Roberto Bolaño "2666"

9/10

Tšiili kirjaniku Roberto Bolaño postuumselt avaldatud suurteos.
Viis raamatut, mis keerlevad ümber kolme keskme - kirjanik Benno von Archimboldo, arvukad naistemõrvad Santa Teresa linnas ja kadumine (või unustus).

See võiks olla salajane raamat. Inimeste salajane lemmikraamat. Umbes selline nagu Svend Age Madseni "Jutustada inimesi", mis on täiesti harjumatult huvitava mõttestikuga ja unustamatu lugemiselamus, aga mida pole isegi inglise keelde tõlgitud (eesti keeles 1993). See, et selle mainimine on mõttetu, muudabki selle Madseni raamatu omamoodi müstiliseks.

Aga siis sai "2666" National Books Critics Circle auhinna aasta parima romaanina. Ja pärast seda on sellest saanud üks neid erudeeritud inimeste bestsellereid, mille üksikud hukkamõistvad arvustused on sunnitud ülesmäge võitlema.

Kuidagi tundub, et see on raamat, mis pigem sobiks kirjanduslikuks üllatuseks, mis "võiks kuulsam olla". Kui see poleks nii kuradi postuumne, siis ehk olekski. Aga ei, see on hoopis bestseller ja järelikult on see üks neist "ah, see raamat ei vastagi igaühe tasemele"-teostest. Üks neist, mille mittenautimise pärast üheksakümmend üheksa inimest arvavad, et neis on mingi viga, kuigi raamat pole lihtsalt mõeldud teistele kui sellele ühele järelejäänule. See pole arengutaseme küsimus, vaid õige häälestuse ja vahest ka autori usaldamise küsimus.

See on raamat, mida ma lugemise ajal ei osanud kellelegi väga huvitavalt kirjeldada. Ma kirjeldasin seda kõigile kui raamatut, mis keerleb ümber ühe kohutava roimade kogumi, ümber millegi peaaegu mõeldamatu ja ülimalt jõhkra, aga hoidub sellega tõeliselt silmitsi seismast. See õudus (sadade naiste surmad Santa Teresa Mehhiko piiri lähedal) on nagu mägi, mille kohutavuse tippu ei puudutata, aga rännates autoriga selle jalamil omandame mingi aimu sellest, mis mõõtmetega see olla võib.
See raamat ei paku vastuseid sellele roimade hulgale, see esitab küsimusi niimoodi, et peaaegu on tajuda vastuse hõngu.

Muidu võib see kõlada huvitavalt, aga selline vastusest hoidumine võib inimesi ära peletada, kui ta kestab 900 lehekülge.

Oleks veel, et selle mäe tohutu vari lasuks kogu raamatu kohal ja olekski ainus, millest räägitakse või siis millele vihjatakse või millest hoidutaks rääkimast või räägitakse, aga kliiniliselt, aruande vormis, mismoel küll osutatakse sellele, aga ühtlasi välditakse sellest rääkimist, kuid isegi see feminitsiid, see pisiholokaust ei näi olevat see, millest see raamat tegelikult räägib.

Ja millest see raamat tegelikult räägib siis...

Sellise raamatu puhul ei saa rääkida ühesest vastusest, ainult isiklikust vastusest.

Nii et arvan, et kadumisest. Sajad naised kaovad ja sellele pööratakse tähelepanu, aga kuidagi justkui pinnapealselt. Isegi seal, kus sellest räägitakse, on see taandatud vaid minimalistlikuks aruandevormiks. Algul on need suurema huviga välja kirjutatud ja on tajuda kurikaelte ebainimlikkust, hiljem hakkavad sama võikaid naisemõrvu tegema ka palju tavalisemad inimesed - inimesed harjuvad sellise olukorraga. Ja need tasapisi ei tundugi enam nii võikad.

