Wednesday, February 29, 2012

Stefan Zweig "Kolm oma elu laulikut"

10/10

Poeetiline käsitlus kolmest omakirjeldusest - Casanova kui kadestusväärne meelelisus, Stendhal kui psühholoogilisem analüütik ja Tolstoi kui elutähenduse otsija ja looja

+ See on lõpuks tõeline Zweig, ilma väsimise või sõnade/tähenduste otsimise vaevalisuseta

- Tolstoid tahtis elavdada tähenduslikkuse sümbolina, aga see muutus selle poolest väsitavaks, et ta ei leidnud oma vaimustusele pärrris õiget sõnalist vastet, mistõttu ta jäi otsima.

Zweig on Zweig.
Sattusin hiljuti rääkima ühe Kanada kirjandusprofessori või asjaga. Ta ütles, et Zweig (kellest muidugi sattusin rääkima, sest esiteks on ta mu lemmikkirjanik ja teiseks, ma osutan pidevalt mingidele tema mõtetele, kuivõrd ta on alati oma sõnavõttudes veenev ja/või kaunikõlaline - ja emmast-kummast piisab mulle, et mõtet meeles pidada) olevat nüüd tasapisi kuulsust võitmas. Eestis ka tasapisi tõlgitakse aina rohkem.
Mis on tore, sest ta on kuidagi kõige puhtalt kirjanduslikumaid autoreid.

Puhtakujuline loomingulisus, nagu kõige suurematel vaimustushetkedel, mil kirjanduslik küllastus või hingevärelus voogab läbi sõrmede metafoorideks ja...
Vahel harva tuleb see tung peale eneselgi. Kuid et Zweig näib ainult selles meelelaadis viibivatki, see teeb ta kuidagi ääretult nauditavaks minu meelest. Mõnikord siiski mitte. Vahel ei sobi. Kuid see on nii kõikemattev ja ehe, tundub vähemalt olevat. See ei ole kellegi järgimine, see ei ole niisama. See on niivõrd totaalne kirjutamine, et ma ei teagi, mis vastuväiteid peaks inimestel olema, kui loeb Zweigi tema kõige tugevamal hetkel.

Seetõttu polegi suurt vahet, et tegelikult pole "Kolm oma elu laulikut" rangelt võttes ilukirjandus. Kui sellest õhkub poeetilisust rohkem kui enamikust romaanidest (rääkimata Zweigi enda novellidest, mis keskenduvad pigem narratiivile kui kirjutaja tujudele ja suhtumisele ühe või teise tegelase/nähtuse vastu - mistõttu ütleksin, et tihedaima poeesiaga proosakirjandus, mida olen lugenud, ongi just nimelt Zweigi biograafiad), siis võib ka need panna siia ilukirjanduse pähe nimekirja.

Kui räägin: "Ei tea, mis vastuväiteid peaks olema kellelgi Zweigi vastu, kui ta kirjutab heal päeval", siis pean silmas, et tal tuleb siiski ette halbu päevi. Või halvemaid tekste. Ta pole paraku päris stabiilselt kirjutav mees - eriti kõikuvaks kujunes minu silmis "Nietzsche". Mille häda oli ka selles, et ma ei tea Nietzsche kohta võib-olla piisavalt. Aga ma ei teadnud Stendhali kohta midagi, kuid "Kolmes oma elu laulikus" ta tutvustab, kirjeldab, kommenteerib ja muljetab sedavõrd, et mingi aimus tekib. Ja mingi suhtumine, mingi emotsioon tekib. Samas kui "Nietzsche" kohta kirjutades ta lihtsalt... muljetab.
Kuid justkui ennast tagasi hoides. Kartes päriselt võtta seisukohta. Tundmata end päris kindlalt.
Välja arvatud seal, kus ta kirjeldas Nietzsche viimast lõputuhinat. Seal oli kõik oivaline - üleüldse minu üks lemmik-peatükke maailmakirjandusest. Vennaga arvasime, et kui Aronofsky teeks sellest mingi peegelduse filmilinale - selle äreva neurootilise loomingulisuse kajastamine läbi kinoekraani oleks nii ainuõige kuidagi... Kuid olen "Nietzsche" kohta lalisema jäänud.

Asi on selles, et Nietzsche on põnev inimene ja Zweigilt ootasin palju enamat kui sealt sain. Casanova on samuti huvitav - ja seekord see töötas.
Stendhal oli päris põnevalt kirjutatud. Sai huvitava aimuse.
Tolstoi oli aga kõige tõsisem. Kui Casanova oli üsna naljakas lugeda, mingis mõttes oli teatud irooniline seisukoht isegi muhe, kuigi üsna mõistetav, oli Tolstoi-osa sellest raamatust see meistritöö, mille nimel ta seda raamatut kirjutas.

Tähendab, pidanuks olema. Selle lugemise ajaks oli mul juba muid kohustusi päris palju kuhjunud. Ja Zweig oli nii võlutud Tolstoist, et püüdis - mulle tundus - mingit emotsiooni tabada, millele ta aga ei leidnud päris hästi sõnalist vastet. Ta otsis ja otsis, mitukümmend lehekülge otsis. Mõtteid korrates ja metafoore pildudes, aga tundus, et ühegagi päris rahule ei jäänud. Tähendab, see oli kõik väga huvitav - aga natuke väsitavaks muutus samal tasandil otsimine ja mingi päris õige punkti kättesaamatuks jäämine. Päris häid ja päris õigeid mõtteid leidis, aga seda üht, seda viimast ja punktipanevat polnud.
Jällegi meenutades veidi Nietzsche kohta kirjutatut, kus ta ilmselt samuti otsis ja proovis paika panna. Tolles jäi see emotsioon või mõte Zweigile lihtsalt kättesaamatuks, aga Tolstoist ta siiski leidis nii mõndagi.

