Aaron Dembski-Bowden "Prince of Crows"

8/10

Horus Heresy seeria parimalt kirjanikult lühiromaan (120 lk umbes), märulikirjandus mingist väeosast, kes kaotab oma kapteni ja püüab toime tulla väikeses peataoleku ja peatselt ründava vastasega.

Mis ma ikka ütlen - Anu andis.

Ta on sedavõrd fantastiliselt vaimustuses sellest seeriast, et ükskord, kui tegin ettekannet elevuskirjandusest - sellisest märulikirjandusest, mille põhifunktsioon olekski eskapistlik ahhaa-elamus; raamat, mis tirib kõigi küüntega kinni ja rebib minema, aga mitte mingis "minule mõjub näiteks Baudelaire niimoodi"-mõttes, vaid pigem üldiselt mõistetavas ja raskestidefineeritavas "ma loen praegu ja täiega lahe stseen on, ärge, kurat, segage!"-mõttes - ja, tehes seda kirjandustudengitele ja -õppejõududele, rääkisin sellisest žanrist pigemini kui millestki, kus tuleb küünik oma skeptilisse urgu jätta ja mille lugemisel ei tohiks lähtuda neist lugemismallidest ja ka -standarditest, millega läheneme nn väärtkirjandusele. Siinkohal on problemaatiline sõna see "väärtkirjandus", sest kui see jutumärkidesse toppida, siis tekib üleolev hoiak kirjanduskaanoni suhtes. Kui aga rääkida lihtsalt väärtkirjandusest kui millestki elevuskirjandusest lahusolevast, siis on see omamoodi karuteene sellesama "elevuskirjanduse" tõsiseltvõetavusele. Näiteks.

Ühesõnaga, palju komakohti on, mille taha toppama jääda. See oleks mingi igav ja klišeeline vaidlus, mida ei viitsi välja kirjutada - "mille poolest on see parem sellest", "kas "elevuskirjandus" ei võiks olla väärtkirjandus", "kes minu klaasist jõi" ja "käige kuradile, ma lähen koju" -, mistõttu lähen lihtsalt raamatu juurde.

Anu peamine eeltingimus - et ma loeks seda sellena, mida ta endast kujutab.

Teda nimelt ehmatas veidi ära, et üks raamat, mis talle üsna meeldis (ühe seeria kolmas osa, mille kaks esimest talle üldse ei meeldinud; milledele ta heitis ette sedasama, mida mina sellele kolmandale), mulle üldse peale ei läinud. Tolleks raamatuks siis "Sõduri õpilane".

Tegelt olen kunagi lugenud juba Horust - 3 esimest Horus Heresy raamatut lugesin läbi. Ei olnud ajaraisk, ei olnud paha, täiesti meeldisid, aga ei tekitanud vaimustust. Kuid kujutan ette Anu kimbatusolukorda, et - tal ju vaimustus jätkub, aga minu käitun nii, nagu see oleks minu jaoks ammendatud.

Aga eks ta ole, et tasapisi on need raamatud jõudmas igast edetabelite tippu. Peamiselt siis bestsellerite nimekirjad, aga siiski - need pole siiski kohutavalt perifeerne kirjandus. See laine jätkub ja kogub jõudu ja ei vaibu veel niipea.

Nii et Anu soovitas ja polnud tõrget lugeda seeria (tema sõnul) parima autori üht lühiromaani.

Ja mis ma ikka ütlen - see oli õigesti kirjutatud. Kõik stseenid olid toredad lugeda, miski tõrget ei tekitanud. Ja mitte ainult, et tõrget ei tekitanud, vaid ka seda, et oli huvitav, ladus, vahva. Põnevad stseenid olid. See vast jah vastab sellele "elevuskirjanduse" žanrile, kui seda üldse žanriks nimetada.

Selle kõigega on ainult see häda, et nüüd Anu suure hurraaga mõtleb, et ma olen teemas ka sees ja nüüd on see aktuaalne. Ühesõnaga - I'm never gonna hear the end of it, : ).
Samas, aus kaup - mina räägin ka talle Doctor Who'st. Nii et...