Sunday, January 27, 2013

Hanif Kureishi "Äärelinna Buddha"

6/10

Ühe biseksuaalse pakistani poisi elu ja olu algul ehtsas inglise äärelinnas, vahepõikega New Yorki.

Kui eelmist Kureishi raamatut lugesin, siis kõik küsisid: "Aa, "Äärelinna Buddha"?" Ja mu ei-d muutusid ühelt poolt aina tüdinumaks, teisalt aina uudishimulikumaks selle suhtes, kuidas teavad kõik nime ja teost, mis pole ju nii üldtuntud.

Mingid salaraamatud, mida kõik tunnevad, aga millest laialt ei räägita.

Nüüd on "Äärelinna Buddha" loetud ja võin rahulikult eluga edasi minna, : ).

Mulle mitmes mõttes üldse ei meeldinud.
Esiteks sain just seda raamatut lugedes aru, kuivõrd ma otsin loetavast midagi maagilist. Või poeetilist, aga kogu see maagia ja poeesia vahekorra teema on nii hiiglama lai, et jäägu see sinnapaika.

See raamat oligi suuresti see, mis ülal öeldud. Hädad biseksuaalsusega, hädad pakistanlaseks olemisega, igavene armunälg (igatsus läheduse järele), kui käsitleda peategelase probleeme. Sellele lisanduvad kõigi teiste probleemid - kokkulepitud hindu abielu mingi luuseriga ja sellest tingitud kultuurilised ja isiklikud probleemid...
Läbiv toon oli vaba armastuse ja konservatiivse meelelaadi omavaheline hõõrdumine. Läbiv meeleolu ärevus ning armukadedus.

Laurale ütlesin, et mulle tundus see olema kuidagi nagu pilguheit mingisse perekondlikku psühhoterrorisse. Kuid see oli vale. Psühhoterror oleks midagi sihilikku, siin on need probleemid kuidagi tahtmatumad, paratamatumad.

Ühesõnaga, täpselt selline, nagu üks poliitiliselt ebakorrektne teos võikski olla.

Uhh, ja ühelt poolt tahaks jõuda mõtte juurde, et ilukirjanduslikult ei olnud nii nauditav. Või mõjuv. Aga see nakatas oma meeleoluga. Seega pidi ta olema veenev teos.
Sisu poole pealt pidin küll kulmu kortsu ajama ühes kohas. Peategelasest saab ühel hetkel näitleja ja äkki on ta staar ja pidevalt ootasin, et kuskil tuleks mingi puänt, sest kiskus veidi nagu jaburaks - aga ehk aitas see silmapiiril virvendav jaburus just luua seda ärevust? Aitas kinnitada seda ebakindlust.

Nii et emotsioon oli veenev ja selle mõju saavutamiseks ohverdati veidi sisulist veenvust?

Omamoodi huvitav oli asjaolu, et ta alustas sealt, kuhu muud teosed võiks ehk püüda lõpuks jõuda - see poiss, Charlie, kellest peategelane on sisse võetud (ja kellega nad pidid peagi poolvendadeks saama), vot. Juba hakkad mõtlema, et ilmselt siis kogu see "ma elan ühes majas oma elu armastusega"-teema, kõige selle kohmetuse ja poolikuks jäänud sõnade ja üleanalüüsitud pilkudega.
Aga juba enne kolmekümnendat lehekülge on peategelane rahuldanud Charlie't. Üks väike hand job ja jääb küsimus, kuhu raamat edasi läheb, aga ennäe, läheb virvarrina edasi ja kõik.

Teine huvitav stiilivõte oli suurte muutuste arutamine tagantjärele. Kui peategelane on ühele tuttavale sarvi teinud, siis lõppeb too saatuslik stseen naise kõrval ärkamisega ja ringutamisega. Ja eimillegi silmatorkavaga. Algab uus peatükk, muud vahejuhtumid ja toimetamised ja siis näeb peategelane seda tuttavat, kes hakkab kohe sajatama, et kui ma teid seal nägin.

Neist kahest asjaolust võib järeldada, et autorile ei meeldi need igavad ja tüüpilised stseenid. "Tema praokil ukse vahelt vaatav pilk oli selline ja selline, minu olek reetis süüdimatust"-taolised kirjeldused, eks ole. Aga autorile ei meeldi ja aimatavad probleemid ei olegi lahendatud mitte stseenidena, vaid olukorrakirjeldusena.

Ta ei keskendu sündmusele (näiteks vahelejäämisele), vaid hilisemale status quo'le.

Autor ei salli neid stseene, sest need oleks, nagu öeldud, igavad ja tüüpilised ja seebikalised. Nii et ta lahendab neid peenemalt. Aga lõppeks jäi see minu jaoks ikkagi peenelt lahendatud seebikaks.

Minu meelest üks tegelane, kelle kaudu oleks saanud teosele mingit muud sügavust anda, oligi pealkirjas nimetatud äärelinna Buddha ehk peategelase isa. Kuid mis moel, ei oska öelda. Mäletasin Kureishi teist raamatut ja seal mäletasin täiesti argiseid ja üsna igavaid tänapäeva ühiskonna ja Inglise klassiühiskonna kriitikat ja pereprobleeme jnejne. Ja esialgu nägin, et see raamat läheb ka sinna auku. Kuid siis tulid isa monoloogid ja arvasin, et neist tekiks lõppeks mingi lahendus. Mingigi.

Ei ole sellist lahendust, sest seegi oleks ehk kulunud võte.

Aga mõjus masendavalt, seega oli ta ehe kirjanduselamus. Ja võib öelda, et unustamatu.

