6/10
Ulmelisi lühijutte Iain M. Banksilt (sealt siis see M). Mõni toimib tema Kultuuri-maailmas, a mitte kõik.
Ääretult tore oli lugeda, aga ühtlasi oli näha, et tegemist oli 12-15-aastase Tõnise ideaalkirjandusega. Tahaks Võõramat Võõrast - tulnukad olid täpselt nagu inimesed, liigagi ja kohutavalt.
Umbes kümne novelli peale vist ainult 2, mis olid tegelikult päris head. Paar olid isegi päris kesised, a otseselt ülihalbu polnud.
Goodreadsis on keegi Lauren, kellega olen täiesti nõus juttude arvestuse poolest:
A couple thoughts on the individual stories:
Road of Skulls - I felt like this wasn't quite long enough or focused enough.
A
Gift From the Culture - I liked this one. Kind of a little slice of
life showing someone who has left the culture for something much more
gritty. (See oli üks headest)
Odd Attachment - I liked this one until the very end. I
honestly think it got a little juvenile. The end didn't need to be that
cheap. (Tobe puänt, kuid omamoodi okei)
Descendant - This was my favorite story in the book. It was well paced and interesting. (Ja see tekitas mõnusa hoopis teistsuguse laine. Silmitsiseismine endaga, mis oli suurepärane.)
Cleaning Up - I thought this was an amusing premise.
Piece
- Classic SF with the ending that makes you grin. I do think too many
stories in this book focused on philosophical ramblings about religion,
though.
The State of the Art - The longest story in the book. I
like the idea. I like the base story. This story was the WORST offender
for just waxing philosophical and being boring. (Liiane - kunagi pakkus huvi see lugu, kus Kultuur puutub kokku Maaga, kuid ära nähes jäi ikkagi pigem meh-tunne. Ebavajalik arutlus sellest, kas utoopia on tore asi või mitte.)
Scratch - I found this difficult to read, and not interesting. (Ma heitsin pilgu peale ja nägin, et selline eksperimenteerimine ei huvita Banksi puhul. Võib-olla ülekohtune hinnang...)
So to sum up, I feel like there was more bad than good in this book. Definitely not my favorite compilation of short stories.
Selline lugu.
Showing posts with label 6-punktised. Show all posts
Showing posts with label 6-punktised. Show all posts
Friday, September 18, 2015
Monday, September 7, 2015
Cixin Liu "Three-Body Problem"
6/10
Hulk tähtsaid teadlasi on teinud enesetapu. Tasapisi on tähelepanu hakanud tõmbama üks veidralt realistlik videomäng. Ja kunagi ammu on ühendust võetud tulnukolenditega, kes on kõige sellega kuidagi seotud.
Ennäe, lõpuks on Hugo saanud üks Hiina romaan! Väga problemaatilistel 2015. aasta Hugo-jagamistel, milles nominendid olid valdavalt Sad Puppy'de nimekirjadest, võitis kauge Hiina romaan.
Esialgu polnud see isegi viie nominendi seas, kuid üks esiviisikus olnud kirjanikest keeldus nominatsioonist, kuna tema romaan oli Sad Puppy'de nimekirjas ja ta tundis, et ta ei tahaks sellist poliitilist võitu. Nii pääses Cixin Liu esiviisikusse.
Natuke ütleks, et vaese mehe "Spin" (Robert Charles Wilsoni ülinauditav romaan) - suurepärased ulmeideed, põnevad edasiarendused neist ideedest, isegi üsna köitev pealiin. Tahaks teada, mis saab kokkupuutest tulnukaga.
Kahjuks on "Three-Body Problem" oma kirjutusstiililt üldiselt väga lihtlabane. Tahaks lausa öelda, et halvasti kirjutatud. Samas, seda päris ei tahaks öelda, et väga halvasti kirjutatud...
Huvitavad ideed kaaluvad üles kirjutustaseme - aga vaevu-vaevu.
Kas võitis romaan ise või hiinlane (pisut protestist konservatiivse Sad Puppy kampaania vastu)?
Lugedes tundus, et pigem võitis hiinlane. Ja et see võit on jälle selline poliitiline "küll oleks tore premeerida teistsugusust!" - argument, mille puhul teost ei pea lugemagi, et olla rõõmus võidu üle. Sõltumata teose enda väärtusest. Mitmekülgsuse võit. Take that, Sad Puppies!
Samas, kui ainult vaadata ulmeideede väärtust, siis on teos võitu väärt küll. Ja äkki pole see stiil lihtsalt minu maitsele, muud midagi.
... no ei, see on ikka halvasti kirjutatud. Aga ilmselt pole see stiil lihtsalt selline dealbreaker inimeste jaoks. Paljudel on ehk lihtne pigistada silm kinni ja lihtsalt nautida.
Kokkuvõttes - olnuks see kirjutatud mõne hea kirjaniku poolt, võinuks sel olla klassikupotentsiaali. Praegusel juhul mõjub aga isegi "aasta parima ulmeraamatu" preemia kuidagi kohatult. Isegi juhul, kui tegemist olnukski halva ulmeaastaga, milles ma pole üldse kindel.
A panen ka plussid ja miinused!
+ Suurepärased ulmeideed - ulmeelamust võiks siit saada ja nautida. Sellist, mida on võimeline kirjutama teadusega sina peal olev inimene. Esitab hüpoteese ja ekstrapolatsioone mõtetest-ideedest, millest tavainimene pole ehk esialgu kuulnudki.
Kuidas luua algelist arvutit 3000 hiina sõduriga?
Kuidas mahutada universumit ühesseainsasse prootonisse?
Kuidas suurendada raadiosaatja võimsust kümneid tuhandeid kordi?
Kuidas tutvustada võõrale rahvale oma tsivilisatsiooni?
Ja midagi vast veel.
+ omapärane kultuuri- ja riigikontekst. Hiina kultuurirevolutsiooni jõle propagandalisus ja julmus, vaenlaste otsimine ja pidev sõnastuslik paranoia (olukorras, kus ei võinud päikeseplekkidestki kirjutada, sest keeleliselt oli see kuidagi komvõimu kritiseerimine [ma ei mäleta kuidas] - mis esialgu lugedes mõjuski jaburalt, aga samas, kas ei saanud karistada ka see õnnetu Eesti ilmateadustaja, kes väitis, et kohutav ilm on tulemas idast, a millal on sealt üldse midagi head tulnud...)
ühesõnaga, seda osa oli suht ebamugav lugeda.
Samas, hea on see, et ei tekkinud hetke, kus ta püüdnuks seda jaburust õigustada. Kartsin, et ta oleks selleks sunnitud. Vastupidi, ta ikkagi ütles otse välja, et oligi tobe.
Ja see oli romaani kõigi suurimate probleemide juur.
+- Tegelased. Ma ei suuda ära otsustada, kas kiita või laita. Nad on pmst ikka väga tavalised. Esialgu mõtlesin korraks, kas lähevad omavahel sassi - õnneks seda mitte. Kuid nad vastavad üldiselt suht lihtsatele stereotüüpidele.
Üldjuhul oli väga lihtne aru saada, mida me peaks arvama ühest või teisest tegelasest. Ja see on kuidagi labane.
Huvitavaim tegelane oli aga Da Shi, kes oli mõeldudki olema väheke antikangelane. Tal oli oma tunnuslause (It's bullshit!), tal oli oma provokatiivne hoiak, ta oli kõigile koheselt ebameeldiv ja ta oli kõigist vist ebaintelligentseim teadusliku taibu poolest. Ta oli aga siiski rebaselikult kaval ja tast oli ääretult palju kasu kõigile. Peategelane ütles pärast esimest kohtumist, et ta ei taha teda enam kunagi näha, järgmisel kokkusaamisel võtsid nad juba drinke ja jagasid teineteisele kiidusõnu.
Ülejäänud tegelased olid suht suvalised, a Da Shi jäi nende kõrval natuke meelde. Seepärast jäägu selline kiitus/laitus - üks täitsa okei karakter on ka seas.
- Kirjutusstiil. Kui näete kiidusõnu siin-seal ja igal pool, siis teadke, et see aspekt on jäetud mainimata.
- Puudub veenev Võõras. Lääne ulmes on Arthur C Clarke kirjutanud Võõra teemal mitu romaani, tema romaanis "Kohtumine Ramaga" on näiteks lõpuni lahendamata see, millised need võõrolendid üldse olla võiks. "Kosmoseodüsseia 2001" pmst ainult selle küsimusega tegelebki.
Vendadel Strugatskidel on samuti Võõraga suhtlemise võimatus üks loomingut kandvaid motiive.
Hoopis teist evolutsioonilist liini pidi arenenud intelligentne olend kannab endas hoopis teisi väärtusi ja lähtub teistsugustest standarditest. Kui juba meie väikese planeedi peal on variantsioonid selles küsimuses tohutud, siis annabki tõeline tulnukolend võimaluse küsida: mis on üldse kosmiliselt universaalne?
Siin selliste küsimustega ei tegeleta. Tekkis lausa üks silmi pööritama panev moment. See vast ei spoili suurt midagi: kui peategelased saavad teada, et tulnukatel on juba aastakümneid üks teatav kohalolek Maal (täpsustesse ei hakka laskuma), saavad nad kõik ühe neljasõnalise teate.
See on: "You are all bugs!"
Tulnukatelt inimestele üks lasteaia tasemel solvang.
Tähendab, see solvang oli natuke läbimõeldum - küsimus on ka evolutsioonilises vahes, tulnukad on kaugemale arenenud ja tehnoloogia on neil vägevam jne, aga siiski. Pani muigama.
Hulk tähtsaid teadlasi on teinud enesetapu. Tasapisi on tähelepanu hakanud tõmbama üks veidralt realistlik videomäng. Ja kunagi ammu on ühendust võetud tulnukolenditega, kes on kõige sellega kuidagi seotud.
Ennäe, lõpuks on Hugo saanud üks Hiina romaan! Väga problemaatilistel 2015. aasta Hugo-jagamistel, milles nominendid olid valdavalt Sad Puppy'de nimekirjadest, võitis kauge Hiina romaan.
Esialgu polnud see isegi viie nominendi seas, kuid üks esiviisikus olnud kirjanikest keeldus nominatsioonist, kuna tema romaan oli Sad Puppy'de nimekirjas ja ta tundis, et ta ei tahaks sellist poliitilist võitu. Nii pääses Cixin Liu esiviisikusse.
Natuke ütleks, et vaese mehe "Spin" (Robert Charles Wilsoni ülinauditav romaan) - suurepärased ulmeideed, põnevad edasiarendused neist ideedest, isegi üsna köitev pealiin. Tahaks teada, mis saab kokkupuutest tulnukaga.
Kahjuks on "Three-Body Problem" oma kirjutusstiililt üldiselt väga lihtlabane. Tahaks lausa öelda, et halvasti kirjutatud. Samas, seda päris ei tahaks öelda, et väga halvasti kirjutatud...
Huvitavad ideed kaaluvad üles kirjutustaseme - aga vaevu-vaevu.
Kas võitis romaan ise või hiinlane (pisut protestist konservatiivse Sad Puppy kampaania vastu)?
Lugedes tundus, et pigem võitis hiinlane. Ja et see võit on jälle selline poliitiline "küll oleks tore premeerida teistsugusust!" - argument, mille puhul teost ei pea lugemagi, et olla rõõmus võidu üle. Sõltumata teose enda väärtusest. Mitmekülgsuse võit. Take that, Sad Puppies!
Samas, kui ainult vaadata ulmeideede väärtust, siis on teos võitu väärt küll. Ja äkki pole see stiil lihtsalt minu maitsele, muud midagi.
... no ei, see on ikka halvasti kirjutatud. Aga ilmselt pole see stiil lihtsalt selline dealbreaker inimeste jaoks. Paljudel on ehk lihtne pigistada silm kinni ja lihtsalt nautida.
Kokkuvõttes - olnuks see kirjutatud mõne hea kirjaniku poolt, võinuks sel olla klassikupotentsiaali. Praegusel juhul mõjub aga isegi "aasta parima ulmeraamatu" preemia kuidagi kohatult. Isegi juhul, kui tegemist olnukski halva ulmeaastaga, milles ma pole üldse kindel.
A panen ka plussid ja miinused!
+ Suurepärased ulmeideed - ulmeelamust võiks siit saada ja nautida. Sellist, mida on võimeline kirjutama teadusega sina peal olev inimene. Esitab hüpoteese ja ekstrapolatsioone mõtetest-ideedest, millest tavainimene pole ehk esialgu kuulnudki.
Kuidas luua algelist arvutit 3000 hiina sõduriga?
Kuidas mahutada universumit ühesseainsasse prootonisse?
Kuidas suurendada raadiosaatja võimsust kümneid tuhandeid kordi?
Kuidas tutvustada võõrale rahvale oma tsivilisatsiooni?
Ja midagi vast veel.
+ omapärane kultuuri- ja riigikontekst. Hiina kultuurirevolutsiooni jõle propagandalisus ja julmus, vaenlaste otsimine ja pidev sõnastuslik paranoia (olukorras, kus ei võinud päikeseplekkidestki kirjutada, sest keeleliselt oli see kuidagi komvõimu kritiseerimine [ma ei mäleta kuidas] - mis esialgu lugedes mõjuski jaburalt, aga samas, kas ei saanud karistada ka see õnnetu Eesti ilmateadustaja, kes väitis, et kohutav ilm on tulemas idast, a millal on sealt üldse midagi head tulnud...)
ühesõnaga, seda osa oli suht ebamugav lugeda.
Samas, hea on see, et ei tekkinud hetke, kus ta püüdnuks seda jaburust õigustada. Kartsin, et ta oleks selleks sunnitud. Vastupidi, ta ikkagi ütles otse välja, et oligi tobe.
Ja see oli romaani kõigi suurimate probleemide juur.
+- Tegelased. Ma ei suuda ära otsustada, kas kiita või laita. Nad on pmst ikka väga tavalised. Esialgu mõtlesin korraks, kas lähevad omavahel sassi - õnneks seda mitte. Kuid nad vastavad üldiselt suht lihtsatele stereotüüpidele.
Üldjuhul oli väga lihtne aru saada, mida me peaks arvama ühest või teisest tegelasest. Ja see on kuidagi labane.
Huvitavaim tegelane oli aga Da Shi, kes oli mõeldudki olema väheke antikangelane. Tal oli oma tunnuslause (It's bullshit!), tal oli oma provokatiivne hoiak, ta oli kõigile koheselt ebameeldiv ja ta oli kõigist vist ebaintelligentseim teadusliku taibu poolest. Ta oli aga siiski rebaselikult kaval ja tast oli ääretult palju kasu kõigile. Peategelane ütles pärast esimest kohtumist, et ta ei taha teda enam kunagi näha, järgmisel kokkusaamisel võtsid nad juba drinke ja jagasid teineteisele kiidusõnu.
Ülejäänud tegelased olid suht suvalised, a Da Shi jäi nende kõrval natuke meelde. Seepärast jäägu selline kiitus/laitus - üks täitsa okei karakter on ka seas.
- Kirjutusstiil. Kui näete kiidusõnu siin-seal ja igal pool, siis teadke, et see aspekt on jäetud mainimata.
- Puudub veenev Võõras. Lääne ulmes on Arthur C Clarke kirjutanud Võõra teemal mitu romaani, tema romaanis "Kohtumine Ramaga" on näiteks lõpuni lahendamata see, millised need võõrolendid üldse olla võiks. "Kosmoseodüsseia 2001" pmst ainult selle küsimusega tegelebki.
Vendadel Strugatskidel on samuti Võõraga suhtlemise võimatus üks loomingut kandvaid motiive.
Hoopis teist evolutsioonilist liini pidi arenenud intelligentne olend kannab endas hoopis teisi väärtusi ja lähtub teistsugustest standarditest. Kui juba meie väikese planeedi peal on variantsioonid selles küsimuses tohutud, siis annabki tõeline tulnukolend võimaluse küsida: mis on üldse kosmiliselt universaalne?
Siin selliste küsimustega ei tegeleta. Tekkis lausa üks silmi pööritama panev moment. See vast ei spoili suurt midagi: kui peategelased saavad teada, et tulnukatel on juba aastakümneid üks teatav kohalolek Maal (täpsustesse ei hakka laskuma), saavad nad kõik ühe neljasõnalise teate.
See on: "You are all bugs!"
Tulnukatelt inimestele üks lasteaia tasemel solvang.
Tähendab, see solvang oli natuke läbimõeldum - küsimus on ka evolutsioonilises vahes, tulnukad on kaugemale arenenud ja tehnoloogia on neil vägevam jne, aga siiski. Pani muigama.
Tuesday, June 30, 2015
Jonathan Morris "The Touch of an Angel"
Doctor Who raamat. Mees kaotab naise a. 2003. Kaheksa aastat hiljem heidetakse ta ajas tagasi 17 aasta võrra. Tal tekib võimalus päästa oma elu armastus. See on ent lõks - ja olukorda püüavad lahendada Doctor ja tema kaks kaaslast Amy ja Rory Pond.
Kujutate ette, kui üllatunud ma olin, kui nägin, et Rahva Raamatus oli terve hunnik Doctor Who raamatuid?
Kui mul oli eelmise aasta (2014.) 10. aprillil sünnipäev, tellis üks sõbranna ühe teise Doctor Who raamatu Inglismaalt. Teades. kui väga fännan seda sarja. Võttis aega, et saabuda, ja üldse oli siuke jamamine, saatmiskulud sekka. Raamat ise, "Prisoner of the Daleks", oli ka ausalt öeldes üsna jama.
Aga ärge Anule öelge. Või noh, kui ütlete, siis andke mõista, et tegelt oli tore küll. Fun väike seikluslookene. Pretensioonitu. Aga asi suuresti selles, et Dalekid on tibake liiga lihtsad pahad, nendega ei anna eriti midagi teha.
Weeping Angelid, seevastu, on juba... Juhul kui õnnestunult kirjutada. Sellele lisaks lihtsalt poest küsida ja osta, what more can a fan ask for? Neil oligi ainult see üks vitriinieksemplar, aga vähemalt seegi.
Olin sellest raamatust varemgi kuulnud. Kuskilt lugenud, et Jonathan Morris on ilmselt Doctor Who romaanikirjanike seas nagu Steven Moffat sarja stsenaristide seas. Mis enamikule ei ütle midagi, aga need ilmselt ei loe ka seda sissekannet. Ja olen ikka teada tahtnud, kuidas on parimad Who-romaanid sarjaosade kõrval.
Raamat oli tore. Püüeldi emotsionaalsuse poole. Mees kaotas naise, heideti ajas tagasi ja ta puutub siin-seal kokku oma noore mina ja varalahkunud naise ühise armastuslooga. Detailidesse laskumata.
Rebecca on tore karakter, nende suhe (kõigi teiste peikade-pruutide kiuste) on nunnu. See paratamatu tõmme, mida kumbki ei julge täide viia. Meenutas mingeid korralikult tehtud (aga mitte siiski ülihäid) romantilisi komöödiaid oma will-they-won't-they'ga.
Morris ütles ka eessõnas, et ta püüdles seekord emotsionaalsema loo poole - kuna "Girl in the Fireplace" ja "Vincent and the Doctor" on sedavõrd suured õnnestumised. Ja see on ka hea otsus olnud, ehkki ei julge seda nende lugudega võrrelda.
Raamat on küllaltki hõredalt kirjutatud süžeekirjandus, võib-olla heade näitlejate, hea muusikaga, suurepärase lavastaja tundliku suunamisega võiks see isegi olla päris liigutav. Praegu loetuna mõjus aga nagu lennujaamakirjandus või mõni muu kähkukas.
Inglid toimisid kenasti. Huvitav lugeda eessõnast, et The challenge with writing the Weeping Angels is that they don't move. Normally when writing a novel you describe characters in terms of actions, in terms of verbs. But the Weeping Angels can't be described in that way, because as far as any viewpoint characters are concerned, they are never seen to do anything! So I was forced to keep them as a sinister background presence, limiting their appearances to points when they would have the greatest dramatic impact. I also decided to write them as the inscrutable, ominous figures of Blink rather than the more straightforward monsters of The Time of Angels.
Selle taotluse pärast tuleb öelda, et Inglid olid hästi tehtud.
Kallis lugeja,
kui Sa mõtled, kas on mingeid Doctor Who raamatuid, mida võiks lugeda sarja kõrvale, siis siinkirjutaja on nõus käesolevat laenama. Saab kähku läbi, pole sugugi halb. Tähendab, on täitsa hea. Mõni ütleks, et väga hea. Või ääretult hea. Oma eesmärgi täidab kümne punkti, võib-olla isegi enama vääriliselt. Kuid siinkohal tuleb osutada sellele eesmärgile.
Muidu on need Doctor Who raamatud (Prisoner of the Daleks näitel) ilmselt pigem suvaline pläust, mille peaeesmärk on anda mingi konflikt, mida Doctor ja teised lahendavad. Eesmärk polegi nagu ületada sarja taset. Kui sekundaarkirjandus ei tähendaks juba midagi muud, siis tähendaks see seda.
"Touched by an angel" on ehk parem kui see eelmises lõigus antud kirjeldus. Probleem on huvitavalt lahendatud, pseudoteaduslikud põhjendused töötavad hästi. See osa on nagu mõni korralik, tiba keskmisest parem Doctor Who osa.