Ühel hetkel piirduvadki mõrvade lahendamise lood selliste lõikudega:
"In October the body of another woman was found in the desert, south of Santa Teresa, between two country roads. The body was in a state of decomposition and the forensic scientists said it would take days to determine the cause of death. The victim had red-painted nails, which led the first officers on the scene to think she was a whore. By the clothes - jeans and a low-cut blouse - they deduced she was young. Although plenty of sixty-year-olds dressed that way too. When the forensic report finally arrived (the cause of death probably some kind of stab would), everyone had forgotten the case, even the media, and the body was tossed without further ado into the public grave."
Niimoodi seda välja kirjutades tajun, kuivõrd võigas on see ükskõiksus, see suvalisus, millega seda välja kirjutatakse. Riideid arutatakse üsna huviga, aga surma põhjus on probably some kind of stab wound, aga raamatus on see osa juba tükk aega kestnud, neid ülevaateid loetud juba kah ning selleks ajaks ongi see ainuõige lähenemine. Kõik muutuvad tuimaks nende naiste suhtes. Ja kui iga natukese aja tagant kerkivad entusiastid, kes püüavad anda oma parimat, et seda lahendada, siis nemadki on ajutine nähtus. Nad lihtsalt kaovad, sest sel pole enam tähendust. Nende naiste kadumise paratamatus muudab selle vastu võitlemise mõttetuseks.
Ja mida muud on mõttetus kui tähenduse kadumine?

Üks lähenemine raamatu kadumistemaatikale on autori süüdistamine teatavas egotsentrilisuses - esimene ja viimane osa "2666st" räägivad Nobeli preemia väärilisest kirjanikust, kes hoiab avalikkuse eest eemale - kaob füüsiliselt, kaob igal moel, kui välja arvata tema ilukirjanduslik tähendus. Ja nende naiste jõhkrate mõrvade motiiv on suuresti sees seepärast, et kuigi see on kohutav traagika, nende kadumine ja suremine ja valu ja nii edasi, siis maailm veereb edasi, neid õieti märkamata. Kogu maailm tardus hirmust Rappija-Jaagu ees, kes tappis 5 naist, aga maailm lasi harjumuspäraseks muutuda loendamatute neegrite hukkumist laevadel üle Atlandi ookeani. Kohutavad kadumised mööduvad märkamatult, sest maailmale ei lähe need korda, ja võib-olla tahtis autor oma suremise mõttetusega silmitsi seista. Mõttetus ehk ebadramaatilisus ehk järjekordsus. Tema surm oli harilik nähtus...
Kui natuke parafraseerida Stalini tuntuimat tsitaati - osutades miljoni surma statistikale, rõhutab ta mingil tasandil ühe surma traagikat.

Mõni sõna ka raamatu stiili kohta:
Paras hulk muid arvustusi ja arvamusi väljendavad arvamust, et raamat on hirmus igav. Self-indulgent, ütlevad nad, ja see võib olla üks jube asi, kui autor läheb iga väikese kapriisiga kaasa, mis tal tekib. Kirjutab äkki lehekülgede viisi vetikatest, sest tal on tuju, või kirjutab pikkasid lõike pealtnäha põhjendamatut jama. Tuleb tuju millestki rääkida ja siis räägibki, hoolimata sellest, kuidas see haakub tervikuga või mida tahes lugeja sellest ka arvama ei peaks.

Mingis mõttes kirjeldab see ka "2666't", ainult et ta läheb oma tujudega kaasa mingi jõulise distsipliiniga. Kui tal tuleb tuju lobiseda lehekülgede kaupa vetikatest, siis on seal taga ometigi näha entsüklopeediates tuhnimist. Ja sellised jupid kannavad siiski selget sihti - ta ei pläma vetikatest, vaid kirjeldab nende kaudu poissi, kes nende vahele sukeldub, ja tema distantsi inimestest. Näiteks. Selline osa oli tal liiga rangelt kirjutatud, et seda saanuks pidada lihtsalt tujuga kaasaminekuks.