Ühesõnaga, vahel Zweig kõigub taseme poolest. Kuid seekord püsis kindlalt oma hinnangu juures ja oli nauditav.

Huvitav oli esimest korda märgata egotsentrilisust - oma muljete ja hinnangute esitamist absoluutsetena. Seda pole ma varem kunagi täheldanud, ehkki see on tegelikult täiesti ilmne. Vaid ühes kohas leidus üks "minu meelest", mujal on ikka faktid, kuitahes subjektiivseina need mõjuvad.

Monday, February 20, 2012

Jaan Kross "Mesmeri ring"

9/10

Krossi ülikoolimälestused, pluss-miinus igasugused müstifikatsioonid
(kui tugineda tema oma käega kirjutatud alapealkirjale, et "Romaniseeritud memuaarid, nagu kõik memuaarid ja peaaegu iga romaan")

+ See on Kross. Nii palju alapunkte (alaplusse?) selle all, et ei hakka pikemalt midagi kommenteerimagi. Igatahes, üks mu lemmikuid.
+ huvitav pilt möödunud Tartu kohta

- Krossi mõni teos on huvitavam olnud - mis tähendab, et selle raamatu köitvust romaanina minu jaoks natuke takistas informatsiooni edastamise vajadus, memuaarsus.

Nii, Krossist üks järel. Minu vaieldamatuid lemmikuid Zweigi kõrval. Olles ehk veelgi stabiilsem.

Tekst läheb nii aeglaselt. Kuid on seda väärt. On tihe ja sisaldab mingit head poeetilist joont. Keelenautlevat.
Sealjuures naudid ikkagi selle tema maailma juures kõigi geniaalsust. Nagu oleks mingi kuldaeg, kus iga teine oligi entsüklopeediliste teadmistega. Ja samas nii, et see ei tundugi nii hirmus kättesaamatu. Sest on esitatud usutavalt. Või veenvalt.

Tekst pole LIIGA tihe - see pole "kõrgkirjanduse" liialdavate pretensioonidega. Milletaolise näiteid mul ei tulegi praegast. No igatahes see praegune polnud. Samas pole popkirjandus. Jääb sellel teljel kõrgkirjanduse otsale, aga mitte kirutaval moel, vähemalt mitte minu meelest.
Ei ole kirutav kõrgkirjandus, sest tema jutustav stiil on kuidagi ikkagi nakkav oma nautlemises.

Stoori on oluline ja väga hea. Ootasin millegipärast nagu väiksemat elamust. Aga oli igati hea.

Millegi poolest oli seda raamatut mulle praegusel perioodil vaja. Praegusel ajahetkel. Kuid ma ei ütleks, et see oleks tema olulisimaid teoseid. Samas pole see lati allalaskmine. See on vaid - stabiilne kross oma headuses.
Milletaolist ütles üks igatahes oivaline Doris Lessing kord "Paigallennu" kohta. Mis mulle meeldis praegusest siiski tibake rohkem. Märgatava tibakse võrra. Nii et kas või tolle pärast jääb panemata.
Kuid teiseks asjaoluks jääb siiski see memuaarilikkus, milles kõik need juhtumikesed hakkasid lõpuks ikkagi väsitama.

Leidub neid, kes just neid enim hindavad Krossi loomingust. Ilmsesti peab leiduma. Ja see on hästi, sest maitseid peabki olema erisuguseid.

Esimene

Tegelikult ei ole ma seda blogindist alustanud üldse mitte selleks, et oma mõtetega mingit edasi-tagasi-mängu toksida, loopida laiale avalikkusele ja oodata sellest midagi. Pigem siiski lähtunud mingist mõttest, et igasugune kirjandusele vastukaja tegemine on omamoodi kasulik. Eriti mis puutub eesti kirjanduse kommenteerimisse - selline asi võiks elada ka mujal kui vaid liigagi erudeeritud kultuurilehtede veerge või liiga vähe erudeeritud raamatukogus käiva pensionäri heakskiitva või laitva pomisemise sealsele töötajale, et kuidas see raamat ka oli ja miks nad siis niimoodi kirjutama peavad või mis iganes.

Kuid tuli mingi tekstiküllastus. Või ehk oleks õigem öelda, et mingi lugemispurjumine. Ja sellest johtuv jauramise soov.

Sest loen siin üht biograafiaraamatut, vene raamatut (see tähendab, mitte suurtähega ehk geopoliitiliselt Vene raamatut, vaid vene kultuuri edastavat kirjutist), raamatut, mis tuletab meelde tollast hingust Piiteris ja kirjeldab seda, mis siis valitses, kuid mitte sel juba tüütama hakkaval moel, et kas oli tsensuur ja mis siis tehti ja nii. Vaid piiritu respektiga tollase vene geeniuste töö ja tegevuse vastu.

Ja kordab üllatavalt igapäevaselt oma kiidusõna "geenius". Määratlus, mille alla nad lihtsalt läksid. "Geniaalsus" kui omadus, mis oli lahus sellest, kas nende "geniaalsuse" vili, need kirjutised, olid ka trükikõlblikud.
Et üleüldse saavad kirjanikul teineteisest lahus olla "geniaalsus" ja trükikõlblikkus, oli üllatav. Kui on kusjuures rõhutatud, et rõhk pole poliitilisel aktsepteeritavusel, vaid üleüldisel loetavusel, tegelikul tekstiheadusel.
Geniaalsus oli üks omadus, mis vabandas kirjanikuhakatisi välja. Nad hakkasid oma loomingut viljelema, sest olid geniaalsed, ja mõni oskas sellest andest lõpuks vormida ka kirjanikukarjääri.