Kas see muidu raamatuna on hea - ikka. Normaalne. Ei eelda, et satun parem Doctor Who raamatu peale. A natuke siuke popkornikirjandus. Nii et literatuurse näksimise mõttes hea.
Kujutate ette, kui üllatunud ma olin, kui nägin, et Rahva Raamatus oli terve hunnik Doctor Who raamatuid?
Kui mul oli eelmise aasta (2014.) 10. aprillil sünnipäev, tellis üks sõbranna ühe teise Doctor Who raamatu Inglismaalt. Teades. kui väga fännan seda sarja. Võttis aega, et saabuda, ja üldse oli siuke jamamine, saatmiskulud sekka. Raamat ise, "Prisoner of the Daleks", oli ka ausalt öeldes üsna jama.
Aga ärge Anule öelge. Või noh, kui ütlete, siis andke mõista, et tegelt oli tore küll. Fun väike seikluslookene. Pretensioonitu. Aga asi suuresti selles, et Dalekid on tibake liiga lihtsad pahad, nendega ei anna eriti midagi teha.
Weeping Angelid, seevastu, on juba... Juhul kui õnnestunult kirjutada. Sellele lisaks lihtsalt poest küsida ja osta, what more can a fan ask for? Neil oligi ainult see üks vitriinieksemplar, aga vähemalt seegi.
Olin sellest raamatust varemgi kuulnud. Kuskilt lugenud, et Jonathan Morris on ilmselt Doctor Who romaanikirjanike seas nagu Steven Moffat sarja stsenaristide seas. Mis enamikule ei ütle midagi, aga need ilmselt ei loe ka seda sissekannet. Ja olen ikka teada tahtnud, kuidas on parimad Who-romaanid sarjaosade kõrval.
Raamat oli tore. Püüeldi emotsionaalsuse poole. Mees kaotas naise, heideti ajas tagasi ja ta puutub siin-seal kokku oma noore mina ja varalahkunud naise ühise armastuslooga. Detailidesse laskumata.
Rebecca on tore karakter, nende suhe (kõigi teiste peikade-pruutide kiuste) on nunnu. See paratamatu tõmme, mida kumbki ei julge täide viia. Meenutas mingeid korralikult tehtud (aga mitte siiski ülihäid) romantilisi komöödiaid oma will-they-won't-they'ga.
Morris ütles ka eessõnas, et ta püüdles seekord emotsionaalsema loo poole - kuna "Girl in the Fireplace" ja "Vincent and the Doctor" on sedavõrd suured õnnestumised. Ja see on ka hea otsus olnud, ehkki ei julge seda nende lugudega võrrelda.
Raamat on küllaltki hõredalt kirjutatud süžeekirjandus, võib-olla heade näitlejate, hea muusikaga, suurepärase lavastaja tundliku suunamisega võiks see isegi olla päris liigutav. Praegu loetuna mõjus aga nagu lennujaamakirjandus või mõni muu kähkukas.
Inglid toimisid kenasti. Huvitav lugeda eessõnast, et The challenge with writing the Weeping Angels is that they don't move. Normally when writing a novel you describe characters in terms of actions, in terms of verbs. But the Weeping Angels can't be described in that way, because as far as any viewpoint characters are concerned, they are never seen to do anything! So I was forced to keep them as a sinister background presence, limiting their appearances to points when they would have the greatest dramatic impact. I also decided to write them as the inscrutable, ominous figures of Blink rather than the more straightforward monsters of The Time of Angels.
Selle taotluse pärast tuleb öelda, et Inglid olid hästi tehtud.
Kallis lugeja,
kui Sa mõtled, kas on mingeid Doctor Who raamatuid, mida võiks lugeda sarja kõrvale, siis siinkirjutaja on nõus käesolevat laenama. Saab kähku läbi, pole sugugi halb. Tähendab, on täitsa hea. Mõni ütleks, et väga hea. Või ääretult hea. Oma eesmärgi täidab kümne punkti, võib-olla isegi enama vääriliselt. Kuid siinkohal tuleb osutada sellele eesmärgile.
Muidu on need Doctor Who raamatud (Prisoner of the Daleks näitel) ilmselt pigem suvaline pläust, mille peaeesmärk on anda mingi konflikt, mida Doctor ja teised lahendavad. Eesmärk polegi nagu ületada sarja taset. Kui sekundaarkirjandus ei tähendaks juba midagi muud, siis tähendaks see seda.
"Touched by an angel" on ehk parem kui see eelmises lõigus antud kirjeldus. Probleem on huvitavalt lahendatud, pseudoteaduslikud põhjendused töötavad hästi. See osa on nagu mõni korralik, tiba keskmisest parem Doctor Who osa.
Kas see muidu raamatuna on hea - ikka. Normaalne. Ei eelda, et satun parem Doctor Who raamatu peale. A natuke siuke popkornikirjandus. Nii et literatuurse näksimise mõttes hea.
Tuesday, June 9, 2015
Joris-Karl Huysmans "Äraspidi"
6/10
Ühe erakliku esteedi kirjeldused-heietused kunstist, kultuurist, kirjandusest, parfüümidest, seksuaalsusest, liiderdamistest jne.
Huysmans on alati olnud üks neist ähmaselt tuttavatest nimedest Prantsuse kirjanduses, millele pole seni osanud leida mingit emotsionaalset vastet, kuivõrd tegemist on millegi obskuursega. Paar aastat tagasi tõlgiti see aga eesti keelde (suurepärase tõlkega ja näib, et paljude meelest teose ilmumist õigustava saatesõnaga Leena Tomasbergilt) ja lõpuks on ähmane nimetutvus realiseerunud ühe lugemiskogemusena. Millisega, sellest siis loomulikult allpool.
Taustainfot ja huvitavaid mõttekillukesi olen eelkõige võtnudki järelsõnast, nii et tuleb korrata - väga hea ja põhjalik tekst, mis ulatab lugejale kandikul romaani tähtsuse maailmakirjanduses. Peeter Helme on lausa kirjutanud, et võib-olla olnuks parem, kui saatesõna olnuks eessõna, sest tekst ise lihtsalt ei olevat nii põnev. Loomulikult on see maitse küsimus - aga seda, et tegemist on tibake igavavõitu teosega, mis omal ajal šokeeris, aga praegu mitte enam kuigivõrd, on väitnud ka teised. Ja kui mõned põnevamad mõttearendused ja intrigeerivamad provotseerimised välja jätta, olen ma selle üldhinnanguga üsna nõus.
Õigemini, lugemiselamuse intensiivsus ei tõusnud kuskil päris peadpööritavaks, kohati soovisin, et oleksin võimeline jätma lõike lõpuni lugemata, suuteline lehekülgi lapata, samas oli huvitavat ja ainulaadset piisavalt, et lugemiselamus õigustas end rohkem kui küll.
Tavalugeja jaoks on romaani "Äraspidi" näol eelkõige vast tegemist selle romaaniga, mille lord Henry annab Dorian Grayle, et see õpiks end korralikult ära rikkuma. Olles nüüd teost lugenud, näib romaani lugemine selles võtmes kuidagi vildaka lähenemisena.
Romaani alguses kirjutatakse sellest, kuidas kunagi väärikas aristokraatlik suguvõsa des Esseintes on mandunud pea viimseni, neist on järele jäänud vaid üks haiglasevõitu noormees, kes on maapealse elu liiderdamiste karika tilgatumaks joonud. Ta otsustab kolida linnast välja, ühte maamõisa, ja elada eraklikku elu.
"Äraspidi" on tema muljetest erakuna, püüust luua oma kodus kirgast kunstipärast elamist, püüust leida kirjandusest (algul antiikladina, seejärel prantsuse) mingeid tõelisi suurväärtusi (mida leiab kõige rohkem Baudelaire'i näol) ning püüust saada mingeid võrreldamatuid tajuelamusi. Oma kaasajal tunti seda romaani kui "dekadentsi piiblit". Sellise määratluse vastu pole midagi, mind ainult segas, et Oscar Wilde näib seda oma ainsas romaanis kasutavat kui mandumise õpikut. See näib mulle möödalugemisena.
Kuivõrd teoses on palju irooniat, on raske öelda, kustmaalt on tegemist tõsimeelse kunsti- ja kirjanduskriitikaga, kustmaalt lihtsalt sellealase mänguga. Ent mida rohkem oli selles mängu, seda huvitavam teos ka oli. Esimene peatükk, mida lugedes tajusin, et tegemist on tõepoolest millegi erilisega, oligi peatükk, milles des Esseintes mainib, et ta ei suuda välja kannatada ladina keelt ja kirjandust - millele järgneb lähes kõigi olulisimate antiikkirjanduse autorite analüüs, eelkõige aga nende sarjamine maapõhja kõiksugu stiilieksimuste eest.
Nii on Vergiliuse heksameetrid "plekise kõlaga" ja "õõnsalt kumisevad" ning "lohistasid oma liitriviisi välja mõõdetud sõnade kvantumeid pedantlik-kuiva prosoodia ranget ettekirjutust mööda". Nii tekitab temas vastikust Horatiuse "elevandigraatsia, selle parandamatu mühkami vadin, vana klouni edvistamine kivinenud nilbustega". Või siis Caesar: "pedandi purupõuasus, märkmesedeli steriilsus, uskumatu ja ebasünnis kõhukinnisus". Ja niimoodi põhimõtteliselt terve peatüki vältel. Kriitika ohvrite sekka ei satu Petronius ja tema "Satyricon", mille juures ta näib väärtustavat sedasama, mida võiks väärtustada naturalistliku väärtteose juures - "Tena oli teravapilguline jälgija, peen analüüsija, oivaline maalija; eelarvamuste ja põlguseta kirjeldas ta rahulikult Rooma igapäevaelu, kujutas "Satyriconi" väikestes nobedates peatükkides oma ajastu kombeid."
(Järelsõnast loeb välja ühe asjaolu, mis teeb selle peatüki veel kraadi võrra põnevamaks - et suures osas on kritiseeritud teosed ajavoogudesse kaotsi läinud. Des Esseintes on lugenud ja muljetab teoseid, mis pole kättesaadavad enam kellelegi. Ent seda on vaja, et ilmestada kaht asjaolu des Esseintes'i kohta: esiteks, ta on ülikriitiline ja teiseks, ta võiks olla võimatuseni erudeeritud.)
Kui ta hakkab pärast sedasama tegema Prantsuse kaasaegse kirjandusega (romaani kirjutamise tänapäev siis), muutub kriitika ent hambutuks. Kui ladina kirjanduse ülevaate puhul on tegemist peaaegu et Thomas Bernhardi stiilis pea viimseni rahulolematu kriitikuga, kelle ilkumine on müstilisel moel isegi äärmiselt naljakas, kohati liigutav, aga kordagi mitte igav, siis prantsuse kirjandust kommenteerib ta nagu Huysmans. Poolnaljakas mask langeb näolt ja asi omandab Tõeliselt Igiväärtusliku Otsimise murelikku tõsidust.
Mitte et see tõsidus oleks kuidagi halb. Nagu Kristiina Ehin loovkirjutamises ikka rääkis, kirjutades võiks proovida haarata teemadevälja Armastus-Surm. Praegusesse konteksti sätituna: Surm üksi oleks nihilistlik irvitus kõige üle - kui autor ei suuda ennast hetkekski tõsiselt võtta, siis kuidas suudaks seda lugeja? - ning Armastus üksi oleks lääge evangeelium mingile üheplaanilisele armastavale jumalale. Huysmansi puhul saab irvitada küll siin-seal, aga samas on näha seda missioonitunnet.
See missioonitunne - vajadus leida midagi tõelist, igikestvat ja ammendamatut - on sedavõrd vastuvaidlematu, et sunnib meenutama tema kaasaegse Jules Barbey d'Aurevilly väidet, et "Äraspidi" autoril ei ole muud valikut kui püssisuu või risti jalam. Ühelt poolt on peategelane paroodia mingit sorti tegelasest (mujalgi maailmakirjanduses parodeeritud Robert de Monteisquou), teisalt kirjeldab autor mõnes peatükis heietamisi Huysmansi enda keerulist suhet Jumalaga. Ja pärast seda teost saigi temast mingi hetk veendunum usuinimene.
Ma siiski Tõsisel des Esseintes'il ei peatuks - mind paelus tunduvalt rohkem narritav ja eneseirooniline pilk. Õigemini, vast mitte siiski eneseirooniline, vaid des Esseintes'i suhtes irooniline. Sest tuleb korrata, et peategelasel pole ühest alter-ego autori enda näol. Võib-olla oli Huysmansi ennast esialgu tajuda mingite hoiakute või väärtushinnangute või arusaamade poolest, kuid des Esseintes jõuab need seisukohad keerata üle vindi ja muuta naeru- (või vähemalt naeratus-)väärseks.
Näiteks esitab Huysmans väiteid kunstlikkuse kiituseks - "Kunstlikkust muide pidas des Esseintes inimvaimu tähtsaimaks tunnusmärgiks." ja "/.../ loodus on oma aja ära elanud. Ta on rafineeritud vaimu valvsa kannatlikkuse oma maastike ja taevalaotuse tülgastava ühetaolisusega lõplikult ära tüüdanud." ja "Pealegi pole ainsatki kõigist tema nii peeneks või ülevaks kiidetud leiutusist, mida inimvaim ei võiks luua; ühtki Fontainebleau' metsa, ühtki kuupaistet, mida elektrivalgusvihkudest üleujutatud dekoratsioonid ei suudaks edasi anda; ühtki koske, mida hüdraulika ei võiks äravahetamiseni järele aimata; ühtki kaljut, mida papjeemašee ei suudaks kopeerida; ühtki õit, millele hinnaline taft või õrnavärviline tapeet järele ei jõuaks". Näib, et kui oleks kaks koske, millest üks on kunstlik ja teine looduslik, oleks esimene siiski ülevam, sest on inimkätega valmistatud, on tahtlikult loodud, on kunstlik.
Samas satub peategelane pea jaburalt vaimustusse sellest, et romaani lõpus on ta tervis sedavõrd käest ära, et ta on võimeline toitaineid omandama üksnes klistiiri abil. "Protseduur õnnestus ja des Esseintes pidi tahes-tahtmata end sõnatult õnnitlema selle sündmuse puhul, mis mõnes mõttes kroonis eluviisi, mille ta oli endale kujundanud; tema kunstlikkuseihalus oli nüüd, ilma et ta seda soovinud oleks, kõrgeimal astmel teoks saanud; kaugemale minna polnud võimalik; sel viisil toidu manustamine oli kahtlemata ülim hälbimus, mida oli võimalik toime panna." (183) See pole lugedes ilmselt haha-naljakas, kuid jääb meelde millegi jabura ja naeru väärivana.
Selles romaanis on mainimisväärset veelgi - kuidas jõudsin ma oma arutluses siiamaani, kiitmata lõhnapeatükki? See on ju Süsskindi "Parfüümi" järel või ehk lausa selle kõrval üks mõjuvamaid lõhnaentusiasme, mida ma lugenud olen. Peatükk erinevatest kokteilidest, mida ta tajub erinevate orkestripillidena, on võib-olla üks parimaid sünesteesia esinemisi maailmakirjanduse ajaloos - vahel meeldib talle pitshaaval mekkida keele peal terveid sümfooniaid. Kahju oli lugedes ka kilpkonnast, kelle kilbi külge pandi raskeid kristalle, mis tegid kilbi väljakannatamatult (ja lausa surmavalt) raskeks. Ent selle kõige kõrval soovisin ära mainida kõige huvitavama liiderduse, millest peategelane tüdida võinuks - üht naisakrobaati nähes tajub ta tolle mehelikkust, siis tajub oma naiselikkust ja hakkab fantaseerima suguühtest, milles tema oleks põhimõtteliselt naine ja teine mees. Võib-olla pidanuks just viimatimainitud katkend mõjuma provokatsioonidehimulisele ja riivatuste entsüklopeediat sirvivale Dorianile? Sellised liialdushetked jäid siiski üsna ebaolulisteks pilguheitudeks selle tõeliselt puhta ja jääva otsimise kõrval, mida valdasid kirjandus- ja kunstianalüüsid.
Ühe erakliku esteedi kirjeldused-heietused kunstist, kultuurist, kirjandusest, parfüümidest, seksuaalsusest, liiderdamistest jne.
Huysmans on alati olnud üks neist ähmaselt tuttavatest nimedest Prantsuse kirjanduses, millele pole seni osanud leida mingit emotsionaalset vastet, kuivõrd tegemist on millegi obskuursega. Paar aastat tagasi tõlgiti see aga eesti keelde (suurepärase tõlkega ja näib, et paljude meelest teose ilmumist õigustava saatesõnaga Leena Tomasbergilt) ja lõpuks on ähmane nimetutvus realiseerunud ühe lugemiskogemusena. Millisega, sellest siis loomulikult allpool.
Taustainfot ja huvitavaid mõttekillukesi olen eelkõige võtnudki järelsõnast, nii et tuleb korrata - väga hea ja põhjalik tekst, mis ulatab lugejale kandikul romaani tähtsuse maailmakirjanduses. Peeter Helme on lausa kirjutanud, et võib-olla olnuks parem, kui saatesõna olnuks eessõna, sest tekst ise lihtsalt ei olevat nii põnev. Loomulikult on see maitse küsimus - aga seda, et tegemist on tibake igavavõitu teosega, mis omal ajal šokeeris, aga praegu mitte enam kuigivõrd, on väitnud ka teised. Ja kui mõned põnevamad mõttearendused ja intrigeerivamad provotseerimised välja jätta, olen ma selle üldhinnanguga üsna nõus.
Õigemini, lugemiselamuse intensiivsus ei tõusnud kuskil päris peadpööritavaks, kohati soovisin, et oleksin võimeline jätma lõike lõpuni lugemata, suuteline lehekülgi lapata, samas oli huvitavat ja ainulaadset piisavalt, et lugemiselamus õigustas end rohkem kui küll.
Tavalugeja jaoks on romaani "Äraspidi" näol eelkõige vast tegemist selle romaaniga, mille lord Henry annab Dorian Grayle, et see õpiks end korralikult ära rikkuma. Olles nüüd teost lugenud, näib romaani lugemine selles võtmes kuidagi vildaka lähenemisena.
Romaani alguses kirjutatakse sellest, kuidas kunagi väärikas aristokraatlik suguvõsa des Esseintes on mandunud pea viimseni, neist on järele jäänud vaid üks haiglasevõitu noormees, kes on maapealse elu liiderdamiste karika tilgatumaks joonud. Ta otsustab kolida linnast välja, ühte maamõisa, ja elada eraklikku elu.
"Äraspidi" on tema muljetest erakuna, püüust luua oma kodus kirgast kunstipärast elamist, püüust leida kirjandusest (algul antiikladina, seejärel prantsuse) mingeid tõelisi suurväärtusi (mida leiab kõige rohkem Baudelaire'i näol) ning püüust saada mingeid võrreldamatuid tajuelamusi. Oma kaasajal tunti seda romaani kui "dekadentsi piiblit". Sellise määratluse vastu pole midagi, mind ainult segas, et Oscar Wilde näib seda oma ainsas romaanis kasutavat kui mandumise õpikut. See näib mulle möödalugemisena.
Kuivõrd teoses on palju irooniat, on raske öelda, kustmaalt on tegemist tõsimeelse kunsti- ja kirjanduskriitikaga, kustmaalt lihtsalt sellealase mänguga. Ent mida rohkem oli selles mängu, seda huvitavam teos ka oli. Esimene peatükk, mida lugedes tajusin, et tegemist on tõepoolest millegi erilisega, oligi peatükk, milles des Esseintes mainib, et ta ei suuda välja kannatada ladina keelt ja kirjandust - millele järgneb lähes kõigi olulisimate antiikkirjanduse autorite analüüs, eelkõige aga nende sarjamine maapõhja kõiksugu stiilieksimuste eest.
Nii on Vergiliuse heksameetrid "plekise kõlaga" ja "õõnsalt kumisevad" ning "lohistasid oma liitriviisi välja mõõdetud sõnade kvantumeid pedantlik-kuiva prosoodia ranget ettekirjutust mööda". Nii tekitab temas vastikust Horatiuse "elevandigraatsia, selle parandamatu mühkami vadin, vana klouni edvistamine kivinenud nilbustega". Või siis Caesar: "pedandi purupõuasus, märkmesedeli steriilsus, uskumatu ja ebasünnis kõhukinnisus". Ja niimoodi põhimõtteliselt terve peatüki vältel. Kriitika ohvrite sekka ei satu Petronius ja tema "Satyricon", mille juures ta näib väärtustavat sedasama, mida võiks väärtustada naturalistliku väärtteose juures - "Tena oli teravapilguline jälgija, peen analüüsija, oivaline maalija; eelarvamuste ja põlguseta kirjeldas ta rahulikult Rooma igapäevaelu, kujutas "Satyriconi" väikestes nobedates peatükkides oma ajastu kombeid."
(Järelsõnast loeb välja ühe asjaolu, mis teeb selle peatüki veel kraadi võrra põnevamaks - et suures osas on kritiseeritud teosed ajavoogudesse kaotsi läinud. Des Esseintes on lugenud ja muljetab teoseid, mis pole kättesaadavad enam kellelegi. Ent seda on vaja, et ilmestada kaht asjaolu des Esseintes'i kohta: esiteks, ta on ülikriitiline ja teiseks, ta võiks olla võimatuseni erudeeritud.)
