Yoko Ogawa "Hotel Iris"

7/10


Lugu 17-aastasest hotellipidaja tütrest, kellel tekib mitte just eriti eluterve kiindumus ühesse 67-aastasesse mehesse õhtul, mil see visati välja nende hotellist ühe prostituudiga.

Nägin kuskil riiulil, tuttav nimi, sirvisin. Ladus tekst. "Võtan hiljem uuesti." Jätsin sinna. Tartus kuulsin, et suht alles oli saabunud. Hee, näib, et saatus tahtis, et ma loeks seda.

Huvitav aga, milleks. Sest esialgu näis, et see oli selline mõnus lugu ühest veidi äraspidisest kiindumusest väga noore ja väga vana vahel. Hiljem kujunes lugu aga üheks esimeseks armastuseks tüdrukul, kes ei tea hoiduda jõhkrast sado-maso häbistamisest ja oma häbi nautimisest. Nii et saatus soovib, et ma sadomasotseks?

Enne oli mul valesti öeldud. Siin pole asi selles, et tüdruk ei teaks hoiduda sellisest seksuaalelust (rõhk sellel, et ainult seks on neil selline jõhker - mees ei teeks mujal kärbselegi liiga, alles voodis hakkab kägistama ja kinni siduma). Lugu jutustab tüdruk ise ja kirjeldused sellest, kuidas ta elab läbi mehe kohtlemist, on vallatud häbist ja samas kuidagi kaifib seda, samastub selle tundega, tunneb end teostumas selle häbi kaudu - see kõik on kummaliselt veetlev.

Kirjutusstiil on väga hea. Poeetiline, aga ei upu sõnadesse, ei kao neisse. Pigem tundub, et autor on neid noppinud, kasutanud kõige vähimat vajaminevat, ja samas ehitab üles kogu loo nii, et on igati romaani mõõtu.

Samas, see pole mitte lugu ühest armastusest, vaid lugu ühest haiglasest kinnisideest. Ent miski tema stiili poeetilisuse juures paneb kujutlema, et ehk ongi põhjendatud suure hulga inimeste pettumus, kes võtsid seda lugeda ja ootasid "midagi sama hurmavat ja õrna nagu tema eelmine raamat The Housekeeper and the Professor", kuni nad jõudsid seksistseenideni.

Ja sellistest kommentaaridest jääb mulje, et autor selle raamatu provokatiivsusega mässab eelmise raamatu "armsuse" vastu. Tahaks teha paralleeli näitlejate ja nende typecastingu ning kirjanike ja imagomässu vahel, kuid see viiks otsapidi sellise sõna juurde nagu "typewriter" ja ma parem ei hakka.

Kena väike looke, aga vahepealne asi, ei tekita veel tegelikku muljet Ogawa suhtes ja hinnangu rajamine kirjanikust selle põhjal oleks ehk poolik asi. Peaks ikka selle Housekeeper and the Professori läbi lugema. Ainus, mida julgeks kindlamalt kiidusõnaks öelda autori kohta, on poeetiline ja üllatavalt napisõnaline stiil.