6/10
Kui olla hirmsasti vaimustuses Sofi Oksaneni "Puhastusest", siis tekib natuke huvi, millised on muude riikide "Puhastused". Mis on need teosed, mida uhkusega nimetatakse nende riikide bestselleriteks ja mis kannavad kuskil sellist tähendust, mille tõttu see pole vaid "ah, mingi suvaline kauge riigi kirjandus" ega "ah, mingi suvalise kirjaniku järjekordne romaan". Ühesõnaga, lähenesin "Jakubijani majale" kui Egiptuse "Puhastusele" - kuuldavasti on tegemist Egiptuse viimaste kümnendite kõige populaarsemale romaanile.
Aga-aga... Tegemist on sotsiaalselt terava teosega, mis käsitleb Egiptust - kõigi selle mässude ja rahutuste juures on ehk hea tutvuda sellega, kui korrumpeerunud see siis ikka olnud on.
Nii et hea selle poolest, et see mõjub nii, nagu Doris Lessing oma "Kuldses märkmeraamatus" kord kirjutas romaanide moodsa ülesande kohta - reportaažina Egiptuse olude kohta. Kuid paraku on teos konkreetse aja peegeldus. Ei kujune üleajalist filosoofilist ega poeetilist tasandit, on vaid ajastukirjandus.
Naiste olukorda tutvustatakse (sunnitud prostitutsioon, kuid sundus tingitud pigem tavast ja võimaluste kehvusest.)
Enesetaputerroristid saavad oma põhjenduse (vaadeldakse ühe inimese meeleheitlikku teekonda selleni)
Heidetakse pilk homoseksuaalsete elule Egiptuses (kusjuures on nende lugu ilmselt kõige soojem ja südamlikum. Mitte täies ulatuses, aga üldtooni mõttes.)
Majandusliku süsteemi toimimist vaadeldakse. (Kergelt "Ristiisa" moodi.)
Stiililise poole pealt aga - meenus "Tõde ja õigus". Meenus see tunne, et loed sada lehekülge läbi ja küsid, millal kord sissejuhatus läbi saab.
See pole mitte jutustav kirjandus, vaid ümberjutustav. Isegi kroonikalaadne. Heh, krooniline. Oh, see võib olla keeleliselt osav, mingid heietused võivad isegi päris lahedad olla lugeda (mõtteid seksist, naistest, seksuaalsusest üldse on huvitav näha). Aga sellele tuleb osata ümber lülituda ja leppida tundega, et see ongi teose stiil. Ja sisemisele häälele, mis küsib, millal lõppeb sissejuhatus - sellele tuleb öelda, et igavene tolgus, loetle korra kõike toimunut ja ütle siis, et raamat pole toimunud.
Kuid mingil tasandil vist ikkagi ei taha üksnes seda, et raamatu sündmus oleks toimunud, vaid et see tõesti jõuaks ilukirjanduslikult leida aset.
Samas - võimsalt mõjuva võikusega (tähendab, taotlemata mingisugust groteski - see võikus lihtsalt töötab mõjuvalt neis kohtades, kus vaja) ning tegelikult ka just nimelt kogu selle minu virisetud stiili, selle distantseerunud vaatleva hoiaku tõttu saab plusspunkti. Viimase eest seetõttu, et selles romaanis see siiski töötab. Romaanis toimuvat ei olegi väga suur tahtmine näha väljamängitud kujul, faktidest ja kaadritest piisab.
Thursday, August 30, 2012
Lauri Pilter "Lohejas pilv"
6/10
Tähendab, see raamat oli igati hea. Tunnen, et riskin enese labaseks muutmisega, et ei kiida seda rohkem. Võib-olla see peab rohkem settima. Tore lugemiskogemus, aga vist eeldab paremaid taustateadmisi või mingit teistsugust lugemissituatsiooni, et seda tõeliselt kaifida.
Raamat sisaldas eneses kord minajutustuses, kord kõrvaltvaates (kellegi Lavrani vaatlemine) lugu ühest mehest. Õigemini mitte lugu, pigem lugusid. Romaan novellides. Aga need novellidki jätavad üldiselt mingi seisundi kirjeldamise mulje. Neis on kohati algused, neis on kohati lõpudki mingised. Aga tähtsaks ei kujune mitte see, mis kellegagi juhtub või mis temast saab. Pigem on tähtis, milline isik oli. Milline oli tema tähendus. Ja see, mis kellegi saatuseks kujuneb, kannab tähendust selle võrra, kuivõrd kinnitab, mida see ütleb tegelase kohta.
Et mitte niisama sogada, üks täpsustav näide:
on psühholoogilise ravi asutuses üks naine, kellega peategelane saab jutule. Nad saavad lähedaseks, ehkki mitte füüsiliselt. Mees paraneb, naine jääb oma komplekside küüsi. Edasine suhtlemine rõhutab naise allakäiku ja peategelane taipab, et ta ei taha naisega enam suhelda. Mingi aeg väga palju hiljem näeb ta seda naist, see käib meditatsiooni tegemas kuskil, tal on juba parem.
