Jaan Kross "Kolme katku vahel" (jälgides lõhnu)

Toimus kirjanduse kevadkool Liinakurul. Tegin ettekannet.

Lisamärkus: Jaan Kross on üks mu lemmikkirjanikke ja seetõttu pidasin temast 3a tagasi Liinakurul ettekannet, teemal "Muusika Krossi loomingus". Mis oli kahjuks paras põrumine, sest ma ei olnud korralikult ette valmistunud. Oli ka üks esimesi kordi sellist ettekannet pidada.
See praegune on veidi parem, ehkki teema on selline kitsas ("Lõhnad Jaan Krossi romaanis "Kolme katku vahel").
Aga lugemisblogisse see tekst siiski sobib, sest selle tegemine sisaldas endas raamatu ülelugemist ja ma pole sellest siin enne rääkinud.
Kui oleks lihtsalt raamatust, siis oleks ma keskendunud teistele küsimustele. Näiteks huvitavatele kirjavigadele (näib, et on skäneeritud arvutisse ja lastud läbi lihtsamast spellerist, aga lähemalt läbi lugemata - "ma ei karmata seda välja!", ütleb üks tegelane näiteks.)
Või huvitavatele keelenditele (ja asjaolule, et naljakal kombel on kõige tuttavamad ja arusaadavamad ja järelevaatamist mittevajavamad neist unarsõnadest siiski negatiivsema konnotatsiooniga - nt "kunnatu" või "põimunud").
Või sellele, et raamatut nüüd juba teist korda lugedes (keskkooli aegu lugesin ka millegipärast) ootasin - samamoodi, nagu toonagi - tohutu elevusega Karl XII ilmumist. 18-aastane imelapsest keiser, kes Põhjasõja aegu geniaalselt sõdis. Ja olin natuke pettunud, kui poole raamatu pealt märkasin, et teda ei tulegi. Et see oleks ju "ajalooliselt ebatäpne" vms. (Mis see mõni sajand siia-sinna.) Ja taipasin, et ega iga raamat ei saa olla nagu Mika Waltari "Sinuhe", mis sisaldas endas kõiki neid nimesid, mida ma Antiik-Egiptusest kuulnud olin (Tutankhamon, Nefertiti jne).
... ja samas, ega ma teagi. V-b oli "Sinuhe" isegi et ajalooliselt täpne oma nimede poolest. Võib-olla oli lihtsalt selline suurte nimede ajastu.
Igatahes,
ei keskendu ka siinkohal eriti sellele, kuivõrd soovitan Krossiga esmakogemuseks selle raamatu asemel pigem "Keisri hullu" või "Paigallendu" või "Wikmani poisse" või siis lühemaid tekste ("Taevakivi", eks ole). Just seepärast, et "Kolme katku vahel" on nende kõrval lihtsalt kohutavalt väsitav lugemine. Tõusud tunduvad tagantjärele madalamad, tekst jookseb aeglasemalt ja natuke ebakonkreetne tundub teiste kõrval.
Raamat räägib Balthasar Russowist. Kes on Eesti ajalukku raiunud koha "Liivimaa kroonikaga". Kuid raamatus "Kolme katku vahel" kõlab lause "Ja see on sul nüüd trükitud..." alles 741. leheküljel.
Anu luges "Michelsoni immatrikuleerimist" ja sai sealt omale 10-punkti-raamatu. Määrasime teineteisele pikad raamatud, ta luges seda ja mina "Hüljatuid". Mõlemal praegu pooleli jäänud, aga ma omamoodi saan aru, kuidas "Kolme katku vahel" võib tekitada tõrget.
Nii et lihtsalt raamatust rääkides - kuna see on suht tema peateos ja nii edasi, siis ei saa alla 7 panna. Aga kuna ta ikkagi muutub tüütuks, siis ei tundu päris õige üle selle panna. Selline hetkemulje.

Küll aga on selles 2 juppi, umbes saja lehekülje pikkused ja üsna omaette loetavad, mida tuleks minu meelest ekstra soovitada. Kui hiljem meelde tuleb, siis otsin leheküljenumbrid üles, kust alates kuhumaani.
Üks neist on tema Stettini-stuudium - tema ülikooliminek ja sealolek.
Teine on armukolmnurga kujunemine Balthasari, tema noore saksa abikaasa Elsbeti ja nägusa noore saksastunud tüübi Mihkli vahel.

Nüüd aga ettekande enda juurde:

  

"Järgmine on Tõnis Hallaste, kes teeb ettekannet lõhnadest Krossi loomingus," kõlab teadustaja hääl.

Alustuseks, mõni sõna teemapüstituse kohta. Esiteks teemavaliku põhjendus, seejärel paar sõna romaani kohta, mida vaatlen, milleks on „Kolme katku vahel“.

Võib tekkida küsimus, kust siis selline lõhnahuvi. Naljamisi tahtsin tulla siia ja öelda, et ma kunagi jälgisin tema loomingu kontekstis muusika figureerimist loomingus, hiljem oli järg kujutava kunsti käes ja et nüüd siis uurin lõhnu. Millest johtuks, et järgmine aasta pean ettekannet maitseelundist ja ülejäänud aastal ammendan kompimise tema loomingus.