PS! Märkasin viimaseid lehekülgi lugedes, et ühe tegelase nimi (Changez) pani pidevalt kõrvus kumisema David Bowie. Ja millegipärast selle taipamisega tuli mingi kergendus. Nagu mingi taak oleks olnud. Naljakas, sest ma ei otsinud midagi puuduolevat, see emotsionaalne seos ei olnud kuidagi aktuaalne raamatu lugemisel.

Wednesday, January 23, 2013

Neil Gaiman "Graveyard Book"

7/10



Lugu poisist, kes kasvab üles surnuaias kummituste käe all.

Ma olen päris paljusid tüüdanud oma Gaimani-vaimustusega. Või kas just alati tüüdanud... Ei, ikkagi tüüdanud, : ). Ühesõnaga, tema looming mulle meeldib. Juba ammusest. Ja suure naudinguga kuulan tema küllaltki inspireerivaid kõnesid kirjutamise või kirjanikuks olemise kohta. Raamat, mille eest ta sai oma teise Hugo auhinna, pakkus mulle just viimasel ajal väga huvi. Selle lugemise järel jääks mulle endale väheks kitsalt selle raamatuga piirnev kommentaar.

Nii et esialgu kommentaar Gaimani enda kohta, lõpus kolme tärni järel konkreetselt raamatust endast.

***

Gaiman on sedavõrd vastuvaieldamatult Suur Talent ja Elav Klassik, et tema kohta kirjutamine on veidi keeruline ettevõtmine. Ainuõiget lähenemist oleks nagu üksainus ja selleks on kirjaniku poole suunavad sõnad - muljeline ja omadussõnadest pungil vaimustuspuhang, mis avaks lugejale üht kirjanikku.
Aga see nõuab mingit oma momenti. Muul ajal tundub selline asi sõrmede jaoks liiga õõnes ja kuidagi naiivne. Või siis liiga asjatundmatu ja pinnapealne.

Kuid kirjutada temast mitte muljelist, vaid analüütilist või kokkuvõtvat asja, tundub jälle teisiti vale. Ja praegust kirjutangi selle teistmoodi vale tundega, mis ütleb, et ma ei saa teda taandada nendeks üksikuteks märksõnadeks. Sest ta on midagi enamat.
See tunne selleks tundeks - kirjeldan niiehknaa ainult omaenese kokkupuudet, eimidagi enamat. Nagu ilmselt terves ülejäänud blogis.

Üks mõte, millest ei tahaks siinkohal mööda vaadata, on see, et ta näib teatavas mõttes olevat halb inspiratsiooniallikas. Oh, tal on särav mõttestik, aga tema kirjutatu on intellektuaalse õgardluse tulem, mitte aga allikas.
Temalikult kirjutada näib eeldavat samade teoste lugemist, smade kogemuste läbielamist. Mitte aga tema kirjutatus elamist. Sest sellest on välja lõigatud must materjal, aga too must materjal sisaldakski eneses loomingu olemust.

Kes temalikult püüab kirjutada tema põhjal, sel näib olevat oht uppuda pinnapealsena näivatesse võtetesse ja ideedesse ja suhtumistesse, mis on aga Gaimani järeldus kogetust ja tema kommentaar omandatule.

... see pole aga mitte enese põhjal öeldud. Päriselt, : ).

Ühesõnaga, asudes tema kirjeldamise juurde:

***

Üks tõsiasi, mis on tasapisi ununema hakanud, aga mida hiljuti taas meelde tuletati ja millega olen nõus: koomiksite kirjutamine sobib Neil Gaimanile paremini kui tavaproosa.

Jääb küsimus, et mille poolest.
Sest viimasel ajal arvutist, täpsemini netist tekste lugedes on aina enam tekkimas tunne, et tema kirjutab selles mõttes ideaalselt. Tekst on kohe haarav, ideed on huvitavad ja keel on nauditav.

Siiski tuleb meelde, kuidas Sandmani-massiivi (75 peatükki, kirjutatud seitsme aasta jooksul, sai sellega kuulsaks jnejne) järel mõjus American Gods kuidagi veidi laialivalguvalt, hõredalt kirjeldatult ja... Ja midagi kolmandat oli kindlasti veel. Isegi tundsin natuke, et romaani kõigi vooruste kiuste võiks ta siiski sellest loobuda, sest koomiksivormis õitsevad need voorused segamatult.

Gaiman jätkas romaanikirjutamisega ja loomulikult on ainult heameel, sest mõningad asjad on tal jätkuvalt väga head. Sven Vabari lemmik Gaimani romaan on "Coraline", minu Laurakese senine lemmik on "Tähetolm". Võrreldes "American Godsiga" on kummalgi jah omad voorused, mis panevad need raamatud sellest paremini töötama, kuid mis viimseni ei hakka töötama Graveyard Booki puhul.

Džäkk Tomberg kirjeldas ühes vestluses, kui õigesti mäletan [see oli üks sünnipäev ja mul olid mõningad klaasid hinge all], et väga visuaalne ja kujunditest pakatav stiil.


Ehk on see suuresti õige. Kuidagi väga lihtne ja klišee oleks seepeale seletada proosa suhtelist vajakajäämist (võrreldes tema koomikskirjutamisega) nii, nagu ma Tombergile vastasin: ehk on asi selles, et ta ei suuda maalida paremat pilti sulepeaga kui Dave McKean pintsliga.
(Tegelt on McKean ainult Sandmani mõningate kaante kujundamise taga, aga siiski, ta on kuidagi see, kes enim samastub Gaimaniga. Põhjuseks ilmselt see, et nad on hiljemgi palju koostööd teinud, aga ärgem nüüd muutugem targutajateks...)
Nagu öeldud - too on lihtne vastus või järeldus. Iseasi, kas ka õige. Mingeid stseene loob ta elavalt silme ette, ilma dialoogide või sisekaemuseta, mis toovad tegelasi kokku. Otseselt kirjeldamata pilti visuaalselt (ei kirjelda riideid, näoilmeid, lavastajalikke remarke liikumise kohta vms, oh ei - ta annab teistsugused nüansid, mis edastavad antud stseeni hinge), aga imelik oleks tahta, et need oleks "maalitud" moel kirjeldatud. Ühesõnaga, ehk ongi kujunditega edastatud, aga teeb seda kuidagi teisiti, kui maalides.