Võib-olla olen kuidagi kiretult kirjutatud. Aga eks raamatus endaski on see küllaltki kiretu. Kuid selle loo juures ei rõhutata mitte armastust. Ega armastuse puudumist. Ei rõhutata kummagi lähenemise või kaugenemise etappe. Ei vaadelda vahetatud sõnade või hääletoonide nüansse. See pole lugu kahe inimese vahelisest suhtest. See on pigem üks loona enam-vähem vaadeldav kirjeldus naise kohta. See, et ta hakkab käima meditatsioonis (meditatsiooniringis? Mitte "meditatsioonisõõri" mõttes, vaid... ah, las olla. Meditatsiooniüritusel), ei vasta küsimusele: "Mis temast sai?" Ei olegi otseselt vaja seda vastust. Vähemalt ei tekita romaan sundi seda teada. Pigem aitab see välja tuua seda, et naise näol polnud tegemist lootusetu juhtumiga, kes lõpetab hullusepõrgu kõige alumises ringis. Ta hoopis lõpetab meditatsiooniringis.
Sageliesinevad märksõnad selle raamatu kohta, millest ei saa eriti üle ega ümber: hullus (ta mainib korduvalt hullumaja, kus ta oli käinud), armastus (ühepoolsed kiindumused, kuidagi oskamatu toimetulek) ja judaism.
Mingis mõttes meenutab peategelane üsna värskelt loetud "Lužini kaitse" peategelast. Mingi kergelt aspergerlik mulje jäi, kuivõrd peategelane on kuidagi väga neutraalselt jälgiv tegelane kõigis oma asjades. Kui ta püüab aga tegutseda, kipub see minema nihu.
Kõige kirglikumalt elab ta kirjandusest mõeldes ja kellelegi kirjutades. Mingi naine on jutustaja sõnul lihtsalt "üsna sümpaatne" - äkitselt tuleb kiri temale ja see on oma nappuse kiuste siiski tundlik ja õrn. Kirjade elavdav mõju, eksole.
Kirjandusklassikud on tal ehk kuidagi veenvamalt tähendusrikkad, vähemalt emotsionaalsel minevikumaastikul, kui suhted naistega. See on aga seepärast, et naiste suhtes käib ta ümber nagu kass ümber palava pudru - kuidagi piinlik oleks liiga otse rääkida. Kuigi ei näi midagi piinlikku olevat öelda. Mis jällegi on kuidagi kohmakas või lausa autistlik lähenemine. (Ehk on liialdav või hukkamõistvalt kõlav hinnang. Aga noh, ütleme - autistlikupoolne.)
Mõnus on tagantjärele lugeda intervjuud selle teose kohta. Annab huvitava pildi tekkeprotsessist ja raamatust endast.
Juudiküsimus oli huvitav. Kuid pikemalt ma sellel ei peatu. Andis igatahes omapära juurde.
Tähendab, see raamat oli igati hea. Tunnen, et riskin enese labaseks muutmisega, et ei kiida seda rohkem. Võib-olla see peab rohkem settima. Tore lugemiskogemus, aga vist eeldab paremaid taustateadmisi või mingit teistsugust lugemissituatsiooni, et seda tõeliselt kaifida.
Raamat sisaldas eneses kord minajutustuses, kord kõrvaltvaates (kellegi Lavrani vaatlemine) lugu ühest mehest. Õigemini mitte lugu, pigem lugusid. Romaan novellides. Aga need novellidki jätavad üldiselt mingi seisundi kirjeldamise mulje. Neis on kohati algused, neis on kohati lõpudki mingised. Aga tähtsaks ei kujune mitte see, mis kellegagi juhtub või mis temast saab. Pigem on tähtis, milline isik oli. Milline oli tema tähendus. Ja see, mis kellegi saatuseks kujuneb, kannab tähendust selle võrra, kuivõrd kinnitab, mida see ütleb tegelase kohta.
Et mitte niisama sogada, üks täpsustav näide:
on psühholoogilise ravi asutuses üks naine, kellega peategelane saab jutule. Nad saavad lähedaseks, ehkki mitte füüsiliselt. Mees paraneb, naine jääb oma komplekside küüsi. Edasine suhtlemine rõhutab naise allakäiku ja peategelane taipab, et ta ei taha naisega enam suhelda. Mingi aeg väga palju hiljem näeb ta seda naist, see käib meditatsiooni tegemas kuskil, tal on juba parem.
