Sunday, February 17, 2013

Tõnu Õnnepalu "Mandala"

8/10

Romaan kassidest. Ja samas õnnepalulik elukirjutus. Natuke mõlemat. Ja ei saaks öelda, et õieti mitte kumbagi - kuid päris pimesi ja ainult üht kahest ta pole.

Õnnepalu tundus vahepeal olevat see mees proosas, kes Doris Kareva on luules - nagu Kareva luuleraamat "Deka" võis edetabelites püsida kenasti proosaraamatute kõrval, on Õnnepalu see, kelle proosaraamatud figureerivad kenasti elulugude-reisikirjanduse-esoteerika kõrval ja nende kohal.

Ehk peaksin siiski Kareva suhtes revideerima oma arusaamu väheke: kriitika ei olevat eriliselt märganud tema viimast kogu "Olematuse aiad".
Njah, eks "Deka" olnud ka ülevaade loomingust, luule aastatest 1975-2005. Ehk mõjuski see paljudele kokkuvõttena. Millest on kahju, sest näib huvitav olema. Siin on igavene posu viimasest kogust.

Õnnepalu jada paljuostetud ja rohkemgi loetud raamatuid pole aga katkenud veel ja "Mandalaga" see ei katke ka, õnneks.


Olid kord ühel väga peolembesel, fanfaaridest ja lõkerdamisest lausa sõltuvuses peremehel kaks orja. Kui ta pidi ühest loobuma, kutsus ta kummagi enda ette, rääkima temaga tund aega.

Esimene oli temaga alati kõike kaasa teinud. Pidudel laulis ta kõige naljakamaid laule, tantsis maruosavalt ja jutustas kõige huvitavamaid lugusid. Isegi praegu oli tal rääkida nii mõnigi anekdoot, mida peremees polnud kuulnudki - ennäe, mis tal veel varasalves peidus oli!

Tund oli möödas ja ette tuli istuma teine ori. Tal polnud anekdoote, tantse ega laule. Ei, tema lihtsalt istus ja vaikis. Esimene veerandtund oli möödunud ja peremees oli juba veidi tüdinud - mis see siis olgu? Kui pool tundi oli möödas, oli kohalviibijail juba ammu piinlik. Enamik olid ära läinud, kuid peremees jäi. Kolmveerand tundi ja peremees oli temaga kahekesi jäänud. Kuid viimasel veerandtunnil hakkas vaikusest midagi vastu kajama.


Õnnepalu "Mandala" ridade vahel on kiindumust vaikuse, vaikimise vastu. See toob sisemusse huvitava rahul olemise. See vaikus paneb lugeja raamatuga häälestuma.

Sõnad ise oleks aga... Nagu hirmus huvitav inimene suudaks vaimustuda pealtnäha igavatest asjadest. Ta ju lihtsalt räägib eremiitlikust elamisest ja kassidega omaette viibimisest ja katab selle looduskirjeldusega.
Njah, "see ongi see tegelikult huvitav", ütleks keegi. Aga ei oleks arvanud, et seda huvitavat selles annaks kuidagi sõnadesse panna.
Igaühes on olemas ju see kiindumus üksioleku vastu. Ka kõige jauramishimulisematel. (See fluktueerub, nagu kõik soovid). Ja see raamat tuletab seda hästi meelde. Nakatab sellega kenasti.

 Tahtsin veel panna tsitaate raamatust. Kasside silme läbi tehtavad kirjeldused on võluvad, näiteks loomariigi jaotumine kassi silme läbi. Või kui räägiti kasside lemmikmuusikast (kui lasti konnade krooksatusi, siis olid sibalikud kohe platsis).
See kasside lemmikmuusika läks ka kohe üle teose teiseks vooruseks, milleks ongi see natuke nagu filosoofiline lähenemine maailmale.