Ja ühelt poolt Popov mainib, et see geniaalsus oli kergekäeliselt loobitud tiitel. Mis andis jällegi tegutsemisjulguse. Andis kinnituse, et see, mis tehakse, on õige. Õieti ainuõige, vähemalt kirjutaja psühholoogiat ja enesehinnangut ja mida kõike silmas pidades. Kuid oli samas natuke pilvedes tiitel. Kokkuvõttes, nagu mulle tundub, siiski pigem positiivne - sest selle kõrvalt oli olemas selle seltskonna väline väga jäik toimetajate kontingent, kes ei opereerinud nende mõistetega ja oma veidi iganenud (või vähemalt konservatiivsetest) standarditest lähtus, kui võttis vastu töid kas avaldada või kahetsusega loobuda avaldamisest, aga "lugupidamisega".


Ahh, ei, aga ma oma selles jauramiseuidus tahtsin hoopis sellest rääkida, et - mingi poolik lause või mõte haakis äkki kogu mu tähelepanu ja ehkki lugesin raamatut edasi, hakkas mind närima see küsimus ja olin emotsiooniga pigem selle juures.
See ettekujutus, et ilmub kirjandusväljale lagedale keegi, kellest lihtsalt peab juttu tegema. Sest ta kirjutab nii, et temast ei saa üle ega ümber.
Nüüd taipan, et ehk oli Heinsaar mõned aastad tagasi midagi sellist. Varemgi tuttav inimene ju, figureerinud siin-seal. Kuid äkitselt kirjutanud niisuguse intensiivsusega ja...

Oh, aga mu uim saigi otsa. Sest mingidessegi sõnadesse pandult kaotas selle emotsiooni pilv kogu oma jõu. Ehk olin sõnadega puusse pannud, eksinud mingi nüansiga. Sest miks hakkab äkki kujutelm Geeniusest vaevama, vana ja tuttav asi äkki soontes keema? Ja üleüldse, kuidas haakus see äkki Heinsaarega, kes on ju tubli, aga...

Eh,
ilmselt kerkis kuskil minus esile küsimus, et - kuskil on ju idanemas mingi andeseeme... Ei, ei, igav kujund.
Noh, ütleme siis lihtsalt, et kuskil ilmub see Suur Anne ja nagu kõik kirjandusse tulekud on erinevad, ei pea see leek algul sütena tasakesi miilama ja läbima tasast kujunemise protsessi kõigile jälgitaval kujul, vaid võib ühtäkki plahvatada, ilmuda kõigi silme alla nagu kõige iseenesestmõistetavam ja loomulikum asi.

Vahepeal tuli ka mõte, et võib-olla on kogu kirjandusvälja, tõeliselt hea kirjandusvälja nii tohutu avardumine miljardiks võimalikuks suunaks üks äraspidine asi. Sest ühelt poolt tore ju - palju on head. Kuid samas on mõjutustega veidi nagu on - kes jõuab seda kõike seedida? Sest ammutada neid lugusid, see on veel võimalik. Kui teha see omale prioriteediks. Loobuda mingidest muudest ajaveetmisvõimalustest.
Mitte aga "muutudes kirjanduskeskseks mungaks" vms. Sulgedes end raamatukaante vahele. Vaid niisama - jõuab, kui täita tühjemad hetked sellega. Ja kui võtta sellest viimast. Võib-olla ka siis, kui nautida selle mingit potentsiaalset neurootilisust. Juua sõnu ja mõtteid, keelt ja sisu - nautida midagi, mida mujalt ei saa, ja kaifida seda ja leida ehk miski nakatav. Miks ei saaks sellest kramplikku sõltuvust tekkida - kui loomus on aldis millelegi säärasele?

Kuid nii jõuaks siiski, tunnen, neid raamatuid vaid kõiki kogeda. Kuid kas neid hingata, see on iseasi. Sest seda on nii palju. Selleks, et mõni raamat tõesti muutuks osaks Sinust ja et selle raamatu maailmat võiksid mingil määral jätkata, selleks ei piisa vaid pealtmaitsmiseks.

Tuli kuidagi pähe, jälle Heinsaarega seoses, et ta võib ju olla hirmus avara lugemusega näiteks, aga tuli äkitselt ettekujutus, et äkki on tema kirjanduskogemuste väli paljuski orienteeritud olnud mingile sellisele asjale, millest on lõpuks saanud tema omagi stiil - selline maagilisrealistlik hingus. Mis pole puhtalt Lõuna-Ameerika ega puhtalt kas või Rushdie ega Vene katsetajad ega muud säärast, vaid kuidagi mingil määral seda kõike endas sisaldav värv.

Ah, see on kõik niikuinii selge. Kirjanik sisaldab kõike, mida ta loeb. Kuid Krossi lugemise järel lugeda, kuidas Popov (pigem tundub olema veidi seltskondlikum kirjanik, nii et heinsaareliku ja krossiliku suhtes midagi kolmandat) mainis olulist teost Solženitsõni loomingust - ja äkki kerkis mu enda jaoks küsimus, et kas ja kuhu Solženitsõn asetub?
Teadvustus veidi see, kuivõrd on neid erinevaid stiiliregistreid.