Kui ta hakkab pärast sedasama tegema Prantsuse kaasaegse kirjandusega (romaani kirjutamise tänapäev siis), muutub kriitika ent hambutuks. Kui ladina kirjanduse ülevaate puhul on tegemist peaaegu et Thomas Bernhardi stiilis pea viimseni rahulolematu kriitikuga, kelle ilkumine on müstilisel moel isegi äärmiselt naljakas, kohati liigutav, aga kordagi mitte igav, siis prantsuse kirjandust kommenteerib ta nagu Huysmans. Poolnaljakas mask langeb näolt ja asi omandab Tõeliselt Igiväärtusliku Otsimise murelikku tõsidust.
Mitte et see tõsidus oleks kuidagi halb. Nagu Kristiina Ehin loovkirjutamises ikka rääkis, kirjutades võiks proovida haarata teemadevälja Armastus-Surm. Praegusesse konteksti sätituna: Surm üksi oleks nihilistlik irvitus kõige üle - kui autor ei suuda ennast hetkekski tõsiselt võtta, siis kuidas suudaks seda lugeja? - ning Armastus üksi oleks lääge evangeelium mingile üheplaanilisele armastavale jumalale. Huysmansi puhul saab irvitada küll siin-seal, aga samas on näha seda missioonitunnet.
See missioonitunne - vajadus leida midagi tõelist, igikestvat ja ammendamatut - on sedavõrd vastuvaidlematu, et sunnib meenutama tema kaasaegse Jules Barbey d'Aurevilly väidet, et "Äraspidi" autoril ei ole muud valikut kui püssisuu või risti jalam. Ühelt poolt on peategelane paroodia mingit sorti tegelasest (mujalgi maailmakirjanduses parodeeritud Robert de Monteisquou), teisalt kirjeldab autor mõnes peatükis heietamisi Huysmansi enda keerulist suhet Jumalaga. Ja pärast seda teost saigi temast mingi hetk veendunum usuinimene.
Ma siiski Tõsisel des Esseintes'il ei peatuks - mind paelus tunduvalt rohkem narritav ja eneseirooniline pilk. Õigemini, vast mitte siiski eneseirooniline, vaid des Esseintes'i suhtes irooniline. Sest tuleb korrata, et peategelasel pole ühest alter-ego autori enda näol. Võib-olla oli Huysmansi ennast esialgu tajuda mingite hoiakute või väärtushinnangute või arusaamade poolest, kuid des Esseintes jõuab need seisukohad keerata üle vindi ja muuta naeru- (või vähemalt naeratus-)väärseks.
Näiteks esitab Huysmans väiteid kunstlikkuse kiituseks - "Kunstlikkust muide pidas des Esseintes inimvaimu tähtsaimaks tunnusmärgiks." ja "/.../ loodus on oma aja ära elanud. Ta on rafineeritud vaimu valvsa kannatlikkuse oma maastike ja taevalaotuse tülgastava ühetaolisusega lõplikult ära tüüdanud." ja "Pealegi pole ainsatki kõigist tema nii peeneks või ülevaks kiidetud leiutusist, mida inimvaim ei võiks luua; ühtki Fontainebleau' metsa, ühtki kuupaistet, mida elektrivalgusvihkudest üleujutatud dekoratsioonid ei suudaks edasi anda; ühtki koske, mida hüdraulika ei võiks äravahetamiseni järele aimata; ühtki kaljut, mida papjeemašee ei suudaks kopeerida; ühtki õit, millele hinnaline taft või õrnavärviline tapeet järele ei jõuaks". Näib, et kui oleks kaks koske, millest üks on kunstlik ja teine looduslik, oleks esimene siiski ülevam, sest on inimkätega valmistatud, on tahtlikult loodud, on kunstlik.
Samas satub peategelane pea jaburalt vaimustusse sellest, et romaani lõpus on ta tervis sedavõrd käest ära, et ta on võimeline toitaineid omandama üksnes klistiiri abil. "Protseduur õnnestus ja des Esseintes pidi tahes-tahtmata end sõnatult õnnitlema selle sündmuse puhul, mis mõnes mõttes kroonis eluviisi, mille ta oli endale kujundanud; tema kunstlikkuseihalus oli nüüd, ilma et ta seda soovinud oleks, kõrgeimal astmel teoks saanud; kaugemale minna polnud võimalik; sel viisil toidu manustamine oli kahtlemata ülim hälbimus, mida oli võimalik toime panna." (183) See pole lugedes ilmselt haha-naljakas, kuid jääb meelde millegi jabura ja naeru väärivana.
Selles romaanis on mainimisväärset veelgi - kuidas jõudsin ma oma arutluses siiamaani, kiitmata lõhnapeatükki? See on ju Süsskindi "Parfüümi" järel või ehk lausa selle kõrval üks mõjuvamaid lõhnaentusiasme, mida ma lugenud olen. Peatükk erinevatest kokteilidest, mida ta tajub erinevate orkestripillidena, on võib-olla üks parimaid sünesteesia esinemisi maailmakirjanduse ajaloos - vahel meeldib talle pitshaaval mekkida keele peal terveid sümfooniaid. Kahju oli lugedes ka kilpkonnast, kelle kilbi külge pandi raskeid kristalle, mis tegid kilbi väljakannatamatult (ja lausa surmavalt) raskeks. Ent selle kõige kõrval soovisin ära mainida kõige huvitavama liiderduse, millest peategelane tüdida võinuks - üht naisakrobaati nähes tajub ta tolle mehelikkust, siis tajub oma naiselikkust ja hakkab fantaseerima suguühtest, milles tema oleks põhimõtteliselt naine ja teine mees. Võib-olla pidanuks just viimatimainitud katkend mõjuma provokatsioonidehimulisele ja riivatuste entsüklopeediat sirvivale Dorianile? Sellised liialdushetked jäid siiski üsna ebaolulisteks pilguheitudeks selle tõeliselt puhta ja jääva otsimise kõrval, mida valdasid kirjandus- ja kunstianalüüsid.
Monday, August 26, 2013
Paul Auster "New Yorgi triloogia"
6/10
(Kaalusin, kas 6 või 7, aga siis otsustasin, et asjaolu, et pealkirjas pole Yorki, vaid on Yorgi, sunnib panema 6 - mulle ei meeldi see "jorgi" seal.)
Mahu poolest üllatav raamat - olin arvanud, et see oleks mingi paks asi, kolm raamatut ikkagi. Tuleb välja, et need on pigemini lühiromaanid, kõik kolm kokku 350 lk. Sedagi kiirelt jooksva detektiivikastiiliga (või oleks õigem öelda, et hemingway'likuga.)
Iseenesest oli raamatus mõndagi head.
Lugu oli omamoodi huvitav jälgida (ilma eriliste tõusude-mõõnadeta, pärast algtõuget teatav kulgemine lahenduse juurde; lõpptulemusele hulpimine. Kummastus ilma kafkalikkuseta). Selline lugu, millest tõenäoliselt erilist filmi ei saaks - no pole seda konkreetset lugu, lugu on nauditav oma poolelijäämistes, poolikkustes.
Kiita võib ka mõnuga loetavat stiili - see polnud esteetiline elamus, vaid pigem, nagu öeldud, hemingway'lik mehelik nullstiil. Kirjeldusi õieti ei olnud või kuivõrd oligi, sulasid need tegelaste toimetamisse ära. Autor mitte ei maali sõnadega, vaid tegutseb.
Sellest hoolimata, mul on tunne, et ma pole inimene, kes peaks sellest raamatust rääkima. Selle intellektuaalne tasand jäi mulle võõraks. Ehkki oli huvitav näha seda, kuidas autor käsitles identiteedi olemuse, juhuse jms küsimusi, ei pane need mu mõttesagaraid kirglikult kihama. See potentsiaal on siin olemas, aga mul oli vist lugemisel sedapuhku igatsus millegi muu järele. Ja õnneks-kahjuks pole kohustust otsida seda äratajumist. Kui selle kallal veidi vaeva näha ja selle seltsis rohkem aega veeta - tutvuda nende küsimustega, otsida sügavalt raamatust või teistest raamatutest ja iseenesest seda kokkukõlavat ahhaa-momenti -, siis see kuidagi vast ikka leiduks.
Praegu siiski lepin selle ideelise mittehaakumisega ja asun mõne järgmise kallale.
See on raamat, milletaolist ma loen ja on huvitav lugeda ja isegi soovitaks täitsa loetava - ehk isegi hea - raamatu pähe, aga kuna selle ideed ja üldine temaatika ei haaku minu huvisfääridega, siis ei jää mingit kestvamat muljet. Samas, võib-olla mingi hetk see siiski tuleb. Käib mingi plõks ja raamat muutub mulle kogu oma küsimusepüstitusega elavaks.
(Kaalusin, kas 6 või 7, aga siis otsustasin, et asjaolu, et pealkirjas pole Yorki, vaid on Yorgi, sunnib panema 6 - mulle ei meeldi see "jorgi" seal.)
Mahu poolest üllatav raamat - olin arvanud, et see oleks mingi paks asi, kolm raamatut ikkagi. Tuleb välja, et need on pigemini lühiromaanid, kõik kolm kokku 350 lk. Sedagi kiirelt jooksva detektiivikastiiliga (või oleks õigem öelda, et hemingway'likuga.)
Iseenesest oli raamatus mõndagi head.
Lugu oli omamoodi huvitav jälgida (ilma eriliste tõusude-mõõnadeta, pärast algtõuget teatav kulgemine lahenduse juurde; lõpptulemusele hulpimine. Kummastus ilma kafkalikkuseta). Selline lugu, millest tõenäoliselt erilist filmi ei saaks - no pole seda konkreetset lugu, lugu on nauditav oma poolelijäämistes, poolikkustes.
Kiita võib ka mõnuga loetavat stiili - see polnud esteetiline elamus, vaid pigem, nagu öeldud, hemingway'lik mehelik nullstiil. Kirjeldusi õieti ei olnud või kuivõrd oligi, sulasid need tegelaste toimetamisse ära. Autor mitte ei maali sõnadega, vaid tegutseb.
Sellest hoolimata, mul on tunne, et ma pole inimene, kes peaks sellest raamatust rääkima. Selle intellektuaalne tasand jäi mulle võõraks. Ehkki oli huvitav näha seda, kuidas autor käsitles identiteedi olemuse, juhuse jms küsimusi, ei pane need mu mõttesagaraid kirglikult kihama. See potentsiaal on siin olemas, aga mul oli vist lugemisel sedapuhku igatsus millegi muu järele. Ja õnneks-kahjuks pole kohustust otsida seda äratajumist. Kui selle kallal veidi vaeva näha ja selle seltsis rohkem aega veeta - tutvuda nende küsimustega, otsida sügavalt raamatust või teistest raamatutest ja iseenesest seda kokkukõlavat ahhaa-momenti -, siis see kuidagi vast ikka leiduks.
Praegu siiski lepin selle ideelise mittehaakumisega ja asun mõne järgmise kallale.
See on raamat, milletaolist ma loen ja on huvitav lugeda ja isegi soovitaks täitsa loetava - ehk isegi hea - raamatu pähe, aga kuna selle ideed ja üldine temaatika ei haaku minu huvisfääridega, siis ei jää mingit kestvamat muljet. Samas, võib-olla mingi hetk see siiski tuleb. Käib mingi plõks ja raamat muutub mulle kogu oma küsimusepüstitusega elavaks.
Wednesday, August 7, 2013
John Fowles "Mantissa"
6/10
Fowlesi ainus raamat, mida pigem kritiseeriti kui kiideti. Tõenäoliselt pigem kujuteldav dialoog kirjaniku ja muusa Erato vahel (Erato = lüürilise luule, sealjuures armastus- ja erootikaluuletused).
Ma leidsin selle raamatu ühest väga toredast Krakowi kohvikust. See oli kohvik/raamatupood, kus sai osta ingliskeelseid raamatuid, lugeda kirjandusajakirju (New York Book Review oli väga põnev. Polegi teadnud seda Eestist otsida) ja tellida oivalist teed ja kohvi. Kõik oli hästi ära kategoriseeritud, eesruumis oli ilukirjandus, oli ka odavate raamatute kast (3-5 zlotti - 4 zl on euro).
Teades, et mind ootasid ees pikad bussisõidud läbi poola, ostsin kaks raamatut. Üks oli odavate raamatute kastist, 3-zlotine "Mephisto Waltz" (mis oli oma hinda väärt).
Raamaturiiulit vaatasin huviga ja tükk aega kaalusin, mida võtta. Ei mäletagi, mille vahel ma kaalusin, kuni valisin Fowlesi. Olen temalt lugenud 2 raamatut, algul "Prantsuse leitnandi tüdrukut", seejärel "Liblikapüüdjat", ja minu jaoks on Lessingu tasemel autoriga. Raamat või kaks veel teeksid temast mu lemmikkirjaniku.
See polnud kahjuks see raamat, mis niimoodi mõjunuks, aga kirjanikuga tutvumise mõttes huvitav egotsentriline vatramine.
Nentida tuleb, et kaks seal võetud raamatut olid toredalt vastandlikud - üks oli pigem igava stiiliga raamat, mille süžeed oli huvitav jälgida ("Mephisto Waltz"). Teine oli ilma mingite stseenide või konkreetsete meeldejäävate stseenideta vestlus, mille tegi lõppeks nauditavaks kirjutusstiil.
Eeldan nüüd siinkohal, et keegi ei kavatse seda lugeda:
raamat algab ilukirjandusliku pühendusega erootikamuusale.
Nimelt ärkab peategelane haiglas ja näeb seal oma abikaasat, keda ta ei tunne ära. Amneesia. Kaunis naisarst ja hindu medõde hakkavad teda ravima - aga naisarst ütleb, et seks, eelkõige aga mittemonogaamne seks kui iniminstinktidele omasem nähtus, aitab esile tuua need mälestused, mis on varjus mehe alateadvuses.
Stseen on hästi kirjutatud, mõtteanalüüs on põnev, mälestuste ükshaaval lahtihargnemine oli nauditav jälgida. Kui raamat oleks lõpuni välja selline, oleks see võib-olla huvitavam raamat kui praegu...
Poolepealt tuli Erato uksest sisse, kaotas mõlemad naised ja pistis lõugama mehe peale.
Siit algas vestlus kirjaniku ja muusa vahel, milles kord oli ülekaal ühel, kord teisel. Dialoog, mis põimis endas loomingut, inspiratsiooni, kirjaniku vabadust, kirjaniku vastutust, aga ka tegelastevahelist võimumängu ja seksuaalset pinget. Pall veeres hästi, aga eks see oli mõneti rohkem temale kirjutamiseks kui meile lugemiseks.
Mis ei tähenda, et seda polnuks hea lugeda. Kuid näib, et sel polnudki ambitsiooni olla midagi lõplikku. Raamatu lõpu poole ütleb peategelanegi, et kuradi naised raiskavad oma vestlustega meeste intellektuaalseid taotlusi ja mahlu mantissade ja trivia peale, all on definitsioon: "Mantissa: An addition of comparatively small importance, especially to a literary effort or discourse." (Oxford English Dictionary)
On's kogu raamat üks mantissa?
Ta näib olevat eneseirooniline raamatu ja selle eesmärkide suhtes.
Illmselt pole see aga puhtakujuline lahtiütlemine sellest raamatust. Vestlus on selleks liiga intellektuaalne, kõik need iroonia- ja metatasandid liiga peened. Võtan aga endale vabaduse taandada raamat millekski selliseks, sealjuures rõhutades - kui Fowlesil on tühisus selline, siis tõotab see pigem head teiste raamatute kohta. Ja tekitab indu "Maagi" suhtes...
Fowlesi ainus raamat, mida pigem kritiseeriti kui kiideti. Tõenäoliselt pigem kujuteldav dialoog kirjaniku ja muusa Erato vahel (Erato = lüürilise luule, sealjuures armastus- ja erootikaluuletused).
Ma leidsin selle raamatu ühest väga toredast Krakowi kohvikust. See oli kohvik/raamatupood, kus sai osta ingliskeelseid raamatuid, lugeda kirjandusajakirju (New York Book Review oli väga põnev. Polegi teadnud seda Eestist otsida) ja tellida oivalist teed ja kohvi. Kõik oli hästi ära kategoriseeritud, eesruumis oli ilukirjandus, oli ka odavate raamatute kast (3-5 zlotti - 4 zl on euro).
Teades, et mind ootasid ees pikad bussisõidud läbi poola, ostsin kaks raamatut. Üks oli odavate raamatute kastist, 3-zlotine "Mephisto Waltz" (mis oli oma hinda väärt).
Raamaturiiulit vaatasin huviga ja tükk aega kaalusin, mida võtta. Ei mäletagi, mille vahel ma kaalusin, kuni valisin Fowlesi. Olen temalt lugenud 2 raamatut, algul "Prantsuse leitnandi tüdrukut", seejärel "Liblikapüüdjat", ja minu jaoks on Lessingu tasemel autoriga. Raamat või kaks veel teeksid temast mu lemmikkirjaniku.
See polnud kahjuks see raamat, mis niimoodi mõjunuks, aga kirjanikuga tutvumise mõttes huvitav egotsentriline vatramine.
Nentida tuleb, et kaks seal võetud raamatut olid toredalt vastandlikud - üks oli pigem igava stiiliga raamat, mille süžeed oli huvitav jälgida ("Mephisto Waltz"). Teine oli ilma mingite stseenide või konkreetsete meeldejäävate stseenideta vestlus, mille tegi lõppeks nauditavaks kirjutusstiil.
Eeldan nüüd siinkohal, et keegi ei kavatse seda lugeda:
raamat algab ilukirjandusliku pühendusega erootikamuusale.
Nimelt ärkab peategelane haiglas ja näeb seal oma abikaasat, keda ta ei tunne ära. Amneesia. Kaunis naisarst ja hindu medõde hakkavad teda ravima - aga naisarst ütleb, et seks, eelkõige aga mittemonogaamne seks kui iniminstinktidele omasem nähtus, aitab esile tuua need mälestused, mis on varjus mehe alateadvuses.
Stseen on hästi kirjutatud, mõtteanalüüs on põnev, mälestuste ükshaaval lahtihargnemine oli nauditav jälgida. Kui raamat oleks lõpuni välja selline, oleks see võib-olla huvitavam raamat kui praegu...
Poolepealt tuli Erato uksest sisse, kaotas mõlemad naised ja pistis lõugama mehe peale.
Siit algas vestlus kirjaniku ja muusa vahel, milles kord oli ülekaal ühel, kord teisel. Dialoog, mis põimis endas loomingut, inspiratsiooni, kirjaniku vabadust, kirjaniku vastutust, aga ka tegelastevahelist võimumängu ja seksuaalset pinget. Pall veeres hästi, aga eks see oli mõneti rohkem temale kirjutamiseks kui meile lugemiseks.
Mis ei tähenda, et seda polnuks hea lugeda. Kuid näib, et sel polnudki ambitsiooni olla midagi lõplikku. Raamatu lõpu poole ütleb peategelanegi, et kuradi naised raiskavad oma vestlustega meeste intellektuaalseid taotlusi ja mahlu mantissade ja trivia peale, all on definitsioon: "Mantissa: An addition of comparatively small importance, especially to a literary effort or discourse." (Oxford English Dictionary)
On's kogu raamat üks mantissa?
Ta näib olevat eneseirooniline raamatu ja selle eesmärkide suhtes.
Illmselt pole see aga puhtakujuline lahtiütlemine sellest raamatust. Vestlus on selleks liiga intellektuaalne, kõik need iroonia- ja metatasandid liiga peened. Võtan aga endale vabaduse taandada raamat millekski selliseks, sealjuures rõhutades - kui Fowlesil on tühisus selline, siis tõotab see pigem head teiste raamatute kohta. Ja tekitab indu "Maagi" suhtes...
Lois McMaster Bujold "Sõduri õpilane"
6/10
Kosmoseooper-lugu invaliidistunud (murtud jalgadega) aadlipoisist, kes on lihtsalt täiega geniaalne ja läheb teisele planeedile, kus teeb oma seiklusi.
Kunagi Anu andis ja ütles, et esimesed kaks talle ei meeldinud (sest seal oli naistegelane, üks Mary Sue karakter, häbitult võitmatu), aga see juba töötas tema jaoks.
Lugesin ja näen - asi on selles, et peategelane on sant.
Minu jaoks oli ta ikkagi liiga võitmatu karakter. Kõigis vaidlustes ja vestlustes on ta kõigist ees penikoorma jagu, iga plaan õnnestus suht perfektselt, ilma eriliste konarusteta. Probleeme tekkis, kuid needki lahenesid kuidagi vaevumärgatavalt. Kuivõrd see tegelane oli noor ja kogenematu, tundus see veidi jama.
Korraks juba mõtlesin, et mis ma ikka kritiseerin, Doctor Who's ja Sherlockis on sarnane häda ju. Ennäe, mitte päris - Sherlockis on vähemalt 2 peategelasega võrdse taibuga tegelast (1 targemgi). Ning Doktorit lunastab esiteks see, et ta on tulnukas (kõigele lisaks omasuguste akadeemia läbi kukkunud tulnukas), teiseks see, et ta on tuhandeaastane.
