China Miéville "Linn ja Linn"

6/10

Kaks kõrvutiolevat linna, mille vahel on sedavõrd tugev lahusolek, et inimesed on end välja lülitanud vastaslinna tajumast. Peategelane on Beszelist, mis on täpselt nagu Hollywoodi ettekujutus postsovjetlikest riikidest. Ul Quma on riik, mida ei tohi tajuda. Üks saladuslik mõrv, mis paneb tegelased kokkupuutesse nii Beszeli, Ul Qumaga, Läbitungiga (salapärased inimesed, kes tegelevad üle piiri tulnutega) ning omamoodi ka Orcinyga (salapärane "kolmas linn", mis asus kahe linna vahel)

Kunagi kirjutas Märten fb-s Miéville'i kohta, et vohh - üle maailma laineid löönud kirjanik ja nüüd lõpuks hakatakse teda Eestiski märkama. Mitte ei mäleta, mis teemaks oli - kas mõni vastilmuv romaanitõlge või mis. Võiski olla just nimelt "Linna ja linna" alles ilmunud tõlke kohta (e. k. 2009 ikkagi). Aga see promo võis ka käia mingi artikli kohta, sest Miéville pidi ka olema küllaltki agar akadeemiliste kirjatükkide viljeleja. A äkki ongi kuulsaks saamas mitte Mieville kui prosaist, vaid Miéville kui akadeemik?

Võib-olla on uudishimus raamatu vastu mingit minupoolset mässu provintsiaalse mõtlemise vastu vms. Soov tunda end selle võrra suurema kosmopoliidina...

Ah, ei. Esmajoones suunas lugema ikkagi mõte, et igal ajal leidub salajasi fantastilisi kirjanikke. Fantastilisi, sest tegemist inimestega, kes tõestavad, et on veel võimalik oma maailmaga rabada ja hämmastada, isegi tänapäevases kontekstis, kus ühesainsas paariminutises Coca Cola reklaamiski on juba võimsamad universumid kui paljudes täiesti normaalsetes fantaasiaraamatutes.
Salajasi, sest need üllatavad nagu praokil uks keset kõige sügavamat hekki. Keegi ei räägi sellest, see ilmub kuidagi juhuslikult Sinu teele. Sa pole isegi pidanud mingit võtit hankima ega midagi, see on juba irvakil ja mingi valgusvihk paistab sealt. Mis seal küll olla võib?

Ühesõnaga, kujutlesin kuidagi olukorda, et kui ma loeks oma esimest Neil Gaimani raamatut, kuidas ma seda loeks. Aga äkki poleks pidanud mõtlema "kui tore oleks lugeda uut Gaimanit". Midagi sellist, mis pulbitseks paeluvast fantaasiarikkusest. "Linn ja linn" selles mõttes oma fantaasiarikka maailmaga ei hämmasta ja ehkki see on igati originaalne teos, ei tekita see siukest originaalsustunnet, mida ma otsisin.

Seepärast mind pani veidi nördima, et see oli meeleolu poolest sedavõrd film noir, et peategelast võinuks näidelda Humphrey Bogart. Seesama žanr, mida Sin City peaaegu parodeerimise piirini harrastas, ainult et siit on liialdus maha võetud.

Natuke tekkis mul endal küsimus, et kas ma õieti nimetaks seda ulmeks. Ega see polnud õieti realistlik, ehkki see polnud ka maagiline ega tõeliselt ulmeline. See, kui põhjalikult ignoreeritakse teist linna kuni selle mittetajumiseni välja ja see, kuidas peab psühholoogiliselt aklimatiseeruma Beszeli inimene, kes tahab (igati seaduslikult) Ul Qumasse minna ja see, kuidas jnejne - see kõik on tehtud hästi ja seda kõike öeldes ongi tegemist täiesti ulmega.
Aga žanr jäi siiski noir'iks ning selles on igasugused salatsevad tegelased ja ülisalajased organisatsioonid ning kogu olemasolu läbiv antagonism sedavõrd iseenesestmõistetavad, et raamat muutus pigem selle ülivõrdeks vms.

Seda ma siiski ei väida, nagu ta polnuks hästi kirjutatud. Oli küll. Ja küllaltki keeruline žanr, mida hästi teha, nii et müts maha. Ainult et ikkagi jään sõnade juurde, mis Laurale ütlesin, kui lõpuks ohkega raamatu sulgesin: "Uhh, nõme raamat." "Halb?" "Ei... Lihtsalt kuidagi nõme."