Mis puutub "visuaalsesse" stiili, siis selles küsimuses on omamoodi huvitav punkt Gaimani bibliograafias tema kirjutatud "Doctor Who" osa ehk "The Doctor's Wife". Paljud peavad seda "Doctor Who" ajaloo parimaks osaks. Mulle ei avaldanud see esmavaatamisel erilist muljet. Teisel vaatamisel see-eest olid paremini näha selle osa voorused, ehkki mina ei julgeks seda siiani parimaks nimetada. Tolle osa juures oli märkimisväärne see, et Gaiman oli pidanud seda palju ümber kirjutama just seepärast, et asi võiks mahtuda ühe osa eelarvesse ära. Ehk osutabki see sellele visuaalsele suundumusele?

Gaimani teatavate stiilinüansside registreerimise mõttes oli seda osa huvitav vaadata. Sest kui kirjeldada antud osa voorusi, tulekski esmajoones mainida - suuri ideid. Põnevaid ideid. Aga eelkõige vastutusrikkaid ideid. Kontseptsioone, mida oli paeluvalt lahendatud ja mida polekski usaldanud mõnele tavalisele ulmesarjatreialile. Eelkõige pean silmas Doktori esimest vestlust tema ajamasina (ja sisuliselt elu armastuse) Tardisega. Tema võib sellist teemat harrastada, sest kui tema on selle taga, on see õigesti tehtud.

Ja sarnase kompetentsusega on tehtud ka need asjad tema loomingus, mis mängivad tuttavate või selgelt piiritletud nähtustega.

"Tähetolm" (ainult raamat) on oivaline, sest õhkudes vanabritilikust (või kääbiklikust?) intiimsest meeleolust, on see väga huvitav maagiline teekond läbi ühe noorpõlve, läbinisti armas kirjanduslik kulgemine ühe poisi mehelikkuse juurde. Mis sellisesse muinasjuttu mahub, alates tema "Elas kord"-ist lõpetades "õnnelikult elu lõpuni"-ga, see mahub; mis mitte, on välja jäetud.

"Coraline" on Roald Dahli moodi sünge ja kergelt õudne lasteraamat. Õõvastust tekitavad nööpsilmad ja nii edasi, see kõik mahub, see on kõik stiililiselt ja sisuliselt ühtne.

Ja mind vist lihtsalt segas, et "American Godsis" puudus selline selgelt piiritletud maailm. Stiililises mõttes tundus mulle nii...
(Kunagi vaatan üle, mis ma siia kirjutan. Äkki siis pole ma enam ühegi sõnaga nõus.)

*******

"Graveyard Book" tundus üllatavalt harjumuspärase teosena. Jätkuvalt on tore tema tekstide üsnagi sõbralik suhtumine - näiteks lähenetakse surnutele kui millelegi, mida ei ole vaja karta (mis oli siiski tuttav juba "American Godsis", nimelt peategelase suhtlemises tema surnud naisega). Aga kuidagi tundus olevat üsnagi siuke... lause, mida poleks oodanud: Gaiman nagu Gaiman ikka.
Ehk siis: raamat, mis väärib kõiki neid auhindu, mis saab, sest on kirjutatud põnevalt, kirjanikulikult hea sulega, nauditavalt toredate tegelastega ja põneva peategelasega (kes eksisteerib huvitavalt olemise ja mitteolemise piiril).
Raamat täidetud stseenidega, milles välditakse harjumuspärasust, aga piisavalt vaevu-vaevu, et tundub kuidagi üsna lihtsalt tulevat.

Lõpp oli ilus. Senisest hoopis teise meeleoluga tehtud resigneeritud leppimise narratiiv. On aru saada, miks ta ise ütles (järelsõnas), et lõppu jõudes, seda stseeni kirjutades, tajus ta, et hea on kirjutada midagi, mis laheneb paremini, kui oleks ise üldse oodata julgenud. See on tõepoolest kõige ehedam stseen terves raamatus, mis ülejäänu poolest, kogu oma hea stiili kiuste, tundus ehk natuke linnukese tõmbamise või idee ärakirjutamisena kohusetundest vms.

Ehk polekski ebaeheduse tunne nii läbiv, aga seda aitas rõhutada asjaolu, et paljuski oli tegemist mitte romaaniga, vaid novellikoguga, mille lood püsisid küllaltki eraldiseisvad terviklikud, mis lõppedes üsna täielikult sulgusid. Jäi tunne, et pooled novellid olid mingi peategelasele seatud keelu proovilepanek, selle põhjendamine ja sellest pääsemine. Nii ei kandnud ükski neist otsest lisamuudatust, vaid oli üksnes mingi küsimuse vastamine ja selle sulgemine. Muudatused polnud positiivsed (mis tegelane/võime/olukord juurde tuli), vaid selles mõttes ehk pigem negatiivsed (sest lõikasid edasisest ära selle potentsiaali, et mis küll juhtuks, kui juhtub A või B).

Veel ütlen selle ebaeheduse kohta, et raamatu järelsõna (Newbery auhinna vastuvõtmise kõne), kus ta kirjeldab selle raamatu kirjutamist ja tema tundeid kirjutamise suhtes üldisemalt... See tundus kõige ehedam ja kõige liigutavam. Raamat oli humoorikas, aga järelsõna pani kaks korda naerust pahvatama, pealegi avalikus kohas. Raamat käsitles tähtsaid ideid, aga alles järelsõna lugemisel hakkas mu olemuses kaikuma üks kontseptsioon, üks tunne raamatute suhtes.


