8/10
Üks ajaloo parimaid avalauseid:
Oma 75. sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.
Ma ei tea, miks see inimestele meeldida ei võiks.
Või noh, sellest 10st jääb ikkagi puudu. Ega ta pole rabav elamus. Ent ta on suurepäraselt kirjutatud lugu, mitte ka eriliselt nõudlik või... midagi. Ma ei tea, mis ma öelda tahtsin.
Teate, raamatu lugemisel tekkis esialgne hinnang, mis sai tervikliku kuju selles, mis ma sama autori "Redshirtsi" kohta kirjutasin.
See praegunegi kandideeris Hugole. Aga "Spin" sedapuhku vääris võitu. Too oli väga hea ulmeaasta - "Accelerando" kah kandideeris, aga Stross on ilmselt selline "kõik-austavad-aga-keegi-väga-ei-viitsiks-lugeda-kui-ta-poleks-nii-lugupidamist-vääriv" ulmefenomen. Ja ärme GRRMi "Vareste pidusöögist" räägi. Eelkõige seepärast, et ma pole ise lugenud, aga ka seepärast, et kuulu järgi pidi see olema seeria nõrgem esindaja.
No igatahes, "Old Man's War".
Teemad, mis käivituvad selle puhul -
potentsiaalne klassikustaatus (seda ikka mainitakse "parimad ulmeraamatud pärast 80ndaid"-nimekirjades, aga ka lihtsalt "parimad ulmeromaanid ever, nagu!"-listides)
ning
"eesmärk pühitseb vägivalda"-liini fašistlik põhimõte (stiilis Heinleini "Tähesõdalased")
Need teemad on omavahel seotud.
Esimene pool on suurepärane, teine pool natuke selline jamam. Anu luges, tema jaoks oli lõhe ikka väga suur. Ma vist suht kihutasin teise poolega, ei jõudnud väga viibida kehvema raamatu pettumuses.
Aga esimene pool on parem, sest vanamehe üllatav otsus ja selle täielik loogilisus ja koht kirjutatud maailmas - see kõik on väga huvitav. Põnev on ka peategelase pea üleloomuliku keha saamine - neist saavad peaaegu et fantastilised olendid, ühe-inimese-armeed, kelle kehalisi võimeid on paeluvalt kirjeldatud.
(Mulle täiega meeldib, kui raamatus on huvitavaks tehtud trennitegu ja pikamaajooks. Nagu siingi, kui peategelase keha saab uuenduskuuri ja neile öeldakse, et nad peavad jooksma X arvu kilomeetreid X arvu minutite jooksul. Pärast ise jooksma minnes selle võrra huvitavam endale ette kujutada, et tee järgi.)
Hea on ka see, et tegemist pole lihtsalt "Tähesõdalaste" vägivallaõigustusega, vaid arusaadava pragmaatilisusega üllatamisega. Pärast päris mitut "aga äkki see käemärk tähendab nende keeles religioosset rahuavaldust?"-tõdemusega ulmesarjade ja -teost on see tore lisavint, mis asjale on keeratud. Tavaliselt teosed vaimustuvad juba üksnes sellest, et see kole limaolend ei olegi inimsööja pahalane, vaid soovib meile head. Siin raamatus on lisavint - sellised õigustused on naiivsed.
Tegelikult sama mõttemaailm, milles viibivad ilmselt Heinleini tähesõdalased, aga seekord veidi lõbusamas võtmes ja mõjub kuidagi vähem fašistlikult.
Saab rääkida sama teema käsitlemisest uues ajastus. Aga saab ka rääkida mingist teatavast pastišilikkusest - "Old Man's Warist" kui kommentaarist "Tähesõdalastele.
No ei tea. Mulle meeldis ta rohkem.
Kuid jääb siiski see Scalzi stiili küsimus - see on üleni mõnus ja lugejasõbralik, julgeks soovitada kõigile, aga see ei püüa lugejat üllatada, ei püüa kuidagi rabada millegi ootamatuga.
"Redshirte" kirjutades juba kirusin selle kallal, ka Gaimani puhul. Kui keegi kaht postitust järjest luges, sel võib tekkida soov: aga Tõnis, soovita siis midagi, milles oleks.