Võib-olla olen kuidagi kiretult kirjutatud. Aga eks raamatus endaski on see küllaltki kiretu. Kuid selle loo juures ei rõhutata mitte armastust. Ega armastuse puudumist. Ei rõhutata kummagi lähenemise või kaugenemise etappe. Ei vaadelda vahetatud sõnade või hääletoonide nüansse. See pole lugu kahe inimese vahelisest suhtest. See on pigem üks loona enam-vähem vaadeldav kirjeldus naise kohta. See, et ta hakkab käima meditatsioonis (meditatsiooniringis? Mitte "meditatsioonisõõri" mõttes, vaid... ah, las olla. Meditatsiooniüritusel), ei vasta küsimusele: "Mis temast sai?" Ei olegi otseselt vaja seda vastust. Vähemalt ei tekita romaan sundi seda teada. Pigem aitab see välja tuua seda, et naise näol polnud tegemist lootusetu juhtumiga, kes lõpetab hullusepõrgu kõige alumises ringis. Ta hoopis lõpetab meditatsiooniringis.
Sageliesinevad märksõnad selle raamatu kohta, millest ei saa eriti üle ega ümber: hullus (ta mainib korduvalt hullumaja, kus ta oli käinud), armastus (ühepoolsed kiindumused, kuidagi oskamatu toimetulek) ja judaism.
Mingis mõttes meenutab peategelane üsna värskelt loetud "Lužini kaitse" peategelast. Mingi kergelt aspergerlik mulje jäi, kuivõrd peategelane on kuidagi väga neutraalselt jälgiv tegelane kõigis oma asjades. Kui ta püüab aga tegutseda, kipub see minema nihu.
Kõige kirglikumalt elab ta kirjandusest mõeldes ja kellelegi kirjutades. Mingi naine on jutustaja sõnul lihtsalt "üsna sümpaatne" - äkitselt tuleb kiri temale ja see on oma nappuse kiuste siiski tundlik ja õrn. Kirjade elavdav mõju, eksole.
Kirjandusklassikud on tal ehk kuidagi veenvamalt tähendusrikkad, vähemalt emotsionaalsel minevikumaastikul, kui suhted naistega. See on aga seepärast, et naiste suhtes käib ta ümber nagu kass ümber palava pudru - kuidagi piinlik oleks liiga otse rääkida. Kuigi ei näi midagi piinlikku olevat öelda. Mis jällegi on kuidagi kohmakas või lausa autistlik lähenemine. (Ehk on liialdav või hukkamõistvalt kõlav hinnang. Aga noh, ütleme - autistlikupoolne.)
Mõnus on tagantjärele lugeda intervjuud selle teose kohta. Annab huvitava pildi tekkeprotsessist ja raamatust endast.
Juudiküsimus oli huvitav. Kuid pikemalt ma sellel ei peatu. Andis igatahes omapära juurde.
Monday, August 13, 2012
Pooleliolevad või kunagi ette võetavad raamatud
Nagu nende asjadega ikka, on liiiga palju soovi kõike teha, kui elu sunnib distsiplineerituks.
Seetõttu ongi tegelikult vajalikku tehes meeletu tung tegeleda hoopis asjaga Y. Kui töö saab aga tehtud, siis kaob see ind ära.
Tundub, et distsipliin inspireerib.
Kirjutan üles need asjad, mis äkitselt huvi pakuvad:
1) Uurida "Avatud Eesti Raamatu" sarja raamatuid
2) Uurida "Eesti Mõtteloo" sarja raamatuid.
(Tegelikult on uudishimu nende vastu juba varasem. Kui satud raamatukokku, siis ikka näed huvitava pealkirjana. Aga võiks veidi süstemaatilisemalt läbi võtta.
See huvi sigines tegelikult ühest artiklist, milles tõsteti esile kolme kirjandusteoreetiliselt olulist raamatut: Hasso Krulli "Katkestuse kultuur", 1996; Peeter Toropi "Totaalne tõlge", 1997; Jaan Unduski "Maagiline müstiline keel", 1998. Unduski oma on mingis ulatuses loetud, aga teistega tuleb intensiivsemat tutvust teha.)
2.5) Otsida üles Aita Kurfeldti tõlkeid. Ja leida omale uusi tõlkijalemmikuid. Suuniseks selles olgu näiteks kas üks paljuloetud romaanisari - või hoopis üks teine (Nobeli laureaadid).
3) Võtta ja lugeda lõpuks läbi "Watership Down". Liiga suur vaimustus on Anul selle vastu, et seda enam edasi lükata.
4) Ellen Niidu ja Jaan Krossi "Marmor ja muld" lugemine. Reisiraamatuil on oma võlu, aga sedapuhku - Kross on niikuinii mu lemmik ja Ellen Niit on lihtsalt sedavõrd hurmav inimene.
5) kõik need muud klassikud... Alustades tegelikult Joyce'i ühest raamatust, mille võtsime Anuga oma kahe peale võetud "kohustuslikuks" teoseks.
Üleüldse, noh, avastada mitte vaid enesele potentsiaalselt tähtsaid autoreid, keda ma pole veel leidnud, vaid leida ka nende tähtsus laiemas pildis.
