Tuesday, December 18, 2012

Ursula LeGuin "Pimeduse pahem käsi"

7/10
1969.

Ühest Saadikust võõral maal, kes püüab kohalikke tuua oma kultuuride ühendusse. Lisaks sellele, kogu nende rahvas on kesksoolised, aga tema on mees.

Tahaksin läheneda sellele raamatule kahest nurgast - need on feminism ja stiil.

Täpsustan - esimese all pean silmas seda, kuivõrd autor hoidub neist ohtudest, mida tema feminism eneses sisaldada võiks.
Ja stiili all seda, kas ühe raamatu kirjutusviisi saab pidada veaks olukorras, kus see töötab.

Anu ütles, et luges lõpuni ja ei olnudki see feminism nii ilmselge. Tuleb möönda, et ei olnud tõesti. Tähendab, see oli märgatav. See oli täheldatav. Kuid mitte märkimisväärne. Ometigi loodud nii, et olla märkamisväärne.

Kuidas tegutseb ühiskond, kes pole patriarhaalne, vaid aseksuaalne? Ühelt poolt võiks tekkida küsimus, et üks variant oleks veel matriarhia, aga ilmselt on selles raamatus küllaltki põhjalikult kujundatud aseksuaalsus sellest siiski parem võimalus vaadelda mittepatriarhaalset kultuuri - sest matriarhia juures tõstatub esiteks küsimus, et mis siis, kui mehed mässavad (klišee, mida oleks raske vältida). Teiseks, matriarhia puhul oleks ühiskond jätkuvalt põimunud domineeriv/alandlik suhtesse, mis on laetud seksuaalsusest.

Tähendab, ei saa siiski liiga jäigalt osutada teatavatele kaldumistele feminismi ja öelda: "Ennäe hirrrmsat meestevihkajat!" Autor on selle suhtes liiga ettevaatlik - sõjapidamiskultuuri puudumise ühe võimaliku põhjendusena käiakse küll välja meheliku agressiivsuse puudumise, aga siis kohe mainitakse, et tegelikult elatakse siiski väga karmides loodustingimustes ja et ehk on see võitlustung siiski olemas, aga kulub täies ulatuses looduse peale. (Pealegi on hiljem näha, et militaarsed tendentsid hakkavad siiski tekkima ning peategelane arutleb, et inimkond saab ilmselt lõpuks sedavõrd jagu loodusest, et jaksata omavahelgi sõdida.)

Aseksuaalse ühiskonna kirjeldamisel ei piirduta üksnes sõjaga, kirjeldatakse ka muid maskuliinseid tunge, mille puudumist on teravalt tajuda. Peamiselt siiski omavahelisel suhtlemisel - mõnevõrra tegeletakse küsimusega, milliseid meie tegusid või suhtumisi suunavad mehelikud või naiselikud psühholoogilised motiivid. Üldiselt siiski küllaltki elementaarseid nähtusi, näiteks mis puutub nutmisse ja muidu nõrkuse näitamisse, ja kahjuks eriti ei üllatata.

Teisalt on see ettevaatus pigem kiiduväärt. Väide, et meheliku agressiivsuse puudumine tähendab rahumeelset kultuuri, võiks halvemat kirjanikku panna väitma, et tegemist on utoopiaga. Kogu asi muutuks kohutavalt naeruväärseks, teos ise 60ndate lõpu ajastuspetsiifiliseks feministlike kiusude näiteks. Selles romaanis on aga inimlikul vihal oma koht - teatav barbaarsus on universaalne. Seetõttu on "Pimeduse pahem käsi" üks natuke 70ndate eel kirjutatud soorollide vaatlemine.

Mis puutub stiili, siis selle suhtes jäime Anuga eriarvamusele. Minu jaoks otsustas asja tegelikult see, et olen lugenud üht vana väljaannet romaanist "Meremaa võlur" ja juba selles oli sarnane stiil - üksildane ja intellektuaalne, iseenesest huvitavate süžeepööretega, aga sündmusi pigem loetlev või ettelugev kui et jutustav. Mingi hetk arvasin, et ehk oli kirjastatud seda lasteraamatuna ja väljajättudega, nüüd aga näen, et selline ongi tema stiil.

See üksildus minu meelest otseselt ei tööta kõigis stseenides, vaid hakkab tõeliselt hingitsema alles raamatu pikas lõpujupis, milles peategelane, keda on omamoodi kimbutatud siin ja kimbutatud seal, on sunnitud tegema läbi ühe pika rännaku oma ainsa sõbraga. Saan aru, kuidas võis sellest teekonnast kujuneda viimase aja üks suurimaid ilukirjanduslikke elamusi Anule - elamus, mis tekitab sisemuses pakitseva kahtluse, et teistmoodi kirjutada ongi vale. Ja iseenesest võib kogu asja vaadelda ka valguses, et senine raamat ongi justkui "kohatu" stiiliga - peategelane ongi igas mõttes out of place, aga seal, looduse vastu võideldes, on kõik õige.