Muidu hästi kirjutatud, aga veidi põhjendamatu dominant rikkus minu jaoks mõnevõrra lugemiselamust.
Kosmoseooper-lugu invaliidistunud (murtud jalgadega) aadlipoisist, kes on lihtsalt täiega geniaalne ja läheb teisele planeedile, kus teeb oma seiklusi.
Kunagi Anu andis ja ütles, et esimesed kaks talle ei meeldinud (sest seal oli naistegelane, üks Mary Sue karakter, häbitult võitmatu), aga see juba töötas tema jaoks.
Lugesin ja näen - asi on selles, et peategelane on sant.
Minu jaoks oli ta ikkagi liiga võitmatu karakter. Kõigis vaidlustes ja vestlustes on ta kõigist ees penikoorma jagu, iga plaan õnnestus suht perfektselt, ilma eriliste konarusteta. Probleeme tekkis, kuid needki lahenesid kuidagi vaevumärgatavalt. Kuivõrd see tegelane oli noor ja kogenematu, tundus see veidi jama.
Korraks juba mõtlesin, et mis ma ikka kritiseerin, Doctor Who's ja Sherlockis on sarnane häda ju. Ennäe, mitte päris - Sherlockis on vähemalt 2 peategelasega võrdse taibuga tegelast (1 targemgi). Ning Doktorit lunastab esiteks see, et ta on tulnukas (kõigele lisaks omasuguste akadeemia läbi kukkunud tulnukas), teiseks see, et ta on tuhandeaastane.
Muidu hästi kirjutatud, aga veidi põhjendamatu dominant rikkus minu jaoks mõnevõrra lugemiselamust.
Tuesday, August 6, 2013
Marian Keyes "Kas seal on kedagi"
6/10
Lugu leinast - naisest, kes kaotab mehe ja tasapisi harjub selle mõttega.
Ma hindan Marian Keyesi kirjanikuna, kuid see raamat ei meeldinud niivõrd kui üks teine, mida olen juba lugenud (Rachel's Holiday), või see, mida praegu loeme Lauraga vaheldumisi (This Charming Man). Seepärast soovitan autorit, aga pigem näiteks neid teisi raamatuid temalt. Ta kirjutab seda praegustki hästi, aga need on tal hulga peenemalt kirjutatud.
Olen kunagi maininud Marian Keyesi kui üht täiesti nauditavat naistekirjanikku. Mõjub nagu Secret - piisav, et mõjuda mehele, aga mõeldud siiski naisele.
Kui aga öelda: "Piisav, et mõjuda mehele", siis ei pea ma silmas mitte raamatus sisalduvaid pisaraid või tegelastevahelisi intriige ja suhteid. Ta ei kirjuta mingeid Uhkusi&Eelarvamusi ega 50 Shades'e. Keyes ei püüa tundeid rebida, pigem lihtsalt jutustada. Ja teemadki on tal raamatutes sellised, mida annaks teha pinnapealselt, tõmmates maha linnukesi "tundlike teemade" nimekirjast (alkoholism ühes, narkootikumid teises, lein praeguses, koduvägivald mingis järgmises jne). Kuid ta ei kirjuta niisama, ta harib ennast teema osas, teeb nt intervjuusid koduvägivalla küüsis olijatega jms ja raamatut lugedeski on näha, et ta on asjast hoolinud.
Samas ei muutu tekst vaid intervjuude ümberjutustuseks. Marian Keyesi põhitugevus on värvikad karakterid ning nendevaheline elav dialoog. Üldjuhul vaimukas, aga selline üldiselt irooniline suhtumine, mis pole veel kogu oma küünilisuses maha käinud.
Seetõttu oli huvitav lugeda raamatut, mille peategelane püüab oma leinas ühendust võtta lahkunuga. Soolapuhumine küll, aga mingi lootuskild on ikka, mis ajab selliseid meeleheitlikke kõrvu väga kikki.
Nii et see rumal lootus on seal olemas, aga autor on selle suhtes väga ettevaatlik, väga enesekriitiline.
Selle aspekti võtakski ehk kokku sellega, et Keyesi maailmapilt on selge ja põhjendatud ja mis kõige parem, ta ise oskab seda põhjendada.
Üks teine voorus on kah - nimelt see, et ta oskab lugejat igati toredalt juhtida valejälgedele. Ka selles leinaraamatus räägitakse pool raamatut mitte leinast, vaid antakse kuidagi peenelt mõista, et naine on lihtsalt hüljatud ja et mees on siiski elus. Midagi välja ütlemata, aga siiski. Ja alles poolepealt, ilma mingi dramaatilise pöördeta, lihtsalt suutes seda lõpuks (niimoodi enam-vähem) tunnistada, ütleb naine lõpuks välja, et mees on surnud.
Nii et võib öelda, et see on spoiler.
Lugu leinast - naisest, kes kaotab mehe ja tasapisi harjub selle mõttega.
Ma hindan Marian Keyesi kirjanikuna, kuid see raamat ei meeldinud niivõrd kui üks teine, mida olen juba lugenud (Rachel's Holiday), või see, mida praegu loeme Lauraga vaheldumisi (This Charming Man). Seepärast soovitan autorit, aga pigem näiteks neid teisi raamatuid temalt. Ta kirjutab seda praegustki hästi, aga need on tal hulga peenemalt kirjutatud.
Olen kunagi maininud Marian Keyesi kui üht täiesti nauditavat naistekirjanikku. Mõjub nagu Secret - piisav, et mõjuda mehele, aga mõeldud siiski naisele.
Kui aga öelda: "Piisav, et mõjuda mehele", siis ei pea ma silmas mitte raamatus sisalduvaid pisaraid või tegelastevahelisi intriige ja suhteid. Ta ei kirjuta mingeid Uhkusi&Eelarvamusi ega 50 Shades'e. Keyes ei püüa tundeid rebida, pigem lihtsalt jutustada. Ja teemadki on tal raamatutes sellised, mida annaks teha pinnapealselt, tõmmates maha linnukesi "tundlike teemade" nimekirjast (alkoholism ühes, narkootikumid teises, lein praeguses, koduvägivald mingis järgmises jne). Kuid ta ei kirjuta niisama, ta harib ennast teema osas, teeb nt intervjuusid koduvägivalla küüsis olijatega jms ja raamatut lugedeski on näha, et ta on asjast hoolinud.
Samas ei muutu tekst vaid intervjuude ümberjutustuseks. Marian Keyesi põhitugevus on värvikad karakterid ning nendevaheline elav dialoog. Üldjuhul vaimukas, aga selline üldiselt irooniline suhtumine, mis pole veel kogu oma küünilisuses maha käinud.
Seetõttu oli huvitav lugeda raamatut, mille peategelane püüab oma leinas ühendust võtta lahkunuga. Soolapuhumine küll, aga mingi lootuskild on ikka, mis ajab selliseid meeleheitlikke kõrvu väga kikki.
Nii et see rumal lootus on seal olemas, aga autor on selle suhtes väga ettevaatlik, väga enesekriitiline.
Selle aspekti võtakski ehk kokku sellega, et Keyesi maailmapilt on selge ja põhjendatud ja mis kõige parem, ta ise oskab seda põhjendada.
Üks teine voorus on kah - nimelt see, et ta oskab lugejat igati toredalt juhtida valejälgedele. Ka selles leinaraamatus räägitakse pool raamatut mitte leinast, vaid antakse kuidagi peenelt mõista, et naine on lihtsalt hüljatud ja et mees on siiski elus. Midagi välja ütlemata, aga siiski. Ja alles poolepealt, ilma mingi dramaatilise pöördeta, lihtsalt suutes seda lõpuks (niimoodi enam-vähem) tunnistada, ütleb naine lõpuks välja, et mees on surnud.
Nii et võib öelda, et see on spoiler.
Wednesday, June 26, 2013
Kristjan Loorits "Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu"
6/10
Tagakaanelt:
Helsingis antropoloogiat tudeeriv eestlane Patrik hakkab kirjutama artiklit palju tähelepanu pälvivast literistlikust liikumisest, segust new age'i jüngritest ja vältimatut intellektuaalset maailmalõppu kuulutavast ususektist. uurimisobjektiga lähemalt tutvudes läheb lugu aga märksa segasemaks, isegi unenäolisemaks.
Mispuhul ootasin mingit tumedate jõududega tegelemist.
Mulle tuli positiivse üllatusena, mis seal siis tegelikult oli, aga asi pole sedavõrd šokeeriv, et seda mitte välja öelda, nii et:
mees teeb artiklit ühest kummalisest sektist, mis väidab, et kogu maailm on ühe kirjaniku vili. Ühel hetkel antakse talle aga see raamat - selle pealkiri on "Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu".
Mis oleks huvitav ja borgeslik idee (ja stseen, milles peategelane luges enesest, tuletas va head Jorge Luisi meelde küll), kui palju ausam sisukokkuvõte poleks:
üsna tavapärane tragöödia ühest üsna õnnetust armastusest, lõpus on surm - mille eripära on ent selles, et tegelased on väga teadlikud oma loo süžeest, sest nad on seda raamatut lugenud.
Esimene pool raamatust keskendub pigem literistidele kui sektile, nende uskumusele ja kirjanduse-tõe suhtele. Sisaldab filosoofilisi vestlusi, mis pole keerulised ja jooksevad ladusalt. Reklaamitakse Daniel Dennetti. (Dennettit? Kõlab nagu itaalia nimi, Dennetti). Kui raamatu kätte võtab, tekib võimalus, et ta hakkab sellega midagi huvitavat peale.
Aga ei. Ehkki teine pool algab sellega, et kirjanik naudib oma piiramatut jõudu selles maailmas - räägib, et pärast maavärinat xx xx xx kuupäeval X linnas, kus suri xxx xxx inimest, muutusid inimesed kohe raamatust teadlikumaks. Sellest sai ülemaailmne sensatsioon, mida uurisid mitte vaid kirjandusteadlased ega psühholoogid, vaid nüüd ka muud teadlased, kes otsisid sellest täituma hakkavaid ennustusi. Antakse ülevaade selle kirjandusliku maailma tulevikust - ja ka raamatu prohvetlikust ja müstilisest rollist selles maailmas.
Peagi tullakse aga tagasi olevikku ja mängitakse lõpuni lugu õnnetust armastusest. Haare oli avanenud sedavõrd, et hõlmata tervet maailma, ja äkki taandub jälle paari-kolme inimese looks.
Millest poleks muidu ehk midagi, aga see pole ju mingi lugu, kui tegelased ei käitu mitte oma sisemistest või välimistest ajenditest lähtuvalt, vaid ainuüksi seepärast, et raamat ütleb. Ilma naljata - üks tegelane võtab noa ja läheb oma ohvri tuppa ainult seepärast, et nii oli kirjas. Üks on aga lugenud, et tema surm saabub püssikuulist, juues õlut puu all - ja see mees on veel tänulik, sest ta sai ise otsustada oma surmahetke ja rääkida oma lähedastega, kuni ise soovis (täpselt pudeli tühjakssaamise hetk). Aga kui ta hakanuks karsklaseks... olnuks ta surematu?
Tegelased ei otsusta kordagi mässata selle vastu. Nad lihtsalt teevad raamatus öeldu lõpuni.
Kui raamatu esimene pool lubab huvitavat lähenemist enda kirjanduslikkusest teadlikuks saanud tegelastele, siis loo teine pool hoidub mingistki innovatiivsusest.
Lisaks, juba raamatu algusest on tajuda, et kõik, mis puutub filosoofiasse, on huvitavapoolne, aga kõik, mis puutub loosse peategelase ja tema kallima vahel, noh... Pole küll igav ja läheb lippamisi, aga pole ka eriti põnev. Ja on küllaltki kehvapoolne. Selline klišee.
Kahju, et autor panustab niivõrd sellele loole. Aga samas, mingile lugejale meeldib see vindiga tragöödia. Ma oleks eelistanud selle ideega mingeid põnevamaid lahendusi. Siin oleks ju millegi borgesliku potentsiaal - mitte küll stiili poolest, mitte selle mõttevärskuse poolest, mis teeb Borgese hämmastavaks kirjanikuks. Aga vähemalt võiks olla veidigi julgem oma ideede rakenduse ja kas või nende vastu mässamise mõttes.
Raamatu lõpust:
"... aga miskipärast ei ole mul selle traagika vastu tegelikult suurt midagi," vastas Rebeka mõtlikult.
"Ka minul tegelikult mitte," nõustus Patrik, "ilma selle traagikata ei oleks meie lugu olnud ilmselt kirjapanemist väärt."
Võib-olla nende lugu polnuks tõesti kirjapanemist väärt ilma selle tragöödiata. Kuid selleta olnuks raamat ehk siiski olnud rohkem kirjapanemist väärt.
Suviseks sirvimiseks ta aga kõlbab. Mõtlesin algul panna 7, sest ladus tekst (+1) ja huvitav(ad) idee(d) (+1), aga lõpp kiskus asja kiiva (-1). Kuid tõenäoliselt on inimesi, kellele tuleb plusspunkt sellest, et noortekalik armastuslugu läheb neile korda.
PS!
Pärast on kaks inimest küsinud, et kuidas ma nii palju panin. Üks lugenu arvas, et poleks üle 4 pannud. Teine, lähtudes mu enda lugemisaegseist pominaist, poleks ka üle 5 eeldanud.
Mind mõjutas esiteks see, et eelmine raamat oli sedavõrd hea, et ma vägisi hoidusin sellega võrdlemast.
Teiseks aga see, et kuna eelmine raamat oli küllaltki tohutu ja ambitsioonikas, siis seekord mingi suvakähkukas sobis oivaliselt.
Muul ajal oleks ehk teisiti hinnanud. Praegu oli isegi tore lugeda midagi sellist, millele oli üsna kerge kujutleda palju huvitavamaid lahendusi kui need, mille autor oli sisse kirjutanud.
Ainult et natuke kahju on toimetajast, kel oli kindlasti ka omajagu ideid, millega poolikut sooritust paremaks teha. Põhiline vastuargument nii suurele muutmisele võiski olla, et "see tähendaks ju hoopis teist raamatut" - mis tundus seda lugedes kuidagi imelik põhjus muutustest hoiduda. "Ega me siis proovi kirjutada intellektuaalset romaani. Meid täiega huvitab Patriku ja Rebeka armastuslugu." Heheh.
Tagakaanelt:
Helsingis antropoloogiat tudeeriv eestlane Patrik hakkab kirjutama artiklit palju tähelepanu pälvivast literistlikust liikumisest, segust new age'i jüngritest ja vältimatut intellektuaalset maailmalõppu kuulutavast ususektist. uurimisobjektiga lähemalt tutvudes läheb lugu aga märksa segasemaks, isegi unenäolisemaks.
Mispuhul ootasin mingit tumedate jõududega tegelemist.
Mulle tuli positiivse üllatusena, mis seal siis tegelikult oli, aga asi pole sedavõrd šokeeriv, et seda mitte välja öelda, nii et:
mees teeb artiklit ühest kummalisest sektist, mis väidab, et kogu maailm on ühe kirjaniku vili. Ühel hetkel antakse talle aga see raamat - selle pealkiri on "Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu".
Mis oleks huvitav ja borgeslik idee (ja stseen, milles peategelane luges enesest, tuletas va head Jorge Luisi meelde küll), kui palju ausam sisukokkuvõte poleks:
üsna tavapärane tragöödia ühest üsna õnnetust armastusest, lõpus on surm - mille eripära on ent selles, et tegelased on väga teadlikud oma loo süžeest, sest nad on seda raamatut lugenud.
Esimene pool raamatust keskendub pigem literistidele kui sektile, nende uskumusele ja kirjanduse-tõe suhtele. Sisaldab filosoofilisi vestlusi, mis pole keerulised ja jooksevad ladusalt. Reklaamitakse Daniel Dennetti. (Dennettit? Kõlab nagu itaalia nimi, Dennetti). Kui raamatu kätte võtab, tekib võimalus, et ta hakkab sellega midagi huvitavat peale.
Aga ei. Ehkki teine pool algab sellega, et kirjanik naudib oma piiramatut jõudu selles maailmas - räägib, et pärast maavärinat xx xx xx kuupäeval X linnas, kus suri xxx xxx inimest, muutusid inimesed kohe raamatust teadlikumaks. Sellest sai ülemaailmne sensatsioon, mida uurisid mitte vaid kirjandusteadlased ega psühholoogid, vaid nüüd ka muud teadlased, kes otsisid sellest täituma hakkavaid ennustusi. Antakse ülevaade selle kirjandusliku maailma tulevikust - ja ka raamatu prohvetlikust ja müstilisest rollist selles maailmas.
Peagi tullakse aga tagasi olevikku ja mängitakse lõpuni lugu õnnetust armastusest. Haare oli avanenud sedavõrd, et hõlmata tervet maailma, ja äkki taandub jälle paari-kolme inimese looks.
Millest poleks muidu ehk midagi, aga see pole ju mingi lugu, kui tegelased ei käitu mitte oma sisemistest või välimistest ajenditest lähtuvalt, vaid ainuüksi seepärast, et raamat ütleb. Ilma naljata - üks tegelane võtab noa ja läheb oma ohvri tuppa ainult seepärast, et nii oli kirjas. Üks on aga lugenud, et tema surm saabub püssikuulist, juues õlut puu all - ja see mees on veel tänulik, sest ta sai ise otsustada oma surmahetke ja rääkida oma lähedastega, kuni ise soovis (täpselt pudeli tühjakssaamise hetk). Aga kui ta hakanuks karsklaseks... olnuks ta surematu?
Tegelased ei otsusta kordagi mässata selle vastu. Nad lihtsalt teevad raamatus öeldu lõpuni.
Kui raamatu esimene pool lubab huvitavat lähenemist enda kirjanduslikkusest teadlikuks saanud tegelastele, siis loo teine pool hoidub mingistki innovatiivsusest.
Lisaks, juba raamatu algusest on tajuda, et kõik, mis puutub filosoofiasse, on huvitavapoolne, aga kõik, mis puutub loosse peategelase ja tema kallima vahel, noh... Pole küll igav ja läheb lippamisi, aga pole ka eriti põnev. Ja on küllaltki kehvapoolne. Selline klišee.
Kahju, et autor panustab niivõrd sellele loole. Aga samas, mingile lugejale meeldib see vindiga tragöödia. Ma oleks eelistanud selle ideega mingeid põnevamaid lahendusi. Siin oleks ju millegi borgesliku potentsiaal - mitte küll stiili poolest, mitte selle mõttevärskuse poolest, mis teeb Borgese hämmastavaks kirjanikuks. Aga vähemalt võiks olla veidigi julgem oma ideede rakenduse ja kas või nende vastu mässamise mõttes.
Raamatu lõpust:
"... aga miskipärast ei ole mul selle traagika vastu tegelikult suurt midagi," vastas Rebeka mõtlikult.
"Ka minul tegelikult mitte," nõustus Patrik, "ilma selle traagikata ei oleks meie lugu olnud ilmselt kirjapanemist väärt."
Võib-olla nende lugu polnuks tõesti kirjapanemist väärt ilma selle tragöödiata. Kuid selleta olnuks raamat ehk siiski olnud rohkem kirjapanemist väärt.
Suviseks sirvimiseks ta aga kõlbab. Mõtlesin algul panna 7, sest ladus tekst (+1) ja huvitav(ad) idee(d) (+1), aga lõpp kiskus asja kiiva (-1). Kuid tõenäoliselt on inimesi, kellele tuleb plusspunkt sellest, et noortekalik armastuslugu läheb neile korda.
PS!
Pärast on kaks inimest küsinud, et kuidas ma nii palju panin. Üks lugenu arvas, et poleks üle 4 pannud. Teine, lähtudes mu enda lugemisaegseist pominaist, poleks ka üle 5 eeldanud.
Mind mõjutas esiteks see, et eelmine raamat oli sedavõrd hea, et ma vägisi hoidusin sellega võrdlemast.
Teiseks aga see, et kuna eelmine raamat oli küllaltki tohutu ja ambitsioonikas, siis seekord mingi suvakähkukas sobis oivaliselt.
Muul ajal oleks ehk teisiti hinnanud. Praegu oli isegi tore lugeda midagi sellist, millele oli üsna kerge kujutleda palju huvitavamaid lahendusi kui need, mille autor oli sisse kirjutanud.
Ainult et natuke kahju on toimetajast, kel oli kindlasti ka omajagu ideid, millega poolikut sooritust paremaks teha. Põhiline vastuargument nii suurele muutmisele võiski olla, et "see tähendaks ju hoopis teist raamatut" - mis tundus seda lugedes kuidagi imelik põhjus muutustest hoiduda. "Ega me siis proovi kirjutada intellektuaalset romaani. Meid täiega huvitab Patriku ja Rebeka armastuslugu." Heheh.
