Javier Marias "Nii valge süda"

8/10


Lugu ühe perekonna ammusest saladusest, mida terves romaanis justkui ei käsitleta - kuni raamatu lõpus see lahendatakse.

Žanri poolest tundus esimese stseeni järel, et ehk on krimka või thriller vms. Tegelt mitte - õigupoolest on see üks heietamine, elu analüüsimine jms. Süžee pole põhiline, ehkki siingi on huvitav lugeda natuke totraid vahejuhtumeid, põhirõhk ikkagi väikeasjade ületõlgendamises.

Mõneti meenutas raamatut "2666", kus iga natukese aja tagant tuli huvitavaid mõtteid ja käsitlusi, aga siin ei jää need rippuma omaette, lootes haakida end Sinu teadvuse tagumisse ossa või rabades oma ehedusega, vaid siin ühendatakse need mõtted elegantselt omavahel ja raamatu süžeega. See on ehk põhiline, mis lugemise järel jääb - sellised elegantsed heietused, põnevad mõttearendused ja teadmine, et raamatu sisu andis neile olemisõiguse. Originaalsena mõjuvaid käsitlused armastusest, abielust, kuulmisest ja mälust. Sellised, mis mõjuvad universaalseina - ta räägib ja lugedes ütled, et nii ongi - ja kõigest hoolimata ei ole tunnet, nagu oleks seda varem kuulnud.

Artiklid, kus arutletakse Javier Mariast, räägitakse temast kui ühest olulisemast tänapäeva romaanikirjanikust. Ühes päris uhkes nimekirjas (viimase 25 aasta parimat hispaaniakeelset romaani) figureeris see raamat 6. kohal (hiljuti loetud "2666" on III kohal).

Ise olen temalt lugenud "Kirjapandud elusid". Too tekitas mingit üdini sümpaatset tunnet - nagu oleksin sattunud mõne uue Zweigi peale (Zweig, kes on suht-koht mu lemmikkirjanik). Mitte seepärast, et kirjutusstiil oleks kuidagi sarnane olnud, pigem oli see, et kui talle miski meeldis, siis oli see ikka täiega selge kogu ta olekust. Kui talle miski ei meeldinud, siis seegi imbus läbi, ehkki kuskil pole otsesõnu öeldud, et see-ja-see on paras tropp.

Ühesõnaga, mingi seosetu aimus, et leian ühe autori, kelle mõttemaailm sümpatiseeriks mulle. Ja osati ongi nii, aga mitte niivõrd, kui eeldasin. "Nii valge süda" on väga hea, aga tegemist pole ikkagi selle sisemise panteoni kõigutamisega, mida ma ootasin.

Samas - eks ma lähenesin sellele kõrgendatud ootustega. Ja siis ei lugenud seda nii, nagu v-b oleks pidanud - sest see näib küll selline ahmimise romaan olevat. Miski selles stiilis ütleb seda üheselt - see pole loen-veidi-kord-päevas, vaid ikkagi pigem ahmimise teos. Võib-olla peatükk korraga. Midagi sellist, mis tuleb lasta endast üle uhada. Olud kuidagi ei lasknud niimoodi lugeda, ei lasknud sel niimoodi mõjuda. Kuid see on seal kuskil olemas.