Omamoodi tore oleks osata võtta omale eesmärgiks August Annisti väite, et ühele kirjandusinimesele on elementaarne lugeda iga päev vähemalt 2 tundi. Aga tuleb nentida, et sealjuures tuleb kuidagi teha nii, et see ei jääks sisse kobrutama, vaid leiaks ka mingi väljundi.
Muidu loed end lolliks päris asjata, : ).
Seetõttu ongi tegelikult vajalikku tehes meeletu tung tegeleda hoopis asjaga Y. Kui töö saab aga tehtud, siis kaob see ind ära.
Tundub, et distsipliin inspireerib.
Kirjutan üles need asjad, mis äkitselt huvi pakuvad:
1) Uurida "Avatud Eesti Raamatu" sarja raamatuid
2) Uurida "Eesti Mõtteloo" sarja raamatuid.
(Tegelikult on uudishimu nende vastu juba varasem. Kui satud raamatukokku, siis ikka näed huvitava pealkirjana. Aga võiks veidi süstemaatilisemalt läbi võtta.
See huvi sigines tegelikult ühest artiklist, milles tõsteti esile kolme kirjandusteoreetiliselt olulist raamatut: Hasso Krulli "Katkestuse kultuur", 1996; Peeter Toropi "Totaalne tõlge", 1997; Jaan Unduski "Maagiline müstiline keel", 1998. Unduski oma on mingis ulatuses loetud, aga teistega tuleb intensiivsemat tutvust teha.)
2.5) Otsida üles Aita Kurfeldti tõlkeid. Ja leida omale uusi tõlkijalemmikuid. Suuniseks selles olgu näiteks kas üks paljuloetud romaanisari - või hoopis üks teine (Nobeli laureaadid).
3) Võtta ja lugeda lõpuks läbi "Watership Down". Liiga suur vaimustus on Anul selle vastu, et seda enam edasi lükata.
4) Ellen Niidu ja Jaan Krossi "Marmor ja muld" lugemine. Reisiraamatuil on oma võlu, aga sedapuhku - Kross on niikuinii mu lemmik ja Ellen Niit on lihtsalt sedavõrd hurmav inimene.
5) kõik need muud klassikud... Alustades tegelikult Joyce'i ühest raamatust, mille võtsime Anuga oma kahe peale võetud "kohustuslikuks" teoseks.
Üleüldse, noh, avastada mitte vaid enesele potentsiaalselt tähtsaid autoreid, keda ma pole veel leidnud, vaid leida ka nende tähtsus laiemas pildis.
Omamoodi tore oleks osata võtta omale eesmärgiks August Annisti väite, et ühele kirjandusinimesele on elementaarne lugeda iga päev vähemalt 2 tundi. Aga tuleb nentida, et sealjuures tuleb kuidagi teha nii, et see ei jääks sisse kobrutama, vaid leiaks ka mingi väljundi.
Muidu loed end lolliks päris asjata, : ).
Wednesday, August 8, 2012
Elevuskirjandusest/õhinakirjandusest veel veidi
Ma ei teadnudki, et oli 4096-tähemärgiline piirang kommentaaride tegemiseks. Sattusin hoogu, kui Sulepuru kirjutas vastuse postitusele "Ehatähe rüütlist" ja kevadkooli ettekandest. Kirjutasin siis selle vastuseks.
Tema kirjutatu paksude tähtedega.
"Ehatähe rüütlist" - mina lugesin seda kui koomilist ulmet ja nõnda oli ju päris loetav, ma tõesti loodan, et autor seda tõsiselt ei mõelnud :)
Tagantjärele mõeldes, ehk ongi veidi paha võtta seda millegigi muuna kui tongue-in-cheek'ina. Kuid tagakaanel kiidetakse selle debütandi stiilipuhtust fantaasiakirjanikuna. Ja tavaliselt kipuvad sedavõrd tongue-in-cheek-tembud olema... ütleks ehk, et tihedamalt täis puistatud koomikat.
Tänapäevaseid hädasid - peene iroonia ja tavalise lihtsameelsuse piir on liiga vaevutajutav.
Tegin paar aastat tagasi raamatukogust ulmekate laenajate analüüsi, aluseks Stalkeri-võitjad, tulemus naisi 60 %, mehi 40 %, vanused 12-72, kõige suuremad lugejagrupid olid mehed vanuses 20-25 ja 40-45 ning naised 30-35 ja 35-40. Niipalju siis ulmest kui tüüpilisest meestekast :)
Ulme-statistikat on huvitav näha. Vist võtsingi veidi klassikalise lähenemise "ulmekale". Samas on "ulme" tähendus ka laiemaks läinud pärast Strugatskisid-Asimoveid. "Ajaränduri naine" kas või näiteks sellest, et ulmet harrastatakse agaralt ka sealpool soopiiri.
(Korraks tuli pähe öelda, et tollal vist tuli "Videvik" suure hooga lettidele. Kuid siis märkasin, et ütlesid: Stalkeri-võitjad.)