Samas ei kujuta ma ette, kuidas loeb raamatut inimene, kes pole kunagi Gaimanit lugenud. Äkki oleks see tema jaoks värske. Täiesti uus asi ja sellisena mõjuks klišee vältimine värskena - ja kõik raamatu huvitavad ideed vaimustavana. Ma julgeks seda igaühele soovitada, seda absoluutselt. Minu enda jaoks oli selles aga natuke liiga palju vana ja tuttavat, et julgeks ise pidada päris uhhhti, milliseks Gaimani kirjanduselamuseks.

Thursday, January 17, 2013

Hjalmar Söderberg "Lookesed"

8/10

Väga lühikesed lookesed (poolteist kuni neli lehekülge), eri meelsustel, aga kaldudes sageli anekdootlikkusele.

See raamat on väga meeldiv avastus kahel põhjusel.

Esiteks, ta tõestab seda, et laaste saab ilukirjanduslikult nauditavalt kirjutada.

Mind on viimasel ajal hakanud huvitama mini-minivorm. Kuidas edastada põnevat lugu võimalikult väheste vahenditega? Nii, et see ei oleks enam anekdoot, vaid juba novell. Lühike ja vaid laast, aga et oleks põhjendatud kirjutis omaette looga. Lookene.

Põhjuseks mõte mingi hetk Ulmejutulaborisse. Seal oli kirjas, et 3000 sõna on piiranguks. Aga internetitekstid peaks ehk rangemad olema. Ja haaravamad. Miks mitte võtta reegliks 3000 tähemärki?

"Tekst ei jõua elama hakata!" võiks üks vastata. Ja teine mõmiseda, et isegi 3000 sõnaga jääb igasugune sisu poolikuks. Ja nii edasi.

Vot. "Ei ole võimalik, ei ole võimalik". Kuni mitte lugeda näiteks Söderbergi, kes teeb selle võimalikuks. Sest eelkõige tuleb aru saada, et selline lühivorm toimib omaette hääduseelduste või -reeglite alusel. Sest see ei tähendagi mitte romaanipeatüki taotlemist, vaid teistmoodi laastu.
Või ütleme pealegi, et anekdooti. Aga anekdoot - see on ju irooniline pilguheit mingidele maailma tõsiasjadele. Või vähemalt stereotüüpidele - aga stereotüübid ütlevad ka nii mõndagi maailma kohta. Osata mängida ulmemaailma stereotüüpidega nii, et see oleks värske ja huvitav, tundub olevat suur asi.

Ühesõnaga, Söderberg pakub häid näiteid tõelisest lühivormist, mis on samas nauditav. Ja võiks sellisena olla heaks näite- või õppematerjaliks. Või siis lihtsalt tõestusmaterjaliks, et saab.

Alan Moore kirjutas kunagi üht iroonilist (ja igati head) Garfieldi-tüüpi koomiksit (Maxwell the Magic Cat), see on ka muidugi võimalus kontsentreerida oma sõnakasutust. Lihvida jutustusoskus vähima tähendust kandva ühikuni, millel oleks puänt. Söderbergil on midagi muud - tema sõna- või tähemärkide maht lubab ka tajutavat filosoofilist üleolekut oma materjalist. See on vist samuti üks minu salajasi nautimistingimusi - et autor valitseks oma maailmapilti. Omaks kontrolli selle üle.
... umbes nagu keegi kunagi ütles Krossi kohta, et kirjanikul on tema maitsele liiga patroniseeriv suhtumine. Ehk on see miski, mis mulle pigem meeldib...

Teine põhjus, miks oli hea avastus, oli autor ise.
Sest kui tema headus piirduks vaid sellega, et ta kinnitab, et laaste saab hästi kirjutada, siis kehitaksin õlgu. Ja kiidaksin heaks. Kuid tema teeb seda nii, et mul tekib huvi autori vastu.
Järelsõnas on öeldud, et ta on suuresti unustatud autor. Totalitaarsusevastane. Ja liiga vulgaarne tollase ühiskonna jaoks (tollane Rootsi, nii et ilmselt küündis see selle mainimiseni, et seks on olemas vms. Või ei mõistnud hukka abieluvälist suhet. Täpselt selline asi, millepärast üks korralik kirjanik tuleks matta teadmatusse.)

Ja kuidagi meenutas see va head Zweigi. Kes võiks ka väga palju popim poiss olla.
 Ainult et Söderbergi loomingut on väga palju vähem ("Valitud teosed", mis sisaldab endas mitut romaani ja üht näidendit, on alla 600 lk pikk). Mis meenutab hoopis Juan Rulfot, kelle kogulooming on umbes 150 lk või nii - aga keda arvatakse Borgesega kõrvuti kahe olulisima 20. sajandil hispaania keeles kirjutanud autori sekka.

Igatahes jätan ma Söderbergi nime meelde. Kas või seepärast, et järelsõnas öeldakse, et tema "Tõsine mäng" olevat konkurentsitult parim Rootsi armastusromaan. Mitte, et ma oleks mõni pehmo - aga armastusest kirjutamine - see on sääne peen asi, mida on keeruline hästi teha. Ma päriselt ka ei taha lugeda, selleks et mattuda ühe suure nunnuduspilve alla. Ma pole selline lugeja. Tegelt ka.

Wednesday, January 16, 2013

Emmanuel Carrère "Vaenlane"

Märkasin, et seda suvel loetud raamatut polnudki ma veel kommenteerinud. Kuid tagantjärele võiks, sest see oli väga hea raamat. Isegi sedavõrd hea, et rikkus minu esmakogemuse Houellebecqiga.

8/10

Truman Capote'i "Külmavereliselt" prantsuse moodi - tõsielul põhinev lugu sellest, kuidas üks kirjanik läheb tutvuma ühe mõrvaloo iseärasustega.