Kuid panen lihtsalt lõigu ühest tema intervjuust. Sest õnnepalulik kirjutamine on ikka selline tore ja isegi intervjuust saab teataval määral mingi ilukirjandusliku laengu kätte:
Fantaasia on kindlasti üks tee siiruse, aususe, otsekohesuse juurde. Näitleja laval on teinekord siiram, avab ennast inimlikus mõttes hoopis sügavamalt kui seesama inimene “elus” ehk kunagi teeb. Üldiselt on küll nii, et kunstis on ausus a ja o, vale tuleb seal otsekohe välja. Mitte see ausus, et sa räägid ära, “kuidas kõik oli”, vaid ausus sügavamas mõttes: sa räägid välja midagi, mida sa ka ise enne ei teadnud. Võib-olla koguni tükikese sellest, kuidas kõik on.

Sunday, February 10, 2013

Doris Lessing "Vanaemad"

7/10



Isegi lühiromaani kohta lühike lugu ühest omamoodi "ideaalolukorrast" - mida selles idüllis viibijadki lõpuks ära uskuda ei suuda, millest tekibki lõpuks dilemma.

Uhh, jess - Lessing. Selline tunne, et "viimaks ometi".
Raamat 50 lehekülge pikk, aga teatavas mõttes on see üks Lessingu ideaalvorme, milles kirjutada.

Raamat räägib kahest naisest ja nende omavahelisest suhtest (nende elu põhisuhe, mis kordagi päris romantiliseks ei lähe, kuigi ega see pühendus teineteisele pole ka päris kaugel lesbisuhtest).
Kui nad saavad pojad, saab sellest ühelt poolt nende omavahelise kiindumuse pikendus - kui siis kujuneb suhe alla 40-aastaste naiste ja 17-aastaste poiste vahel, siis on see natuke nagu veel lesbisuhe, natuke nagu intsest ja nii edasi.

Ja samas ei taandu tegelased vaid oma vastava probleemi pinnapealseks virvenduseks. Poisid pole üksnes lesbisuhte pikendused, vaid iseseisvad karakterid. Nende omaealised pruudid (sest asja komplitseerib ühel hetkel nendevanuste pruutide leidumine, õieti nende paratamatus) pole samuti lihtsalt probleemi kandjad, vaid tegelased.

Lugu enam-vähem intsestist ja enam-vähem lesbisuhtest ja enam-vähem paradiisist ja enam-vähem patust. Raamatus valitses moraalne hall, kus kõigi hukkamõist on pmst arusaadav ja arusaadav on ka mõte, et midagi pole ju valesti.
Ja see kõik kirjutatuna sellise peene inimesetundmisega, stseenide kauni kujutamisvõimega jnejne-ga, et kui ma seejärel tahtsin võtta ette "Lilli Algernonile" (jutukogu üldiselt, mitte aga selle niminovelli, mis on üks mu lemmikuid ulmeasju maailmas), siis ei hakanud minema.

Ja tunduski, et raske oleks leida teost, mille hindamisele ei mõjuks natuke ebaõiglaselt asjaolu, et Lessingut on tema eel lugetud.
Mispärast võtsin praegu järgmiseks Tõnu Õnnepalu "Mandala".

Aga et mitte jätta liiga pinnapealseks fanfaaride puhumiseks ühele mu lemmikkirjanikule (sest eks ole talle midagi ikka ette heita ka) ning tuues esile mingeid plusse-miinuseid:
+ Lessingu stiilinäitena on see hea, annab hea aimuse vahealadel mängivast autorist, kes ei näi kordagi päris teravaks muutuvat, aga justkui provotseeriks. Ühesõnaga - käsitleb provotseerivavõitu teemasid, aga mitte herilasepesa virutamise mõttega, vaid diskussiooni algatamiseks. Kas või sisemise diskussiooni...
+ seda on mõnus lugeda - läheb mugava peesitamise, aga mitte lippava ägeduse kujul.
+ küllaltki usutavad karakterid

+/- Lühidus. See jääb pluss-miinuseks, sest ühelt poolt oli kahju, et juba sai läbi. Pealegi võinuks stseenid saada veidi laiemat hingamist enesele. Praegu jääb raamat avastseeniks ja selle ärapõhjendamiseks. Nagu oleks novellilik kokkuvõte, aga stseeni selgitamiseks läheb vaja nelja inimese elu äraselgitamist. See oleks nagu romaanilik - aga seletatakse ainult avastseeni puutuvat nende elude juures. Nii et tõesti lühiromaan par excellence.