Elevuskirjanduse mõistega väga nõus ei ole, või mitte päriselt mõistega, vaid sellega, mida sinna alla on tahetud paigutada, aga korrektselt vaielda ka ei oska. Õhinapõhine on minu meelest igasugune fanfiction, netis avaldatav või enda pealemakstuna ilmuv ilukirjandus ja muu selline, seega arvan, et esialgne elevuskirjandus on sõnana isegi parem valik.
Huvi pärast, skaalal elevuskirjandus-päris kirjandus, kuhu paigutaksid Bergi, Tarlapi, Veskimehe, Reinausi, Hargla, Kivirähu, Kusnetsi, Maniakkide Tänava?
Toodud näitekirjanikega jään jänni. Bergilt kunagi alustasin "Tantsu tulle", aga väga ammu ja jäi kuidagi ripakile. Tarlapit, Veskimeest, Reinausi, Kusnetsi ega Maniakkide Tänavat polegi lugenud.
Nii et oskan arvata vaid kahe populaarseima kohta - Hargla ja Kivirähk.
Kuid et midagi arvata, peaksin enda jaoks korra taas sõnastama selle mõiste.
Õhin ja elevus on kumbki omade hädadega. See on nagu "emotsionaalne" või "intellektuaalne" kirjandus, kui rääkida kirjutamismeetodist. (Näitekirjanik: TS Eliot ola kirjutanud oma "Kaarnat" üsna metoodiliselt. Kui uskuda tema esseed selle kohta.)
"Elevus" võib liiga kergesti sattuda tähendama... elevust retseptsioonis.
Ütleme, keegi kirjutab teose, mille peategelane raiub taassündinud Jeesus Kristuse beebil miniatuurse giljotiiniga käe otsast, mispuhul teeb Jumala Tall suureks kasvades endale metallkäe ja hakkab võitlema kogu inimkonna vastu. Näiteks.
Eh, võib-olla tuli sobimatu näide. Aga ütleme, et süžee on üldjoontes selline.
Elevust tekitaks paljudes see provokatiivsus. Verejanuline Jeesus ikkagi. Nii panebki inimesi kihistama ja kahistama sellise teose olemasolu ja võimalus sellega ise kokku puutuda. Või siis seda laimata.
"Õhin" sõnana võiks aga veidi rohkem sisaldada seda indu, mis täidab inimest kokkupuutel vastava raamatuga. Kas siis kirjutamisel või lugemisel. Nii et "õhinakirjanduseks" kvalifitseeruks see kas või näiteks siis, kui metallkäega Jeesusele kujuneks paeluv ja võrdväärne vastane (Tiibeti mungakloostris võitluskunste õppinud tegelane, Antikristus kuni selle tegelase puust jalani välja), kellega omavaheline pinge kasvaks ja annaks tekstile oma hoo ja muidu ka loetavuse.
(Ikkagi jäi tobedaks näiteks. Ei täpsustanud midagigi. Kuid oli tore kujutleda sellist asja.)
Mulle tundub, et "elevust" sõnana on raskem lahutada retseptsioonist kui "õhinat" sellest entusiasmist ja/või missioonitundest, mis kirjandust looma sunnib. "Õhin" tundub intiimsem sõna olevat. Kuid see võib olla vägagi mu enda isikliku keeletaju küsimus.
Kõik see on sisuliselt loomingupsühholoogiline (loomise psüühilist aspekti jälgiv) ja/või lugemispsühholoogiline (lugemise jnejne) mõiste.
Saaks ka vaadelda võtete kaupa, mida kasutatakse elamuse saavutamiseks - võtta kuhja teoseid, mis võiks vastata kellegi arusaamale sellest mõistest, siis võtta ette TVTropes ja hakata linnukesi tõmbama põhilistele võtetele, mida kasutatakse.
Kuid selliste võtete kasutamise-mittekasutamise selgepiirilisuse kõrvalt peaks olema võimalik tajuda ka seda midagit, mis võiks teha sellest midagi omaette žanri taolist.
Paraku muutun sellest rääkides vahel liigagi ohtrasõnaliseks, sest hetkiti, väga kaduvatel hetkedel tean täpselt, milline see "žanr" on. Kuid see on nagu inspiratsioon. Kaob, kui ei saa sellest õigel ajal kinni. Ja siis saab sellest teistmoodi inspireeriv - kui pidada inspireerivaks seda, et see sunnib iga natukese tagant kinni pidama ja ütlema enesele: "Õigemini, see ei tähenda seda, vaid..."
Ehk on see vaid igasugune tugevalt süžeepõhine tekst. Tegelastele kaasaelamise ja neile toimuvate teravate pöörete peal toimiv tekst.