Tegelikult on see võrdlus Capotega ekslik.

Võiks arvata, et võrreldavat on - ülalmainitud punktidele (tõsieluline aines, kirjanik ise tutvub, mõrvalugu, perekond) lisandub ehk veel midagi, mida praegu ei oska nimetada.
Kuid neid eristab esiteks see, et Capote kirjutas teatavat moodi nullstiilis - ta tahtis kõike teada ühe loo kohta, mille suhtes tema tekst olnuks justkui kõikehõlmav kroonika. Romaan kui ilukirjanduslikult nauditav reportaaž.

Praegune on aga pigem lugu ühest kummalisest mõrvast - üks rahulik ja küllaltki edukas pereisa, igati flanderslik tüüp, on peamine kahtlusalune tema pere võikas mõrvamises. Ja siis tuleb välja, et ta polegi mitte küllaltki edukas Flanders, vaid salaluuser, kes kõik oma "tööpäevad" veedab metsas või pargis kõmpides. Kes on oma sissetuleku perelt välja petnud. Ja nii edasi.

Tegelikult polnud see niivõrd lugu sellest mõrvast kui kulminatsioonist. Capote andis terve pere loo ja mõrvarite loo. Ja nende hukkamise. Kuid Carrère annab ühe isiksuse. Siit raamatust ei tule ühe mõrvaloo portreteerimist, vaid ühe isiku vaatlemine, kes aina suuremaid valgeid valesid jagades jõuab omadega sundseisu, kus ta peab kas oma vastuvõetamatusega silmitsi seisma või siis...
Ja see "või siis" oligi ilmselt tema põgenedapüüd...

Tegelikult pole see võigas mitte seepärast, et mees niimoodi tappis jnejne. Vastuvõetamatu ei tundunud mulle mitte tegelane või tema valikud. Vaid pigemini see, et mingi maani olid need valikud küllaltki süütud. Mu enda jaoks oli sealt justkui mingit äratundmist eelmisel aastal lugedes, kuivõrd bakalaureusetöö muutus aina häbitekitavamaks teemaks. Ehk kõlab see naeruväärselt - võrrelda selle jõhkra mõrvani viinud häbitunde omaenda pideva edasilükkamisega. Aga siiski - kui see kõrvale jätta, et tema häbi hõlmas kogu tema eksistentsi, minu oma oli aga siuke lühike ja tõenäoliselt üsna universaalne tudengkonna seas, räägin ma siiski sellest, et see häbitunne on tuttav. Häbi võimetusest end kokku võtta. Kõigi võimaluste ja vabaduste kiuste.

Ja kuna peategelase häbi tundus mulle endale tuttav, siis oligi see raamat mulle hirmus.

Mitte seepärast, et igaüks võiks olla selline tegelane. Vaid seepärast, et minagi pole nii kohutavalt kaugel sellest.

Tahaks öelda midagi stiilis "töö teeb vabaks". Või viidata kindral Michelsonile Jaan Krossi esituses (või noh, Krossi kirjutatult), kes ütles, et parim viis ülesandest vabaneda on see kiireimal ja tõhusaimal võimalikul moel täita.
Aga lõpetaksin siiski mõttega, et kui on miskit tuttavat selles tundes, siis soovitan lugeda. Ja oleksin soovitanud juba pool aastat, aga vot, kuidagi ununes, et mul polnud see raamat veel blogistatud. Heh...

Aga jah,
see raamat rikkus minu jaoks Houellebecqi ära. Sest ta sobis mulle rohkem. Ühe sõbra vaimustuse kiuste ei jaksa "Elementaarosakestest" sissekannet tegema hakatagi. Või noh, ehk oli asi vales ajas, mil toda lugeda. Kuid praegune sattus õige eluaasta peale.

Artur Alliksaar jt. "Artur Alliksaar mälestustes"

8/10

70 lk kirju Artur Alliksaarelt ja 150 lk mälestusi või käsitlusi.

Ma olen väljendanud oma suhtumist kirjadesse ja kirjavahetustesse. Mõne sõnaga, ehkki detailidesse laskumata, kirjeldanud nende võlu minu jaoks nt Daniel Glattaueri raamatutest kirjutades.

See praegune saab ka suured plusspunktid selle eest, et see annab Alliksaare kirjade kaudu huvitava pilguheidu kirjaniku hingele vms.

Kirjad on imelik nähtus üldse, (kirjutab ta Rein Sepale) - alati on nende saamine ja saatmine täitnud mu hinge mingi üleloomuliku ja alati väga salapärase erutusega. Nad on liik tõepoolest tumma konversatsiooni, mis teostub halvava aeglusega. Esitavad küsimuse, ega tea, kas ja millisel viisil vastatakse; annad vastuse ja ei ole aimugi, kas see küsijale ongi enam huvitav ja paeluv. Kõik see, mis vahetule vestlusele lisab sädelust, võlu ja pinget, - ilmed oma nüansside kordumatuses, üllatavalt liigestatud pisižestid, kiirtuletised rahutult rappuvais reflektsioonikanaleis, silmade sissepoolepööratus, milles sadestub see, mis jäi ütlemata, imelised improvisatsiooniimpulsid, mille noolte luuteravikud lendavad tihti täiesti tühja taevasse, selle kõige aistimise mõnu jääb ära mõtiskledes üksinda enese hiigelkoorma all, argselt kõndides omaenese teadmatuse, mälu ja kujutelmade hämarates varakambrites ja vahete-vahel hingeläitumise leekidega valgustades mõnd punkti, kuhu kesteabmillal üleolevalt visati mõni ammendatuks arvatud aare, mis nüüd osutub meeleheiteni viivalt vajalikuks.