Ma ütleks - Iain M Banksi teostes. Tema Kultuuri-romaanid on minu meelest üldiselt mõningase šokeerimislustiga (olles sealjuures väga maitsekad ja mitte lihtsalt rõvetsemine), aga hea stiili ja huvitava kujutlusvõimega loodud. Nagu Scalzigi romaanid, need on loodud sellises kirjutuskultuuris, kus tavaline ulme on üldjuhul juba pmst välja kirjutatud - aga ikkagi suudetakse teha klassikalist ulmekirjandust, mis mõjub küllaltki värskelt. Ja Banksil on see kõik pealegi väga isikupäraselt originaalne. Vähemalt minu hinnangul - tal on vahel mõneti kõikuv tase, kõik pole suurepärane. Aga eksperimenteerimislust on tajutav ja äärmiselt teretulnud.
Või sarjadest saavutab sedasama "Rick & Morty". Mida ma ei jõua küllalt kiita. Ent mida ma pole veel hakanud kirjalikult kiitma. Kui see oleks lihtsalt ulme- ja mitte raamatublogi, kuuluks siia otsa siuke pikk ja põhjalik postitus tollelegi. Kuid kuna ta pole, siis peab piirduma sellise ülivõrdes kiitusega. Tahate värskust ulmes - vaadake "Rick & Mortyt". Päriselt.
Showing posts with label John Scalzi. Show all posts
Showing posts with label John Scalzi. Show all posts
Friday, July 31, 2015
John Scalzi "Redshirts"
8/10
Ühe telesarjas näidatava kosmoselaeva meeskonnas on tavaliselt umbes viis tegelast, kes satuvad igast seiklustesse ja sekeldustesse. Kui nad satuvad eluohtlikesse tingimustesse, siis seda ka näidatakse - nemad jäävad ellu, aga mingid meeskonnakaaslased surevad. Star Trekis kandsid nad alati punast särki. See on nende lugu.
Teine viis seda kirjeldada:
kosmoselaevale Intrepid (The Unioni lipulaev) tuleb uus meeskonnaliige Andrew Dahl, kes avastab Intrepidil, et tema kolleegid hoiduvad elu eest missioonidele minemast või juhtkonna nina alla sattumast. Eriti murettekitavad on sellised maabumised, milles nad jäetakse üksi laeva kapteni, nägusa leitnant Kerensky või veel kolme tegelasega. Ilmneb, et see, kes Kerenskyga missioonil üksi jääb, on "ohver" - määratud surmale. Reegleid ilmneb teisigi.
Ühel hetkel tuleb välja, et nad on pärit ulmesarjast. Sealjuures väga halvast, kujutlusvõimevaesest ulmesarjast.
Ühelt poolt on tegemist vaid tühipalja paroodiaga - ülejäänud meeskond peale viie "põhilise" saavad teadlikuks oma surelikkusest, saavad teada neist tingimustest, mis muudavad nad eriti ohustatuks, ja nii on raamatu näol tegemist mängureeglite äratoomise ja nende vältimisega.
Lihtne värk ju. Nagu mõni tavaline eneseteadlikum Star Treki osa. Asi ei taandu aga sellele, kuna tegemist on Scalziga.
Ta on hea maitsega kirjanik - mitte teoste söödavuse-seeditavuse, vaid kirjutusotsuste valiku suhtes. Võiks ju olla lihtlabane ja ebaeriline, aga ta
1) kirjutab teema enda huvitavalt välja (naljad imo suurepärased selle teema raames, tegelased piisavalt väljakirjutatud, neil põhjendatud pretensioonid ["kurat, te pole mult kunagi küsinud eesnime!" ütleb üks nördinult ja nad möönavad, et see on vist tõsi - nad ise kah alati ei aima, kuivõrd olid nad Narratiivi ja pealesunnitud rollimääratluste küüsis. Igatahes, Scalzil on see siin sedavõrd laitmatult sooritatud, et õpetajavaist annaks "viie")
ning ta 2) on suutnud lisada sinna mõningad lisaelemendid, mis teevad selle paremaks või enamaks kui lihtsalt kommentaariks sellisele Star Treki žanrile. Ilmselt on asi selles, et raamat toimib huvitavamas ja realistlikumas vaatevinklis kui ironiseeritava sarja keskmine tase. Erinevus on tekstistki kohe tajutav, kui peategelane märkab, et nüüd me oleme sattunud ühte ohtlikku stseeni. Muidu on peategelased ja tema ohustatud sõbrad küllaltki usutavad tegelased, Scalzile omase muheduse ja üleüldise iroonilisusega, sõbralikud naljad ja tögamised-nöökamised, piisavalt ehedad karakterid oma põhjendatud muredega ja igati mõistetava nördimusega olukorra absurdsuse üle.
