Ühe biseksuaalse pakistani poisi elu ja olu algul ehtsas inglise äärelinnas, vahepõikega New Yorki.
Kui eelmist Kureishi raamatut lugesin, siis kõik küsisid: "Aa, "Äärelinna Buddha"?" Ja mu ei-d muutusid ühelt poolt aina tüdinumaks, teisalt aina uudishimulikumaks selle suhtes, kuidas teavad kõik nime ja teost, mis pole ju nii üldtuntud.
Mingid salaraamatud, mida kõik tunnevad, aga millest laialt ei räägita.
Nüüd on "Äärelinna Buddha" loetud ja võin rahulikult eluga edasi minna, : ).
Mulle mitmes mõttes üldse ei meeldinud.
Esiteks sain just seda raamatut lugedes aru, kuivõrd ma otsin loetavast midagi maagilist. Või poeetilist, aga kogu see maagia ja poeesia vahekorra teema on nii hiiglama lai, et jäägu see sinnapaika.
See raamat oligi suuresti see, mis ülal öeldud. Hädad biseksuaalsusega, hädad pakistanlaseks olemisega, igavene armunälg (igatsus läheduse järele), kui käsitleda peategelase probleeme. Sellele lisanduvad kõigi teiste probleemid - kokkulepitud hindu abielu mingi luuseriga ja sellest tingitud kultuurilised ja isiklikud probleemid...
Läbiv toon oli vaba armastuse ja konservatiivse meelelaadi omavaheline hõõrdumine. Läbiv meeleolu ärevus ning armukadedus.
Laurale ütlesin, et mulle tundus see olema kuidagi nagu pilguheit mingisse perekondlikku psühhoterrorisse. Kuid see oli vale. Psühhoterror oleks midagi sihilikku, siin on need probleemid kuidagi tahtmatumad, paratamatumad.
Ühesõnaga, täpselt selline, nagu üks poliitiliselt ebakorrektne teos võikski olla.
Uhh, ja ühelt poolt tahaks jõuda mõtte juurde, et ilukirjanduslikult ei olnud nii nauditav. Või mõjuv. Aga see nakatas oma meeleoluga. Seega pidi ta olema veenev teos.
Sisu poole pealt pidin küll kulmu kortsu ajama ühes kohas. Peategelasest saab ühel hetkel näitleja ja äkki on ta staar ja pidevalt ootasin, et kuskil tuleks mingi puänt, sest kiskus veidi nagu jaburaks - aga ehk aitas see silmapiiril virvendav jaburus just luua seda ärevust? Aitas kinnitada seda ebakindlust.
Nii et emotsioon oli veenev ja selle mõju saavutamiseks ohverdati veidi sisulist veenvust?
Omamoodi huvitav oli asjaolu, et ta alustas sealt, kuhu muud teosed võiks ehk püüda lõpuks jõuda - see poiss, Charlie, kellest peategelane on sisse võetud (ja kellega nad pidid peagi poolvendadeks saama), vot. Juba hakkad mõtlema, et ilmselt siis kogu see "ma elan ühes majas oma elu armastusega"-teema, kõige selle kohmetuse ja poolikuks jäänud sõnade ja üleanalüüsitud pilkudega.
Aga juba enne kolmekümnendat lehekülge on peategelane rahuldanud Charlie't. Üks väike hand job ja jääb küsimus, kuhu raamat edasi läheb, aga ennäe, läheb virvarrina edasi ja kõik.
Teine huvitav stiilivõte oli suurte muutuste arutamine tagantjärele. Kui peategelane on ühele tuttavale sarvi teinud, siis lõppeb too saatuslik stseen naise kõrval ärkamisega ja ringutamisega. Ja eimillegi silmatorkavaga. Algab uus peatükk, muud vahejuhtumid ja toimetamised ja siis näeb peategelane seda tuttavat, kes hakkab kohe sajatama, et kui ma teid seal nägin.
Neist kahest asjaolust võib järeldada, et autorile ei meeldi need igavad ja tüüpilised stseenid. "Tema praokil ukse vahelt vaatav pilk oli selline ja selline, minu olek reetis süüdimatust"-taolised kirjeldused, eks ole. Aga autorile ei meeldi ja aimatavad probleemid ei olegi lahendatud mitte stseenidena, vaid olukorrakirjeldusena.
Ta ei keskendu sündmusele (näiteks vahelejäämisele), vaid hilisemale status quo'le.
Autor ei salli neid stseene, sest need oleks, nagu öeldud, igavad ja tüüpilised ja seebikalised. Nii et ta lahendab neid peenemalt. Aga lõppeks jäi see minu jaoks ikkagi peenelt lahendatud seebikaks.
Minu meelest üks tegelane, kelle kaudu oleks saanud teosele mingit muud sügavust anda, oligi pealkirjas nimetatud äärelinna Buddha ehk peategelase isa. Kuid mis moel, ei oska öelda. Mäletasin Kureishi teist raamatut ja seal mäletasin täiesti argiseid ja üsna igavaid tänapäeva ühiskonna ja Inglise klassiühiskonna kriitikat ja pereprobleeme jnejne. Ja esialgu nägin, et see raamat läheb ka sinna auku. Kuid siis tulid isa monoloogid ja arvasin, et neist tekiks lõppeks mingi lahendus. Mingigi.
Ei ole sellist lahendust, sest seegi oleks ehk kulunud võte.
Aga mõjus masendavalt, seega oli ta ehe kirjanduselamus. Ja võib öelda, et unustamatu.
PS! Märkasin viimaseid lehekülgi lugedes, et ühe tegelase nimi (Changez) pani pidevalt kõrvus kumisema David Bowie. Ja millegipärast selle taipamisega tuli mingi kergendus. Nagu mingi taak oleks olnud. Naljakas, sest ma ei otsinud midagi puuduolevat, see emotsionaalne seos ei olnud kuidagi aktuaalne raamatu lugemisel.