See oleks küllaltki meta, kui see oleks tahtlikult selliseks suunatud mulje selle raamatu piires. Kui see oleks peen stiilivalik. Et aga tegemist on autori võimetest ja nõrkustest kujunenud ainuomase stiiliga, siis ei näe ma seda mitte kogu tekstilise vormi suunamist võimsa lõpu ümber, vaid pigemini stiiliparatamatust, mis töötab ühe stseeni raames, aga teiste juures ei ole minu maitsele.

Lõpp oli siiski meisterlik, loodud maailm küllaltki huvitav ning... Ning midagi kolmandat. Vist see, et dialoog oli lihvitud minimaalse vajaminevani. Kogu teksti juures ei tulnud hetkekski klišee mõru maiku suhu, vaid kõik püsis värske, ehkki üksildane ja karge. Kunagi võib ehk uuesti lugeda, mingis teises meelelaadis.

Lugesin ta läbi natuke enne lume langemist. Praeguses tükk maad jõhkramas tuisuses kliimas oleks see raamat ehk võimsamgi olnud, too lõpp nakkavamalt muljetavaldav. Kuid praegu jäi nii.

Monday, December 17, 2012

Paolo Bacigalupi "Alkeemik"

3/10

Raamatu Araabia stiilis maailmas on võlukunsti kasutamisel üks suur tagasilöök - kohutavad ja mürgised okaspuuväädid, mis laienevad ja ohustavad linnu ja elukohti. Peategelane leiab ühe mooduse väätide tõhusaks tõrjumiseks. Mis aga sünnib...

Mis aga sünnib, on see, et sellest kõigest tekib üks kohutavalt plass raamat, mille võlumaailma huvitavus (düstoopiline ja oma maagilisust mõttetu okaspuuvääditihniku alla kaotav mõnus Lähis-Idast inspireeritud) on pöördvõrdelises seoses dialoogi ja tegelaste jõhkra banaalsusega.

Algab stseeniga, milles peategelane, kes oli kunagi elanud tohutult priiskavat elulaadi, loobub oma viimasest luksusesemest - pistrikupuust voodist. (Pikapeale tekib paralleel peategelase ja selle raamatu sisese Jhadhara maagilise kuningriigi vahel, kes oli samuti priisanud oma võlukunstiga ja kelle kogu impeerium oma maagiliselt lendavate losside ja muu säärasega on mattunud pealetungiva väädimüüri alla - aga kui neist huvitavatest paralleelidest piisaks...)

Kui tema väga noor tütar riskis oma eluga, et raha teenida (kogudes väädiseemneid - seda selgitades näidatakse, kui ohtlikud on väädid ja kui lootusetud on püüud nende vastu võidelda), jõuab tüdruk elu ja surma piirile. Seal vaakudes avab ta oma silmad - ja küsib: "Kas sellest piisas?"
"Piisas milleks?" küsib meie pahaaimamatu peategelane.
"Selleks, et pistrikupuust voodit tagasi osta...?"

Uhh, ma ei tea, ehk ei näe see kontekstist väljas nii banaalne, kui võiks olla. Kuid kui seal edasi jätkus maailma huvitavuse süvenemine - põgenikud maagiliselt priiskavatest riikidest, kes salamisi ei suuda oma raiskamist ohjeldada -, läks ka aina hullemaks süžeeline labasus.

See on täiesti müstiline...
Poolepealt avastab ta, et tema teenija (ainus naine tekstis) on tegelikult temasse armunud ja siis ta armub ka, sest see pole üldsegi mitte kõige lihtsam ja igavam võimalus,
siis, SIIS! Siis aga juhtub, et need, kes tema tõrjumismoodust nägid, on PAHAD! Jaa, tuleb välja, et nad on verejanulised kah veel! Niii iivil...

Ma vaatan, et ma panin samad punktid mis 50 Shadesile. Ja tuleb möönda, et see on enam-vähem õige.

Ühelt poolt võiks ju olla ebaõiglane 50 Shadesi suhtes, kuna too ei ajanud mind pahaseks - dialoogi tase ei läinudki kordagi nii banaalseks... heh, anaalseks.

Teisalt võiks see ju olla ebaõiglane praeguse suhtes, kuna selle maailm oli huvitav! Oli tõesti väga huvitav.

Äh, kuidas öeldagi. Kõik need halvad lahendused olid väga veenva "tehnoloogiaga" ära kirjutatud. On näha, et süsteemid on paigas, et kõik töötab. Kahju, et nii nõme asi töötab.

Nii imelik on kirjutada, et lõppude lõpuks oli tegemist kohutavalt halva looga, mis oli ääretult hästi välja kirjutatud... Sõltub muidugi sellest, mida "hästi välja kirjutamise" all silmas pidada - mitte dialoogi taset, mitte süžeekäänakuid. Nii paljusid asju oleks juba ise teinud hoopis teisiti - ja seda tunnet ei teki üldiselt isegi keskpärast kirjanikku lugedes! Sellist edevat tunnet ei tohi tekkida lasta! Kirjandusest otsin ma tõestust vastupidise kohta. Ma ütlen - kõigi nende kordade kohta, mil sageli halvaks tunnistatud kirjanik tekitab siiski mõtte, et ma seda või toda asja ikkagi ei oskaks nii peenelt või osavalt öelda (ja isegi 50 Shades tekitas seda, rääkimata Pärnitsast või... noh, neid leidub), kõigi nende kordade kohta tuleb mul seda ülimalt premeeritud Bacigalupit mitmekordselt nahutada.