Peategelastele surmav Narratiiv ei hüüa tulles, aga peategelasi jälgiv jutustaja ei lasku selle melodraamani, vaid säilitab teadlikku iroonilist distantsi. Ja ma ütleks, et see ei lase raamatu tasemel laskuda ei keskmise Star Treki osa tasemeni ega (paroodiana) allapoole seda. Ta on ikkagi iseseisev kunstiteos, ehkki küllaltki etteaimatav.
Seda iseseisvust annab juurde see, et raamatul on kolm lisa - "First Person", "Second Person" ja "Third Person", mis annavad järelloo kolmele tegelasele. Minu meelest huvitavad lisad, mis andsid päris palju juurde, sellised mõnusad feel-good lisandused.
Lugeda oli seda suurepärane, mõnus ja lahe. Laadnalt kirjutatud üleni lugejasõbralik raamat. Kahe raamatu ja ühe pika novelli järel (http://www.tor.com/2014/05/13/unlocked-an-oral-history-of-hadens-syndrome-john-scalzi/ täiega soovitaks) võib öelda, et tema puhul võib ka rääkida fenomenist. Noh, kas või nagu Gaiman. Mõnusalt loetav ja tundub, et hästi toimetatud tekst, selge häälega ja ilma eriliste lugemistõrgeteta. Raamatut võttes aimad, mis saama hakkad, ehkki mingi variatiivsuse ulatuses.
Etteheide oleks aga umbes sama mis Gaimani pihta. Sealjuures Scalzi ise toob selle välja oma esimeses lisapalas ehk "First Personis". Selles on tal autor, kellel tuleb kirjutamisblokk, kuna ta ei saa enam tappa oma tegelasi südametult. Mida saab ta üldse oma tegelastega teha?
Seal öeldakse talle, et see pinge kasvatamine kellegi tapmisega on alati olnud labane ja laisk. See on tulenenud sellest, et ta oli kirjutades alati leppinud "piisavalt heaga", leppinud sellise tüüpvõimalusega pinge kasvatamiseks, selmet otsida uusi ja huvitavamaid lahendusi. Natuke näib ka selle raamatu puhul, et tegemist on "piisavalt heaga", isegi oma "parem kui lihtsalt paroodia"-taseme juures, ja kuskil pole seda silmitsiseismist ei ürgelulise ootamatusega ega sisemisi kahtlusi tekitavate kahevahelolekutega. Pole seda "aga äkki teeme HOOPIS teisiti?". See on teadlikult parodeeriv, aga "piisavalt hea", isegi sedavõrd maitsekal kujul, jääb alati millekski veidi vähemaks kui žanriteadlikkusest välja astuv kõige eiramine.
Scalzi ja isegi Gaiman jäävad žanriautoriteks. Ja see jääb nende piiranguks, kuitahes suurepäraselt nad ka ei saavuta oma püüeldavat. Sest lõpuks jääd ikkagi tahtma, et nad üllataks iseennastki. Gaimani puhul on need muinasjutulikud stereotüübid või stereotüübiaimused aimatavad pärast peaaegu kogu tema kirjutatud loomingu läbilugemist, temale mugavad tsoonid hakkavad aimuma, aga Scalzil on see ootusehorisont tajuda juba kahe ja poole romaani järel. (Kui lugeda ülallingitud pikka jutustust või lühiromaani pooleks romaaniks).
