõjus hispaanialikult - maagilise tooniga, mis pole tegelikult muud kui juhus ja kokkusattumused. Lisaks oli nimede ja skeemide kordumine läbi kõigi nende lugude, mis tuletas meelde "Sadat aastat üksildust".

Või meenutas see hirmsasti hoopis Carlos Ruiz Zafoni "Tuule varju", milles on samuti üks saladuslik raamat, mis mõjutab tegelaskonda oluliselt. Mõlemal juhul on üldiselt võttes tegemist hispaaniapäraste mõjudega. Kas see on Ameerika kirjanduses märgatav nähtus, mille üks esindajaid on Krauss? Või on Ameerika kirjandus hoopiski üks suur kompott väga erinevaid mõjusid - nii leiduks mõni inglisepärane, mõni saksapärane ja mõni Krauss, kes kirjutab hispaaniapäraselt?

Väga suur roll on ilmselt ka kirjastajatel selle kujunemisel, milline on mõne piirkonna kirjandus.

See raamat pole kindlasti mingi suvanaistekas. Autor on päris kavalalt üles ehitanud selle asja, mis on täiesti nauditav, kui jaksata kaasa mõelda. Kuid see mõjub siiski natuke nagu konveierilt tulnu, kuivõrd üks hästi kirjutatud tekst saab olla liinilt tulnud. Võib lugeda, võib ka mitte. Ei taha ka midagi ette heita ja mõni satub sellest ilmselt elevusse ka. Ma ei kujuta aga ette, et ükski eluolukord minule seda võimaldanuks.

Kobo Abe "Luitenaine"

6/10


Sisyphoslik lugu vastuhakust. Ja liivast. Siin on rohkem liiva kui Düünis.

+ Kui kirjutada pea monomaaniliselt ühest asjast, siis leidub huvitavaid detaile selle kohta. Nii on see natuke nagu "Parfüüm" mingi külje alt - kui too uppus lõhnadesse, siis see praegune räägib liivast, elab liiva ja muudab selle maailmaks, milles elada.

- Peategelase ärevust oli ebameeldiv jälgida. Tegelased käitusid vaheldumisi lakooniliselt vaikides või ärritunult karjudes. Meenutas seda, miks mulle jaapani draamad sageli ei meeldi.

Minu esimene kokkupuude Kobo Abega polnud mingi eriline elamus. Tekst oli hästi kirjutatud. Igav ei hakanud. Reaktsioonid olid põhjendatud ja huvitavalt, mingi teatava poeetilise sulega, oli maalitud kogu tema olukord selle totruses ja samas paratamatus traagilisuses. Kuid sedapuhku ei töötanud see minu peal. Ootan järgmist elamust, mis võiks lunastada või nii.

Mika Waltari "Imeline Joosef"

6/10  

Marumugav tekst ühest roosiliselt kujunenud armumisest ja paariheitmisest
 + Grafomaani kohta (29 romaani jnejne) on tema stiil üllatavalt silutud. Läbimõeldud. Kohati ka mõtlemapanev või nutikas. Hästijooksev tekst ja mõtlejalikkus moodustavad mõnusa stiili, mida tuleb näha teatavat tüüpi ideaalina (samas, see võiks olla igasuguse hea kirjanduse juures elementaarne - et see on sellisena täiuslik.)
+ Joosef on põnevalt loodud Piibeleht ("Pisuhännast"), seda nii välimuse, oleku kui ka rolli poolest, mille saavutab tegelaskonnas... Kellele Piibeleht meeldis, võib lugeda seda kui ühe teise hea kirjaniku käsitlust sellest Vilde tegelasest.
 + Joosefi selgitused tema pea müstiliste õnnestumiste kohta on huvitavad lugeda. Nii õndsalt optimistlik tegelane, et teeb meele heaks.

-/+ Liiga muretu kulg sel lool. Puudus mingigi korralik probleem. Oli vaid teksti kulgemine. Mugav, väga mugav kirjandus, suvalugemine. Ei võta tükki küljest. Kuid ei anna otseselt midagi juurde.

 - Tegelaskond mõjub liigagi monofooniliselt - on üks keskne viis, mille ümber kõik ülejäänud on saatehääled. Joosef on ainus huvitav karakter, teised lihtsalt on. Nad pole täiesti õõnsad, nad on igati viisakad stereotüübid - rikas ja veidi pobisev isa, neurootilisevõitu ema jne. Aga igatahes mitte põnevad.

Tähendab,
Mika Waltari "Sinuhe" on midagi oivalist ja võib tekkida huvi selle vastu, kuidas ta n-ö vabal ajal kirjutab. "Imeline Joosef" ongi täpselt see raamat - jõudehetkel kirjutatud mugavam asi. Kuna Mika Waltari on nii hea kirjanik, siis tahtnuks, et see poleks vaid ühe temale meeldiva karakteri skitseerimine, vaid midagi tasakaalustatumat. Vahva lugemine siiski.