Aga vot. Mitte ei saa 3-st punktist vähemaks tõmmata. Sest maailm on hea. Raisk.

Charles Stross "Palimpsest"



5/10

Umbes nagu moodsamas kuues Asimovi "Igaviku lõpp", ainult et...

Sama kirjaniku "Accelerandost" kirjutasin blogisissekande ümber arvustuseks ulmeajakirjale Reaktor. Siis oli huvitav rääkida küberpunk-teosest, mille neljandal astmel keerulisi ideid käsitletakse kuuenda astme sõnavaraga.

Tolle kohta ma veel tundsin, et ehkki see polnud nauditav, oli muljetavaldav see, et küberpunk tundus olevat saavutatud autentselt. Et numbrid ei muutunud kordagi naeruväärseks. Et maailm ja ideed läksid aina suuremaks-suuremaks-suuremaks. Isegi selle raskepärasus oli nii ja naa - hetkiti tundus "ahh, see läheb tüütuks"-hinnang olevat ikkagi liialdatud ja sai ikkagi tunda kergendust selle üle, et mingid hetked ikkagi ajasid muhelema.

Aga "Palimpsestiga" enam polnud nii. Kuid see võis tuleneda vaid sellest reklaamlausest, et "Igaviku lõpu" moodne vorm. Saan aru, kust see võrdlus tuleb - iseenesest oli lõppkonflikt lõpuks seesama, tohutu pikk, aga üksildane inimajalugu versus tõenäoliselt lõputu ja tõenäoliselt ülisotsiaalne inimajalugu (üks "võib-olla" jäetakse mõlemal puhul õhku rippuma).
Võib-olla on Stross ka ise püüelnud selle paralleeli tõmbamise poole...

Siinkohal jäi ikkagi võrdluses alla minu jaoks, sest Asimov on lihtsalt kohutavalt palju huvitavam kirjanik. Ja mulle muidu ei meeldi ülemäära kasutada "üliüli"-sid, eriti hinnangute juures, eriti kahe kirjaniku võrdlemisel, aga seekord on Stross ikka niivõrd lugejavaenulik ja Asimov sedavõrd (noorteromaanilikult) ladus, et ei jää muud üle.

Omamoodi kahju, et talle ei leidunud kunagi ammu-ammu mingi autoriteet, kes maininuks, et...

Ah, aga rumal tunne tuleb niimoodi. Nagu asi oleks mõistetamatuses.

Ei ole häda selles. Ja ma saan aru, et see komplitseeritus annab talle teatava originaalsuse - see on nagu postmodernistlik lahendus kirjanduse probleemile, et emotsionaalselt või intellektuaalselt haarav tekst on ennast ammendanud.
Uhh, aga samas...
Mida rohkem aega mööda läheb, seda ülekohtusemad tundub teose kritiseerimine.
Emotsionaalselt tekkis ikka mingi sümpaatia peategelase ja teose mingite ideede vastu. Aga need olid poolikud liinid, mis ei jõudnud õieti kuskile. Suhte- või tegelasliinide eosed, mis innuga alustavad ja jõuetult raugevad.

Iseasi muidugi, kui see on lugeja esimene Strossi-kogemus. Siiiis võib see tõepoolest päris värskendav olla. Ja eks ta ole tegelt piisavalt lühike ka, et kirjanikust saab üsna usaldusväärse aimuse üsna minimaalse vaevaga. Ehk võiks see siiski olla selle raamatu võlu...?

Aga ega ma püüagi praegu teha mingit lõpphinnangut raamatu objektiivsele väärtusele. Ei vaimustanud see niivõrd, et oleks mingit igatsust selle järele. Selle minu lugemistajule jäid need ideed poolikuks ega haaranud piisavalt.
Hästi tore harjumus imelikke mõisteid välja mõelda. Aga nüüd on tunne, et midagi kasulikku on selles praeguses. Enda sisemise sõnavara väljaselgitamisel midagi head.

Lugemistaju oleks lihtsalt see instinkt lugemisel, mis väidab, kas asi on õige, kas asi on vale, kas asi on aus või originaalne või laenatud plagiaat. Kui asi on pingutatud, kui asi on loomulikult paberile voolanud. Ja sedapuhku ütleb lugemistaju, et need ideed on poolikud. Kuigi kõik on nagu tehtud. Kuigi on ära näidatud kõik inimkonna võimalikud lõpud. Ja kuigi on selge, kuhu jõuab omadega ja mida teeb peategelane.

Või kasutan ma sõna "lugemistaju" praegu selles tähenduses, et puudus teatav klassikaline ülesehitus või klassikaline lõpp - ja mina konservatiivse lugemismaitsega inimesena lihtsalt nurisengi ülekohtuselt teistsugususe kui sellise peale?