Friday, April 19, 2013
China Miéville "Linn ja Linn"
6/10
Kaks kõrvutiolevat linna, mille vahel on sedavõrd tugev lahusolek, et inimesed on end välja lülitanud vastaslinna tajumast. Peategelane on Beszelist, mis on täpselt nagu Hollywoodi ettekujutus postsovjetlikest riikidest. Ul Quma on riik, mida ei tohi tajuda. Üks saladuslik mõrv, mis paneb tegelased kokkupuutesse nii Beszeli, Ul Qumaga, Läbitungiga (salapärased inimesed, kes tegelevad üle piiri tulnutega) ning omamoodi ka Orcinyga (salapärane "kolmas linn", mis asus kahe linna vahel)
Kunagi kirjutas Märten fb-s Miéville'i kohta, et vohh - üle maailma laineid löönud kirjanik ja nüüd lõpuks hakatakse teda Eestiski märkama. Mitte ei mäleta, mis teemaks oli - kas mõni vastilmuv romaanitõlge või mis. Võiski olla just nimelt "Linna ja linna" alles ilmunud tõlke kohta (e. k. 2009 ikkagi). Aga see promo võis ka käia mingi artikli kohta, sest Miéville pidi ka olema küllaltki agar akadeemiliste kirjatükkide viljeleja. A äkki ongi kuulsaks saamas mitte Mieville kui prosaist, vaid Miéville kui akadeemik?
Võib-olla on uudishimus raamatu vastu mingit minupoolset mässu provintsiaalse mõtlemise vastu vms. Soov tunda end selle võrra suurema kosmopoliidina...
Ah, ei. Esmajoones suunas lugema ikkagi mõte, et igal ajal leidub salajasi fantastilisi kirjanikke. Fantastilisi, sest tegemist inimestega, kes tõestavad, et on veel võimalik oma maailmaga rabada ja hämmastada, isegi tänapäevases kontekstis, kus ühesainsas paariminutises Coca Cola reklaamiski on juba võimsamad universumid kui paljudes täiesti normaalsetes fantaasiaraamatutes.
Salajasi, sest need üllatavad nagu praokil uks keset kõige sügavamat hekki. Keegi ei räägi sellest, see ilmub kuidagi juhuslikult Sinu teele. Sa pole isegi pidanud mingit võtit hankima ega midagi, see on juba irvakil ja mingi valgusvihk paistab sealt. Mis seal küll olla võib?
Ühesõnaga, kujutlesin kuidagi olukorda, et kui ma loeks oma esimest Neil Gaimani raamatut, kuidas ma seda loeks. Aga äkki poleks pidanud mõtlema "kui tore oleks lugeda uut Gaimanit". Midagi sellist, mis pulbitseks paeluvast fantaasiarikkusest. "Linn ja linn" selles mõttes oma fantaasiarikka maailmaga ei hämmasta ja ehkki see on igati originaalne teos, ei tekita see siukest originaalsustunnet, mida ma otsisin.
Seepärast mind pani veidi nördima, et see oli meeleolu poolest sedavõrd film noir, et peategelast võinuks näidelda Humphrey Bogart. Seesama žanr, mida Sin City peaaegu parodeerimise piirini harrastas, ainult et siit on liialdus maha võetud.
Natuke tekkis mul endal küsimus, et kas ma õieti nimetaks seda ulmeks. Ega see polnud õieti realistlik, ehkki see polnud ka maagiline ega tõeliselt ulmeline. See, kui põhjalikult ignoreeritakse teist linna kuni selle mittetajumiseni välja ja see, kuidas peab psühholoogiliselt aklimatiseeruma Beszeli inimene, kes tahab (igati seaduslikult) Ul Qumasse minna ja see, kuidas jnejne - see kõik on tehtud hästi ja seda kõike öeldes ongi tegemist täiesti ulmega.
Aga žanr jäi siiski noir'iks ning selles on igasugused salatsevad tegelased ja ülisalajased organisatsioonid ning kogu olemasolu läbiv antagonism sedavõrd iseenesestmõistetavad, et raamat muutus pigem selle ülivõrdeks vms.
Seda ma siiski ei väida, nagu ta polnuks hästi kirjutatud. Oli küll. Ja küllaltki keeruline žanr, mida hästi teha, nii et müts maha. Ainult et ikkagi jään sõnade juurde, mis Laurale ütlesin, kui lõpuks ohkega raamatu sulgesin: "Uhh, nõme raamat." "Halb?" "Ei... Lihtsalt kuidagi nõme."
Kaks kõrvutiolevat linna, mille vahel on sedavõrd tugev lahusolek, et inimesed on end välja lülitanud vastaslinna tajumast. Peategelane on Beszelist, mis on täpselt nagu Hollywoodi ettekujutus postsovjetlikest riikidest. Ul Quma on riik, mida ei tohi tajuda. Üks saladuslik mõrv, mis paneb tegelased kokkupuutesse nii Beszeli, Ul Qumaga, Läbitungiga (salapärased inimesed, kes tegelevad üle piiri tulnutega) ning omamoodi ka Orcinyga (salapärane "kolmas linn", mis asus kahe linna vahel)
Kunagi kirjutas Märten fb-s Miéville'i kohta, et vohh - üle maailma laineid löönud kirjanik ja nüüd lõpuks hakatakse teda Eestiski märkama. Mitte ei mäleta, mis teemaks oli - kas mõni vastilmuv romaanitõlge või mis. Võiski olla just nimelt "Linna ja linna" alles ilmunud tõlke kohta (e. k. 2009 ikkagi). Aga see promo võis ka käia mingi artikli kohta, sest Miéville pidi ka olema küllaltki agar akadeemiliste kirjatükkide viljeleja. A äkki ongi kuulsaks saamas mitte Mieville kui prosaist, vaid Miéville kui akadeemik?
Võib-olla on uudishimus raamatu vastu mingit minupoolset mässu provintsiaalse mõtlemise vastu vms. Soov tunda end selle võrra suurema kosmopoliidina...
Ah, ei. Esmajoones suunas lugema ikkagi mõte, et igal ajal leidub salajasi fantastilisi kirjanikke. Fantastilisi, sest tegemist inimestega, kes tõestavad, et on veel võimalik oma maailmaga rabada ja hämmastada, isegi tänapäevases kontekstis, kus ühesainsas paariminutises Coca Cola reklaamiski on juba võimsamad universumid kui paljudes täiesti normaalsetes fantaasiaraamatutes.
Salajasi, sest need üllatavad nagu praokil uks keset kõige sügavamat hekki. Keegi ei räägi sellest, see ilmub kuidagi juhuslikult Sinu teele. Sa pole isegi pidanud mingit võtit hankima ega midagi, see on juba irvakil ja mingi valgusvihk paistab sealt. Mis seal küll olla võib?
Ühesõnaga, kujutlesin kuidagi olukorda, et kui ma loeks oma esimest Neil Gaimani raamatut, kuidas ma seda loeks. Aga äkki poleks pidanud mõtlema "kui tore oleks lugeda uut Gaimanit". Midagi sellist, mis pulbitseks paeluvast fantaasiarikkusest. "Linn ja linn" selles mõttes oma fantaasiarikka maailmaga ei hämmasta ja ehkki see on igati originaalne teos, ei tekita see siukest originaalsustunnet, mida ma otsisin.
Seepärast mind pani veidi nördima, et see oli meeleolu poolest sedavõrd film noir, et peategelast võinuks näidelda Humphrey Bogart. Seesama žanr, mida Sin City peaaegu parodeerimise piirini harrastas, ainult et siit on liialdus maha võetud.
Natuke tekkis mul endal küsimus, et kas ma õieti nimetaks seda ulmeks. Ega see polnud õieti realistlik, ehkki see polnud ka maagiline ega tõeliselt ulmeline. See, kui põhjalikult ignoreeritakse teist linna kuni selle mittetajumiseni välja ja see, kuidas peab psühholoogiliselt aklimatiseeruma Beszeli inimene, kes tahab (igati seaduslikult) Ul Qumasse minna ja see, kuidas jnejne - see kõik on tehtud hästi ja seda kõike öeldes ongi tegemist täiesti ulmega.
Aga žanr jäi siiski noir'iks ning selles on igasugused salatsevad tegelased ja ülisalajased organisatsioonid ning kogu olemasolu läbiv antagonism sedavõrd iseenesestmõistetavad, et raamat muutus pigem selle ülivõrdeks vms.
Seda ma siiski ei väida, nagu ta polnuks hästi kirjutatud. Oli küll. Ja küllaltki keeruline žanr, mida hästi teha, nii et müts maha. Ainult et ikkagi jään sõnade juurde, mis Laurale ütlesin, kui lõpuks ohkega raamatu sulgesin: "Uhh, nõme raamat." "Halb?" "Ei... Lihtsalt kuidagi nõme."
Sunday, March 31, 2013
Friedebert Tuglas "Felix Ormusson"
6/10
Erudeeritud literaadi'ärra viibimine ühes talus, tema romantilised lookesed kahe naise suhtes, eelkõige aga esseistlikke remarke nende kiindumuste, peaasjalikult aga kunstnikuelu, talendi, geniaalsuse kohta, kunstist laiemalt, armastusest...
Raamat oli täitsa okei.
Märkasin, et Tuglas kirjutab üldjoontes väga lühikesi lauseid.
Tekst näib pigem paberile toimetatud kui voolavalt kirjutatud.
Kunagi lugesime tema luuletusi ja irvitasime veidi - üldjoontes olid ikka väga halvad (mis oli kohutavalt üllatav, tegelikult). Proosaga on tal paremad lood.
Kuid see praegune tekst on pigem nagu aforismikogumik, millele on mingi stoorisilueti kaudu antud kontekst. Aga põhirõhk neil mõtteteradel.
Loen suuresti ühe kommentaari kontekstis: see, mis D'Annunzion "Naudingus" oli ebaõnnestunud, on Tuklal õnnestunud.
See on ühelt poolt külmem ja kalkuleeritum kui ülimalt melodramaatiline D'Annunzio. Teisalt on selle (mitte nii ülevoolav) melodraama sulgunud ühteainsasse tegelasse. Ja siia lisandub veel see, et peategelane püüab kõike ise ülivõrdesse seada, olles self-proclaimed romantik.
Ehk on ta ka tegelikult romantik, aga eelkõige on mu meelest tähtis, et ta ise nimetab end selliseks. Ja kui juba kuulutama hakkad, siis tuleb see lõpuni mängida.
Erudeeritud literaadi'ärra viibimine ühes talus, tema romantilised lookesed kahe naise suhtes, eelkõige aga esseistlikke remarke nende kiindumuste, peaasjalikult aga kunstnikuelu, talendi, geniaalsuse kohta, kunstist laiemalt, armastusest...
Raamat oli täitsa okei.
Märkasin, et Tuglas kirjutab üldjoontes väga lühikesi lauseid.
Tekst näib pigem paberile toimetatud kui voolavalt kirjutatud.
Kunagi lugesime tema luuletusi ja irvitasime veidi - üldjoontes olid ikka väga halvad (mis oli kohutavalt üllatav, tegelikult). Proosaga on tal paremad lood.
Kuid see praegune tekst on pigem nagu aforismikogumik, millele on mingi stoorisilueti kaudu antud kontekst. Aga põhirõhk neil mõtteteradel.
Loen suuresti ühe kommentaari kontekstis: see, mis D'Annunzion "Naudingus" oli ebaõnnestunud, on Tuklal õnnestunud.
See on ühelt poolt külmem ja kalkuleeritum kui ülimalt melodramaatiline D'Annunzio. Teisalt on selle (mitte nii ülevoolav) melodraama sulgunud ühteainsasse tegelasse. Ja siia lisandub veel see, et peategelane püüab kõike ise ülivõrdesse seada, olles self-proclaimed romantik.
Ehk on ta ka tegelikult romantik, aga eelkõige on mu meelest tähtis, et ta ise nimetab end selliseks. Ja kui juba kuulutama hakkad, siis tuleb see lõpuni mängida.
Sunday, January 27, 2013
Hanif Kureishi "Äärelinna Buddha"
6/10
Ühe biseksuaalse pakistani poisi elu ja olu algul ehtsas inglise äärelinnas, vahepõikega New Yorki.
Kui eelmist Kureishi raamatut lugesin, siis kõik küsisid: "Aa, "Äärelinna Buddha"?" Ja mu ei-d muutusid ühelt poolt aina tüdinumaks, teisalt aina uudishimulikumaks selle suhtes, kuidas teavad kõik nime ja teost, mis pole ju nii üldtuntud.
Mingid salaraamatud, mida kõik tunnevad, aga millest laialt ei räägita.
Nüüd on "Äärelinna Buddha" loetud ja võin rahulikult eluga edasi minna, : ).
Mulle mitmes mõttes üldse ei meeldinud.
Esiteks sain just seda raamatut lugedes aru, kuivõrd ma otsin loetavast midagi maagilist. Või poeetilist, aga kogu see maagia ja poeesia vahekorra teema on nii hiiglama lai, et jäägu see sinnapaika.
See raamat oligi suuresti see, mis ülal öeldud. Hädad biseksuaalsusega, hädad pakistanlaseks olemisega, igavene armunälg (igatsus läheduse järele), kui käsitleda peategelase probleeme. Sellele lisanduvad kõigi teiste probleemid - kokkulepitud hindu abielu mingi luuseriga ja sellest tingitud kultuurilised ja isiklikud probleemid...
Läbiv toon oli vaba armastuse ja konservatiivse meelelaadi omavaheline hõõrdumine. Läbiv meeleolu ärevus ning armukadedus.
Laurale ütlesin, et mulle tundus see olema kuidagi nagu pilguheit mingisse perekondlikku psühhoterrorisse. Kuid see oli vale. Psühhoterror oleks midagi sihilikku, siin on need probleemid kuidagi tahtmatumad, paratamatumad.
Ühesõnaga, täpselt selline, nagu üks poliitiliselt ebakorrektne teos võikski olla.
Uhh, ja ühelt poolt tahaks jõuda mõtte juurde, et ilukirjanduslikult ei olnud nii nauditav. Või mõjuv. Aga see nakatas oma meeleoluga. Seega pidi ta olema veenev teos.
Sisu poole pealt pidin küll kulmu kortsu ajama ühes kohas. Peategelasest saab ühel hetkel näitleja ja äkki on ta staar ja pidevalt ootasin, et kuskil tuleks mingi puänt, sest kiskus veidi nagu jaburaks - aga ehk aitas see silmapiiril virvendav jaburus just luua seda ärevust? Aitas kinnitada seda ebakindlust.
Nii et emotsioon oli veenev ja selle mõju saavutamiseks ohverdati veidi sisulist veenvust?
Omamoodi huvitav oli asjaolu, et ta alustas sealt, kuhu muud teosed võiks ehk püüda lõpuks jõuda - see poiss, Charlie, kellest peategelane on sisse võetud (ja kellega nad pidid peagi poolvendadeks saama), vot. Juba hakkad mõtlema, et ilmselt siis kogu see "ma elan ühes majas oma elu armastusega"-teema, kõige selle kohmetuse ja poolikuks jäänud sõnade ja üleanalüüsitud pilkudega.
Aga juba enne kolmekümnendat lehekülge on peategelane rahuldanud Charlie't. Üks väike hand job ja jääb küsimus, kuhu raamat edasi läheb, aga ennäe, läheb virvarrina edasi ja kõik.
Teine huvitav stiilivõte oli suurte muutuste arutamine tagantjärele. Kui peategelane on ühele tuttavale sarvi teinud, siis lõppeb too saatuslik stseen naise kõrval ärkamisega ja ringutamisega. Ja eimillegi silmatorkavaga. Algab uus peatükk, muud vahejuhtumid ja toimetamised ja siis näeb peategelane seda tuttavat, kes hakkab kohe sajatama, et kui ma teid seal nägin.
Neist kahest asjaolust võib järeldada, et autorile ei meeldi need igavad ja tüüpilised stseenid. "Tema praokil ukse vahelt vaatav pilk oli selline ja selline, minu olek reetis süüdimatust"-taolised kirjeldused, eks ole. Aga autorile ei meeldi ja aimatavad probleemid ei olegi lahendatud mitte stseenidena, vaid olukorrakirjeldusena.
Ta ei keskendu sündmusele (näiteks vahelejäämisele), vaid hilisemale status quo'le.
Autor ei salli neid stseene, sest need oleks, nagu öeldud, igavad ja tüüpilised ja seebikalised. Nii et ta lahendab neid peenemalt. Aga lõppeks jäi see minu jaoks ikkagi peenelt lahendatud seebikaks.
Minu meelest üks tegelane, kelle kaudu oleks saanud teosele mingit muud sügavust anda, oligi pealkirjas nimetatud äärelinna Buddha ehk peategelase isa. Kuid mis moel, ei oska öelda. Mäletasin Kureishi teist raamatut ja seal mäletasin täiesti argiseid ja üsna igavaid tänapäeva ühiskonna ja Inglise klassiühiskonna kriitikat ja pereprobleeme jnejne. Ja esialgu nägin, et see raamat läheb ka sinna auku. Kuid siis tulid isa monoloogid ja arvasin, et neist tekiks lõppeks mingi lahendus. Mingigi.
Ei ole sellist lahendust, sest seegi oleks ehk kulunud võte.
Aga mõjus masendavalt, seega oli ta ehe kirjanduselamus. Ja võib öelda, et unustamatu.
PS! Märkasin viimaseid lehekülgi lugedes, et ühe tegelase nimi (Changez) pani pidevalt kõrvus kumisema David Bowie. Ja millegipärast selle taipamisega tuli mingi kergendus. Nagu mingi taak oleks olnud. Naljakas, sest ma ei otsinud midagi puuduolevat, see emotsionaalne seos ei olnud kuidagi aktuaalne raamatu lugemisel.
Ühe biseksuaalse pakistani poisi elu ja olu algul ehtsas inglise äärelinnas, vahepõikega New Yorki.
Kui eelmist Kureishi raamatut lugesin, siis kõik küsisid: "Aa, "Äärelinna Buddha"?" Ja mu ei-d muutusid ühelt poolt aina tüdinumaks, teisalt aina uudishimulikumaks selle suhtes, kuidas teavad kõik nime ja teost, mis pole ju nii üldtuntud.
Mingid salaraamatud, mida kõik tunnevad, aga millest laialt ei räägita.
Nüüd on "Äärelinna Buddha" loetud ja võin rahulikult eluga edasi minna, : ).
Mulle mitmes mõttes üldse ei meeldinud.
Esiteks sain just seda raamatut lugedes aru, kuivõrd ma otsin loetavast midagi maagilist. Või poeetilist, aga kogu see maagia ja poeesia vahekorra teema on nii hiiglama lai, et jäägu see sinnapaika.
See raamat oligi suuresti see, mis ülal öeldud. Hädad biseksuaalsusega, hädad pakistanlaseks olemisega, igavene armunälg (igatsus läheduse järele), kui käsitleda peategelase probleeme. Sellele lisanduvad kõigi teiste probleemid - kokkulepitud hindu abielu mingi luuseriga ja sellest tingitud kultuurilised ja isiklikud probleemid...
Läbiv toon oli vaba armastuse ja konservatiivse meelelaadi omavaheline hõõrdumine. Läbiv meeleolu ärevus ning armukadedus.
Laurale ütlesin, et mulle tundus see olema kuidagi nagu pilguheit mingisse perekondlikku psühhoterrorisse. Kuid see oli vale. Psühhoterror oleks midagi sihilikku, siin on need probleemid kuidagi tahtmatumad, paratamatumad.
Ühesõnaga, täpselt selline, nagu üks poliitiliselt ebakorrektne teos võikski olla.
Uhh, ja ühelt poolt tahaks jõuda mõtte juurde, et ilukirjanduslikult ei olnud nii nauditav. Või mõjuv. Aga see nakatas oma meeleoluga. Seega pidi ta olema veenev teos.
Sisu poole pealt pidin küll kulmu kortsu ajama ühes kohas. Peategelasest saab ühel hetkel näitleja ja äkki on ta staar ja pidevalt ootasin, et kuskil tuleks mingi puänt, sest kiskus veidi nagu jaburaks - aga ehk aitas see silmapiiril virvendav jaburus just luua seda ärevust? Aitas kinnitada seda ebakindlust.
Nii et emotsioon oli veenev ja selle mõju saavutamiseks ohverdati veidi sisulist veenvust?
Omamoodi huvitav oli asjaolu, et ta alustas sealt, kuhu muud teosed võiks ehk püüda lõpuks jõuda - see poiss, Charlie, kellest peategelane on sisse võetud (ja kellega nad pidid peagi poolvendadeks saama), vot. Juba hakkad mõtlema, et ilmselt siis kogu see "ma elan ühes majas oma elu armastusega"-teema, kõige selle kohmetuse ja poolikuks jäänud sõnade ja üleanalüüsitud pilkudega.
Aga juba enne kolmekümnendat lehekülge on peategelane rahuldanud Charlie't. Üks väike hand job ja jääb küsimus, kuhu raamat edasi läheb, aga ennäe, läheb virvarrina edasi ja kõik.
Teine huvitav stiilivõte oli suurte muutuste arutamine tagantjärele. Kui peategelane on ühele tuttavale sarvi teinud, siis lõppeb too saatuslik stseen naise kõrval ärkamisega ja ringutamisega. Ja eimillegi silmatorkavaga. Algab uus peatükk, muud vahejuhtumid ja toimetamised ja siis näeb peategelane seda tuttavat, kes hakkab kohe sajatama, et kui ma teid seal nägin.
Neist kahest asjaolust võib järeldada, et autorile ei meeldi need igavad ja tüüpilised stseenid. "Tema praokil ukse vahelt vaatav pilk oli selline ja selline, minu olek reetis süüdimatust"-taolised kirjeldused, eks ole. Aga autorile ei meeldi ja aimatavad probleemid ei olegi lahendatud mitte stseenidena, vaid olukorrakirjeldusena.