Tähendab, võib-olla pole seda vajagi. VÕib-olla ongi just tore, kui on mugava raja ärakäimine. Nagu kuskil öeldi - selline mõne tunni kirjandus. Loed ja naerad natuke ja paned ära. Kuid selline teema tuleb tõstatada, kui raamat pälvis prestiižseima ulmepreemia. Võib-olla oli halb raamatuaasta. Või oligi lihtsalt vaja, et keegi teeks sellise suurepärase paroodia kõigi armastatud žanrist. Kuid võib-olla on asi lihtsalt selles, et Scalzi on Scalzi. Juhul kui viimast, tahakski nentida, et tal on oma... nõrkused. Ta on selline mugav kirjandus, mida võib kõigile soovitada, aga millest ei tuleks ehk oodata rabavat elamust. Lihtsalt... mõnusat.
Ühe telesarjas näidatava kosmoselaeva meeskonnas on tavaliselt umbes viis tegelast, kes satuvad igast seiklustesse ja sekeldustesse. Kui nad satuvad eluohtlikesse tingimustesse, siis seda ka näidatakse - nemad jäävad ellu, aga mingid meeskonnakaaslased surevad. Star Trekis kandsid nad alati punast särki. See on nende lugu.
Teine viis seda kirjeldada:
kosmoselaevale Intrepid (The Unioni lipulaev) tuleb uus meeskonnaliige Andrew Dahl, kes avastab Intrepidil, et tema kolleegid hoiduvad elu eest missioonidele minemast või juhtkonna nina alla sattumast. Eriti murettekitavad on sellised maabumised, milles nad jäetakse üksi laeva kapteni, nägusa leitnant Kerensky või veel kolme tegelasega. Ilmneb, et see, kes Kerenskyga missioonil üksi jääb, on "ohver" - määratud surmale. Reegleid ilmneb teisigi.
Ühel hetkel tuleb välja, et nad on pärit ulmesarjast. Sealjuures väga halvast, kujutlusvõimevaesest ulmesarjast.
Ühelt poolt on tegemist vaid tühipalja paroodiaga - ülejäänud meeskond peale viie "põhilise" saavad teadlikuks oma surelikkusest, saavad teada neist tingimustest, mis muudavad nad eriti ohustatuks, ja nii on raamatu näol tegemist mängureeglite äratoomise ja nende vältimisega.
Lihtne värk ju. Nagu mõni tavaline eneseteadlikum Star Treki osa. Asi ei taandu aga sellele, kuna tegemist on Scalziga.
Ta on hea maitsega kirjanik - mitte teoste söödavuse-seeditavuse, vaid kirjutusotsuste valiku suhtes. Võiks ju olla lihtlabane ja ebaeriline, aga ta
1) kirjutab teema enda huvitavalt välja (naljad imo suurepärased selle teema raames, tegelased piisavalt väljakirjutatud, neil põhjendatud pretensioonid ["kurat, te pole mult kunagi küsinud eesnime!" ütleb üks nördinult ja nad möönavad, et see on vist tõsi - nad ise kah alati ei aima, kuivõrd olid nad Narratiivi ja pealesunnitud rollimääratluste küüsis. Igatahes, Scalzil on see siin sedavõrd laitmatult sooritatud, et õpetajavaist annaks "viie")
ning ta 2) on suutnud lisada sinna mõningad lisaelemendid, mis teevad selle paremaks või enamaks kui lihtsalt kommentaariks sellisele Star Treki žanrile. Ilmselt on asi selles, et raamat toimib huvitavamas ja realistlikumas vaatevinklis kui ironiseeritava sarja keskmine tase. Erinevus on tekstistki kohe tajutav, kui peategelane märkab, et nüüd me oleme sattunud ühte ohtlikku stseeni. Muidu on peategelased ja tema ohustatud sõbrad küllaltki usutavad tegelased, Scalzile omase muheduse ja üleüldise iroonilisusega, sõbralikud naljad ja tögamised-nöökamised, piisavalt ehedad karakterid oma põhjendatud muredega ja igati mõistetava nördimusega olukorra absurdsuse üle.