Noh, on kuidas on, tegelikult tuleb nentida mitut asja selle kasuks. Mistõttu ei saa ka allapoole tõmmata "normaalsest". See polnud tegelikult halb lugemiskogemus, aga polnud ka tegelikult nauditav (mitte "tore" ega "mõnus", mida kõik nauditavad raamatud ei peagi olema - lõppeks nauditav raamat võib ka üsna mittemõnusalt minna ja olla täiesti ebatore. Truman Capote "Külmavereliselt", põhjalik lugu ühe pere mõrvamisest, polnud ka eriliselt ladus ja "tore" ammugi mitte. Kuid oli üks nauditavamaid ja muljetavaldavamaid lugemiskogemusi, mis mul üle pika aja olnud oli, kui toda lugesin. Ent see praegune polnud lõpuks isegi eriliselt nauditav.
Sest "naudingu" osas peangi silmas rahulolekut raamatu lugemisest, mis ei puuduta selle lugemise esimest emotsiooni, vaid peegeldab seda, kuidas sisemus tajub selle väärtust. Iga kriitiline sõnavõtt igast raamatust on mingil tasandil ülekohtune ja kindlasti see praegunegi - ilmselt pole lihtsalt tegemist *minu* teosega...)

Ühesõnaga...
Jäägu sinna vahepeale.

Mis sel head oli:
see ei jõudnud  südamest ära tüüdata - tegelikult on piisavalt lühike ja mingil tasandil haarav justkui. Ideestik ja maailm olid põneva potentsiaaliga. Väikesed iroonilised nööked iseenda pihta olid huvitavad (näiteks ironiseeriti inimeste kallal, kes tahavad kõike muuta mälukristallideks, a'la "Accelerando".)
Aga ehk ajas mind turri potentsiaali raiskuminek (minu maitse järgi)?

Tead, ei. Ma tean, mis mind hoopis pahandas. See oli hoopis järgmise raamatu emotsioon, mille baasil ma räägin praegu.

(Ühelt poolt tahaks nagu lisada, et võib-olla on kõik need mu "aga-siiski'd" teatav hambutus, teatav argpükslikkus. Samamoodi on ka Raul Sulbi kommenteerinud seda raamatut, osutades selle voorustele justkui, aga lastes iga sõnaga läbi imbuda tema enese vastumeelsusel selle teose suhtes.
Rääkimata siis väga tublist blogijast "loterii:"-st, kes kommenteerib, et ta hoidub kommenteerimast.

Aga mida muud Sa ikka ütled - kui keskenduda lugemiselamusele, siis jääbki pigem ebalev seisukoht. Ja kui keskenduda ideede sooritatusele, siis nagu võiks tõmmata linnukese - aga kes siis läheneb kirjandusele niivõrd kliiniliselt?)

Monday, December 3, 2012

E.L. James "50 Shades Of Gray"

3/10

Üks õnnetu armumine "täiuslikku" mehesse, kelle vastuarmastus võiks rõõmustada, kui ta poleks nii sisemiselt katkine, et harrastab sadomaso-seksi.


Järjekordne raamat, mida "kriitikud vihkavad ja massid armastavad". Kuna seni teadsin romaani kohta peamiselt seda, et paljusid teismelisi poisse pidi väga häirima, et nende emad loevad pornot kas elutoas või näiteks kogu perega rannal lamades jms, guugeldasin raamatu lugemise järel, et teada lähemalt, kui suur see kõik on. Ja nagu sensatsioonidega ikka, seegi raamat lihtsalt veeres lumepallina, kuni kõik hakkasid sellest rääkima.
Saaks ehk juttu teha sellest, kuivõrd on näiteks 9gag ja teised netisaidid oma nurinaga selle raamatu edu põhjuseks.

Vahel öeldakse, et see on edestanud Potterit. Ei uskunud, mitte ei uskunud, kuni lugesin lähemalt ja tuleb välja, et nii oligi, see tõepoolest edestas ühe rekordi poolest Potterit. Nimelt on see enim tellitud teos Amazoni netipoes. Mis võib ka tuleneda vaid sellest, et inimesed ei pea "Pottereid" salaja neti teel tellima. Mis puutub Rowlingu edestamisse: "50 Shadesi" autor olla kühveldanud 60 mln dollarit oma raamatuga. See-eest Rowling on siiski jätkuvalt ainus kirjanik, kes on ilukirjandusega miljardäriks saanud. Ja me ei räägi ammu enam kroonidest.


Igatahes, raamatust endast:
sõbranna ütles, et kirjutatud on väga halvasti. Väga-väga halvasti. Aga hiRRRmus põnevalt!

Kusjuures, mulle selle piiratud sõnavara ja keelelised võimed väga närvidele ei käinud. Natuke kummastas, et minategelane, oletatavasti kirjandustudeng, ei teadnud näiteks, mida tähendab õieti selline sõna nagu "epiteet". (The last thing I heard before passing out was Christian's epitheth. "Fuck!"). Aga stiili poole pealt mind pigem üllatas, et see oli minu meelest üldiselt pigem ebanaeruväärne. Mind ei häirinud isegi paljukirutud seksistseenid - igatahes ei ajanud need kõht kõveras naerma ja natuke on tunne, et selleks pidanuks kas näpuga järge ajama või valjusti ette lugema, mitte minu moodi lihtsalt mööda tuhistama. Ehkki mikrotasandil pole tegemist nauditava proosaga - autorit ei saa otseselt süüdistada heas stiilis -, on tegemist neutraalse stiiliga. Keeleliselt mittenõudliku ning absoluutse nullstiiliga (Hemingway'l olla nullstiil - ehk on see siis "miinusstiil"? Või "nullim stiil"?). Selle külje pealt ei näinud ma vältimatut põhjust selle kallal ilkuma hakata. Tegemist polegi mu emakeelega, nii et mis ma ikka nurisen, kui asi tehakse mulle lihtsaks.