Võib-olla siis plot-based fiction. Või heavily plot-based. Mis hakkab omandama mõtet alles siis, kui vastandada seda introspektiivsemale ja meelisklevamale kirjandusele. Kaotab mõtet aga siis, kui mõelda sellele, et enamus kirjandust võiks näida selline, plot-based. Alates kõigist naistekatest kuni enamiku ulmekateni välja. Mispuhul hakkab taas mõtet omandama, kui eraldada selle tähendusväljast mingeid nähtusi. Veidi kiuslikult välja jättes detektiivikaid, sest need on mingi müsteeriumi põhised ja mitte loo kulgemise peal väljas. Välja jätma naistekaid, kui neid lihtsalt vaadelda dünaamiliste introspektiivsete tekstidena - see tähendab, kui võtta naistekat kah tunnete kirjelduse ja sisekaemusena ja süžeepöördeid selles vaid status quo muudatustena. Sisekaemuslik armastuse vaatlemine, milles igasuguseid süžeepöördeid põhjendab vajadus liikuda ühest emotsioonist teise (elik See Mees suudles Seda Naist, järelikult saab autor oma sisekaemuses käsitleda ka armukadedust.)
Ühesõnaga, jätan siia "tugevalt süžeepõhise kirjanduse". Mispuhul ma ei oskagi enam öelda, miks just ulme. Ettekandes kirjutasin: sest see viib eemale. Eskapism. Ühesõnaga, "õhin" asendab.
Haaran õhinal sellest vastusevariandist ja lepin esialgu selle määratlusega. Mingi hetk jälle vastu vaielda soovides, varasemaid määratlusi ühildada püüdes vms. Kuid esialgu vaikin.
Kui ma sellele niimoodi püüan läheneda, siis Hargla kirjutab nii. Täiesti. Niivõrd, kui olen lugenud. Kirjutab seikluse pärast, mis tegelastel ette tuleb. Ehkki pole alati tajuda, et tekst erutaks... Nii et lugemispsühholoogilisel pinnal ei julgeks nimetada õhinakirjanduseks. Ent olen lugenud vaid varasemaid teoseid ja ehk on, et neis ei ilmutanud see end täiel kujul. Tundus tollal kuidagi eeskujusid järgiaimav ja veidi mehaaniline. Annan hinnangu, kui loen uuemaid.
Kivirähu suhtes olen ebaleval seisukohal. Natuke hakkab omandama tähtsust "statement"-ide tegemine eestluse kohta, järelikult oleks nagu kirjutatud "sõnumiga" ja mitte vaid lendleva-lookleva sulega. Ja üldse, tema väga nauditav groteskisegune iroonilisus on tema nimiomadus. See, mida nimetaks "kivirähulikkuseks", pole mitte tegelaste saatus ega nendega toimuva kulgemine - süžee kulgemine üleüldse -, vaid anekdootlikud "Sarvik haaras peeru Põrgusse kaasa hinge pähe"-lood.
Mis on samas õnnetu natuke. Sest Kivirähk on palju enamat kui vaid see groteskisegune nali. Ta on minu meelest kohutavalt hea jutustaja. Loed Katku tulekut "Rehepapis" ja saad paeluva ja morbiidse ja omamoodi liigutava (loobutakse omavahelistest kiusudest ühise vaenlase tõttu) loo vältimatusest. Või loed tema lasteraamatuid, "Sirli, Siim ja Saladused" ja seal pole seda ülalmainitud groteski. On kummalisi stseene - avatakse uks Vetevalda ja astutakse veeseinast sisse. Kuid lugu ise on mõnusalt loodud ja huviga jälgitav, täiesti süžee pärast nauditav. Minu mäletamist mööda.
Nüüd näen oma määratluse nõrka kohta - kuhu asetuvad selles lastekad? Kas pole needki omamoodi eskapistlikud ja teatava mõnuga kirjutatud...?
Eh, sõltub sellest, mis eesmärki on tajuda lugemisel. Kui didaktiline kaalub üles nautleva, siis ei nimetaks ma seda selliseks õhinakirjanduseks.
Pmst tuleks seda vaadelda teoseti ja mitte autorite kaupa. Sest jääb ühte ja teist viljelevad inimesed.
Pärgel, pikaks läks.
Tema kirjutatu paksude tähtedega.
"Ehatähe rüütlist" - mina lugesin seda kui koomilist ulmet ja nõnda oli ju päris loetav, ma tõesti loodan, et autor seda tõsiselt ei mõelnud :)
Tagantjärele mõeldes, ehk ongi veidi paha võtta seda millegigi muuna kui tongue-in-cheek'ina. Kuid tagakaanel kiidetakse selle debütandi stiilipuhtust fantaasiakirjanikuna. Ja tavaliselt kipuvad sedavõrd tongue-in-cheek-tembud olema... ütleks ehk, et tihedamalt täis puistatud koomikat.
Tänapäevaseid hädasid - peene iroonia ja tavalise lihtsameelsuse piir on liiga vaevutajutav.