Ja imelikul kombel oli seda päris huvitav lugeda... Tema "tüütud" tiraadid olid huvitavad, sest ta kuidagi kirjutas neid, ilma eriliste ilustuste või muu sääraseta, lihtsalt huvitavalt. Aga kui "igava" kirjutamine huvitavaks olekski raamatu ainus voorus (või kirjanduse ainus eesmärk), siis poleks see raamat kuigi unustamatu. Mõttetut huvitavalt kirjutada - seda on juba tehtud.
Oh ei. Tema kõige müstilisem anne - see, mis muudabki temast sellise vargsi mõjuva pärli ja mis teda tõenäoliselt populaarseks teeb, on fantastiliselt poeetilised stseenikesed, mille mõtte värskus ja intelligentsus ja uudsus paneb kogu sisemuse naeratama ja üdini tänulik olema selle üle, et loen just seda raamatut. Loed üsna tavalist asja nagu kõnniks mööda linna ja ühtäkki! - ja sellisele kohale peale sattudes tahaks justkui fotokat välja võtta. Või kirjutada leheküljenumbrit üles.

On midagi eriliselt head, kui raamat sisaldab ennastületavaid väärtuslikke juppe. Need lühikesed lõigud või mõtted ongi see, mis õilistab 900 lehekülje lugemist - ja võib-olla olingi ma lihtsalt nii lummatud neist, et raamatu igavamad jupid muutusid puhvriks.

Raamatu moto on "An oasis of horror in a desert of boredom". Baudelaire'i öeldud, aga Bolaño valitud. Ja see väljendab eneses arusaamist, et ju siis oligi raamat ikkagi igav, kui välja arvata õuduse oaasid. Kui muul juhul näeks ma neid oaase just naisemõrvade kirjeldustes või selles kohutavas mäes, millest rääkisin postituse alguses - julm asi, millest ei taheta rääkida -, siis praegu tajun, et stiililises plaanis on need õuduse oaasid hoopis need raamatu tavataset ülendavad kõrghetked, milles autor seisab suur(t)e tõ(d)e(de)ga silmitsi.

Siinkohal tundub vältimatu tsiteerida lõiku, milles ilmselt sisaldub tema kui kirjaniku väljakutse Thanatosele.
Nimelt üks tegelane, Amalfitano, räägib ühe apteekriga. Küsib, mis raamatud tollele meeldivad.

“Without turning, the pharmacist answered that he liked books like The Metamorphosis, Bartleby, A Simple Heart, A Christmas Carol. And then he said that he was reading Capote's Breakfast at Tiffany's. Leaving aside the fact that A Simple Heart and A Christmas Carol were stories, not books, there was something revelatory about the taste of this bookish young pharmacist, who ... clearly and inarguably preferred minor works to major ones. He chose The Metamorphosis over The Trial, he chose Bartleby over Moby Dick, he chose A Simple Heart over Bouvard and Pecouchet, and A Christmas Carol over A Tale of Two Cities or The Pickwick Papers. What a sad paradox, thought Amalfitano. Now even bookish pharmacists are afraid to take on the great, imperfect, torrential works, books that blaze a path into the unknown. They choose the perfect exercises of the great masters. Or what amounts to the same thing: they want to watch the great masters spar, but they have no interest in real combat, when the great masters struggle against that something, that something that terrifies us all, that something that cows us and spurs us on, amid blood and mortal wounds and stench."

Ja post skriptumiks...
“Ivanov's fear was of a literary nature. That is, it was the fear that afflicts most citizens who, one fine (or dark) day, choose to make the practice of writing, and especially the practice of fiction writing, an integral part of their lives. Fear of being no good. Also fear of being overlooked. But above all, fear of being no good. Fear that one's efforts and striving will come to nothing. Fear of the step that leaves no trace. Fear of the forces of chance and nature that wipe away shallow prints. Fear of dining alone and unnoticed. Fear of going unrecognized. Fear of failure and making a spectacle of oneself. But above all, fear of being no good. Fear of forever dwelling in the hell of bad writers.”