-Tegelasi on omajagu lihtne sassi ajada, sest nimed jäid omamoodi õõnsaks. Tegemist on nagu täieliku romaani piirjoontega, mistõttu ei saanudki päris välistada skemaatilisust. Kuid seetõttu ei hakanud tegelased viimseni elama. Üks tegelane on sportlik, teine on literaat - nojah, seda öeldi, aga see tõsiasi ei saanud omaette hingamist. Üks oli tõsisemavõitu, teise põskedest õhkus jõuluvanalikku lõbusat sära - öeldi, aga ega eriliselt küll kinnitatud stseenide käigus.

Miinuste olemasolu kiuste jääb ikkagi tõdemus, et raamat oligi pika novelli mõõtu romaan ja Lessingu käekirja mauditavuse pärast esmapilgul olekski nagu ära petetud - ei oskakski nagu terviklikumat romaani tahta. Oskaks siiski. Kuid iseküsimus, kas on vaja otsida siit romaani. Ehkki luudel pole viimseni seda liha, on see siiski üks lugu. Ja ühe loona on see hea.

Friday, February 8, 2013

Rainer Maria Rilke "Malte Laurids Brigge ülestähendused"

*/10

Ekspressionistlik romaan.
Klounid minust vasakul ütlevad, et bildungsroman. Veiderdajad paremal, et üleminekuühiskonnaga toime tulemise romaan.

Ei peaks pelgama mingi isikliku punktisumma andmist, aga siiski...

Mida võiks raamatu kohta teada?

Esiteks,
Rainer Maria Rilke on üks neid valituid, keda poleks üllatav näha kõigi aegade parimate luuletajate nimekirjades. Ehk vaieldakski vastu, et "Rumalus!" ja pakutaks mingi omapoolne alternatiiv, aga alternatiiv kalduks olema üksnes alternatiiv, mitte aga Rilket kummutav, platsi kõigist Rilke-austajaist puhtaks lööv ainutõde.
Siinkohal räägin siiski retseptsioonist, mitte aga ei kommenteeri tema enese luulet.
Ja retseptsiooni järgi ütleks, et kui räägitakse 20. sajandi Saksa Luuletajast, siis tõenäoliselt räägitakse Rilkest.

Teiseks,
tegemist on Rainer Maria Rilke ainsa romaaniga.
(Kui seda selleks pidada... Ühtlasi on see natuke nagu teatavate mõtete või tunnete päevik, ainult et "mina" kandjaks pole autor, vaid Malte.)
Keegi kuskil ütles, et tema "Kirjad noorele luuletajale" on justkui tema kuulsaim teos. Ma ei tea seda retseptsiooni siiski nii hästi. Kuid ütleks küll, et too meeldis mulle rohkem. Pea igat pidi rohkem.

Kui ma võiks rahulduda sellega, et see raamat ei meeldinud ega sobinud mulle, siis peaksin raamatu kohta sellist vestlust:
"Tead, mina seda nüüd küll eriliselt ei sallinud. Imelik oli."
"Arusaadav ka. Kuradi postmodernistid ja muud intellektuaalsed tolgused, miks peab non-sequitur olema põhiline dialoogivahend? Miks ajada kõike lihtsalt vägisi krussi? Raisk, ma ütlen... KURAT!"
"Ei, oot, rahune maha. See pole siiski niivõrd imelik... Ta lihtsalt oli imelik. Ja kõik. Kohati normaalne, aga siis hakkab rääkima mingit uinamuinat ja kaob sellesse ära. Vot, mitte ei sobinud. Üldiselt ei tahaks sellist teost lugeda."