Peategelastele surmav Narratiiv ei hüüa tulles, aga peategelasi jälgiv jutustaja ei lasku selle melodraamani, vaid säilitab teadlikku iroonilist distantsi. Ja ma ütleks, et see ei lase raamatu tasemel laskuda ei keskmise Star Treki osa tasemeni ega (paroodiana) allapoole seda. Ta on ikkagi iseseisev kunstiteos, ehkki küllaltki etteaimatav.
Seda iseseisvust annab juurde see, et raamatul on kolm lisa - "First Person", "Second Person" ja "Third Person", mis annavad järelloo kolmele tegelasele. Minu meelest huvitavad lisad, mis andsid päris palju juurde, sellised mõnusad feel-good lisandused.
Lugeda oli seda suurepärane, mõnus ja lahe. Laadnalt kirjutatud üleni lugejasõbralik raamat. Kahe raamatu ja ühe pika novelli järel (http://www.tor.com/2014/05/13/unlocked-an-oral-history-of-hadens-syndrome-john-scalzi/ täiega soovitaks) võib öelda, et tema puhul võib ka rääkida fenomenist. Noh, kas või nagu Gaiman. Mõnusalt loetav ja tundub, et hästi toimetatud tekst, selge häälega ja ilma eriliste lugemistõrgeteta. Raamatut võttes aimad, mis saama hakkad, ehkki mingi variatiivsuse ulatuses.
Etteheide oleks aga umbes sama mis Gaimani pihta. Sealjuures Scalzi ise toob selle välja oma esimeses lisapalas ehk "First Personis". Selles on tal autor, kellel tuleb kirjutamisblokk, kuna ta ei saa enam tappa oma tegelasi südametult. Mida saab ta üldse oma tegelastega teha?
Seal öeldakse talle, et see pinge kasvatamine kellegi tapmisega on alati olnud labane ja laisk. See on tulenenud sellest, et ta oli kirjutades alati leppinud "piisavalt heaga", leppinud sellise tüüpvõimalusega pinge kasvatamiseks, selmet otsida uusi ja huvitavamaid lahendusi. Natuke näib ka selle raamatu puhul, et tegemist on "piisavalt heaga", isegi oma "parem kui lihtsalt paroodia"-taseme juures, ja kuskil pole seda silmitsiseismist ei ürgelulise ootamatusega ega sisemisi kahtlusi tekitavate kahevahelolekutega. Pole seda "aga äkki teeme HOOPIS teisiti?". See on teadlikult parodeeriv, aga "piisavalt hea", isegi sedavõrd maitsekal kujul, jääb alati millekski veidi vähemaks kui žanriteadlikkusest välja astuv kõige eiramine.
Scalzi ja isegi Gaiman jäävad žanriautoriteks. Ja see jääb nende piiranguks, kuitahes suurepäraselt nad ka ei saavuta oma püüeldavat. Sest lõpuks jääd ikkagi tahtma, et nad üllataks iseennastki. Gaimani puhul on need muinasjutulikud stereotüübid või stereotüübiaimused aimatavad pärast peaaegu kogu tema kirjutatud loomingu läbilugemist, temale mugavad tsoonid hakkavad aimuma, aga Scalzil on see ootusehorisont tajuda juba kahe ja poole romaani järel. (Kui lugeda ülallingitud pikka jutustust või lühiromaani pooleks romaaniks).
Tähendab, võib-olla pole seda vajagi. VÕib-olla ongi just tore, kui on mugava raja ärakäimine. Nagu kuskil öeldi - selline mõne tunni kirjandus. Loed ja naerad natuke ja paned ära. Kuid selline teema tuleb tõstatada, kui raamat pälvis prestiižseima ulmepreemia. Võib-olla oli halb raamatuaasta. Või oligi lihtsalt vaja, et keegi teeks sellise suurepärase paroodia kõigi armastatud žanrist. Kuid võib-olla on asi lihtsalt selles, et Scalzi on Scalzi. Juhul kui viimast, tahakski nentida, et tal on oma... nõrkused. Ta on selline mugav kirjandus, mida võib kõigile soovitada, aga millest ei tuleks ehk oodata rabavat elamust. Lihtsalt... mõnusat.
Subscribe to:
Posts (Atom)