See osa raamatust kinnistab minus Alliksaare kui müüdi kujutlust - sest sellise intiimse asja nagu kirja on ta teinud üsna laiahaardeliseks emotsionaalseks esseeks, mis justkui käiks ainult tema kohta (näiteks ülalolev lõik räägiks nagu ainult tema armastusest kirjade vastu), aga omandaks nagu siiski miskise üleüldisema filosoofilise kaalu. Või omandavad need lihtsalt puhta ilu...
Tema kiri kui paratamatult ja mitmekülgselt poeetiline sõnavõtt mittemillelegi vastuseks. Või noh, vastuseks siiski inimesele, aga need sõnaihalusse uppumised, mis ta teeb, ilmtingimata ei erista adressaati - kui, siis ainult selle poolest, et mida rohkem ta respekteerib adressaati, seda vabamalt võib ta end tunda, seda julgemalt võib usaldada lugeja juures Arturi mõistmist ja valmiskomponeeritud mõtete äratajumist.


Teises pooles on inimeste mälestused. Kaalepilt ja teistelt, kus korduv mõte oli: "No mis müüt ta ikka oli, inimene nagu iga teine."
Ja käsitlused, näiteks Paul-Eerik Rummo ülevaade kahest hullumeelsena kõlavast Alliksaare-loost, millele leiab dokumentaalseid tõestusi. Kahju, et Rummo midagi sellist kirjutas - niipalju kui ma Paul-Eerikult lugenud olen kriitikat ja asju, räägib ta täpselt ja mõnusalt ja oleks natuke tahtnud näha, mis siit tuleb.
Teisalt, teisalt... Eks ta oli kirjutanud Alliksaare esimesele kogule järelsõna. Kui tahan seda ehtsat pauleerikulikku käsitlust Alliksaarest, siis ilmselt tulekski see kätte võtta. Uhh, hea, et meelde tuli! : )

Ja selline käsitlus oleks huvitav. Sest Alliksaar on ilmselt nii mõnegi hinnangul üks eesti väheseid luulegeeniusi. See n-ö müüdistumine on paljuski tingitud tema boheemlusest ja suhetest võimuga - sellest, et ta oli nende sõnul üks Aus Inimene või Enesele Aus või Truu või mis iganes suurtähti selliste kiitvate meenutamiste jures ka ei tehtaks -, AGA ilma vastuvaidlematu poeediandeta oleks ta ajalooline kurioosum, mõne vana mehe kulmu kerkima panev anekdoodivaramu. Mitte aga müüt ühest Geeniusest.

Mis puutub aga Paul-Eerikusse ja miks just tema kirjutatult oleks huvitav... Noh, ega ma veel oskagi öelda. Tahaks lugeda tema kogutud kriitika raamatut. Seni olen aga midagi siit-sealt lugenud temalt. Väga noorelt eesti luule kandvaks tugisambaks tituleerunud poiss, samuti üsnagi haruldane anne. Kelle kohta keegi vist kunagi ütles, et kui üldse võiks keegi tõlkida Ulyssest, siis võiks see olla tema.

Nii et võiks öelda, et Paul-Eeriku käsitlus Alliksaarest võiks ehk olla samamoodi huvitav nagu Jüri Talveti käsitlus Juhan Liivi kohta.
Või isegi ilukirjanduslikud käsitlused, näiteks Kross kirjutamas Kristian-Jaak Petersonist.
Ehk ka Thomas Manni romaan Goethest.
Ühesõnaga, lahedad on igasugused andekate inimeste käsitlused andekatest inimestest, kes ei tarvitse neist kuidagi ega kuhugi allapoole positsioneeruda. Kui üldse harrastada selliseid hierarhiaid.
Või noh, kuidas öeldagi - vast usaldab igaüks sarnaseid hierarhiaid, aga kuskiltmaalt tuleb selline klassikute tasand, et need jaotused kaotavad igasuguse tähenduse.
... aga see kõik kaldub ehk juba plämasse.

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?"


[punktidega ei hakka lollitama, sest see on esseeraamat, mitte ilukirjandus]

Olin sellise pealkirjaga raamatut alati pidanud mingiks kirjandusliku blufi käsiraamatuks.
Tegelikult annab raamat hea pildi sellest, mida tähendab akadeemiline "lugemine".
See tähendab raamatute kui informatsiooniallika omandamist. Sirvides saad sisu teada. Siit-sealt lugedes tähtsamaid kohti, kui vaja. Kuid raamatu "lugemine" on sisukokkuvõttega tutvumine ja ülevaatlik sirvimine.

Niimoodi on raamat "loetud". Vahel ehk ka nauditud. Kuid see võib raamatult võtta palju tema sügavast mõjust. Selle vastand oleks see, mida Auden ütles lugemise kohta - nimelt et kirjanikule on parem mitte pikk nimekiri raamatutest, millega on ülevaatlikult tutvutud, vaid lühike nimistu, millega on sügavalt tutvutud ja endas kasvama pandud.

Kui Bayard lähtub süstematiseeritud sisemise raamatukogu või kirjanduspildi kujundamisest, siis sellele võiks sisuliseks vastandiks seada Audeni, kes kirjeldab oma essees "Valmistamine, teadmine ja hindamine" (raamatus "39 luuletust ja 5 esseed", LR 2012/3-6) sellist mõistet nagu Hullu Kübaravalmistaja pidulaud - raamatud pole mitte korralikult järjestatud ajalisuse ja ühiskondliku mõju alusel, vaid isikliku meeldivuse või lugemisaja või žanri või mille tahes alusel.
Kui üks on erudeeritud jaotus, mille järgi raamatud moodustavad mingi omaette neljamõõtmelise maailma (kus ja kuna kirjutatud, millise suurusega jnejne), siis teine on spontaansem ja isiklikum jaotus.