Kui aga mitte leppida oma mittemõistmisega, siis ütleks teisiti. Siis otsib agaramalt põhjust eneses.

Nii leian miskisest arvustusest, et see on "the most important book you'll ever read - if you read it in the right time in your life". Ja mingis mõttes see väide veenab - et mingil varasemal hetkel leidnuks siit omale ühe õige ja tõelise mentori, keda isegi siis poleks päriselt ja lõpuni tõenäoliselt mõistnud
(või ehk ma siiski alahindan end ja oleks mõistnud küll, kui oleks väga aeglaselt ja rahulikult kuni kümme lehekülge päevas helpinud seda, seedinud ja iga leheküljega lasta sel eneses kasvada. Kuid ma ei otsi praegu sellist kogemust. Isegi mitte Rilke puhul.)
Aga kui ka poleks täieliselt ja lõpuni mõistnud, siis vähemalt, vähemalt oleksin tohutult vaimustuses olnud. Kuid möödas on need ajad, mil otsisin endale niimoodi autoriteete, keda pimesi kummardada. Nüüd olen veidi skeptilisem.

Ja võib veel leida nautimatuse põhjuseid enesest.
Ühed arvustajad ütlevad, et siin on ideede poolest mõjutusi Nietzschelt. Stiili poolest Cezanne'ilt, Rodinilt. Teised kirjeldavad ajasturomaanina ja ütlevad, et see raamat on kirjutatud Musili ja Thomas Manni ja teiste ajastu kirjanike võtmes. Kirjeldades
Vot, ma võtsin seda pigem puhtalt lehelt. Manni olen lugenud, aga vähe ja oskamata suhtuda temasse ajastukirjanduse kontekstis, vaid lugedes teda kui totaalset romaanikirjanikku.
Ühesõnaga, kõikide nende võtmete puudumisel ei hakanud see raamat kuidagi mul häälestuma.

Aga ma ei saa sellesse kaduda. See polnud mul üks ilma muljeta lugemiselamus, mõni "imelik" raamat, mille kohta muud ei ütlekski.

Sest esiteks hakkas see meenutama mulle Zweigi. Mingi osa tema stiilist - analüütiline tendents? (Ehkki ta kaldub pigem poeetiliselt udusesse ja varjavasse kui et õpetlaslikkusesse, nagu leebet harijat mängiv Zweig.) Või ehk meeleolu juures miski? Mingi ebakindluse poolest maailma suhtes, kõigi selle kirjeldamise ja maailma vastuvaidlematu olemasolu, maailma olemasolu vastuvaidlematuse kiuste...

Teiseks aga see, et mõningad mõtted olid sel tõesti head. Ja mõningad stseenid.

Üks vaimustunud arvustus ütleb, et "raamatus käsitleb Rilke mõtet, et armastatuks osutumine võtab inimeselt vabaduse". Ja kuidagi imelik tundus, et arvustaja sellest nii pikalt kirjutas, sest see on nagu uppuda luulekogu arvustamisel viimase luuletuse mõttesse - kas ei jää ülejäänud luuletused või mõtted sellest unarusse? Sellised tundusid ka selle raamatu passaažid, mida võib nautida ja mis on khuulid, aga millest ühtki ei osanud pidada selleks üheseks ja kandvaks poeetiliseks mõtteks, mis kandnuks raamatut.

Kuid see, et polnud ühtki ilmset teiste üle türannina valitsevat mõtet, ei tähenda, et heade mõtete demokraatlik kooseksisteerimisel polnuks väärtust. Seal oli huvitavaid kohti ja nauditavaid juppe. Minu meelest surmahirmu kirjeldus lk 83 kanti (kus ta loetles eluhetki või situatsioone, kus registreeris eneses seda hirmu).

Oskan veel kiitvalt mainida seda tüüpi stseene, milles satuvad vastuollu väline etikett ja selle sisemine totakus. Neid tuleb ikka mitu tema pere kohta.