Ja loomulikult on igasuguseid eksperimente. G.G Marquez oli ju samuti mingeid novelle kirjutanud algul hemingveiliku lakoonikaga, kord ikkagi omale tavapärasemaks saanud priiskajalikkusega. Kuid vahel tundub, et stiilikatsetused väljaspool omale kohast stiiliregistrit - juhul, kui on juba teada, milline see on -, kalduvad olema paljuski...
On üks sõna.

Mulle seni tundunud, et see ei tähenda mitte tingimata ande puudumist. Võib ju päris osavalt teha seda ahvimise tööd. Kuid - küsimus pigem selles, kas on sisetung õige.
Või muud säärast.

Miks nad üldse seda teevad?

Muidugi läheb aega hääle avastamiseks. Ja vahel pole seda "oma häält" ehk sellisel moel vajagi. Kui näitlejad võivad meisterlikult veiderdades üle minna ühelt teisele, miks mitte ka kirjanikud? Meisterlik mäng.

Jätan sinnapaika.

Saturday, February 11, 2012

Herman Hesse "Stepihunt"

8.5/10

Ühe vaimuinimese tutvumine hedonistliku maailmaga

või siis
enesetapu piirini sattunud isik leiab veel ühe võimaluse maailma kogeda

+ oivaliselt kirjutatud (kõrgkirjanduslik stiil, milles õnneks piisavalt lugemislahedust, et ei saa süüdistada egoistlikus[?] ilutsemises)
+ väga nauditavad on stseenid, milles vaimuinimene kirjutab ülistavalt neist asjadest, millest vaimuinimesed ei kipu kiitvalt rääkima - ekstaasist, mis saadud mitte sisekaemuslikult, vaid millesse nakatub väliselt
+ mingide elementide kordumise kiuste säilitab teatud värskuse

- nii agaralt ikka ei eneseanalüüsiks ju...
- meeleheitejuppidega tekib ettekujutus mingit laadi lugejast... Mis pole ehk sisse kirjutatud, aga mis tekkinud tagasisidest raamatule

Minu esimene senine kokkupuude Hesse "Stepihundiga" - õde, kes ei sallinud ka "Hingede ööd", kommenteeris aastaid tagasi... "aga nii halb ikka ei saa olla kui täiega sümbolitest küllastatud Stepihunt, mis..."
Ei mäleta täpset sõnastust. Mäletan vaid, et ta pidas seda liigagi kunstiliseks asjaks (poeetiliste vahenditega liialdamiseks).

Sealtpeale on aga tuttavad emoismile või depressiivsusele kalduvad isikud öelnud, et keskkoolis või põhikoolis oli see neile märkimisväärne. Mitu säärast inimest maininud.

Nii et võtsin raamatu ette ja Hesse on öelnud järelsõnas, et mitte ei saa aru, miks nii paljud raamatu austajad seda nii mööda on lugenud ja näinud selles meeleheite-lugu, kui peaks ometi olema lugu uuest lootusest. Sest kirjutanud on 50-aastane ja 50-aastaste hädadest. Kuid lugenud on... põhikooliinimesed. Ja näinud seda läbi selle filtri.

See kõik on muidugi mõjutanud lugemist.

Igatahes,
ei sobinud mulle pikad halavad tiraadid. Mulle muidu meeldib veenvalt kirjutatud meeleheide. Vähemalt juhul, kui see on emotsionaalselt laetud. Dostojevski näiteks nakatab ja pole üldse tervislik lugemisvalik hapra närvikavaga inimesele ja selline asi mulle meeldib.
Kuid "Stepihundi" meeleheide oli filosoofilist laadi. See oli lihtsalt "maailm-on-mõttetu(/lt valus)"-ideede arutletud väljakirjutamine. Mis leiabki vastukaja põhikoolilaste puberteedikriisidest, ehkki (ja teine asi, mis ei sobinud) oli hirmsasti eneseanalüüsi laadis.
See meenutas mingeid ammuseid kirjavahetusi sõprade või sõbrannadega. Kui oli häbematumalt enesekeskne ja eneseanalüüs oli harjumuspäraseim suhtlemise vorm. See ülendub üleüldiseks ja universaalselt tajutavaks, kuid... nagu horoskoobid. Ümmarguselt ja hajusalt.

Kuid see kuulub maailmakirjanduse kõrgklassikasse. Ja põhjendatult. Algus oli täidetud häbematu eneseanalüüsiga (mida ta ise ka kommenteerib kuskil - tõlkija [Mati Sirkli] järelsõnas on mainitud, et Hesse ise tunnistab tegelevat sellega...), mis alandas ootusi edasise suhtes, nii et parimad jupid ja stseenid olid tõeliselt nauditavad.

Kui palju leidub vaimsest elust stiili kauniks lihvinud inimeste seas neid, kes ütlevad kiidusõnu ohjeldamatule viisile elu nautida?

Näiteks kogu ballistseen - mmmmmmmwa!

Kui kirjutasin kõrgkirjanduslikus stiilis ja selles, et see pole egoistlik, siis jätsin viimase sõna järele küsimärgi.
On see siis egoistlik, anda Muusadele lõivu loetavuse osas selle nimel, et tekst oleks kunstiliselt toredam?
Sest see tung on ju sisemine. Need muusad pole kuidagi absoluutsed kehastused, need on vaid kindla lugejaskonna peegeldus. Eksisteerivad vaid kirjaniku peas. Võib-olla isegi mitte teksti lugema hakkava inimesena - mitte mingi ideaallugejana -, vaid lihtsalt tema enese nõuete kõrgeima määrana.
Kuid sedavõrd, kui selline kirjutamine rahuldab ainult autori vajadusi (tema enda nõudeid ja arusaamu kirjutamisele), saaks sellist kirjutamist pidada egoistlikuks. Tähendab, kuivõrd need vajadused lähevad liiale igasuguse loetavuse suhtes...