Tegin paar aastat tagasi raamatukogust ulmekate laenajate analüüsi, aluseks Stalkeri-võitjad, tulemus naisi 60 %, mehi 40 %, vanused 12-72, kõige suuremad lugejagrupid olid mehed vanuses 20-25 ja 40-45 ning naised 30-35 ja 35-40. Niipalju siis ulmest kui tüüpilisest meestekast :)
Ulme-statistikat on huvitav näha. Vist võtsingi veidi klassikalise lähenemise "ulmekale". Samas on "ulme" tähendus ka laiemaks läinud pärast Strugatskisid-Asimoveid. "Ajaränduri naine" kas või näiteks sellest, et ulmet harrastatakse agaralt ka sealpool soopiiri.
(Korraks tuli pähe öelda, et tollal vist tuli "Videvik" suure hooga lettidele. Kuid siis märkasin, et ütlesid: Stalkeri-võitjad.)
Elevuskirjanduse mõistega väga nõus ei ole, või mitte päriselt mõistega, vaid sellega, mida sinna alla on tahetud paigutada, aga korrektselt vaielda ka ei oska. Õhinapõhine on minu meelest igasugune fanfiction, netis avaldatav või enda pealemakstuna ilmuv ilukirjandus ja muu selline, seega arvan, et esialgne elevuskirjandus on sõnana isegi parem valik.
Huvi pärast, skaalal elevuskirjandus-päris kirjandus, kuhu paigutaksid Bergi, Tarlapi, Veskimehe, Reinausi, Hargla, Kivirähu, Kusnetsi, Maniakkide Tänava?
Toodud näitekirjanikega jään jänni. Bergilt kunagi alustasin "Tantsu tulle", aga väga ammu ja jäi kuidagi ripakile. Tarlapit, Veskimeest, Reinausi, Kusnetsi ega Maniakkide Tänavat polegi lugenud.
Nii et oskan arvata vaid kahe populaarseima kohta - Hargla ja Kivirähk.
Kuid et midagi arvata, peaksin enda jaoks korra taas sõnastama selle mõiste.
Õhin ja elevus on kumbki omade hädadega. See on nagu "emotsionaalne" või "intellektuaalne" kirjandus, kui rääkida kirjutamismeetodist. (Näitekirjanik: TS Eliot ola kirjutanud oma "Kaarnat" üsna metoodiliselt. Kui uskuda tema esseed selle kohta.)
"Elevus" võib liiga kergesti sattuda tähendama... elevust retseptsioonis.
Ütleme, keegi kirjutab teose, mille peategelane raiub taassündinud Jeesus Kristuse beebil miniatuurse giljotiiniga käe otsast, mispuhul teeb Jumala Tall suureks kasvades endale metallkäe ja hakkab võitlema kogu inimkonna vastu. Näiteks.
Eh, võib-olla tuli sobimatu näide. Aga ütleme, et süžee on üldjoontes selline.
Elevust tekitaks paljudes see provokatiivsus. Verejanuline Jeesus ikkagi. Nii panebki inimesi kihistama ja kahistama sellise teose olemasolu ja võimalus sellega ise kokku puutuda. Või siis seda laimata.
"Õhin" sõnana võiks aga veidi rohkem sisaldada seda indu, mis täidab inimest kokkupuutel vastava raamatuga. Kas siis kirjutamisel või lugemisel. Nii et "õhinakirjanduseks" kvalifitseeruks see kas või näiteks siis, kui metallkäega Jeesusele kujuneks paeluv ja võrdväärne vastane (Tiibeti mungakloostris võitluskunste õppinud tegelane, Antikristus kuni selle tegelase puust jalani välja), kellega omavaheline pinge kasvaks ja annaks tekstile oma hoo ja muidu ka loetavuse.
(Ikkagi jäi tobedaks näiteks. Ei täpsustanud midagigi. Kuid oli tore kujutleda sellist asja.)
Mulle tundub, et "elevust" sõnana on raskem lahutada retseptsioonist kui "õhinat" sellest entusiasmist ja/või missioonitundest, mis kirjandust looma sunnib. "Õhin" tundub intiimsem sõna olevat. Kuid see võib olla vägagi mu enda isikliku keeletaju küsimus.
Kõik see on sisuliselt loomingupsühholoogiline (loomise psüühilist aspekti jälgiv) ja/või lugemispsühholoogiline (lugemise jnejne) mõiste.
Saaks ka vaadelda võtete kaupa, mida kasutatakse elamuse saavutamiseks - võtta kuhja teoseid, mis võiks vastata kellegi arusaamale sellest mõistest, siis võtta ette TVTropes ja hakata linnukesi tõmbama põhilistele võtetele, mida kasutatakse.
Kuid selliste võtete kasutamise-mittekasutamise selgepiirilisuse kõrvalt peaks olema võimalik tajuda ka seda midagit, mis võiks teha sellest midagi omaette žanri taolist.