Mind pigem häiris see, et raamat oli lugedes tüütu, kuna selles oli lõppeks kuni 100 lehekülje võrra sisu. Tähendab, hõredaks jäi. Loed ja jääd ise ka sisemuses aina tühjemaks ja tühjemaks. Ja kokkuvõttes jäi raamat pealegi poolikuks, nii et tegemist on 500 lk võrra lõpetamata 100-lk-raamatuga.

Ja ei saa öelda, et "hõredus annabki sellele nii kiire loetavuse". Sest neid kirjanikke on küll, kes ei ohverda sisukust kiirloetava tempo nimel. Minu isiklike näidete seas on Paul Auster, Zelazny ja Salinger, aga universaalsem ja paljudele tuttavam ja tõeliselt kiirloetav autor võiks ehk olla Rowling.

Kui hakatagi kasvõi omaette kasutama sellist mõistet nagu "kiirloetav", siis tuleb see kohe jaotada vähemalt kaheks - selliseks, mis hiilgab lugejat edasiviiva pinge loomisega, panemata talle samas liigseid takistusi, ning selliseks, mis annab lugejale minimaalse annuse asjalikku informatsiooni lehekülje kohta, sundides teda veidigi terviklikuma lugemisseansi näljas edasi lugema, kuni saaks mingigi arvestatava mahu kätte.


Mõni huvitatu ütleb: "Okei, kirjutamisstiil kirjutamisstiiliks, aga kuidas on seks!?"


Kuskil leidsin ühe nimekirja "5 asja, mida mehed võiks Christian Greylt õppida seksi kohta" ja seal oli üks punktidest "eelmäng". Mis tundus natuke naljakas. Sest selle raamatu eelmängunäited olid pigem naises kinni kui mehes. Mees võiks öelda: "Oh hi, Ana!" ja naine ütleks seepeale: Only he has the ability to put so much passion in these words! - ja eelmänguks sellest piisaks.
Kuskil oli naljapilt meeste universaalsest lootusest, kui naine on kaisus: "Äkki, kui teda torgata, tuleb tal tuju peale?" Raamatut lugedes, eriti selle mitut erutatud "I felt his erection against me"-lausungit nähes, tuli tunne, et raamatu peategelane leidis Christianis mehe, kes tõepoolest oskas niimoodi torgata, et mõjus. Mehed, õppigem!

Ei hakka väga pikalt kirjeldama, mis moel oli seks veel ebarealistlik...
Või noh, mainin mõningaid kummastavusi, mis teevad sellest üsna ulmelise teose:
Alles 21selt süütuse kaotanud naine, kes pole kordagi masturbeerinud, kel puudub igasugune kontakt oma seksuaalsusega, saab selles raamatus seksuaalelu alustades minimaalselt ühe orgasmi igast suguühtest. Üks pealegi sellisest, kus meest ennast polnud kohal, vaid kõik toimus naise unenäos...
Sellele lisandub veel imelik arusaam sadomaso-seksist kui Christiani kohutavast sisemisest probleemist, millest tuleks teda võõrutada, sest see rikub kogu suhte, kuivõrd selle tõttu ei suutvat ta leppida tühipalja vanillaseksiga. Mida ta ometigi harrastab väga suure rahuldusega selle raamatu piires. Ühesõnaga, kummaline probleem.

Okih, viimase asjana seksi kohta, aga see on rohkem ühe netist leitud väite kritiseerimine:
"Feministid on kärmed kritiseerima ja keelustama meeste soovidest juhinduvat pornot, mille järgi iga õige naine peaks olema suurte rindadega nümfomaan, ent kas pole E. L. James teinud samamoodi liiga meestele, tekitades neis tunde, et utoopilised seksfantaasiad ja probleemide lahendamine kirgliku sadomasoseksiga on just see, mida naised vajavad."
Huvitav on see, et ülaloleva jutu ütleja pole arvestatud sellega, et naispeategelane taandub siingi lihtsalt seksmaniakiks. Üliseksuaalseks tegelaseks, kes tahab oma meest igas olukorras ja igas asendis, hoolimata kontekstist ja hoolimata sellest, kas ta peaks juba olema rahuldatud või mitte. Ja selle põhjal võiks tekkida mulje, et mitte ainult mehed ei taha, et naised oleks sellised nagu "meeste soovidest juhinduvates" pornofilmides, vaid seda tahavad ka naised. 

Hüva, vaatan sellest kõigest mööda.
Las olla see stiil.
Las olla see seks.
Mind hakkas hoopis vaevama see, kuidas naispeategelane käis ringi oma parima sõbra Joséga.