Auden kirjeldab seda siiski kunstniku sisemise raamatukoguna. Bayard kirjeldab akadeemiku oma.

Ei hakka aega raiskama vahealade leidmisega - et kunstnikulgi on vahel huvi luua mingit terviklikku pilti vastava ajastu kirjandusskenest ja et teoste ühiskondlik tunnetamine mõjutab suuresti nende isiklikku mõju. Lisaks sellele lähtub ka akadeemik oma huvis mingi žanri või mille iganese vastu tõenäoliselt siiski isiklikust tähendusest jne. See vaid üldiselt.

Bayardi raamatus oli veelgi huvitavat. Saab mingi käsitluse erinevatest küsimustest, mis puudutavad teose mittelugemist ja sellest rääkimist. Eelhoiakute põhjendatust ja argumentide võimalikkust või laadi. Kuid see huvitagu neid, kes soovib teatud krampidest lahti saada raamatute lugemise või neist rääkimisega seoses.

Wednesday, January 9, 2013

Kristjan Sander "Õhtu rannal"

5/10



Autori mitu varasemat teksti, mis on selle kogu jaoks saanud viimase lihvi. Seetõttu küllaltki stiililiselt mitmekülgne. 

Tekstid, mis oma ilukirjandusliku kompetentsuse ja kohatiste huvitavate ideede kiustes ei tekita elevust autori või tema järgmiste tekstide suhtes. Tekstid, mis tekitavad tunde, et selle looja ei tunne ennast mitte kirjanikuna, vaid ilukirjanduse harrastajana.

Kuna ma tegelen netipõhises ulmeajakirjas Reaktor ja kuna selle jutukogu autor on teise netipõhise ajakirja Algernon toimetaja (kellega teistel Reaktori toimetajatel on vahepeal olnud teatavaid erimeelsusi, kui tahta end pehmelt väljendada), siis mulle tundub, et ma peaksin alustuseks tegema mõningad kommentaarid esiteks punktisüsteemi kohta ja teiseks mu kriitika tõsiseltvõetavuse (or lack thereof) kohta (sest äkki, äkki ma nurisen tegelikult heade tekstide kallal lihtsalt solidaarsusest teiste reaktorlastega).

Kunagi varem oli keskmine punktisumma, mida selles blogis raamatutele jagasin, 8, siis mingi hetk hakkas see tunduma vale, sest panin sedavõrd ligidale täiusest (10-st) raamatutele, mis tegelikult ei tekitanud erilist elevust. Isegi mõningaile suhtelistele pettumustele, milledel oli siiski küllaltki hea stiil või muud justkui lunastavat. Seepärast võtsin uueks kriteeriumiks pigemini selle, et "5" on siis, kui raamat on selline, et kellegi pärimise peale hindad seda "normaalseks." Mitte "Kuule, üsna heaks" (mis võiks olla 6) või "Tead, ma pole kindel." (mis on 4), vaid "Normaalne." Sellisel raamatul on olemisõigust küll, võib mõnele soovitadagi, ei üllata ka see, et mõni võiks ehk pidada lemmikraamatuks (mõningail juhtudel). Aga kui annan 5 punkti, siis see tähendab, et ma eeldan midagi enamat ühest lugemiskogemusest.

Teiseks,
see konkreetne raamat, nagu Habicht eessõnas ka ütleb, liigub pigem vendade Strugatskide liini pidi kui et lähtuks läänelikumast ulmetraditsioonist. Kuivõrd ma olen üsna vähe lugenud nõukaulmet (Lemi poolteist raamatut, Strugatskisid kaks, ee... Praegu ei tulegi eriti midagi muud meelde), aga omajagu (ehkki mitte päris entsüklopeedilisel määral) Lääne oma, siis võib sellise raamatumulje taga olla mingil määral teistsugune arusaam sellest, milline on hea (ulme)raamat.

Ühesõnaga, kriitikat võib tingida see, et ma eeldan midagi teistsugust. Kuna Jüri Kallas on autorit nimetanud üheks eesti parimaks ulmekirjanikuks (3 parima sekka kuuluvaks) ja teost ennast eesti ulmekirjanduse tippsündmuseks ja üldse üheks eesti kirjanduse tippsündmuseks aastal 2012, siis natuke tekib tunne, et äkki ma olen lihtsalt ülekohtune. Teisalt ütles Raul Sulbi sealsamas FB-vestluses sellele vastuseks, et ta peab antud jutukogu pigem 2012 kirjanduspettumuseks, nii et ma päris tühjadele kõrvadele vist ei räägi.

Mu stiilimaitse hädadele lisandub asjaolu, et see on jällegi loetud pigem muude asjade kõrvalt. Otsimata või leidmata aega istuda ja tõmmata kokku neid süžeeniite ja kuidas need liiguvad ja kuhu need jõuavad. Seepärast jäid mõningad tekstid lihtsalt hägusaks. Mitte huvitavas mõttes, mis intrigeeriks ja sunniks edasi mõtlema, vaid tüdinud mõttest, et kogu pildi kokkuklapitamiseks peaks seda veelkord läbi lugema - ja ohkest, et see tekst ei tõmba selle võrra.

Kuid ma ei lähtugi siinkohal sellest, kas ma ise nautisin tekste või nende ideid. Keskendun pigem asjaolule, mis oleks seganud ka siis, kui ta kirjutanuks minule harjumuspärasemat ja läänelikumat ulmet. Seepärast ma pigem ei näe, et ülalolev taandaks mu sõnavõtu absoluutselt ebakompetentseks. Kuna see on novellikogu, siis ma ei hakka praegu süžeelist ülevaadet tegema (seitsmest tekstist, c'mon). Mingil määral saab selle Ulmekirjanduse BAAS'ist kätte, kui kedagi huvitab. Ma annan vaid ühe teatava mulje autori stiilist, mis kahetsusväärsel moel nende tekstide lugemise järel tekkis.