Paraku muutun sellest rääkides vahel liigagi ohtrasõnaliseks, sest hetkiti, väga kaduvatel hetkedel tean täpselt, milline see "žanr" on. Kuid see on nagu inspiratsioon. Kaob, kui ei saa sellest õigel ajal kinni. Ja siis saab sellest teistmoodi inspireeriv - kui pidada inspireerivaks seda, et see sunnib iga natukese tagant kinni pidama ja ütlema enesele: "Õigemini, see ei tähenda seda, vaid..."
Ehk on see vaid igasugune tugevalt süžeepõhine tekst. Tegelastele kaasaelamise ja neile toimuvate teravate pöörete peal toimiv tekst.
Võib-olla siis plot-based fiction. Või heavily plot-based. Mis hakkab omandama mõtet alles siis, kui vastandada seda introspektiivsemale ja meelisklevamale kirjandusele. Kaotab mõtet aga siis, kui mõelda sellele, et enamus kirjandust võiks näida selline, plot-based. Alates kõigist naistekatest kuni enamiku ulmekateni välja. Mispuhul hakkab taas mõtet omandama, kui eraldada selle tähendusväljast mingeid nähtusi. Veidi kiuslikult välja jättes detektiivikaid, sest need on mingi müsteeriumi põhised ja mitte loo kulgemise peal väljas. Välja jätma naistekaid, kui neid lihtsalt vaadelda dünaamiliste introspektiivsete tekstidena - see tähendab, kui võtta naistekat kah tunnete kirjelduse ja sisekaemusena ja süžeepöördeid selles vaid status quo muudatustena. Sisekaemuslik armastuse vaatlemine, milles igasuguseid süžeepöördeid põhjendab vajadus liikuda ühest emotsioonist teise (elik See Mees suudles Seda Naist, järelikult saab autor oma sisekaemuses käsitleda ka armukadedust.)
Ühesõnaga, jätan siia "tugevalt süžeepõhise kirjanduse". Mispuhul ma ei oskagi enam öelda, miks just ulme. Ettekandes kirjutasin: sest see viib eemale. Eskapism. Ühesõnaga, "õhin" asendab.
Haaran õhinal sellest vastusevariandist ja lepin esialgu selle määratlusega. Mingi hetk jälle vastu vaielda soovides, varasemaid määratlusi ühildada püüdes vms. Kuid esialgu vaikin.
Kui ma sellele niimoodi püüan läheneda, siis Hargla kirjutab nii. Täiesti. Niivõrd, kui olen lugenud. Kirjutab seikluse pärast, mis tegelastel ette tuleb. Ehkki pole alati tajuda, et tekst erutaks... Nii et lugemispsühholoogilisel pinnal ei julgeks nimetada õhinakirjanduseks. Ent olen lugenud vaid varasemaid teoseid ja ehk on, et neis ei ilmutanud see end täiel kujul. Tundus tollal kuidagi eeskujusid järgiaimav ja veidi mehaaniline. Annan hinnangu, kui loen uuemaid.
Kivirähu suhtes olen ebaleval seisukohal. Natuke hakkab omandama tähtsust "statement"-ide tegemine eestluse kohta, järelikult oleks nagu kirjutatud "sõnumiga" ja mitte vaid lendleva-lookleva sulega. Ja üldse, tema väga nauditav groteskisegune iroonilisus on tema nimiomadus. See, mida nimetaks "kivirähulikkuseks", pole mitte tegelaste saatus ega nendega toimuva kulgemine - süžee kulgemine üleüldse -, vaid anekdootlikud "Sarvik haaras peeru Põrgusse kaasa hinge pähe"-lood.
Mis on samas õnnetu natuke. Sest Kivirähk on palju enamat kui vaid see groteskisegune nali. Ta on minu meelest kohutavalt hea jutustaja. Loed Katku tulekut "Rehepapis" ja saad paeluva ja morbiidse ja omamoodi liigutava (loobutakse omavahelistest kiusudest ühise vaenlase tõttu) loo vältimatusest. Või loed tema lasteraamatuid, "Sirli, Siim ja Saladused" ja seal pole seda ülalmainitud groteski. On kummalisi stseene - avatakse uks Vetevalda ja astutakse veeseinast sisse. Kuid lugu ise on mõnusalt loodud ja huviga jälgitav, täiesti süžee pärast nauditav. Minu mäletamist mööda.
Nüüd näen oma määratluse nõrka kohta - kuhu asetuvad selles lastekad? Kas pole needki omamoodi eskapistlikud ja teatava mõnuga kirjutatud...?
Eh, sõltub sellest, mis eesmärki on tajuda lugemisel. Kui didaktiline kaalub üles nautleva, siis ei nimetaks ma seda selliseks õhinakirjanduseks.
Pmst tuleks seda vaadelda teoseti ja mitte autorite kaupa. Sest jääb ühte ja teist viljelevad inimesed.
Pärgel, pikaks läks.
Subscribe to:
Posts (Atom)