See teemavalik polnud siiski sedavõrd kompamisi tehtud. Milleks lõhnad? Sest need on siiski talle tähtsad. Nendel on oluline roll Krossi kirjutatud minevikuilmade elavdamisel. Minule tundub, et seda on teda lugedeski näha, kui osata pöörata sellele tähelepanu.

Tahaks ka näidata tema loomingu varal Krossi lõhnalikkusele. Näiteks osutada paarile olulisemale stseenile tema loomingus, kus need figureerivad. Kuid need näited kippusid jätma muljet vägisi siia sunnitutest, mistõttu ma praegu ei hakka seepeale aega kulutama.

(Aga et siin pole ajapiirangut, siis panen kaldkirjaga ikkagi siia...

Kui „Rakvere romaanis” oli peategelane nahistanud tütarlapsega – ja siinkohal mainin, et kuigi ma ei tahaks väga nõustuda mõne feministliku kirjandusteadlase kriitikaga tema naistegelaste üheplaanilisuse suhtes, ei omandanud see tütarlaps niivõrd aredaid piirjooni mu teadvuses, et nimi meelde jäänuks, nii et pidin guugeldama, see oli Maade – ja kui tüdruku isa selle kohta küsis, küsis, kas neiu oli aega veetnud Berend Falckiga – nimi, mille jaoks polnud vaja guuglit - , oli tüdruk umbes vastanud küsimusega: kust tead?. Mispeale isa vastas: Sinu kohal lasub koerapulma lõhn . Ilmekas sõnastus, mis tekitab tugeva seose lõhnade ja patu vahel.

Teine näide on „Mesmeri ringist“, kus peategelane satub üksinda tütarlapse tuppa stseenis, mis meenutas mingil moel seda kohta Goethe „Faustis“, milles Faust Gretheni tuba endasse ammutab. "Mesmeri ringi" stseen on ju veidi võrreldav, ehkki suhte asjalood olid teised – Riinaga oldi juba ammu tuttavad ja noormehe kiindumus oli ühepoolne. Sellegipoolest, kui Sirkel selle ihaldusväärse naise kodus viibis, hingas ta oma sisemuse täis tema suitsetatud Priima sigarettide veel kaduvat hõngu. Ja muid lõhnu. Riina lõhnu, millest Sirkel moodustas olfaktoorset portreed enese jaoks, et taaskord elavalt tajuda oma armumist naisesse.)

Lõhnade tähtsusele Krossi jaoks osutavad aga Nils B. Sachris ja Karl Wilhelmson oma artiklis „Mesmeri ringi“ (Krossi romaniseeritud memuaaride) prototüüpide kohta. Selles ütlevad nad, et kannikeseuits (-lõhn) olla obligatoorne element Krossi femme fatale naistel, Katharinast Virveni välja.

Laiemalt Krossi ja lõhnade kohta tahtsin veel mainida, et kui Ellen Niiduga tehti intervjuud Õhtulehes – intervjueerijaks tütar Maarja Undusk, mitte mõni suvaline Õhtulehe intekas -, siis küsis Undusk, kas ta ka nuusutab asju vahel. Küsimus, mida ilmselt ei sisalda ükski intervjueerija aabits. Kuid Ellen vastas: „Ei. Seda teed sina ja tegi sinu isa.“ (paneksin lingi, aga ei saa - leht on tasuline.)

Viimane täpsustus ettekande teema kohta:

Teema pealkiri on „kolme lõhna vahel“, sest vaatlen Krossi kõige mahukamat teost „Kolme katku vahel“. Ehkki tema peateoseks saaks tõenäoliselt pidada „Keisri hullu“, on 10 aasta jooksul neljas köites avaldatud raamat "Kolme katku vahel" tema kõige mahukam teos nii lehekülgede arvu kui ka loo sisulise mahu poolest. Erinevalt teistest teostest jõuab peategelane mitu korda abielluda, mitme riigikorra all elada ja nii edasi – elamusliku poole pealt on tegemist väga laial skaalal toimiva teosega. Ühesõnaga, justkui ideaalraamat igasuguste krossilikkuste väljapeilimiseks. Tekib mingeid aga!-sid, aga neile ma praegu tähelepanu ei pööraks. 

(Aga jälle, siin on ruumi, nii et siin loetelu neist aga'dest: käsitletud ajastukontekst mõjutab nii teksti stiili kui ka keelekasutust. Arvan, et mingi osa ohtrasõnalisusest tuleneb sellest, et see pole otseselt Krossi, vaid pigem Russowi romaan (Kross veidi kehastumas Russowiks). Ja raamat sisaldab eneses epopöa kirjutamise taotlust, aga mulle endale tundub Krossile paremini sobivat tuumaka romaani žanr - näiteks nagu "Keisri hull" või "Vastutuulelaev". Seetõttu on see teatavas mõttes ebakrossilik teos.)

... aga kui need agad on välja toodud, siis tundub see totaalselt vale raamat krossi uurimiseks. Kuid 1000 lk on ikkagi 1000 lk ja ehk on Russowi nina sama terav kui Krossi nina. Seega lõhnade uurimiseks sobib käesolev mahukas teos küll.