Rääkimata umbes 50. leheküljel olevast stseenist, kus peategelane kõnnib järel ühel mehel. Selle stseeni kohta pole midagi öelda - see on täpselt selline jupp, mida on huvitav kogeda. Ja mille kogemise imelikkust edastab Rilke tegelikult hästi. Loed ja ühtlasi koged isegi.

Tegemist on nii täieliku vahejuhtumiga - mittejuhtumise ja juhtumi vahele jääva, vaid peaaegu mainimisväärsega -, et vähe sellest, et mul on sellest keeruline rääkida teisiti kui "ah, loe ise", on väga ilmne see, et kui Malte jõuab koju, siis ei suuda temagi seda edasi anda. "Tead, mis oli?" "Mis siis?" "Oli üks..." - ja poole seletamise käigus kaob stseen ära. See pole kokkuvõetav.

Nii on mitme jupiga selles raamatus. Need pole kokkuvõetavad. Aga pakuvad elamuse. On imelikud vahejuhtumid. Ütleks, et otsapidi heinsaarelikud, aga see tundub mulle üleliia lihtsustusena. Või äkki siiski mitte - ehk ongi see sääraste kummalisuste mõistmiseks õige lähenemine? Öelda, et see saavutab miskise heinsaareliku absurdsevõitu ebakindluse kohati, ainult et ilma mingisegi maagilisuseta. Lihtsalt inimeste ja maailma kummalisusest.

Selles kummalises vahealas elamisest, kus Mann ja Nietzsche ja teised tegutsesid. Ja kuhu võiks kunagi siiski end kaotada.

Monday, February 4, 2013

Meelis Friedenthal "Mesilased"

7/10

Laurentius Hylas on Hollandist Leidenist tulnud üliõpilane, kes saabub Tartusse suurima näljahäda ajal. Raamat kirjeldab tema esimest nädalat nõiahirmude ja näljahädade käes vaevlevas Eestis. Lisaks, huumorid!

+ Huvitav erudeerituse esindamine, mis põimub teksti veenvalt ja liialdamata.
+ Hea ülesehitus, mis laseb voolata tekstil edasi ja mitte takerduda mälestustesse ja muusse


Sven kirjutas oma blogis sellest raamatust ja tuli tunne, et peaks lugema. Sellele lisandus üks pidu, kus kõik rääkisid sellest agaralt ja tuli lugemata peaga täitsa äratõugatud tunne. "Võiks lugeda eesti moodsamat kirjandust", ütlesin enesele.

Friedenthalilt olen varem lugenud üht novelli ja too polnud päriselt minu maitse.
... ei, oot! Ma valetan!

Olen lugenud kaht novelli ja kuigi üks (kogust "Tartu rahutused", kui õigesti mäletan, "Deemonid ja trilobiidid") mulle eriti ei meeldinud - vähehirmutav õudukas on nagu vähenaerutav komöödia või väheerutav porno -, siis "Nerissa", millega ta võitis Fantaasia ulmejutuvõistluse kunagi, mulle igati meeldis, teenitud võit. Nii et viik - kuni selle raamatuni.

Ja nüüd on see tasakaal tõesti paigast ära. Nii nagu huumoridki.

Njah, selle raamatu puhul pole tegemist mitte "huumorisoonega", vaid huumoritega. Neli huumorit, millel baseerus kogu tollane (17. sajandi) hingeteadus. Tänapäeval juba psühholoogia, aga tollal vast pigem hingeteadus.

Kuna kogu romaanis vaadeldav maailm läheb läbi antud terminoloogia filtri, siis on tegemist ühe väga hea sisseelamisega sellesse mõistestikku. Üleüldse sellesse maailmasse.

Mulle väga meeldis, kuidas tekstist saigi autori eruditsioonimäng.
Sven võrdles Umberto Ecoga - pidades silmas akadeemiku romaani. Marju Lepajõe käsitles seda ka Vikerkaares samuti akadeemiku romaanina.
Kumbki mainib erinevaid asjaolusid - Sven seda, et esitletakse oma erudeeritust, Lepajõe aga ülikoolilikkust.