Hesse muidugi seda piiri ei ületa. Möönan samas, et see piir on individuaalne ja mina üsna konservatiivne oma lugemismaitselt.

Wednesday, February 8, 2012

Herman Hesse "Siddharta"

10/10

Lugu eneseülendusteekonnast. Vaimse virgumise lugu, mis EI OLE Buddha-lugu. Mitmekülgne elukogemuse jutustus...

Ei tahagi plussideks ja miinusteks jagada. Kümme punkti panin, mis ma ikka enam räägin, : ). Ei taha midagi eriti öelda selle kohta.

Meenutas natuke Paulo Coelhot, ainult et polnud nii naeruväärne.

Meenutas natuke (veel lõpuni lugemata Nietzsche raamatut) "Nõnda kõneles Zarathustra", aga oli kindlasti palju ladusam (kas tõlke süü?) ja püsis ikkagi kindlamini ilukirjanduse poole poeesia ja filosoofia piiri.

Nii, nagu "Tants aurukatla ümber" oli eestlusnarratiivi aheldamine alla 150 leheküljesse (kui tahta "Tõe ja õiguse" peamisimat olemust tabada mõnetunnise lugemisega, peab kas saama eriti õnneka löögi lagipähe või lugema "Tantsu...", arvasin toda lugedes), tundus "Siddharta" mingis mõttes mingise filosoofilise mõttelaadi kvintessentsina.

Mitte küll ida mõtlemise. Ega india. Ega budistliku, sellest võõrandutakse kuskil alguse poole, aga täie lugupidamise juures. Ent mingi mõtlemise siiski. Võib-olla ühe Lääne kultuurist ääretult mõjutatud taibu katset tajuda ja aktsepteerida idapärast suhtumist...

Kord lõpetas Doris Kareva üht luuletust sõnadega: "See, kes otsib, on juba leidnud."
See raamat ongi raamat otsimisest. Ja sellest, et ehk on vahel otsiminegi kui selline ülehinnatud ja vahel tuleb mitte leida otsimises (või siis, et mitte näha lahendust otsimise asjaolus ehk siis mitte tunda end olemasolevana vaid seetõttu, et mõtlen), vaid leppida leidmisega.

Kui miski oleks minu meelest veel sobinud sinna juurde - miski, mida ma eeldasin ja mida oleks soovinud teistsugusena veidi -, siis ehk see, et...
Kui peategelane leiab mingeid lahendusi ühes, seejärel teises, seejärel kolmandas, ent üheski lõplikku lahendust leidmata,
siis võinuks ta viimast lahendust, päris lõplikku leides tajuda ka seda, et lõplik lahendus ongi millegi valimine.
Tal on jõgi - ja sellest tulenev kõige igikestvus ja igivoolavus ja elu lõppematu pulbitsemine ja samas sama asjana püsimine ja mis muu metafoorika jõega ka ei kaasneks.
Kuid tema avatud suhtumise juures lahendustesse, tema sallivus nii hedonismi kõrghetkede kui ka asketismi sisemise puhtuse vastu, see pani mind ootama selle teadvustamist, et kui ta sattunuks päikesekummardaja juurde, näinuks ta tõelisimat olemise lahendust Päikeses.
Selle teadvustamist, et kui kõik on kõiksus, siis annab kõike ühendada poeetika kaudu kõiksusega.

Meie maailm on küllastunud sümboleist ja metafooridest. Iga üksikobjekti saab ülendada maailma võrdeliseks sümboliks, tilgaks ookeanis... Indra võrgu üheks pärliks, millel peegelduvad selle kõiksusvõrgu kõik pärlid, ehkki neid on lõputult...
Tema avatuse juures oleksin vaid soovinud, et asi ei taandu jõele.

Kuid see oli siiski hästi põhjendatud. Ja poeetiline. Ladus. Ja mõistlik. Viimane sõna siis tähendaks seda, et ei ole kuidagi sulgunud kättesaamatult mingisse oma mõttelaadi tasandile.

Ei nõua eelteadmisi, mida pean sedapuhku boonuseks.

Ei liialdata kultuurispetsiifiliste mõistetega. Vahel jääbki liiga võõrastavaks ja eksootiliseks ja on mõeldud vaid vastava kultuuri fännile. Olen huviline, kuid pean teretulnuks seda mitte-sulgemist.

Minu esimene 10-punkti-teos selles bloginduses, : ).

Kas oskaks kõigile soovitada, seda ma ei tea. Ja leidub ka paremaid raamatuid. See praegune, möönan, on üsna ladusalt jooksev ja nii edasi ja nii edasi. Kuid ei tõuse punktid vaid sellest, et loen seda hääl hetkel. Lihtsalt meeldis mulle väga selline tasakaalukas ja oma laadi lõpuni ülal pidav teos.

Franz Kafka "Kiri isale"

7/10

Ühe hingeliselt hapra inimese arglikult provotseerivad pihtimused võimukale isale tolle kohta.

+ väga intiimne pilk ühe justkui salapärase inimese siseellu
+ kuna justkui tavaline, siis mõjub meeldetuletusena andemäära kohta
+ värav läbivale liinile kogu Kafka loomingus

- liigagi intiimne äkki
- raske näha tegeliku ja ebategeliku määra selles...

Kafkalt olen ise lugenud seni ainult "Ameerikat" ja "Metamorfoosi".
Mõne autori puhul on mõne teosega piirdumine okei, sest niimoodi saab mingi pildi kätte. Kuid Kafkast mingigi aimuse saamiseks oleks vaja tegelikult lugeda hoopis "Protsessi" ja/või "Lossi". Ilma nendeta jääb ta tabamatuks.