Ta ei keskendu sündmusele (näiteks vahelejäämisele), vaid hilisemale status quo'le.
Autor ei salli neid stseene, sest need oleks, nagu öeldud, igavad ja tüüpilised ja seebikalised. Nii et ta lahendab neid peenemalt. Aga lõppeks jäi see minu jaoks ikkagi peenelt lahendatud seebikaks.
Minu meelest üks tegelane, kelle kaudu oleks saanud teosele mingit muud sügavust anda, oligi pealkirjas nimetatud äärelinna Buddha ehk peategelase isa. Kuid mis moel, ei oska öelda. Mäletasin Kureishi teist raamatut ja seal mäletasin täiesti argiseid ja üsna igavaid tänapäeva ühiskonna ja Inglise klassiühiskonna kriitikat ja pereprobleeme jnejne. Ja esialgu nägin, et see raamat läheb ka sinna auku. Kuid siis tulid isa monoloogid ja arvasin, et neist tekiks lõppeks mingi lahendus. Mingigi.
Ei ole sellist lahendust, sest seegi oleks ehk kulunud võte.
Aga mõjus masendavalt, seega oli ta ehe kirjanduselamus. Ja võib öelda, et unustamatu.
PS! Märkasin viimaseid lehekülgi lugedes, et ühe tegelase nimi (Changez) pani pidevalt kõrvus kumisema David Bowie. Ja millegipärast selle taipamisega tuli mingi kergendus. Nagu mingi taak oleks olnud. Naljakas, sest ma ei otsinud midagi puuduolevat, see emotsionaalne seos ei olnud kuidagi aktuaalne raamatu lugemisel.
Saturday, November 10, 2012
Epp Annus "Sina, Matilda"
6/10
Kaunitari-koletise loo läbimõeldud ümbertöötlemine
Epp Annus on üks väga pädev kirjandusteadlane. Tõeline kirjandusspets - ka küllaltki paksu "Eesti Kirjandusloo" üks põhilisi autoreid ja nii.
Nii et kui nägin tema nime ulmeriiulil, läks kulm kortsu. Sest need asjad ei käiks justkui kokku. Kirjandusteadlased kirjutavad artikleid. Ja seejärel lähevad võimalused akadeemilisest ilukirjanduslikkuse jada mööda, artiklid >> esseed >> päevikud/reisikirjad >> autobiograafilised romaanid >> mingi asi veel >> ulme.
Mitte selles mõttes, et keegi läbiks seda teekonda sammhaaval. Vaid lihtsalt selles mõttes, et loogiliste kirjutusprojektide nimekirjas oleks ulmekirjandus justkui vastunäidustatud kirjandusteadlasele.
Samas, nii ja naa. Kirjandusest ja kirjanduslikest ideedest läbiimbunud mõistus võiks just tahta teha ulmelisuseni küündivaid eksperimente. Midagi borgeselikku vms.
Tuleb ent nentida, et ma pigem ei näe seda raamatut sellisena.
Lugu räägib Bellast (siin nimega Teresa), kes tuuakse Koletise lossi. Jupp aega üksildust, oludega tutvumist. Seejärel Koletisega tutvumine, esiti kirjavahetuse teel, hiljem näost-näkku. Lõpus armumine ja tolle inimesekssaamine. Ning mõlema meeleheide sellest mõttest - sest armutakse Koletisse, mitte printsi (kelletaolisi mõlemad peavad labaseks).
Huvitavaid mõttekäike oli küll:
Bella mõtlemas, et Koletis oli põnev isiksus just seetõttu, et temas oli prints. Puhta Koletisena polnuks paeluvat pinget; polnuks küsimust, et mis saaks, kui tast saaks prints. Printsiks muutmine ei olnud mitte ahvatlev mõte, vaid uudishimu sütitav. Mitte meelitav, vaid põnev.
Mõned muud mõtted olid veel. Mis on huvitavad justkui. Aga ei jäänud meelde, sest raamat ei tekitanud suurt emotsionaalset sidet lugeja ja nonda teiste mõtete vahele. Peamisena jäi kõlama see ülalmainitu.
See raamat sobiks ka üheks kirjastuse Canongate raamatusarjast “Müüdid”. Olen sealt lugenud Jeanette Wintersoni "Taaka" ja ühisosi on nimetada küll.
Kuna lugu on kõigile teada, keskendutakse mingile tegelasele või aspektile, mis võiks jääda kõrvaliseks, või vaadeldakse kõrvalist selles.
Kuna lugu on kõigile teada, siis ei pea uppuma täpsustustesse. Ei pea olema luust ja lihast tegelased mõtestatud psühholoogiaga.
Kohati oli ka omajagu nauditav. Huvitavad mõttekäigud. Tegelased ei tundunud aga päris terviklikena. Ja võinuks häirima jääda, kui olnuks pärisraamat. See polnudki aga mitte terviklik lugemiskogemus või täisraamat, vaid vahelugemiseke. Millena see oma parajalt suure kirja ja tühise 150 leheküljega näis ka mõeldud olevat.
Ehk on see noorteraamat. Neile, kes võiks tahta leida uusi tõlgendusi kinnistunud lugudele.
Kaunitari-koletise loo läbimõeldud ümbertöötlemine
Epp Annus on üks väga pädev kirjandusteadlane. Tõeline kirjandusspets - ka küllaltki paksu "Eesti Kirjandusloo" üks põhilisi autoreid ja nii.
Nii et kui nägin tema nime ulmeriiulil, läks kulm kortsu. Sest need asjad ei käiks justkui kokku. Kirjandusteadlased kirjutavad artikleid. Ja seejärel lähevad võimalused akadeemilisest ilukirjanduslikkuse jada mööda, artiklid >> esseed >> päevikud/reisikirjad >> autobiograafilised romaanid >> mingi asi veel >> ulme.
Mitte selles mõttes, et keegi läbiks seda teekonda sammhaaval. Vaid lihtsalt selles mõttes, et loogiliste kirjutusprojektide nimekirjas oleks ulmekirjandus justkui vastunäidustatud kirjandusteadlasele.
Samas, nii ja naa. Kirjandusest ja kirjanduslikest ideedest läbiimbunud mõistus võiks just tahta teha ulmelisuseni küündivaid eksperimente. Midagi borgeselikku vms.
Tuleb ent nentida, et ma pigem ei näe seda raamatut sellisena.
Lugu räägib Bellast (siin nimega Teresa), kes tuuakse Koletise lossi. Jupp aega üksildust, oludega tutvumist. Seejärel Koletisega tutvumine, esiti kirjavahetuse teel, hiljem näost-näkku. Lõpus armumine ja tolle inimesekssaamine. Ning mõlema meeleheide sellest mõttest - sest armutakse Koletisse, mitte printsi (kelletaolisi mõlemad peavad labaseks).
Huvitavaid mõttekäike oli küll:
Bella mõtlemas, et Koletis oli põnev isiksus just seetõttu, et temas oli prints. Puhta Koletisena polnuks paeluvat pinget; polnuks küsimust, et mis saaks, kui tast saaks prints. Printsiks muutmine ei olnud mitte ahvatlev mõte, vaid uudishimu sütitav. Mitte meelitav, vaid põnev.
Mõned muud mõtted olid veel. Mis on huvitavad justkui. Aga ei jäänud meelde, sest raamat ei tekitanud suurt emotsionaalset sidet lugeja ja nonda teiste mõtete vahele. Peamisena jäi kõlama see ülalmainitu.
See raamat sobiks ka üheks kirjastuse Canongate raamatusarjast “Müüdid”. Olen sealt lugenud Jeanette Wintersoni "Taaka" ja ühisosi on nimetada küll.
Kuna lugu on kõigile teada, keskendutakse mingile tegelasele või aspektile, mis võiks jääda kõrvaliseks, või vaadeldakse kõrvalist selles.
Kuna lugu on kõigile teada, siis ei pea uppuma täpsustustesse. Ei pea olema luust ja lihast tegelased mõtestatud psühholoogiaga.
Kohati oli ka omajagu nauditav. Huvitavad mõttekäigud. Tegelased ei tundunud aga päris terviklikena. Ja võinuks häirima jääda, kui olnuks pärisraamat. See polnudki aga mitte terviklik lugemiskogemus või täisraamat, vaid vahelugemiseke. Millena see oma parajalt suure kirja ja tühise 150 leheküljega näis ka mõeldud olevat.
Ehk on see noorteraamat. Neile, kes võiks tahta leida uusi tõlgendusi kinnistunud lugudele.
Wednesday, October 31, 2012
Doris Lessing/Jane Somers "Hea Naabri päevik"
6/10
Sarjast Naine
Keskealine karjäärinaine hakkab eneselegi mõistetamatult ühel hetkel hoolitsema ühe vana naise eest.
Mulle on meeldinud Lessingut ikka pidada inglise naiseks, kes kirjutab nagu saksa mees. Seda raamatut proovis ta kirjutada nagu inglise naine.
Esiteks kommentaar sarja "Naine" kohta - see pole nii halb, kui oleks algul arvanud. Eelmine sellesse kuuluv teos oli "Ajaränduri naine", nüüd siis see. Muidu arvaks ja eeldaks, et sellises sarjas tuleb pigem mõni cartlandikas (millal iganes sellest sai ühisnimetaja sellisele sopakirjandusele), aga tuli Lessing hoopis. Isegi "Ajaränduri naise" puhul arvasin, et tuleks Twilight, aga selle asemel tuli täiesti asjalik ulme.
Nii et sarja enesekirjelduseks öeldud "Uue sarja loomise eesmärk on pakkuda Eesti Naise lugejatele ja kõigile huvilistele maailma kirjanike väärtteoseid" on igati põhjendatud. Seda sarja ei pea häbenema.
Autorist:
see raamat võib meeldida ja võib ka mitte meeldida. Aga tunnen uut lugupidamist Doris Lessingu vastu, vähemalt ühes asjas - ta võib kirjutada kellegi teisena. Ja tekibki suur põhimõtteline küsimus: kas kirjanik peakski avardama oma sisemist võimaluste välja või peaks ta pigemini viljelema oma asja täiuseni? Kas kirjanik võiks olla mihkel igas asjas või spetsialist ühes?
Raamat on Lessingul kirjutatud Jane Somersina. Mitte lihtsalt pseudonüümi mõttes, et avaldab oma raamatu teise nimega. Autorina püüdis ta ise kehastuda Jane Somersiks. Ta oli niimoodi kirjutanud kaks raamatut, et näidata, kui raske on algaja kirjanikuna läbi lüüa, enne kui Varraku jutu järgi üks sõber avaldas saladuse.
Sellist käitumist võib kiita (põnev ju, kui The Man veetakse ninapidi), aga võib ka kritiseerida. Selle kriitika ühe punktiga tuleb aga nõustuda - tagasiside üheleainsale raamatule jäi väheseks, ta võinuks Somersina veelgi kirjutada, alles siis saanuks tegelikult öelda, kas Somers võinuks läbi lüüa ja mitte üksnes saavutada eesti mastaabis normaalseid müüginumbreid. Muidu on see niisama kirjastuste kallal tänitamine.
Autori kommentaar: “Jane Somers hakkas mind huvitama, sest ta on nii erinev minust endast. Just see oligi huvitav. /.../ Oli lausa hämmastav, kui palju ma ei saanud öelda, olles Jane Somers. /.../ Ta on küllaltki piiratud ellusuhtumisega, ning oli huvitav vaadata, kui sageli ma pidin peatuma ja endale ütlema, et Jane Somers lihtsalt nii ei ütleks, Jane somers lihtsalt nii ei mõtleks."
See on teine asi, mis teeb tema eksperimenti veidi õõnsaks - tema sõnadest võib ometigi järeldada, et Somers on Lessing miinus geniaalsus. Lessing, kirjutamas nii, nagu tema meelest kirjutaks "piiratud ellusuhtumisega" inimene. Seepeale, et tema nimi kaanel suurendas müügiarve kümneid kordi, ei peaks üldse ütlema mürgiselt: "Häh! Seda oligi arvata!", nagu Lessing mu kujutlustes nüüd ütleb. See raamat oleks muidu ka igati kena teos, teemade poolest kurb ja tõsi ja märkamatut esiletõstev - aga see muutub kirjanduslikult huvitavaks, tõeliselt huvitavaks, alles siis, kui näha selles kogu seda pseudonüümi-mängu.
See on omamoodi huvitav küsimus - kui palju on Jane Somersis Doris Lessingut? Kui palju oli Jüri Üdis Juhan Viidingut? Siin tasub mainida ka Pessoa'd, kellel olnud mingi arvestuse järgi ühtekokku 72 pseudonüümi, millest kasutas põhiliselt kolme. Tema jaoks tähendas eri nimede all kirjutamine täiesti eri kirjutamislaade - ühe all avaldas ta öö läbi tuhinaga kirjutatud loomingut, teise all aga pikkamööda ja filigraanselt konstrueeritut.
Ta hakkas kasutama mõistet "heteronüüm", et eristada seda lihtsalt "pseudonüümist", mis tähistaks kirjutajanime. Ometigi ei saa nende kahe sõna vahele tõmmata väga jäika joont - kõik pseudonüümid muutuvad mingil määral heteronüümideks. Kuid noh, praegusel juhul on tegemist väga konkreetset laadi konstrueeritud heteronüümiga.
Somersit ei saaks vaadelda puhtalt Lessing miinus millegina. Kirjutades kedagi muud, võib ta väita kahtlasi mõtteid hirmuta, et need omistataks automaatselt talle. See on ilmselt üsna vabastav kogemus kirjanikule.
Raamatust:
mu pruudi vanaema juurde minnes on mind alati üllatanud see, kui korras ta kõike hoiab. Pärast selle raamatu lugemist kindlasti veel rohkem - kõik on fantastilises korras, tema enese hügieen on laitmatu ja riided on eeskujulikud.
See pole mitte lihtsalt korralikkus, nagu see on noorte inimeste puhul - oma asjade ärapanek ja korrashoid. Vahel on noored niii väsinud, eksole, aga see pole midagi selle eluväsimusega, mis kaasneb vanusega. Ja mitte tülpimusega elamisest, vaid mingi väsimus- ja väsitavusfiltriga, mis looritab kogu maailma.
See on maailm, kus iga vetsuskäiku võiks üles kirjutada millegina, mida oled päeva jooksul märgatavalt teinud. Vähemalt kirjeldab sellist "Hea naabri päevik".
Ja nii kerge oleks lihtsalt kaduda telekamaailmasse ära. Panna see käima ja, noh, pole vahet. Või arvutisse. Internetiajastu või Facebooki-ajastu, saad kogu võsatelegraafia kätte sealsest uudistevoost. See on lihtsalt eskapism. Nagu alkoholism, ainult et hoiab kauem elus.
Kuid ei tee niimoodi. Hoolimata sellest, et elab elu, milles iga vetsuskäik on markeeritav sündmus, jaksab ikkagi hoida kõike piltilusana.
See on lihtsalt meeldetuletuseks, et - kuni on sotsiaalvõrgustikku, mille osana ennast tunda, siis on ka elamise indu ja hoolimise jaksu. Sotsiaalvõrgustikku omav 90-aastane püsib vitaalsem kui 50-aastane selleta.
Raamat sisuliselt tuletas meelde, et vahel on hea helistada oma vanematele. Muidu võib juhtuda, et Sa kaod nende sotsiaalvõrgustikust. Ehk ei jõuagi alati külla minna, aga vähemalt helistada ja meelde tuletada, et oled olemas. Seda võiks ikka jõuda. Et oleksid, nuh, tema jaoks ikka olemas.
Selle meeldetuletamise mõttes oli see raamat hea minu meelest.
Muidu oli seal aga mitu kena mõtet ja huvitavat asja. Ei lasknud Lessing latti hirmsasti alla. Ühesõnaga, kena oli. Kui on soovi mõista tõredaid ja üksildasi vanainimesi, siis on hea lugeda. Või kui on lihtsalt soovi näha seda maailma, et tajuda paremini neid väga vanu tuttavaid, kes pole tõredad ja üksildased.
Sarjast Naine
Keskealine karjäärinaine hakkab eneselegi mõistetamatult ühel hetkel hoolitsema ühe vana naise eest.
Mulle on meeldinud Lessingut ikka pidada inglise naiseks, kes kirjutab nagu saksa mees. Seda raamatut proovis ta kirjutada nagu inglise naine.
Esiteks kommentaar sarja "Naine" kohta - see pole nii halb, kui oleks algul arvanud. Eelmine sellesse kuuluv teos oli "Ajaränduri naine", nüüd siis see. Muidu arvaks ja eeldaks, et sellises sarjas tuleb pigem mõni cartlandikas (millal iganes sellest sai ühisnimetaja sellisele sopakirjandusele), aga tuli Lessing hoopis. Isegi "Ajaränduri naise" puhul arvasin, et tuleks Twilight, aga selle asemel tuli täiesti asjalik ulme.
Nii et sarja enesekirjelduseks öeldud "Uue sarja loomise eesmärk on pakkuda Eesti Naise lugejatele ja kõigile huvilistele maailma kirjanike väärtteoseid" on igati põhjendatud. Seda sarja ei pea häbenema.
Autorist:
see raamat võib meeldida ja võib ka mitte meeldida. Aga tunnen uut lugupidamist Doris Lessingu vastu, vähemalt ühes asjas - ta võib kirjutada kellegi teisena. Ja tekibki suur põhimõtteline küsimus: kas kirjanik peakski avardama oma sisemist võimaluste välja või peaks ta pigemini viljelema oma asja täiuseni? Kas kirjanik võiks olla mihkel igas asjas või spetsialist ühes?
Raamat on Lessingul kirjutatud Jane Somersina. Mitte lihtsalt pseudonüümi mõttes, et avaldab oma raamatu teise nimega. Autorina püüdis ta ise kehastuda Jane Somersiks. Ta oli niimoodi kirjutanud kaks raamatut, et näidata, kui raske on algaja kirjanikuna läbi lüüa, enne kui Varraku jutu järgi üks sõber avaldas saladuse.
Sellist käitumist võib kiita (põnev ju, kui The Man veetakse ninapidi), aga võib ka kritiseerida. Selle kriitika ühe punktiga tuleb aga nõustuda - tagasiside üheleainsale raamatule jäi väheseks, ta võinuks Somersina veelgi kirjutada, alles siis saanuks tegelikult öelda, kas Somers võinuks läbi lüüa ja mitte üksnes saavutada eesti mastaabis normaalseid müüginumbreid. Muidu on see niisama kirjastuste kallal tänitamine.
Autori kommentaar: “Jane Somers hakkas mind huvitama, sest ta on nii erinev minust endast. Just see oligi huvitav. /.../ Oli lausa hämmastav, kui palju ma ei saanud öelda, olles Jane Somers. /.../ Ta on küllaltki piiratud ellusuhtumisega, ning oli huvitav vaadata, kui sageli ma pidin peatuma ja endale ütlema, et Jane Somers lihtsalt nii ei ütleks, Jane somers lihtsalt nii ei mõtleks."
See on teine asi, mis teeb tema eksperimenti veidi õõnsaks - tema sõnadest võib ometigi järeldada, et Somers on Lessing miinus geniaalsus. Lessing, kirjutamas nii, nagu tema meelest kirjutaks "piiratud ellusuhtumisega" inimene. Seepeale, et tema nimi kaanel suurendas müügiarve kümneid kordi, ei peaks üldse ütlema mürgiselt: "Häh! Seda oligi arvata!", nagu Lessing mu kujutlustes nüüd ütleb. See raamat oleks muidu ka igati kena teos, teemade poolest kurb ja tõsi ja märkamatut esiletõstev - aga see muutub kirjanduslikult huvitavaks, tõeliselt huvitavaks, alles siis, kui näha selles kogu seda pseudonüümi-mängu.
See on omamoodi huvitav küsimus - kui palju on Jane Somersis Doris Lessingut? Kui palju oli Jüri Üdis Juhan Viidingut? Siin tasub mainida ka Pessoa'd, kellel olnud mingi arvestuse järgi ühtekokku 72 pseudonüümi, millest kasutas põhiliselt kolme. Tema jaoks tähendas eri nimede all kirjutamine täiesti eri kirjutamislaade - ühe all avaldas ta öö läbi tuhinaga kirjutatud loomingut, teise all aga pikkamööda ja filigraanselt konstrueeritut.
Ta hakkas kasutama mõistet "heteronüüm", et eristada seda lihtsalt "pseudonüümist", mis tähistaks kirjutajanime. Ometigi ei saa nende kahe sõna vahele tõmmata väga jäika joont - kõik pseudonüümid muutuvad mingil määral heteronüümideks. Kuid noh, praegusel juhul on tegemist väga konkreetset laadi konstrueeritud heteronüümiga.
Somersit ei saaks vaadelda puhtalt Lessing miinus millegina. Kirjutades kedagi muud, võib ta väita kahtlasi mõtteid hirmuta, et need omistataks automaatselt talle. See on ilmselt üsna vabastav kogemus kirjanikule.
Raamatust:
mu pruudi vanaema juurde minnes on mind alati üllatanud see, kui korras ta kõike hoiab. Pärast selle raamatu lugemist kindlasti veel rohkem - kõik on fantastilises korras, tema enese hügieen on laitmatu ja riided on eeskujulikud.