Sven ütles, et see ei muutu siiski erudeeritusega targutamiseks, vaid pigem "Tegu on päris sünge, valusa ja radikaalse looga, mis ajastut (kuldne Rootsi aeg!) arvesse võttes on muidugi eelduspärane". Ja Lepajõe käsitlus on samuti huvitav - nagu ta oma arvustuses kurdab, on David Lodge'i "Väike maailm" suht väheseid teoseid, kus ülikoolielu on kirjeldatud paraja autentsusega, võtmata sellelt rohke erudeerituse võimalusi (lähenedes tegelastele mõttega "aga nemadki on lihtsalt inimesed" ja lastes neil rääkida ilmast vms, kui nad tegelikult räägiksid ainult semiosfäärist) ja sellega samas liialdamata (unustades, et nad siiski on inimesed ja et kõik need diskussioonid lähtuvad suuresti vestlejate egodest või vestluseesmärkidest).

Paljudes teostes eksitakse kas nii- või naapidi. Aga "Mesilastes" mitte. Seal on see erudeeritud filter omal kohal. Ja seal on samas tudeng napsune inimene, kel rind pakitseb kohati labasevõitu uhkusest (aadlike ajastu, muidugi). Ja vestluse võitmise tuhinast.

Väideti, et see on marukiiresti jooksev tekst. Kui olengi nõus, siis mitte otseselt stiililise poole pealt. See on küllaltki huvipakkuv tekst ja mugavalt liigendatud nii päevade (esmaspäevast reedeni) kui ka päevaosade (varahommikust hilisõhtuni) kaupa. Ülesehituse poole pealt ei teki kuskil mingit pausihetke.

Küll aga pole tema stiil nii lippav, et sirvid korraks ja juba on 20 lehekülge möödas. Lugemine on siiski veidi teadlikum ettevõtmine. Samas ei lähe ta raskelt - omamoodi dostojevskilik poolsoniv aja veetmine Tartus, musta sapi tajumine kõikjal ja kohutava ajastu kirjeldamine ka ei mõju isegi rusuvalt. Kirjelduste monokroomse tooni kiuste imbub kuidagi autori helgust. Nälgijatest on kahju ja neile antakse lootust. Ja kuigi lootuse andmine oli eksimus, on kuskil silmapiiril ikkagi lahendust tajuda.

Kõik sõnad oleks nagu sünged. Aga sapiseks ta ei muuda.

Kuidagi imelik on aga pidada seda romaaniks. Ei olnud tunnet, et omandaks romaani mahtu. Pigem jäi jutustuse mulje.

Haruki Murakami "Norra mets"

8/10



Üks armastuslugu, mis koosneb mitmest armastusest. Ja ükski pole nagu otseselt ja ainult armastusest. Ehk on need lood armastusest nii, nagu need esinevad katkistel inimestel.

 Mulle ei meeldi mõiste "katkine inimene". See tundub olevat mingi mugav üldistus mingi inimtüübi kohta, kes vaevleb mingis enesehaletsuses ja naudib seda vaevlemist, sest see annab talle tähendust.

Üks asi on anda kannatusele mõte. Teine asi on anda enesele läbi kannatamise mõte. See on nagu mingi psüühiline masohhism, milles (füüsilise masohhismi puhul) füüsilise iha asemel rahuldutakse selle tähenduslikkuse illusiooniga, mille annab talle kannatamise fakt.

See on nägemus melanhoolsest luuletajahingest. Ta ei tarvitse isegi luuletada ega olla otseselt melanhoolne. Ta võib ka olla täiesti naeratamisvõimeline ja sotsiaalne. Aga selle kõige kohal ja ümber lasub mingi igatsuslik "too päev oli ainus tõeline, ülejäänu on laenatud või looritatud"-efekt. Ühesõnaga, kuidagi läbib kõik miskise peaaegu õnnetu filtri.