Ja kui ma mainisin raamatut laenanud sõbrannale just Joséd, küsis ta kohe, miks selline seosetu lähenemine teosele. Ja mul on oma taust seosetu raamatuvaatlusega...
Selles raamatus on see lähenemine minu meelest aga põhjendatud. Nimelt saab selle kaudu umbes teada, milline oli teose "päriselu" ehk maailm ilma Christianita.
See oli veel mõistetav, et kõik peategelase ülejäänud meessuhted olid äärmiselt deseksualiseeritud.

Vanematest meestest: tal pärisisa suri kunagi ammu (ja raamat ilmselt annab mõista, et tegemist on psühholoogilise vundamendiga tema olemuses vms, stiilis "Mida ütleks küll Freud selle kohta?"), ema vahetas abikaasat iga natukese aja tagant ning üks neist oli talle isafiguuriks, teine oli ema mees. Raamatus mainitud omaealised meestuttavad on kõik platoonilised (ent ühepoolselt kiindunud) sõbrad.

Kuidagi huvitav tundus aga see, kuidas neiu reageeris oma parima sõbra José lähenemiskatsesse. See on selline sõber, kelle puhul on juba ääretult ammu ääretult selge, et ta on peategelasest kohutavalt sisse võetud.  Pikaajaline meessõber, keda kõik tunnistavad nägusaks ja nii edasi, nõjatub ühel peol talle lähemale. Naisjutustaja ütleb: "José smells so sweet - of margarita and beer". Mees hakkab teda suudlema. Tal peaaegu õnnestub veenda väga purjus peategelast temaga suudlema.

Möönan, et napsuse naise ärakasutamine pole džentelmenilik. Kuid selline mõlema poole poolt tunnistatud pikaajaline friendzone'imine on sisuliselt selle tunnistamine, et miski on pinna all, sest sedavõrd pikaajalist seksuaalset pinget niisama ei eirata. Sellisel juhul on minu meelest õigustatud katsuda oma õnne mingi hetk.

Juhtub aga teisiti - Christian, keda keegi õieti ei tunnegi (peategelane samuti mitte), kellega oli juba tehtud (üks) lõpparve(test), ilmub eikusagilt ja tõukab mehe eemale. Seepeale on Christianist saanud Prints Valgel Hobusel.
Järgmine päev ja Anastasia kogub end ja taipab, mida José oli teha püüdnud - ja tema solvumine on meeletu! José käitus mõeldamatult! Peategelane ei julge mõeldagi seepeale, et mainida vahejuhtumit oma sõjakale sõbrannale Kate'ile - sest Kate tapaks José. Tapaks täitsa surnuks.

Minu meelest tekib siin huvitav vastandus, lausa pöördvõrdelisus "reaalse mehe" ja "unelmate mehe" vahel. Ühelt poolt on näidatud tegelase reaalset suhtlemist pärismeestega, mis on läbinisti mitteseksuaalne - isegi selleni välja, et platoonilisuse piiri ületamine on (Kate'i poolt läbiviidava) surma ähvardusel keelatud. Šokeerivaks tuleb pidada isegi mõtet suudlusest sellise inimesega nagu reaalne mees.

Ja sellele vastandub toorseksuaalne suhtlemine fantastilise üliinimesega...
Kelle suhtes nähakse pealegi hoopis vale probleemi. Tema võikaks kujunevat armukadedust ning võimetust respekteerida kalli inimese privaatsust on selles raamatus kujutatud kui midagi peaaegu nunnut - "Oh you stalker, you", naljatleb naine temaga, sest ta on talle järele tulnud teise osariiki välja (ehkki soovi selleks pole väljendatud), rääkimata telefoni jälitamisest.

Seksuaalsed iseärasused nuutide ja kettide näol lihtsalt ei ole veenev probleem, sest kordagi ei teki tunnet, et mõlemad ei võiks rahulduda ka tavaseksiga (vahel kinniseotult), mis mõlemale selle raamatu piires nii jumalik tundub.

Seks on nende tegelaste moodi kompromissitult ainutähtis vaid siis, kui see on ainus hästitoimiv aspekt suhtes.


Mu õde luges seda ja teda segas selle raamatu juures asjaolu, et lõpuks tegeleb see Koletise inimlikustamisega - Bella ja Koletis armuvad teineteisesse ja Koletisest saab inimene.
Õppetunnina on see mõte kohutav, sest ehkki pingutamine millegi nimel on väärt asi, tuleb näha, kustmaalt pole tegemist ennastohverdava vaevaga, vaid enesepiinamisega. Et destruktiivsed suhted kipuvad sageli tekitama enesehaletsust, mis omakorda tekitavad tunde, et paremat pole vastav naine väärt, oleks sellisesse toppama jäämine ning mingise võltsoptimismi säilitamine lihtsalt väär.

Ülevoolav armukadedus võib olla märk kirest ja armastusest. See võiks aga pigem olla märk omanditundest ja agressiivsusest.