Ja võib-olla mitte vaid tabamatuks, vaid ka kuidagi salapäraseks. Sest mida olen kuulnud nonde absurdihõnguliste raamatute kohta - peategelase ja maailma ebakõla... milletaolistes tavaliselt maailm on see hullumeelne hingus, mille kujutamise vastu oli autoril vaimustus ja mis kõige ehedamalt peegeldab teda ennast. Just seepärast, et see element, see kummalisus või asi on teksti loomist motiveeriv põhjus.

VÕi ehk oleks õigem öelda - neis ühe kummalise elemendiga tekstides tuleb see kummalisus sügavalt autori sisemusest ja on selle teksti kõige ehedam temasus. Ja kui miski läheb selle temasusega vastuollu, on see mingi "tavaline" isik või tema esilemanatud kujutlus "normaalsusest".

Paistab aga, et see kummalisus ei sisalda Kafka puhul seda nautlevat enesekirjutust. Tema ise ilmneb küll neis tekstides, kuid pigem mitte maailmana, vaid kogejana. Josefina "Protsessis" või kellena iganes Lossis. Või kui lähtuda sellest, et tema ise on nii hullumeelne maailm kui ka selles paratamatu kõndija, see Josef vms, siis ilmneb depressiivne Praha juut Franz Kafka oma loomingus ainult pingena nende elementide vahel.

Ühesõnaga, polegi õige otsida autobiograafilist enesekirjutust. Vaid et ainus, mis on tõeliselt tema ise, on vaid see konflikt maailma ja enese vahel. Kõik muu näiteks fabuleeritud.

Ah, klišeelised esseistlikud laused, mille kirjutamises on oma lust ja mis võivad ka sinnapaika jääda, kuivõrd need on hüüatused lausete või sõnade või tähemärkide vahelt ja mitte tegelikud reaalsed mõtestatud laused, millel oleks mingi korralik ja seletatav tähendus. Need on laused, mis on tehtud... grafomaaniliselt.

Peaks sellisest pasast hoiduma.

Pealegi ei rääkinud ma sõnagi "Kirjast isale".

Mulle on alati meeldinud kirjade kirjutamine. Ja on huvi pakkunud nende poeetiline potentsiaal vms. Mitte tingimata enda omade, aga üleüldse kirjade.

Ja selle kirja juures on toredat seda, et - ta ei kirjuta millestki võimatust. Peaaegu üleüldist asja kirjutab. Päris paljudel on üsna võimukas isa, eeldan. Ja nii edasi.

Aga ta paneb nende paljude inimeste sõnad oma olukorda selliselt, et igaüks tunneb - vot, nii ongi. Ja teisiti ei peagi ütlema. Ja sellele ei pea midagi lisaks ütlema, sest see on täpselt niimoodi õigesti öeldud, nagu tema ütles.

Ta ei ütle KOGU tõde sellest. Ja ta ütleb ainult oma veidi halavat vaatevinklit sellest. Kui ütlen "veidi halavat", siis peangi silmas, et tema isa (kelleni see ei jõudnudki - mõte, mis mingi hetk tundus traagilisena kuidagi, sest oli asjaolu, mis rõhutas selle kirja mõtteid ja valupunkte) oleks lugedes arvanud, et ah, mis see poiss jälle nutab, mitte ei või välja kannatada.

Kuid mul on tunne, et see on natuke liiga kitsas mingis mõttes.

Inimestele sobivad erinevad vormid. Mõnele sobivadki kirjad enese mõtete ja olemuse väljendamiseks kõige paremini. Kunagi üht Ameerikas elanud eesti naisluuletajat, Urve... Ei mäleta perekonnanime. Igatahes, temale sobis kõige paremini minu meelest mitte luule (kuigi ma ei julge pead anda) ja ei tea, ehk kirjad. Kuid essee, selline kergelt ennast lahti rääkiv essee, milles poolepealt muutus vabamaks - see muutus tema vormiks ja oli nii hea.

Ja Kafka õigeim vorm näib olevat ilukirjandus. See sisaldab eneses maailma konflikti ja tema rolli selles ja nii edasi ja nii edasi. Sisaldab ettekujutust maailmast ammendaval kujul, enesekujutust ammendaval kujul. Ja see kõik töötab niimoodi.

See "Kiri isale" jääb ent veidi ahendavaks.

Viimase asjana ütlen seda: see oli ikka nii ebameeldivalt intiimne, et kui ta ise oleks teada saanud, et see ei jõua tema isani, aga jõuab miljoniteni, oleks ta vist oma parima sõbra (selle, kellele andis ülesandeks need kõik põletada, aga kes need ikkagi avaldada laskis) maha löönud.

Saturday, February 4, 2012

Sergei Dovlatov "Kohver"

7/10

Üks lühike läbilõige elust Nõukogude Liidus, vaadelduna läbi seitsme eseme omandamise ja tähenduse


+ naljakas
+ kuidagi ehtne, rõhumata samas oma vaatevinkli ainuõigsusele
+ lühike

- kippusid paljuski olema seiklused joomisest. Mitte küll kõik, aga see muutus üksluiseks. Ehkki see ilmselt oligi selline elu lihtsalt.

Sain hiljuti raamatu Dovlatovi kohta, milles kolm inimest (üks neist Jelena Skulskaja, eestivenelane) kirjutanud Dovlatovi kohta oma kontsentraadi. Selleks, et toda kord lugeda, võtsin ette "Kohvri", mille sisukokkuvõte pakkus ka muidu huvi.
Nii et 7 eset, 7 lugu.

