Kristjan Loorits "Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu"

6/10

Tagakaanelt:
Helsingis antropoloogiat tudeeriv eestlane Patrik hakkab kirjutama artiklit palju tähelepanu pälvivast literistlikust liikumisest, segust new age'i jüngritest ja vältimatut intellektuaalset maailmalõppu kuulutavast ususektist. uurimisobjektiga lähemalt tutvudes läheb lugu aga märksa segasemaks, isegi unenäolisemaks.

Mispuhul ootasin mingit tumedate jõududega tegelemist.

Mulle tuli positiivse üllatusena, mis seal siis tegelikult oli, aga asi pole sedavõrd šokeeriv, et seda mitte välja öelda, nii et:
mees teeb artiklit ühest kummalisest sektist, mis väidab, et kogu maailm on ühe kirjaniku vili. Ühel hetkel antakse talle aga see raamat - selle pealkiri on "Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu".

Mis oleks huvitav ja borgeslik idee (ja stseen, milles peategelane luges enesest, tuletas va head Jorge Luisi meelde küll), kui palju ausam sisukokkuvõte poleks:
üsna tavapärane tragöödia ühest üsna õnnetust armastusest, lõpus on surm - mille eripära on ent selles, et tegelased on väga teadlikud oma loo süžeest, sest nad on seda raamatut lugenud.

Esimene pool raamatust keskendub pigem literistidele kui sektile, nende uskumusele ja kirjanduse-tõe suhtele. Sisaldab filosoofilisi vestlusi, mis pole keerulised ja jooksevad ladusalt. Reklaamitakse Daniel Dennetti. (Dennettit? Kõlab nagu itaalia nimi, Dennetti). Kui raamatu kätte võtab, tekib võimalus, et ta hakkab sellega midagi huvitavat peale.

Aga ei. Ehkki teine pool algab sellega, et kirjanik naudib oma piiramatut jõudu selles maailmas - räägib, et pärast maavärinat xx xx xx kuupäeval X linnas, kus suri xxx xxx inimest, muutusid inimesed kohe raamatust teadlikumaks. Sellest sai ülemaailmne sensatsioon, mida uurisid mitte vaid kirjandusteadlased ega psühholoogid, vaid nüüd ka muud teadlased, kes otsisid sellest täituma hakkavaid ennustusi. Antakse ülevaade selle kirjandusliku maailma tulevikust - ja ka raamatu prohvetlikust ja müstilisest rollist selles maailmas.

Peagi tullakse aga tagasi olevikku ja mängitakse lõpuni lugu õnnetust armastusest. Haare oli avanenud sedavõrd, et hõlmata tervet maailma, ja äkki taandub jälle paari-kolme inimese looks.

Millest poleks muidu ehk midagi, aga see pole ju mingi lugu, kui tegelased ei käitu mitte oma sisemistest või välimistest ajenditest lähtuvalt, vaid ainuüksi seepärast, et raamat ütleb. Ilma naljata - üks tegelane võtab noa ja läheb oma ohvri tuppa ainult seepärast, et nii oli kirjas. Üks on aga lugenud, et tema surm saabub püssikuulist, juues õlut puu all - ja see mees on veel tänulik, sest ta sai ise otsustada oma surmahetke ja rääkida oma lähedastega, kuni ise soovis (täpselt pudeli tühjakssaamise hetk). Aga kui ta hakanuks karsklaseks... olnuks ta surematu?
Tegelased ei otsusta kordagi mässata selle vastu. Nad lihtsalt teevad raamatus öeldu lõpuni.

Kui raamatu esimene pool lubab huvitavat lähenemist enda kirjanduslikkusest teadlikuks saanud tegelastele, siis loo teine pool hoidub mingistki innovatiivsusest.

Lisaks, juba raamatu algusest on tajuda, et kõik, mis puutub filosoofiasse, on huvitavapoolne, aga kõik, mis puutub loosse peategelase ja tema kallima vahel, noh... Pole küll igav ja läheb lippamisi, aga pole ka eriti põnev. Ja on küllaltki kehvapoolne. Selline klišee.

Kahju, et autor panustab niivõrd sellele loole. Aga samas, mingile lugejale meeldib see vindiga tragöödia. Ma oleks eelistanud selle ideega mingeid põnevamaid lahendusi. Siin oleks ju millegi borgesliku potentsiaal - mitte küll stiili poolest, mitte selle mõttevärskuse poolest, mis teeb Borgese hämmastavaks kirjanikuks. Aga vähemalt võiks olla veidigi julgem oma ideede rakenduse ja kas või nende vastu mässamise mõttes.

Raamatu lõpust:
"... aga miskipärast ei ole mul selle traagika vastu tegelikult suurt midagi," vastas Rebeka mõtlikult.
"Ka minul tegelikult mitte," nõustus Patrik, "ilma selle traagikata ei oleks meie lugu olnud ilmselt kirjapanemist väärt."

Võib-olla nende lugu polnuks tõesti kirjapanemist väärt ilma selle tragöödiata. Kuid selleta olnuks raamat ehk siiski olnud rohkem kirjapanemist väärt.

Suviseks sirvimiseks ta aga kõlbab. Mõtlesin algul panna 7, sest ladus tekst (+1) ja huvitav(ad) idee(d) (+1), aga lõpp kiskus asja kiiva (-1). Kuid tõenäoliselt on inimesi, kellele tuleb plusspunkt sellest, et noortekalik armastuslugu läheb neile korda.

PS!
Pärast on kaks inimest küsinud, et kuidas ma nii palju panin. Üks lugenu arvas, et poleks üle 4 pannud. Teine, lähtudes mu enda lugemisaegseist pominaist, poleks ka üle 5 eeldanud.
Mind mõjutas esiteks see, et eelmine raamat oli sedavõrd hea, et ma vägisi hoidusin sellega võrdlemast.
Teiseks aga see, et kuna eelmine raamat oli küllaltki tohutu ja ambitsioonikas, siis seekord mingi suvakähkukas sobis oivaliselt.
Muul ajal oleks ehk teisiti hinnanud. Praegu oli isegi tore lugeda midagi sellist, millele oli üsna kerge kujutleda palju huvitavamaid lahendusi kui need, mille autor oli sisse kirjutanud.
Ainult et natuke kahju on toimetajast, kel oli kindlasti ka omajagu ideid, millega poolikut sooritust paremaks teha. Põhiline vastuargument nii suurele muutmisele võiski olla, et "see tähendaks ju hoopis teist raamatut" - mis tundus seda lugedes kuidagi imelik põhjus muutustest hoiduda. "Ega me siis proovi kirjutada intellektuaalset romaani. Meid täiega huvitab Patriku ja Rebeka armastuslugu." Heheh.