Mis puutub veel kriitikasse, siis tundub, et tavaliselt on inimesed seda kirjutanud spontaanse, ülevoolava, peaaegu elevustunde ajel. Ja minule tuleb see üllatusena. Sest selleks peab raamat ise küllastama adrenaliiniga, mis muundub vihaks vms.
Võib-olla lugesin seda enese jaoks veidi vääral hetkel ja raamatu lugemine jäi lihtsalt õõnestavaks kogemuseks...

Muidu võiks see olla suurim nauding säärase raamatu juures - mitte selle lugemine, vaid tagasiside tegemine. Sest ühelt poolt loed selleks, et mõistusega teada, mida kritiseerid. Teisalt loed aga selleks, et tunda ärritust eneses tekkimas, kasvatada seda eneses samm-sammult... Lugemine kui kriitikaorgia eelmäng, iga uue rea lugemisega aina rohkem ja rohkem pumbates enesesse toorest agressiivset jõudu, et vabastada see energia kulminatsioonina ühes pikas vihases tiraadis.
Kuid nagu öeldud, sellise protsessi tekkeks pidanuks raamat ajama kirglikult vihaseks. Mitte mõjuma vastupidiselt. Ja see praegune on pigem tüki aja pärast ja üsna rahulikult kirjutatud. (Ja mitte kirest kantud, vaid pragmaatilisel kaalutlusel, et seejärel tuleb miljonmiljon külastajat lugeja, yay!)


Eh. Aga ehk oli häda selles, et ma ei hakanudki tegelikult seda raamatut lugema mitte seepärast, et paljud agaralt kritiseerivad (elik selleks, et ilkuda seda puhta südametunnistusega - aga milleks oleks üldse vaja ilkuda mööduvate sensatsioonide kallal?), vaid seepärast, et sõbranna väga soovitas ja laenas. Ta oli nimelt üsna sillas sellest raamatust ja natuke torises, kui ma kirtsutasin kulmu (või lausa tögasin teda), et temagi seda avalikus kohas luges. Nagu mõni rahuldamatu pereema, : ). Kuid ta esitas vastuväite: "Kas sa ise oled seda lugenud? Miks sa peaksid siis nii ütlema?"

Ot... Aga siis ma järelikult lugesingi seda selleks, et saada seda puhta südametunnistusega kritiseerida. Heh, näedsasiis...

Samas ei väida ma kindlalt, nagu ma ei kavatsekski kunagi lugeda teist või kolmandat osa. Kui kunagi peaks näiteks tekkima olukord, kus tahan end psüühilises mõttes sisimas tühjendada - kas või selleks, oletame, et mõnest heast raamatust maksimaalselt küllastuda -, siis minu meelest saaks neid raamatuid säärase ventiilina kasutada.

Miski minus ütleb, et too sõbranna esitab vastuargumendi, et ma pole lihtsalt lugenud naistekaid ja et ma ei saagi häälestuda "50 Shades'i" lainele, kui ma pole sina peal näiteks Austeni ja Thomas Hardyga. Njah, pole tõesti neid veel lugenud. Kuid arvan, et naistekaid saab ka hästi teha. Ja ma püüan hoiduda "50 Shadesi" latist neid kätte võttes.

Kui aga tahta lugeda head naistekat, milles on huvitavalt tehtud psühholoogilised ning krussikeeratud karakterid, siis julgeksin kogu täiega soovitada hoopis Marian Keyesi loomingut.

Mart Kivastik "Vietnami retsept"

7/10

Romaani moodi bromance-reisikiri, millele lisandub ühe armastusloo siluett.

Teatavas mõttes on see raamat justkui ideaalne asi tänapäeva eesti lugejale. Mitte ilmtingimata teostuse, üsna kindlasti aga kontseptsiooni poolest. Nagu oleks kirjastuselt tellitud teos, mis võiks meeldida. Ja ei oskagi ette kujutada, miks ei peaks meeldima. Nimelt on tegemist reisikirjaga ("Minu Eesti"-seeria domineeritud kirjandusmaastikul), millesse on aga juurde nihkunud ühe kiindumuse lugu (ja kellele ei meeldiks südameasjad kirjandusteoses?). See pole samas põhiline emotsioon (sest kellele meeldiks südameasjadega liialdamine kirjandusteoses?), oh ei - selleks on pigem peategelase ja tema reisijuhi omavaheline suhtlemine ning tõusud ja mõõnad selles. Seda vaid juhul, kui keskenduda inimsuhetele teoses. Suhe Vietnamiga, see on juba teine asi...

Raamat sisaldab peatükkide kaupa vaheldumisi kaht lugu. Neist varasem on poisi ja ühe pimesi reisikaaslaseks valitud tüdruku Mari avastused Vietnami ja teineteise suhtes. Romaani lõpu juures on selle liini lõpp, mis on samas teise loo algus ning romaani avapeatükk. See sisaldab eneses napsuse peaga tehtud lepingut vietnamlase Dongiga võtta ette teekond Ho Chi Minhi (mida mainitakse raamatu alguses olevat Saigon - seda raamatu jooksul aga ei korrata). Ei oskagi öelda, kuidas on õigem - on need lood teisejärgulised ning esmatähtis eelkõige Vietnam kogu oma teistsugususes, teekond kaugele kui teekond iseenesesse ja nii edasi, või võiks pidada selle raamatu erinüansiks just neid suhtlemisi. Palju sõltub sellest, kas tahta seda pigem näha reisikirjana või romaanina. Kumbagi aspekti ei saa muidugi lugemismuljest välja lülitada, minu meelest oli selgelt tegemist ilukirjanduslikult kallutatud reisikirjaga. Sellisega, mis võinuks olla ka lihtsalt kellegi retk Vietnami, aga et ta ei jääks "Minu Vietnami" kordamiseks, on sel peategelane ja tema probleemid.