Üldse ei ole harjunud, et üks venelane on nii napisõnaline.

Suhtumine teistesse ja maailmasse oli üldiselt sõbralikult irooniline.

Üks mõte, mis mulle kui igavesele leppijale ja konformistile huvi pakkus:
"Minu sõbrad tekitasid Andrjuša Tšerkassovis kõhedust ja rahutust. Igaühte neis tähvardas alatasa miski. Kõik nad tunnistasid ainult üht eneseteostuse vormi - konfrontatsiooni."
Kohe järgmine lõik on aga see, milliseks pean end kõrvalvaates. Seda on huvitav näha ärasõnastatult, mingi kriitilise pealisvirvendusega:
"Tema sõbrad tekitasid minus ebakindlust ja ängi. Kõik nad olid ausad, arukad ja heatahtlikud. Kõik eelistasid võitlusele kompromissi."

Huvitavad lühikesed lookesed,
mis olid minu maitsele jällegi veidi liiga killustatud. Minu enda mingi imelik asi, et oleksin soovinud suuremat sidusust siin... kuidagi ja kuhugi. Tal kui napsisõbral võib küll olla palju tuttavaid ja ehk ongi nende teatud suvalisus täiesti sihilik - stiilis "palju juhututtavaid, vähe tõelisi sõpru".

Kuid noh, see ongi lihtsalt see, et mõnele istub kirjandus elu eheda kujutajana. Ja mulle meeldib ta veidi rohkem poetiseerituna vms.
Stiil oli seevastu omamoodi hurmav. Loed ja muheled. Ei mäletagi, millal mul viimati raamatut olnuks, kus võtad ja ütled kõrvalistujale, et kuule seda - ja loed ette mingit juppi. Või siis sunnid teda lugema.

Kui keegi satub Sinul olevat raamatut sirvima ja varsti ütleb kuidagi tähendusrikkalt, et päris huvipakkuv raamat, siis on aru saada, et ta tahab laenata. Ja see ongi selline raamat, mis õigel hetkel ja õiges meelelaadis viibides tekitab oma erilisusega, oma huvitava suhtumisega ja oma naljakusega uudishimu. Ja ütledki sellele, kellelt võtsid natuke algusest lugeda, et... päris - päris huvipakkuv raamat.

Mul seekord polnud seda õiget hetke ja õiget meelelaadi. Kuid kiidan seda küll. Ja nüüd loen uudishimuga läbi selle, mida Skulskaja kirjutas, : ).

PS!
Kui eile kuulsin üht vanemapoolset härrasmeest seltskondlikul ja viisakal ja vanu aegu meenutaval võtmisel kasutamas umbes sellist lauset, nagu oli Dovlatovil,
(mitte ei mäleta lauset ennast, aga midagi iroonilisevõitu või paradoksaalset - sellist, et...
"Tollal olid inimesed kas lollid või targad, erandeid ei olnud. Välja arvatud tema, kes ta oli intelligentselt rumal.")

ja kui seda kuulsin, taipasin, et ilmselt on Dovlatov oivaline ettelugemise raamat. Kuid ette lugeda mitte lastele, vaid pigemini 50-aastastele ja parasjagu nõukaaega meenutavatele muhedikele. Või napsuvendadele.

Friday, February 3, 2012

Andrus Kivirähk "Voldemar"

7/10

Voldemar Panso jutustamas vagunis oma elulugu kuni oma esimese lavastuseni, monoloog sujuvalt paindumas stseenide etendamiseks kaaslastega, kes kehastuvad täielikult tema elu tähtsateks isikuteks...

Kivirähk on oivalise jutustava sulega. Kui puhtstiililiselt vaadata, siis loed ka Rehepappi näiteks ja näiteks see peatükk, milles oli katk, oli lihtsalt huvitavalt jutustatud. Hea fantasy, milles saavutas küll selle, mida püüdis.

Ta on väga suure tunnustuse osaks saanud. "Eesti matus" on edukamaid (kui mitte kõige edukam) näidend taasiseseisvunud eesti ajaloos ja Lotte lastekirjanduses on üks omaette fenomen (mida ta küll üksi ei teinud, aga siiski), midagi tõelist. Kumb on proosas suurem asi, kas "Rehepapp" või "Mees, kes teadis ussisõnu" - algul oleksin öelnud, et "Rehepapp", aga ussisõnad on kuidagi omaette jalad alla saanud, lauamänguga ja puha.
Igatahes võib öelda, et - tegemist on kolme valdkonna (näidendid, proosa ja lastekirjandus) ühe edukaima sulega.
Ja asi pole ka üksnes selles, et "Ah, Kivirähk võiks ka luulekogu kirjutada ja see oleks bestseller". Muidugi oleks, aga küsimus on selles, et ta pole ära vajunud. Tema andekus on loomulik osa tema kirjutamisest, mitte mingi "geniaalne muusaline sära, mille esilemanamine nõuab laadimist ja tirib igakordselt tema sisemisi ressursse tühjaks.

Võin ette kujutada, et kui ta kirjutab, siis ta peabki kirjutama intensiivselt. Iga lause peab olema kas naljakas või kuidagi mõnus lugeda. Umbes nagu kirjutatud tähelepanudefitsiidihäirega ja ta püüab iga lausega ennast ise ärkvel hoida.
Kui tuleb mingi niisama lause,
mõni lihtsalt suvaline lause,
siis vajub ta ise ära, ei tunne enam huvi. Ei saa aru, milleks tal vaja sellist lauset kirjutada. Nii et näpistab ennast ja kirjutab ühe pärislause. Ja püüabki kirjutada ainult pärislauseid.