Seda isegi otseselt ei märkakski nagu. Mitte "Norra metsa puhul". Jutustaja tuleb enesega toime. Ta on küllaltki tugev isiksus. Isegi need õnnetused, millesse ta satub, ei muutu kordagi meeletuks. Ja ta näeb enda ümber naeratavaid inimesi.

Ja ühelt poolt tahaks öelda, et peategelane annab mõista: "Nende terviklik olemus rõhutab minu pooliklikkust." Kuid see oleks, nagu öeldud, mugav üldistus. Selline, milletaolisesse Murakami kordagi ei lasku. Ei, tal on see kõik tajutav - aga püsib välja ütlemata. Ja kuni keegi neist ei püüa end kehtestada selliste loosungitega - selliste üllatavalt kulunult mõjuvate mõistetega nagu "katkine inimene" või muud säärast -, on see kuidagi ehedam. See pole popkultuurist šnitti saanud imago, mida autor püüab viljeleda oma romaanis, vaid mõjub ausamalt.

Mulle jäi mulje, et terve raamat hakkab häälestuma sellise emotsiooniga. Nii selle haljamatel hetkedel, mida varjutab uskmatuse õnnetu vari, kui ka õnnetumates juhtumistes, mis mõjuvad raamatu kontekstis paratamatusena.

Nii et emotsioon mõjub ehedalt, ei tundu olevat vaid poos. Ja omamoodi mõjus selle lugemine nagu "50 Shades" - aga ma ei usu, et lehekülgede lippamise poolest (sest see täiesti üllatas "Norra metsa" puhul - mitte päris meeleheitesse langeva raskemeelsuse kiuste võiks seda raamatut iseloomustada sõnaga "VIUHH!"). Mõtlesin, et ehk selle õõnestava tunde tõttu, mis lugedes mõjuma hakkab. Tolles vist pigem küll rohkesõnalisuse ja sellele kontrasteeruva napisisulise teksti pärast, praeguses ent... Arvan, et fatalismi pärast. Mingil moel valesti käituvate inimeste tõttu, kes aga vääramatult käivad oma tee lõpuni.

Ehk pole sellega kõik öeldud. Vast siiski piisavalt.

Või ei, üht tahtsin siiski lisada. Sest erinevalt Murakamist ma ei oska praegu piirduda vihjamisega. Ei tunne ennast kindlalt ja tunnen, et see, mis on pealtnäha ütlemata, jääbki edastamata.

Nimelt tahtsin rõhutada kontrasti, mis tekib selle raamatu üsna ausana mõjuv melanhoolsuse ning emo-poosi vahel. Ja kujutan ette, kuidas keegi võtaks selle oma "raamatuks, mis mõistab mind". Sest kuigi ma ei näe eriti, kuidas keegi saaks hakata selle raamatu jüngriks ("Meie aja kangelase" künism või näiteks "Dorian Gray portree" iluihalus võib mõnele niimoodi mõjuda - loed ja see tabab sind ja sul õnnestub reklaamida seda kõigile Selle Teosena ja tekibki mingi kildkond inimesi, kes näeb seda Selle Teosena), siis "Norra metsal" on potentsiaali olla kellegi intiimne salaraamat. "Kui sa mind mõista tahad, loe seda raamatut", ütleks see inimene.

Ma ei tea, kas see oleks just naeruväärne. Kuid ma ei kiidaks otseselt heaks. Sest dekadentliku emondusega kaasneb enese kunstilisuse tajumine. Kunstilisus, mis muutub kunstlikuks. See raamat aga pole kunstiline.

"Norra mets" ei kasuta poeetilisi fatalismiga seostuvaid sümboleid. On üks end metsas poonud inimene, aga see pole kujund, mida püütaks silme ette raiuda. On põleva maja jälgimine naabermaja katuselt, kuid seegi nagu ei visualiseeru nõnda.

Selles raamatus on poeetilisi kujundeid, mis aga peidetakse sujuvalt voolavasse proosasse ära. Kaunisõnalisuse puudumine panebki toimima selle teose proosalisuses peituva salapoeesia.