Mistõttu ei osutata vaid sellele, et vaadake kui põnev, ma söön prussakaid, vaid võetakse teatav hoiak selle suhtes ning luuakse kontekst, milles ta peab selle teekonna üheks etapiks ka prussakate söömist. Nagu öeldud, see on väikeste täiendustega: peategelane on autorist noorem ja seetõttu veidi tujukam. Autorit tundmata võib selline väide tunduda kummaline, nii et täpsustades: ta käitub tujukamalt kui võiks käituda üks keskealine härra - tegelikult käitub ta tujukamalt, kui käituvad enamasti nooredki inimesed. Õnneks ei väidagi autor peategelast normaalseks selleealiseks - pigem annab see teatav neurootilisus "reisikirjale" juurde pingestatust, mis ei lähe aga kordki päris õõnsaks probleemide otsimiseks.

Seda, et romaanide autobiograafilisus on mõnede meelest vältimatu omadus, võib pöörata ka teistpidi ja vaadelda reisikirju ja muu taolise kirjanduse romaanilikkust. Seepärast julgen žanrilisse vahealasse jäämise poolest tuua paralleeli Lii Undi raamatuga "Parim näitleja linnas". Kandes alapealkirja "Varanasi päevik", on tegemist Mati Undi lese üleskirjutusega tema elust Varanasi linnas ja eneseavastuspüüdudest ning kirjeldused neist, kellega ta kokku puutub. See kõik on aga kujutatud ilmse kirjanduslikkusega. Tegelased omandavad karakterlikkuse, kirjeldused ja dialoog seevastu, nagu ka minategelase heietused, teatava poeetilisuse. Nii oli see nauditav tugevalt autobiograafilise algega romaanina.

Kivastiku teost saaks samuti vaadelda enam-vähem selliselt aluselt, ainult et sel puhul tuleks vast täpsustada, et Kivastiku puhul on tegemist näitekirjanikuga. Seepärast ei ilmne see ilukirjanduslikkus ilmtingimata kirjelduste kujundlikkuses ega mõtete poeetilisuses, vaid pigem tegevuses-dialoogis, mis on täpne ja mõjuv. Tekst jookseb kiiresti, sellesse on kerge ja mugav sisse elada kõige suvalisemates kohtades, bussis niisama istudes või enne magamaminekut, aga sealjuures jääks muidugi kripeldama, et ei pääse edasi lugema. Ühesõnaga, see on kirjutatud põneva stiiliga.

Ilukirjanduslikkuse esiletõstmiseks võib veel osutada teatavale tõhusale konstrueeritusele. Doris Lessing on maininud, et mingit asja tagantjärele jutustades näib iga selle element osutavat üheleainsale suunale, justkui oleks lõpuks toimunu olnud vältimatu. Ebaõnnestunud suhete esimeste rõõmuhetkede tagant hakatakse nägema kurjakuulutavaid varje, samas kui õnneliku lõpuga lugude algustakistused ongi vaid tutvumisperioodi konarused. Üldjuhul romaanikirjanik teab, millega tema lugu lõppeb, mistõttu hakkab tema sõnadestki paratamatult imbuma seda narratiivi ettemääratust.

Śelle omadusega suudab Kivastik aga mängida üsna huvitavalt - hilisema liiniga enam-vähem aimata lastes, kuhu tekst omadega jõuab, on varasemas liinis siiski piisavalt mõnusat pinget. Kummaski on oma tugevused - esimese, Mari-liini lugemist kannab lugeja uudishimu selle vastu, kuidas jõutakse selle stoori lõpp-punkti ning buddy filmi moodi Dongi-loo juurde. Tolle puhul tuleb ent esile tõsta, et Dong on ilmselt raamatu kõige põnevam tegelane. Selle tingib asjaolu, et ta on piisavalt sõber peategelasega, et nad saaksid mingil määral teineteisega suhestuda (selmet loobuda ülesande võimatuse tõttu), aga samas piisavalt vietnamlane, et esindada võõrast hinge.

Ja eks loetaksegi selleks, et puutuda kokku võõra hingega. Lõppeks jääks iga reisikiri igavaks, kui see ei sisaldaks veidigi kohalikku hinge ja selle eripära. "Vietnami retseptis" jääb see kokkupuude küll millekski turismireisiga sarnanevaks - ent sellisena töötab see väga hästi. Väikese vahepõikena tollesse maailmaruumi, ka vahepõikena ühe tegelase suhetesse kahe inimesega, töötab see raamat kenasti. Sügavama ja põhjalikuma elamuse asemel jääb see siiski vaheraamatuks.