See pole mitte lihtsalt korralikkus, nagu see on noorte inimeste puhul - oma asjade ärapanek ja korrashoid. Vahel on noored niii väsinud, eksole, aga see pole midagi selle eluväsimusega, mis kaasneb vanusega. Ja mitte tülpimusega elamisest, vaid mingi väsimus- ja väsitavusfiltriga, mis looritab kogu maailma.
See on maailm, kus iga vetsuskäiku võiks üles kirjutada millegina, mida oled päeva jooksul märgatavalt teinud. Vähemalt kirjeldab sellist "Hea naabri päevik".
Ja nii kerge oleks lihtsalt kaduda telekamaailmasse ära. Panna see käima ja, noh, pole vahet. Või arvutisse. Internetiajastu või Facebooki-ajastu, saad kogu võsatelegraafia kätte sealsest uudistevoost. See on lihtsalt eskapism. Nagu alkoholism, ainult et hoiab kauem elus.
Kuid ei tee niimoodi. Hoolimata sellest, et elab elu, milles iga vetsuskäik on markeeritav sündmus, jaksab ikkagi hoida kõike piltilusana.
See on lihtsalt meeldetuletuseks, et - kuni on sotsiaalvõrgustikku, mille osana ennast tunda, siis on ka elamise indu ja hoolimise jaksu. Sotsiaalvõrgustikku omav 90-aastane püsib vitaalsem kui 50-aastane selleta.
Raamat sisuliselt tuletas meelde, et vahel on hea helistada oma vanematele. Muidu võib juhtuda, et Sa kaod nende sotsiaalvõrgustikust. Ehk ei jõuagi alati külla minna, aga vähemalt helistada ja meelde tuletada, et oled olemas. Seda võiks ikka jõuda. Et oleksid, nuh, tema jaoks ikka olemas.
Selle meeldetuletamise mõttes oli see raamat hea minu meelest.
Muidu oli seal aga mitu kena mõtet ja huvitavat asja. Ei lasknud Lessing latti hirmsasti alla. Ühesõnaga, kena oli. Kui on soovi mõista tõredaid ja üksildasi vanainimesi, siis on hea lugeda. Või kui on lihtsalt soovi näha seda maailma, et tajuda paremini neid väga vanu tuttavaid, kes pole tõredad ja üksildased.
Sunday, October 14, 2012
Khaled Hosseini "Lohejooksja"
6/10
Üks lugu Afganistanist - seal üles kasvamine, mingi poliitilise möllu aegu põgenemine Ameerikasse ja täiskasvanuna tagasiminek oma lapsepõlvepatu lunastamiseks.
VÕI
lugu rikkast poisist ja tema teenrist - sõprusest ja reetmisest ja blablabla.
Sellele teosele tuleb läheneda kahest küljest:
põneva süžeega tõsine lugu reetmisest (mispuhul jääb see veidi paremat sorti, aga ikkagi üsna tavaliseks pehmekaaneliseks lennujaamakirjanduseks)
ning
pilguheit ühele kaugele riigile (Afganistanile kõigi selle probleemidega, Taliban ja selle tähendus afgaanidele endile).
Lugu on küllaltki klišee, aga teosena on selle olemasolu ja populaarsus tähtis.
Kunagi tundus mulle, et tegemist oli tõelise kirjandussensatsiooniga. Guugeldades näib, et sellest tehaksegi juttu kui millestki plahvatuslikult populaarsest. Kirjandussensatsioonina mitte küll Potter, aga igatahes rohkem kõneainet pakkunud kui keskmine "New York Timesi bestseller". Ühesõnaga, mitte lihtsalt mõni bestseller, vaid Lohejooksja.
Seepärast on olnud huvitav näha, et mitmed kirjandusinimesed on autori nime peale pigem küsivalt kulmu kergitanud. Täpsustamine "Lohejooksja" teeb vahel asju selgemaks, aga mitte nii põhjalikult, kui oleksin arvanud.
Tuletab meelde seda julgustavat tõde, et ükski enesestmõistetavus pole universaalne. (Ütlen "julgustavat tõde", sest vahel tuleb ikka tunne, et oled täielik idioot, et ei teadnud mingit asja.)
Netist üle vaadates näen tegelt, et "A Thousand Splendid Suns" on tal vist see etem teos. Kunagi loen tolle ka läbi. Ja miks ka mitte - tekst jookseb ju ladusalt küll (lähtudes "Lohejooksjast"), selline stsenaariumi moodi kirjutamisstiil mehel.
Lohejooksja-filmi peaks nüüd vaatama. Aga ainult seepärast, et lavastaja on täiesti kompetentne. Kehva lavastaja puhul ei päästaks Hosseini kirjutamine midagi.
Tegelt naljakas... tekst jookseb ladusalt, stseenid on põnevad ja tegelased kohatise stereotüüpsuse kiuste igati mitmetahulised ja huvitavad. Miks siis polnud see raamat haarav?
Või noh, oli täpselt selline, nagu üks "haarav raamat" olema peaks, aga mind ei haaranud.
Ehk takistas see, et dialoog ja isegi süžee oli sedavõrd tuttav juba, et mõjuda otsapidi naeruväärsena.
Mõni kirjanik on sedavõrd hea, et tema andekus kumaks läbi ka suvalisest põnevikust, B- või C-kategooriaga, kõige halvemate näitlejatega ja näib, et käsikaameraga filmituga. Selline asi, mida öösel enne magamaminekut kanaleid klõpsides kogemata vahtima jääd, et veidi irvitada selle kallal. Kui aga Alan Moore oleks kirjutanud stsenaariumi, siis oleks iga vestlus kõigest hoolimata vaatamisväärsus omaette - kogu selle lavastusliku händikäpi kiuste... Ei tarvitseks olla hea vaatamiselamus, aga dialoog oleks siiski selgelt hea.
Selle raamatu dialoogil pole sellist iseseisvat jõudu ega värskust. Stseenid on küllaltki tavalised ja dialoogiski pole midagi üllatavat. Aga tegelikult on stseenid tervikuna hästi välja kirjutatud ja klišeelikkuse kiuste ei muutu need päris piinlikuks. Millegi poolest on need isegi täiesti head.
Peaks siia välja kirjutama mingi jupi, et näitlikustada. Viisin aga raamatukokku tagasi juba. Eh, kunagi hiljem trükin.
Üks asi aga, mis selle raamatu juures oli toredat, oli see info, mida võis saada Afganistani kohta.
Doris Lessing kirjutas oma "Kuldses märkmeraamatus", et tänapäeval ei täida romaanid mitte filosoofilise mõtiskluse rolli nagu varem, vaid pigem olla need tegelaste ja süžeega reportaažid kaugete riikide kohta. Selles nägi ta oma romaani "Rohi laulab" edu põhjust - see oli autobiograafilisusse kalduv lugu Rodeesias elamisest jms. Ja ta arvas, et inimesed lugesid ka seda näiteks selleks, et tutvuda kauge Aafrika probleemidega.
Nii, nagu praegu võiks lugeda "Lohejooksjat", et tutvuda Afganistani problemaatilise ajalooga.
Ja nagu võiks lugeda "Minu Eesti" sarja kõigi selle riikidega.
Raamat tuletas meelde, et nii, nagu Stalini või Pol Poti jõhkrus ei tulenenud sellest, et nad olid ateistid, nii ei osuta ka abielurikkujate surnuksloopimine kividega või muud säärased "karistused" üldse mitte muhameedluse kui sellise võikusele. Stalin ei tapnud mitte seepärast, et oli ateist, ja Taliban ei olnud jõhker mitte seepärast, et oli islamistlik.
Natuke oleks nagu loogiline ju. Ja ikkagi mõjus üllatavalt see, et kui abielurikkujaid loobitigi kividega surnuks, siis normaalsed muhameedlased vangutasid päid ja ütlesid: "Ja need inimesed kutsuvad end muhameedlasteks..." Mulle mõjus see lause peaaegu iroonilisena, sest olin seni arvanud, et see karistus on tõesti islamistlik - ja et ükski normaalne afganistani inimene ei pidanud seda küll normaalseks ja oleks ise hoidunud sellest, aga et nad ometigi oleks möönnud, et Koraan näeb seda ette.
Ühesõnaga - et nad tunnistaks selle osaks oma religioonist, mida lihtsalt ei tuleks järgida, samamoodi nagu Vana Testament näeb ette väga agaraid kiviloopimisi suvaliste asjade eest nagu vastuhakk vanematele, pühapäevane töötamine või Jumala nime kasutamine selleks mittesobivas olukorras (All I did was say to my wife, "That piece of halibut was good enough for Jehovah!" )
Seepärast mõjus huvitavalt selle põhimõtteline hukkamõistmine islami seisukohalt.
Üks lugu Afganistanist - seal üles kasvamine, mingi poliitilise möllu aegu põgenemine Ameerikasse ja täiskasvanuna tagasiminek oma lapsepõlvepatu lunastamiseks.
VÕI
lugu rikkast poisist ja tema teenrist - sõprusest ja reetmisest ja blablabla.
Sellele teosele tuleb läheneda kahest küljest:
põneva süžeega tõsine lugu reetmisest (mispuhul jääb see veidi paremat sorti, aga ikkagi üsna tavaliseks pehmekaaneliseks lennujaamakirjanduseks)
ning
pilguheit ühele kaugele riigile (Afganistanile kõigi selle probleemidega, Taliban ja selle tähendus afgaanidele endile).
Lugu on küllaltki klišee, aga teosena on selle olemasolu ja populaarsus tähtis.
Kunagi tundus mulle, et tegemist oli tõelise kirjandussensatsiooniga. Guugeldades näib, et sellest tehaksegi juttu kui millestki plahvatuslikult populaarsest. Kirjandussensatsioonina mitte küll Potter, aga igatahes rohkem kõneainet pakkunud kui keskmine "New York Timesi bestseller". Ühesõnaga, mitte lihtsalt mõni bestseller, vaid Lohejooksja.
Seepärast on olnud huvitav näha, et mitmed kirjandusinimesed on autori nime peale pigem küsivalt kulmu kergitanud. Täpsustamine "Lohejooksja" teeb vahel asju selgemaks, aga mitte nii põhjalikult, kui oleksin arvanud.
Tuletab meelde seda julgustavat tõde, et ükski enesestmõistetavus pole universaalne. (Ütlen "julgustavat tõde", sest vahel tuleb ikka tunne, et oled täielik idioot, et ei teadnud mingit asja.)
Netist üle vaadates näen tegelt, et "A Thousand Splendid Suns" on tal vist see etem teos. Kunagi loen tolle ka läbi. Ja miks ka mitte - tekst jookseb ju ladusalt küll (lähtudes "Lohejooksjast"), selline stsenaariumi moodi kirjutamisstiil mehel.
Lohejooksja-filmi peaks nüüd vaatama. Aga ainult seepärast, et lavastaja on täiesti kompetentne. Kehva lavastaja puhul ei päästaks Hosseini kirjutamine midagi.
Tegelt naljakas... tekst jookseb ladusalt, stseenid on põnevad ja tegelased kohatise stereotüüpsuse kiuste igati mitmetahulised ja huvitavad. Miks siis polnud see raamat haarav?
Või noh, oli täpselt selline, nagu üks "haarav raamat" olema peaks, aga mind ei haaranud.
Ehk takistas see, et dialoog ja isegi süžee oli sedavõrd tuttav juba, et mõjuda otsapidi naeruväärsena.
Mõni kirjanik on sedavõrd hea, et tema andekus kumaks läbi ka suvalisest põnevikust, B- või C-kategooriaga, kõige halvemate näitlejatega ja näib, et käsikaameraga filmituga. Selline asi, mida öösel enne magamaminekut kanaleid klõpsides kogemata vahtima jääd, et veidi irvitada selle kallal. Kui aga Alan Moore oleks kirjutanud stsenaariumi, siis oleks iga vestlus kõigest hoolimata vaatamisväärsus omaette - kogu selle lavastusliku händikäpi kiuste... Ei tarvitseks olla hea vaatamiselamus, aga dialoog oleks siiski selgelt hea.
Selle raamatu dialoogil pole sellist iseseisvat jõudu ega värskust. Stseenid on küllaltki tavalised ja dialoogiski pole midagi üllatavat. Aga tegelikult on stseenid tervikuna hästi välja kirjutatud ja klišeelikkuse kiuste ei muutu need päris piinlikuks. Millegi poolest on need isegi täiesti head.
Peaks siia välja kirjutama mingi jupi, et näitlikustada. Viisin aga raamatukokku tagasi juba. Eh, kunagi hiljem trükin.
Üks asi aga, mis selle raamatu juures oli toredat, oli see info, mida võis saada Afganistani kohta.
Doris Lessing kirjutas oma "Kuldses märkmeraamatus", et tänapäeval ei täida romaanid mitte filosoofilise mõtiskluse rolli nagu varem, vaid pigem olla need tegelaste ja süžeega reportaažid kaugete riikide kohta. Selles nägi ta oma romaani "Rohi laulab" edu põhjust - see oli autobiograafilisusse kalduv lugu Rodeesias elamisest jms. Ja ta arvas, et inimesed lugesid ka seda näiteks selleks, et tutvuda kauge Aafrika probleemidega.
Nii, nagu praegu võiks lugeda "Lohejooksjat", et tutvuda Afganistani problemaatilise ajalooga.
Ja nagu võiks lugeda "Minu Eesti" sarja kõigi selle riikidega.
Raamat tuletas meelde, et nii, nagu Stalini või Pol Poti jõhkrus ei tulenenud sellest, et nad olid ateistid, nii ei osuta ka abielurikkujate surnuksloopimine kividega või muud säärased "karistused" üldse mitte muhameedluse kui sellise võikusele. Stalin ei tapnud mitte seepärast, et oli ateist, ja Taliban ei olnud jõhker mitte seepärast, et oli islamistlik.
Natuke oleks nagu loogiline ju. Ja ikkagi mõjus üllatavalt see, et kui abielurikkujaid loobitigi kividega surnuks, siis normaalsed muhameedlased vangutasid päid ja ütlesid: "Ja need inimesed kutsuvad end muhameedlasteks..." Mulle mõjus see lause peaaegu iroonilisena, sest olin seni arvanud, et see karistus on tõesti islamistlik - ja et ükski normaalne afganistani inimene ei pidanud seda küll normaalseks ja oleks ise hoidunud sellest, aga et nad ometigi oleks möönnud, et Koraan näeb seda ette.
Ühesõnaga - et nad tunnistaks selle osaks oma religioonist, mida lihtsalt ei tuleks järgida, samamoodi nagu Vana Testament näeb ette väga agaraid kiviloopimisi suvaliste asjade eest nagu vastuhakk vanematele, pühapäevane töötamine või Jumala nime kasutamine selleks mittesobivas olukorras (All I did was say to my wife, "That piece of halibut was good enough for Jehovah!" )
Seepärast mõjus huvitavalt selle põhimõtteline hukkamõistmine islami seisukohalt.
Thursday, August 30, 2012
Alaa Al-Aswani "Jakubijani maja"
6/10
Kui olla hirmsasti vaimustuses Sofi Oksaneni "Puhastusest", siis tekib natuke huvi, millised on muude riikide "Puhastused". Mis on need teosed, mida uhkusega nimetatakse nende riikide bestselleriteks ja mis kannavad kuskil sellist tähendust, mille tõttu see pole vaid "ah, mingi suvaline kauge riigi kirjandus" ega "ah, mingi suvalise kirjaniku järjekordne romaan". Ühesõnaga, lähenesin "Jakubijani majale" kui Egiptuse "Puhastusele" - kuuldavasti on tegemist Egiptuse viimaste kümnendite kõige populaarsemale romaanile.
Aga-aga... Tegemist on sotsiaalselt terava teosega, mis käsitleb Egiptust - kõigi selle mässude ja rahutuste juures on ehk hea tutvuda sellega, kui korrumpeerunud see siis ikka olnud on.
Nii et hea selle poolest, et see mõjub nii, nagu Doris Lessing oma "Kuldses märkmeraamatus" kord kirjutas romaanide moodsa ülesande kohta - reportaažina Egiptuse olude kohta. Kuid paraku on teos konkreetse aja peegeldus. Ei kujune üleajalist filosoofilist ega poeetilist tasandit, on vaid ajastukirjandus.
Naiste olukorda tutvustatakse (sunnitud prostitutsioon, kuid sundus tingitud pigem tavast ja võimaluste kehvusest.)
Enesetaputerroristid saavad oma põhjenduse (vaadeldakse ühe inimese meeleheitlikku teekonda selleni)
Heidetakse pilk homoseksuaalsete elule Egiptuses (kusjuures on nende lugu ilmselt kõige soojem ja südamlikum. Mitte täies ulatuses, aga üldtooni mõttes.)
Majandusliku süsteemi toimimist vaadeldakse. (Kergelt "Ristiisa" moodi.)
Stiililise poole pealt aga - meenus "Tõde ja õigus". Meenus see tunne, et loed sada lehekülge läbi ja küsid, millal kord sissejuhatus läbi saab.
See pole mitte jutustav kirjandus, vaid ümberjutustav. Isegi kroonikalaadne. Heh, krooniline. Oh, see võib olla keeleliselt osav, mingid heietused võivad isegi päris lahedad olla lugeda (mõtteid seksist, naistest, seksuaalsusest üldse on huvitav näha). Aga sellele tuleb osata ümber lülituda ja leppida tundega, et see ongi teose stiil. Ja sisemisele häälele, mis küsib, millal lõppeb sissejuhatus - sellele tuleb öelda, et igavene tolgus, loetle korra kõike toimunut ja ütle siis, et raamat pole toimunud.
Kuid mingil tasandil vist ikkagi ei taha üksnes seda, et raamatu sündmus oleks toimunud, vaid et see tõesti jõuaks ilukirjanduslikult leida aset.
Samas - võimsalt mõjuva võikusega (tähendab, taotlemata mingisugust groteski - see võikus lihtsalt töötab mõjuvalt neis kohtades, kus vaja) ning tegelikult ka just nimelt kogu selle minu virisetud stiili, selle distantseerunud vaatleva hoiaku tõttu saab plusspunkti. Viimase eest seetõttu, et selles romaanis see siiski töötab. Romaanis toimuvat ei olegi väga suur tahtmine näha väljamängitud kujul, faktidest ja kaadritest piisab.
Kui olla hirmsasti vaimustuses Sofi Oksaneni "Puhastusest", siis tekib natuke huvi, millised on muude riikide "Puhastused". Mis on need teosed, mida uhkusega nimetatakse nende riikide bestselleriteks ja mis kannavad kuskil sellist tähendust, mille tõttu see pole vaid "ah, mingi suvaline kauge riigi kirjandus" ega "ah, mingi suvalise kirjaniku järjekordne romaan". Ühesõnaga, lähenesin "Jakubijani majale" kui Egiptuse "Puhastusele" - kuuldavasti on tegemist Egiptuse viimaste kümnendite kõige populaarsemale romaanile.
Aga-aga... Tegemist on sotsiaalselt terava teosega, mis käsitleb Egiptust - kõigi selle mässude ja rahutuste juures on ehk hea tutvuda sellega, kui korrumpeerunud see siis ikka olnud on.
Nii et hea selle poolest, et see mõjub nii, nagu Doris Lessing oma "Kuldses märkmeraamatus" kord kirjutas romaanide moodsa ülesande kohta - reportaažina Egiptuse olude kohta. Kuid paraku on teos konkreetse aja peegeldus. Ei kujune üleajalist filosoofilist ega poeetilist tasandit, on vaid ajastukirjandus.
Naiste olukorda tutvustatakse (sunnitud prostitutsioon, kuid sundus tingitud pigem tavast ja võimaluste kehvusest.)
Enesetaputerroristid saavad oma põhjenduse (vaadeldakse ühe inimese meeleheitlikku teekonda selleni)
Heidetakse pilk homoseksuaalsete elule Egiptuses (kusjuures on nende lugu ilmselt kõige soojem ja südamlikum. Mitte täies ulatuses, aga üldtooni mõttes.)
Majandusliku süsteemi toimimist vaadeldakse. (Kergelt "Ristiisa" moodi.)
Stiililise poole pealt aga - meenus "Tõde ja õigus". Meenus see tunne, et loed sada lehekülge läbi ja küsid, millal kord sissejuhatus läbi saab.
See pole mitte jutustav kirjandus, vaid ümberjutustav. Isegi kroonikalaadne. Heh, krooniline. Oh, see võib olla keeleliselt osav, mingid heietused võivad isegi päris lahedad olla lugeda (mõtteid seksist, naistest, seksuaalsusest üldse on huvitav näha). Aga sellele tuleb osata ümber lülituda ja leppida tundega, et see ongi teose stiil. Ja sisemisele häälele, mis küsib, millal lõppeb sissejuhatus - sellele tuleb öelda, et igavene tolgus, loetle korra kõike toimunut ja ütle siis, et raamat pole toimunud.
Kuid mingil tasandil vist ikkagi ei taha üksnes seda, et raamatu sündmus oleks toimunud, vaid et see tõesti jõuaks ilukirjanduslikult leida aset.
Samas - võimsalt mõjuva võikusega (tähendab, taotlemata mingisugust groteski - see võikus lihtsalt töötab mõjuvalt neis kohtades, kus vaja) ning tegelikult ka just nimelt kogu selle minu virisetud stiili, selle distantseerunud vaatleva hoiaku tõttu saab plusspunkti. Viimase eest seetõttu, et selles romaanis see siiski töötab. Romaanis toimuvat ei olegi väga suur tahtmine näha väljamängitud kujul, faktidest ja kaadritest piisab.