Seeläbi muutub kogu tekst üheks tõeliseks ja hoopis isemoodi tekstiks. Võrreldamatuks. Oh, võrreldavaks ühe või teise autoriga. Ja nii edasi. Kuid jääb omanäoliseks. Temahäälseks.

Muidugi, see kõik ei kehti päris täielikult "Voldemari" kohta, kuivõrd selles on aru saada, kui palju oli ta sõelunud (ilmselt Merle Karusoo eestvedamisel) tekstimaterjalides, millest püüdis tajuda Voldemar Panso elu, laadi ja nalju.

Kuid minu lemmikjupiks jäigi päris algus, milles säilis kivirähulikku stseenikujutlemist. Sealt edasi on kergelt vastumeelselt ümbertrükitud "tähtsa töö ärategemist" ehk kroonikate laskmist läbi hakklihamasina, et toota see üheks 80-leheküljeseks näidendiks. Tegemist siis elulooga näidendis.

Kui Kivirähk oleks niisama kirjutanud ennast, enese stiili, ja mitte teha referaati, olnuks ma palju suuremas vaimustuses. Kuid seda puhtlugemise mõttes. Praegu oli natuke liiga fragmenteeritud.
Kivirähule sobinuks blaseerunud nõukogude tülpimuse ja Panso lähes lõunamaise spontaansuse vastandamine. See olnuks emotsioon, mis talle sobinuks kujutada. Kuid temalt ilmselt oodati siiski... Noh, nagu öeldud, "tähtsa töö ärategemist".

Somebody's got do do it, ometigi.

Kuid ikkagi on tunne, et ootasin midagi ägedamat.

Ma tegelt ei saagi aru, mis värk on. Kas Pansol polnud väga huvitav elu (joomine>kool>teater; mis skandaale ikka selle kõrvale leida?) või on kõik see olemas juba päevaraamatutes? Sest kuskilt pole eriti läbi kumanud eriti muud kui selle mehe geniaalsus. Tohutu andekus ja tööhimu ja nii edasi.

Kahju, et meil pole mingit Hollywoodi, kes teeks hullult liialdatud versiooni tema elust. Lahvataks skandaalidesse mingeid mõrvamisi ja värke. Teeks versiooni, mis paneks uudishimu tundma need, kes ei teaks midagi, ja ajaks kulmu kortsutama neid, kes teavad kõike ja näevad, et see on ikka hirrrmus liialdatud.

Sest nii kujuneks oivaline müüt ühest meie andest. Müüt või legend, mis kultuuriteadvuses mõjub ühe paroolina. Ütled "Voldemar" ja tead, et tegemist on kikivarvul maailmaga ühendatud nobediku-tobedikuga.

Ja ehk polegi vaja müüti (ja siinkohal "müüt" kui midagi luule või peaaegu-et-valetamisega seotut), ehk oleks hea, kui see karakter lihtsalt elaks kultuuriteadvuses - mitte ainult kui teatriinimeste väike ebajumal.

Kuid see näidend jäi selle poolest veidi igavaks. Pole vaja minu meelest rakendada Kivirähu annet sellise referaadi peale.
Vorm oli iseenesest nutikalt välja mõeldud. Rongivagun ja konduktor, pluss kogu sümbolism, mis sellega kaasneb.
Aga ikkagi tunnen, et kui see jäänuks algusest lõpuni rongivaguniks ja mingideks nende tegelaste omavaheliseks looks, millesse Voldemar tegelasena kõrvalkarakterina oma käe paneb,
oma käe ja sõnad ja ande,
mis lihtsalt imbub läbi tema igapäevases olekus...
Kui ta lihtsalt hingab oma annet nendele peale ja see muudab kuidagi kõike, kogu stoorit ja karakterkonda, siis olnuks asi õigem.

Tähendab, see praegune oli igati hea küll. Voldemar Panso, kirjutatuna Kivirähu poolt, what's not to like, eksole. Kuid - see saanuks lihtsalt veelgi oivalisem olla. Sest Kivirähku oli vähe. Ja Panso ei olnud minu meelest päris tõeline sellisena. Täielikult Kivirähu tegelasena olnuks ta ehedam, arvan. Ja täielisem karakter.

Ja kuna see asi seisiski karakteri õlul, siis see praegune igati hea asi (mida, kujutan ette, Pansost vaimustunud inimesel või kellelgi, kes teda tundis, oli huvitav teatris vaadata kui korralikult tehtud dokumenti), saanuks hoopiski oivaliseks nähtuseks.

Sest mis eesmärki kananb üldse selline teos? Panso Päevaraamatuist saab ju sama teksti pmst kätte...

Elulugudega on see häda, et nende tõlkimine lavale/kirjanduseks lubab kasutada tõlketeooria üht mõistet. Nimelt - lastekirjanduse tõlkimisel, nt, saab teksti tõlkida kas instrumentaalselt või dokumentaalselt. Kas tõlgid teksti ära, emotsiooni tõlkimata (jättes KnobbleCobb'i vms täpselt selliseks või tõlkides sõna-sõnalt),
või tõlgid rahulikult irdu sellest tõlgitavast tekstist. Et oleks õigem.

Räägin sellest, sest praegune näidend sai tehtud dokumentaalselt. See hing oleks võidud aga instrumentaalsemat lähenemist saada.
Milleks üldse proovida kellegi elu tabada - kui kõik ootavad huviga selle hinge ja laadi kujutamist?