KSi puhul kiidavad kõik ulmevanad tema ilukirjanduslikku talenti. Arusaadav, sest tekst on hästi valmis komponeeritud. Aga ometi saan tema lugemisel aru, mida tähendab, kui üks kirjanik ütles: "Writing's easy. You just stare a blank piece of paper until the drops of blood form on your forehead." 

Kirjutatud on nii, nagu võiks olla justkui-töötav tekst. Stiililiselt, ülesehituselt poleks nagu midagi kuskil ette heita.Taustakirjeldus, tegelase tegu ja tema sõnad. Kõik oleks nagu korrektne ja õige.

Aga kas on liiga pigistatult tulnud või on kirjaniku stiilil see omadus, aga see lihtsalt ei hakka elama.
Kuid see pole mitte sellest, et tegelased olekski robotid ja et see ei peagi elama. Emotsioonid on sisse kirjutatud ja justkui saaks neid läbi elada lugemise ajal, aga tekst ise ei lähe seemnena idanema lugeja teadvuses.

Tahaks lausa julmalt väita, et nende tekstide põhjal jääb mulje, et autoril ei ole kirjutamisharjumust. Ja ma tegelt ei näe põhjust liiga palju leebemaks muutuda. Esiteks seepärast, et see on vaid minu isiklik lugemismulje ja eriti muud midagi. Teiseks seepärast, et ma ei väida, nagu ta vähe kirjutaks või nagu ta halvasti kirjutaks. Esimese suhtes ma lihtsalt ei tea, ei ole temalt küsinud tema lehekülgede arvu nädalas või mida iganes (pealegi kõlab see veidi isikliku asjana). Teine pole ka päris õige, sest tekstidel on teatav ilukirjanduslikkus siiski man.
Kuid antud kogu tekstid näivad olevat mitte kirjutamisharjumuse, vaid kirjutamisharrastuse vili.


Mulle tundub, et KS-il on loomulikke eeldusi olla kirjanik. Ja tal on arusaam sellest, milline on tema jaoks hea tekst. Kuid nägemus sellest, kuidas peaks olema "õige", näib hoidvat niivõrd tugevas krambis, et ilukirjanduslik osa temast ei pääsegi lendu.
See pole mitte kirjandus, mis voolaks inimesest välja ja oleks tema tõeline osa. See on pigem tekst, mis on hea sulega inimese poolt valmis kirjutatud. Aga sellisena ei näi see kohutavalt vajalik osa temast, mistõttu ei tekita kohutavat vajadust olla lugeja.

Ühe intervjuu põhjal tundub, et tal võiks olla soont ilukirjanduslike eksperimentide peale. Ja natuke mõjuvad teatavad tekstid tõesti millegi sellisena - ehk on see veneliku ulme pastišš või midagi taolist. Kuid vaid vaevu-vaevu näib see kujunevat tema pärisosaks. Vaid üsna vähe näib eksperimendist saavat Kristjan Sanderi enese hinge peegel - nagu üks kirjanikuna kirjutatud tekst võiks olla. Kus tekst ei taandu mitte tekstiideeks või novelli sooritamiseks, vaid näiteks ühe inimese olemuse kuitahes väikesest killust.

Minu jaoks ilmestab seda näiteks "Galahar" - selle kogu viimane tekst ja ühtlasi tema loomingulise teekonna vanim tekst, millele oodati pikalt järge või vähemalt jätku, mis annaks ideele lõplikkuse. Kuid jutukogu "Õhtu rannal" tõmbab tekstil otsad kokku ja paneb sellele punkti. See vajadus teksti sulgeda näitab üht kahest - kas piinlikkustunnet vana teksti pärast (mida ma siiski ei usu) või võimetust päris tõeliselt vaimustuda sellest ideest niivõrd, et seda lõpuni sooritada. Ta ei taha enam hingata oma sisemist tekstimaailma, vaid tahab, et tekst saaks lõpetatud.

Sellest on kahju, sest antud tekstis on veel veidi alles seda vitaalsust, mis utsitab lugejat lõik-lõigu järel jätkama seda teekonda ning loob autoris vajadust maalida maailm ja sündmused nende emotsionaalse lõpuni. On aru saada, et mingides etappides on selle kirjutamist nauditud. Ja et neil sammudel on tajuda asja enese jätkumist, iha seda jätkata ja edasi viia. Elama ja toimima panna.
See tekst oli teatavatel tasanditel ehk tõesti tormakam kui teised tekstid - teised on lihvitumad, samas kui siin tuleb ikka aeg-ajalt tunne, et mingeid asju saaks veidi paremini. Ja ometi õhkub sellest tekstist kõige suuremat kirjanikuks-olemise-muljet. See on enim kirjanikulik tekst selle kogu tekstidest, sest see tekitab huvi kas konkreetse maailma või sama autori teiste tekstide vastu. Tekitab tunde, et autoril on kirjutamise vaistu ja kirjutamiseks hinge.

Selle kogu tekstide ideed sulguvad novellide sisse ära ega hakka laiemalt elama. Ei teki laiemat potentsiaalset  tekstivälja. Ühegi teksti puhul ei teki õieti tunnet, et tahaks edasi lugeda tekstimaailma pärast - edasi tahaks lugeda ainult seepärast, et idee on lõpetamata või siis - positiivsemas võtmes - sellepärast, et autori sulg on lootustandev. BAASis kurdetakse selle kogu suhtes, et mõningad tekstid võiks olla pikemad (eriti, njah, Galahar, millega ta ulmeskenesse omale esialgse tõusva tähe tiitli teenis).

Kuid mul seda tunnet ei tekkinud, sest need tekstid ei tekitanud suuremat huvi autori sisemaailma vastu.