Lauri Pilter "Lohejas pilv"
6/10
Tähendab, see raamat oli igati hea. Tunnen, et riskin enese labaseks muutmisega, et ei kiida seda rohkem. Võib-olla see peab rohkem settima. Tore lugemiskogemus, aga vist eeldab paremaid taustateadmisi või mingit teistsugust lugemissituatsiooni, et seda tõeliselt kaifida.
Raamat sisaldas eneses kord minajutustuses, kord kõrvaltvaates (kellegi Lavrani vaatlemine) lugu ühest mehest. Õigemini mitte lugu, pigem lugusid. Romaan novellides. Aga need novellidki jätavad üldiselt mingi seisundi kirjeldamise mulje. Neis on kohati algused, neis on kohati lõpudki mingised. Aga tähtsaks ei kujune mitte see, mis kellegagi juhtub või mis temast saab. Pigem on tähtis, milline isik oli. Milline oli tema tähendus. Ja see, mis kellegi saatuseks kujuneb, kannab tähendust selle võrra, kuivõrd kinnitab, mida see ütleb tegelase kohta.
Et mitte niisama sogada, üks täpsustav näide:
on psühholoogilise ravi asutuses üks naine, kellega peategelane saab jutule. Nad saavad lähedaseks, ehkki mitte füüsiliselt. Mees paraneb, naine jääb oma komplekside küüsi. Edasine suhtlemine rõhutab naise allakäiku ja peategelane taipab, et ta ei taha naisega enam suhelda. Mingi aeg väga palju hiljem näeb ta seda naist, see käib meditatsiooni tegemas kuskil, tal on juba parem.
Võib-olla olen kuidagi kiretult kirjutatud. Aga eks raamatus endaski on see küllaltki kiretu. Kuid selle loo juures ei rõhutata mitte armastust. Ega armastuse puudumist. Ei rõhutata kummagi lähenemise või kaugenemise etappe. Ei vaadelda vahetatud sõnade või hääletoonide nüansse. See pole lugu kahe inimese vahelisest suhtest. See on pigem üks loona enam-vähem vaadeldav kirjeldus naise kohta. See, et ta hakkab käima meditatsioonis (meditatsiooniringis? Mitte "meditatsioonisõõri" mõttes, vaid... ah, las olla. Meditatsiooniüritusel), ei vasta küsimusele: "Mis temast sai?" Ei olegi otseselt vaja seda vastust. Vähemalt ei tekita romaan sundi seda teada. Pigem aitab see välja tuua seda, et naise näol polnud tegemist lootusetu juhtumiga, kes lõpetab hullusepõrgu kõige alumises ringis. Ta hoopis lõpetab meditatsiooniringis.
Sageliesinevad märksõnad selle raamatu kohta, millest ei saa eriti üle ega ümber: hullus (ta mainib korduvalt hullumaja, kus ta oli käinud), armastus (ühepoolsed kiindumused, kuidagi oskamatu toimetulek) ja judaism.
Mingis mõttes meenutab peategelane üsna värskelt loetud "Lužini kaitse" peategelast. Mingi kergelt aspergerlik mulje jäi, kuivõrd peategelane on kuidagi väga neutraalselt jälgiv tegelane kõigis oma asjades. Kui ta püüab aga tegutseda, kipub see minema nihu.
Kõige kirglikumalt elab ta kirjandusest mõeldes ja kellelegi kirjutades. Mingi naine on jutustaja sõnul lihtsalt "üsna sümpaatne" - äkitselt tuleb kiri temale ja see on oma nappuse kiuste siiski tundlik ja õrn. Kirjade elavdav mõju, eksole.
Kirjandusklassikud on tal ehk kuidagi veenvamalt tähendusrikkad, vähemalt emotsionaalsel minevikumaastikul, kui suhted naistega. See on aga seepärast, et naiste suhtes käib ta ümber nagu kass ümber palava pudru - kuidagi piinlik oleks liiga otse rääkida. Kuigi ei näi midagi piinlikku olevat öelda. Mis jällegi on kuidagi kohmakas või lausa autistlik lähenemine. (Ehk on liialdav või hukkamõistvalt kõlav hinnang. Aga noh, ütleme - autistlikupoolne.)
Mõnus on tagantjärele lugeda intervjuud selle teose kohta. Annab huvitava pildi tekkeprotsessist ja raamatust endast.
Juudiküsimus oli huvitav. Kuid pikemalt ma sellel ei peatu. Andis igatahes omapära juurde.
Tähendab, see raamat oli igati hea. Tunnen, et riskin enese labaseks muutmisega, et ei kiida seda rohkem. Võib-olla see peab rohkem settima. Tore lugemiskogemus, aga vist eeldab paremaid taustateadmisi või mingit teistsugust lugemissituatsiooni, et seda tõeliselt kaifida.
Raamat sisaldas eneses kord minajutustuses, kord kõrvaltvaates (kellegi Lavrani vaatlemine) lugu ühest mehest. Õigemini mitte lugu, pigem lugusid. Romaan novellides. Aga need novellidki jätavad üldiselt mingi seisundi kirjeldamise mulje. Neis on kohati algused, neis on kohati lõpudki mingised. Aga tähtsaks ei kujune mitte see, mis kellegagi juhtub või mis temast saab. Pigem on tähtis, milline isik oli. Milline oli tema tähendus. Ja see, mis kellegi saatuseks kujuneb, kannab tähendust selle võrra, kuivõrd kinnitab, mida see ütleb tegelase kohta.
Et mitte niisama sogada, üks täpsustav näide:
on psühholoogilise ravi asutuses üks naine, kellega peategelane saab jutule. Nad saavad lähedaseks, ehkki mitte füüsiliselt. Mees paraneb, naine jääb oma komplekside küüsi. Edasine suhtlemine rõhutab naise allakäiku ja peategelane taipab, et ta ei taha naisega enam suhelda. Mingi aeg väga palju hiljem näeb ta seda naist, see käib meditatsiooni tegemas kuskil, tal on juba parem.
Võib-olla olen kuidagi kiretult kirjutatud. Aga eks raamatus endaski on see küllaltki kiretu. Kuid selle loo juures ei rõhutata mitte armastust. Ega armastuse puudumist. Ei rõhutata kummagi lähenemise või kaugenemise etappe. Ei vaadelda vahetatud sõnade või hääletoonide nüansse. See pole lugu kahe inimese vahelisest suhtest. See on pigem üks loona enam-vähem vaadeldav kirjeldus naise kohta. See, et ta hakkab käima meditatsioonis (meditatsiooniringis? Mitte "meditatsioonisõõri" mõttes, vaid... ah, las olla. Meditatsiooniüritusel), ei vasta küsimusele: "Mis temast sai?" Ei olegi otseselt vaja seda vastust. Vähemalt ei tekita romaan sundi seda teada. Pigem aitab see välja tuua seda, et naise näol polnud tegemist lootusetu juhtumiga, kes lõpetab hullusepõrgu kõige alumises ringis. Ta hoopis lõpetab meditatsiooniringis.
Sageliesinevad märksõnad selle raamatu kohta, millest ei saa eriti üle ega ümber: hullus (ta mainib korduvalt hullumaja, kus ta oli käinud), armastus (ühepoolsed kiindumused, kuidagi oskamatu toimetulek) ja judaism.
Mingis mõttes meenutab peategelane üsna värskelt loetud "Lužini kaitse" peategelast. Mingi kergelt aspergerlik mulje jäi, kuivõrd peategelane on kuidagi väga neutraalselt jälgiv tegelane kõigis oma asjades. Kui ta püüab aga tegutseda, kipub see minema nihu.
Kõige kirglikumalt elab ta kirjandusest mõeldes ja kellelegi kirjutades. Mingi naine on jutustaja sõnul lihtsalt "üsna sümpaatne" - äkitselt tuleb kiri temale ja see on oma nappuse kiuste siiski tundlik ja õrn. Kirjade elavdav mõju, eksole.
Kirjandusklassikud on tal ehk kuidagi veenvamalt tähendusrikkad, vähemalt emotsionaalsel minevikumaastikul, kui suhted naistega. See on aga seepärast, et naiste suhtes käib ta ümber nagu kass ümber palava pudru - kuidagi piinlik oleks liiga otse rääkida. Kuigi ei näi midagi piinlikku olevat öelda. Mis jällegi on kuidagi kohmakas või lausa autistlik lähenemine. (Ehk on liialdav või hukkamõistvalt kõlav hinnang. Aga noh, ütleme - autistlikupoolne.)
Mõnus on tagantjärele lugeda intervjuud selle teose kohta. Annab huvitava pildi tekkeprotsessist ja raamatust endast.
Juudiküsimus oli huvitav. Kuid pikemalt ma sellel ei peatu. Andis igatahes omapära juurde.
Monday, May 21, 2012
Kobo Abe "Luitenaine"
6/10
Sisyphoslik lugu vastuhakust. Ja liivast. Siin on rohkem liiva kui Düünis.
+ Kui kirjutada pea monomaaniliselt ühest asjast, siis leidub huvitavaid detaile selle kohta. Nii on see natuke nagu "Parfüüm" mingi külje alt - kui too uppus lõhnadesse, siis see praegune räägib liivast, elab liiva ja muudab selle maailmaks, milles elada.
- Peategelase ärevust oli ebameeldiv jälgida. Tegelased käitusid vaheldumisi lakooniliselt vaikides või ärritunult karjudes. Meenutas seda, miks mulle jaapani draamad sageli ei meeldi.
Minu esimene kokkupuude Kobo Abega polnud mingi eriline elamus. Tekst oli hästi kirjutatud. Igav ei hakanud. Reaktsioonid olid põhjendatud ja huvitavalt, mingi teatava poeetilise sulega, oli maalitud kogu tema olukord selle totruses ja samas paratamatus traagilisuses. Kuid sedapuhku ei töötanud see minu peal. Ootan järgmist elamust, mis võiks lunastada või nii.
Sisyphoslik lugu vastuhakust. Ja liivast. Siin on rohkem liiva kui Düünis.
+ Kui kirjutada pea monomaaniliselt ühest asjast, siis leidub huvitavaid detaile selle kohta. Nii on see natuke nagu "Parfüüm" mingi külje alt - kui too uppus lõhnadesse, siis see praegune räägib liivast, elab liiva ja muudab selle maailmaks, milles elada.
- Peategelase ärevust oli ebameeldiv jälgida. Tegelased käitusid vaheldumisi lakooniliselt vaikides või ärritunult karjudes. Meenutas seda, miks mulle jaapani draamad sageli ei meeldi.
Minu esimene kokkupuude Kobo Abega polnud mingi eriline elamus. Tekst oli hästi kirjutatud. Igav ei hakanud. Reaktsioonid olid põhjendatud ja huvitavalt, mingi teatava poeetilise sulega, oli maalitud kogu tema olukord selle totruses ja samas paratamatus traagilisuses. Kuid sedapuhku ei töötanud see minu peal. Ootan järgmist elamust, mis võiks lunastada või nii.
Mika Waltari "Imeline Joosef"
6/10
Marumugav tekst ühest roosiliselt kujunenud armumisest ja paariheitmisest
+ Grafomaani kohta (29 romaani jnejne) on tema stiil üllatavalt silutud. Läbimõeldud. Kohati ka mõtlemapanev või nutikas. Hästijooksev tekst ja mõtlejalikkus moodustavad mõnusa stiili, mida tuleb näha teatavat tüüpi ideaalina (samas, see võiks olla igasuguse hea kirjanduse juures elementaarne - et see on sellisena täiuslik.)
+ Joosef on põnevalt loodud Piibeleht ("Pisuhännast"), seda nii välimuse, oleku kui ka rolli poolest, mille saavutab tegelaskonnas... Kellele Piibeleht meeldis, võib lugeda seda kui ühe teise hea kirjaniku käsitlust sellest Vilde tegelasest.
+ Joosefi selgitused tema pea müstiliste õnnestumiste kohta on huvitavad lugeda. Nii õndsalt optimistlik tegelane, et teeb meele heaks.
-/+ Liiga muretu kulg sel lool. Puudus mingigi korralik probleem. Oli vaid teksti kulgemine. Mugav, väga mugav kirjandus, suvalugemine. Ei võta tükki küljest. Kuid ei anna otseselt midagi juurde.
- Tegelaskond mõjub liigagi monofooniliselt - on üks keskne viis, mille ümber kõik ülejäänud on saatehääled. Joosef on ainus huvitav karakter, teised lihtsalt on. Nad pole täiesti õõnsad, nad on igati viisakad stereotüübid - rikas ja veidi pobisev isa, neurootilisevõitu ema jne. Aga igatahes mitte põnevad.
Tähendab,
Mika Waltari "Sinuhe" on midagi oivalist ja võib tekkida huvi selle vastu, kuidas ta n-ö vabal ajal kirjutab. "Imeline Joosef" ongi täpselt see raamat - jõudehetkel kirjutatud mugavam asi. Kuna Mika Waltari on nii hea kirjanik, siis tahtnuks, et see poleks vaid ühe temale meeldiva karakteri skitseerimine, vaid midagi tasakaalustatumat. Vahva lugemine siiski.
Marumugav tekst ühest roosiliselt kujunenud armumisest ja paariheitmisest
+ Grafomaani kohta (29 romaani jnejne) on tema stiil üllatavalt silutud. Läbimõeldud. Kohati ka mõtlemapanev või nutikas. Hästijooksev tekst ja mõtlejalikkus moodustavad mõnusa stiili, mida tuleb näha teatavat tüüpi ideaalina (samas, see võiks olla igasuguse hea kirjanduse juures elementaarne - et see on sellisena täiuslik.)
+ Joosef on põnevalt loodud Piibeleht ("Pisuhännast"), seda nii välimuse, oleku kui ka rolli poolest, mille saavutab tegelaskonnas... Kellele Piibeleht meeldis, võib lugeda seda kui ühe teise hea kirjaniku käsitlust sellest Vilde tegelasest.
+ Joosefi selgitused tema pea müstiliste õnnestumiste kohta on huvitavad lugeda. Nii õndsalt optimistlik tegelane, et teeb meele heaks.
-/+ Liiga muretu kulg sel lool. Puudus mingigi korralik probleem. Oli vaid teksti kulgemine. Mugav, väga mugav kirjandus, suvalugemine. Ei võta tükki küljest. Kuid ei anna otseselt midagi juurde.
- Tegelaskond mõjub liigagi monofooniliselt - on üks keskne viis, mille ümber kõik ülejäänud on saatehääled. Joosef on ainus huvitav karakter, teised lihtsalt on. Nad pole täiesti õõnsad, nad on igati viisakad stereotüübid - rikas ja veidi pobisev isa, neurootilisevõitu ema jne. Aga igatahes mitte põnevad.
Tähendab,
Mika Waltari "Sinuhe" on midagi oivalist ja võib tekkida huvi selle vastu, kuidas ta n-ö vabal ajal kirjutab. "Imeline Joosef" ongi täpselt see raamat - jõudehetkel kirjutatud mugavam asi. Kuna Mika Waltari on nii hea kirjanik, siis tahtnuks, et see poleks vaid ühe temale meeldiva karakteri skitseerimine, vaid midagi tasakaalustatumat. Vahva lugemine siiski.
Friday, March 16, 2012
Jeanette Winterson "Kivist jumalad"
6/10
Kolm üsna hajusalt põimuvat lugu armastusest (muuhulgas robotiga), ökoloogilisest katastroofist, õieti inimkonna destruktiivsusest.
+ stiililt ilukirjandus selle heas tähenduses (ehkki mitte nii rabav, et öelda "parimas" - lihtsalt, autor saavutab mõnusakeelsuse)
+ arutlused inimkonna ja tema tuleviku kohta on huvitavad. Ettekujutus post-kapitalistlikust maailmast üsna huvitav
+ tempo on üsna nobe
+ üldiselt huvitav lugeda
- paraku kuidagi unustusväärne ulme ja "päriskirjanduse" vahealale jääda tahtev teos
- tõsimeelne, aga olukorra rõhuvus ei kandnud lõpuni välja
Wintersoni "Taak" oli päris huvitav lugu Atlasest, kes saab korra end vabana tunda. See avas ühe kujundi (taevakandja Atlas) külje alt, mis pole kõige eelduspärasem. Kuid raamat oli ikkagi aheldatud kujundi külge. Seepärast oli uudishimu looja enda teiste teoste vastu.
Parim osa oli siiski teine lugu, mis selgitab pealkirja tähendust. Annab ühe üsna hirmuäratava pildi inimkäitumisest. Kuid kahjuks jääb see siiski üsna distantseerituks.
Kui pool raamatut oli mul läbi loetud, võtsin lugeda teisi arvustusi, et näha, kas lugude kerge hektilisus (kolmanda looni jõudes, samu nimesid nähes hoopis uues kontekstis tuleb küsimus, et no kuule...) on miskine hea võte. Ja et kuidas võtsid teost vastu inimesed, kes seda täielikult mõistsid. Leidsin ulmekirjanduse grand old lady'i Ursula LeGuini artikli. Selles ta ütles, et sentimentaalsus leiab aset siis, kui teose emotsioon ei vasta lugejas tekkivale emotsioonile. Ja et "Kivist jumalad" olla hea näide sellest. Mingil määral saab nõustuda.
Nüüd tuleb kivi mu enda kapsaaeda - ma ei saanud päris kõigest aru. Oleksin võinud veidi rohkem vaevuda, jälgida korralikumalt loo kulgu. Sest LeGuin ütles, et see on kõik põhjendatud. Ja mingis sümboolses mõttes oli, mingi kõigi lugude järelkajamine universumi teavuses asi. Kuid kuidagi jäi sellest poolik tunne. Ei jäänud mitte süžeeliinide paikaloksumise tunnet, vaid pigem aimus, et süžeeliinide kõrvutiasetsemist vabandatakse kuidagi välja. Seda tunnet ei peaks tekkima - aga kui LeGuini (üht tarka inimest) see veenis, siis ilmselt võis asi olla minus.
Oleksin pidanud ehk tugevamini kaasa elama või kaasa mõtlema, siis oleks need põhjendused ilmselt veennud. Lihtsalt ei tekkinud tunnet, nagu hirmsasti tahakski end selleks sundida.
Kolm üsna hajusalt põimuvat lugu armastusest (muuhulgas robotiga), ökoloogilisest katastroofist, õieti inimkonna destruktiivsusest.
+ stiililt ilukirjandus selle heas tähenduses (ehkki mitte nii rabav, et öelda "parimas" - lihtsalt, autor saavutab mõnusakeelsuse)
+ arutlused inimkonna ja tema tuleviku kohta on huvitavad. Ettekujutus post-kapitalistlikust maailmast üsna huvitav
+ tempo on üsna nobe
+ üldiselt huvitav lugeda
- paraku kuidagi unustusväärne ulme ja "päriskirjanduse" vahealale jääda tahtev teos
- tõsimeelne, aga olukorra rõhuvus ei kandnud lõpuni välja
Wintersoni "Taak" oli päris huvitav lugu Atlasest, kes saab korra end vabana tunda. See avas ühe kujundi (taevakandja Atlas) külje alt, mis pole kõige eelduspärasem. Kuid raamat oli ikkagi aheldatud kujundi külge. Seepärast oli uudishimu looja enda teiste teoste vastu.
Parim osa oli siiski teine lugu, mis selgitab pealkirja tähendust. Annab ühe üsna hirmuäratava pildi inimkäitumisest. Kuid kahjuks jääb see siiski üsna distantseerituks.
Kui pool raamatut oli mul läbi loetud, võtsin lugeda teisi arvustusi, et näha, kas lugude kerge hektilisus (kolmanda looni jõudes, samu nimesid nähes hoopis uues kontekstis tuleb küsimus, et no kuule...) on miskine hea võte. Ja et kuidas võtsid teost vastu inimesed, kes seda täielikult mõistsid. Leidsin ulmekirjanduse grand old lady'i Ursula LeGuini artikli. Selles ta ütles, et sentimentaalsus leiab aset siis, kui teose emotsioon ei vasta lugejas tekkivale emotsioonile. Ja et "Kivist jumalad" olla hea näide sellest. Mingil määral saab nõustuda.
Nüüd tuleb kivi mu enda kapsaaeda - ma ei saanud päris kõigest aru. Oleksin võinud veidi rohkem vaevuda, jälgida korralikumalt loo kulgu. Sest LeGuin ütles, et see on kõik põhjendatud. Ja mingis sümboolses mõttes oli, mingi kõigi lugude järelkajamine universumi teavuses asi. Kuid kuidagi jäi sellest poolik tunne. Ei jäänud mitte süžeeliinide paikaloksumise tunnet, vaid pigem aimus, et süžeeliinide kõrvutiasetsemist vabandatakse kuidagi välja. Seda tunnet ei peaks tekkima - aga kui LeGuini (üht tarka inimest) see veenis, siis ilmselt võis asi olla minus.
Oleksin pidanud ehk tugevamini kaasa elama või kaasa mõtlema, siis oleks need põhjendused ilmselt veennud. Lihtsalt ei tekkinud tunnet, nagu hirmsasti tahakski end selleks sundida.
Subscribe to:
Posts (Atom)