Nüüd siis selle juurde, mida ma sealt õieti leidsin.

Mainin algul üht poolavastust – tähelepanek, millest ei jõudnud kujuneda täielikku avastust, sest see polnud piisavalt läbiv nähtus.

Nimelt stiiliküsimus, et kus paiknevad lõhnad tegelastekirjeldustes. Nimelt kippus lõhn sageli olema isikukirjelduste lõpus, olles niimoodi eripositsioonil (pannes pitseri kogu tegelase olemusele). Paikapanevaid väiteid ei saa siin aga teha, sest peategelase tervitusele ei järgnenud tavaliselt kirjeldusi stiilis: “Ta silmad olid hallid ja lõhn kergelt kadakane”.

Aga tuleb öelda, et ahvatlus seda vaadelda tekkis, sest see kordus mitmel korral. Näiteks kui kirjeldati peategelase sõpra Märtenit, siis ülejäänud kirjelduses mainiti tõrvalõhna kõige lõpus. Nagu ka siis, kui kirjeldati Balthasari direktorit Saksamaal Stettini ülikoolis, kes samuti lõhnas tõrvaselt - nii et järelikult ei saanud olla lihtsalt mõni edev ja distantseeritud saks. Ja eks tuligi välja, et ta oli väga suur talupoegade soosija.

Kuid see kirjeldamise omadus polnud ikkagi läbiv element. Pigem mainin möödaminnes, et tegelase juures lõhna mainimine aitas suuresti määratleda tegelast.

Kuid palju täielikumad märksõnad lõhnade kohta, millele tahaks lähemalt keskenduda, on järgnevad:

Esiteks, lõhnad ja Seisus (eelkõige aga see, kuidas kellegi lõhn aitas otsustada tema usaldusväärsust.) See on küll pigem selle raamatu küsimus ja siinseid seoseid ei ole vist väga mõtet rakendada "Wikmani poiste" vaeste-rikaste lahknemisele.

Teiseks, lõhnad, naised ja see, kuidas lõhn aitab määratleda naiste seksuaalset aktiivsust ja ligitõmbavust - alateema, mis aitaks ehk veidi rohkem juba öelda Krossi enda kohta.

Alustan sellest, kuidas LÕHNAD aitavad määratletakse SEISUST.

Eelkõige tähendas see Balthasari puhul seda, et tema samastus kõigi jaoks maamehelikkusega suuresti just lõhna poolest. lk 1032 on välja toodud tema hobutallide lõhn, lk 816. on tal voorimehelõhn ja 442. öeldakse, et hobusetallide ja isa talupojariiete lõhn. Seda rõhutatakse Balthasari puhul kui üht olemuslikku elementi.

Sellest haisust saab laiem sümbol üldse maainimeseks olemise kohta:

Kui tema poega Balzerit noritakse lk 991, mille eest andis kellelegi mõõgaga, siis väidab poiss kohe, et see oli mingite maalõhna-süüdistuste pärast.

See on miski, mida peategelasele heidetakse ette. Tema maainimeselõhn tähendas, et ta polnud usaldusväärne. Sellele osutab vastupidisel moel hästi see, kuidas üks mees surivoodil ütleb: sul pole maamehe uitsugi juures, seega võib sinule südant puistada.

Samas polnud Pallul ainult maamehe-lõhn - 170. lk ütleb Märten: Sul endal ülikute hais küljes. (Tsiteerin mööda, sõnastus oli teistsugune. Aga mõte oli umbes selline.) Kuid siis on see ikkagi n-ö vastasleerile osutamisena veidi. Kuid Märten on õnneks sedavõrd läbinisti positiivne tegelane, et ta ei heida seda peategelasele ette.
Märten oli muidugi see mees, kelle esmatutvustus sisaldas eneses tõrvalõhna. Seesama tõrvalõhn aitas ka direktorit määratleda küllaltki usaldusväärse mehena (kellest sai hiljem Balthasarile midagi sõbra taolist.)

Kellegi usaldusväärsuse hindamine käib iseenesest juba 133. leheküljel nina kaudu - doktor Friesner ehk mees, kes võimaldas Pallule (Balthasar lühend = Pall-Pallu) ülikutega suhtlemise, kes hiljem rahastas tema ülikooliõpingud ja kelle naine Katharina oli peategelase esimene suur armumisobjekt, püüdis ka otsustada, kas peategelasele maksab usaldada üht suurt ja vastutustundlikku ülesannet. See tähendas stseeni, milles doktor Friesner (jutustaja poeetilisil sõnul) nuusutab poisi läbi.
Sellest sai ka alguse Pallu võõrandumine maalõhnast ja lähenemine ülikutele.

Kuigi tuleb teatava kurvastusega nentida, et ega ta väga lahti sellest saanudki. Mitte nii, nagu Mihkel, kes Pallult noore abikaasa Elsbeti (mingis mõttes) üle lõi.
Elsbet kirjeldab samuti Pallu juures lõhnu. Ja seda talupojalikkust, mis sealt õhkab. Aga samas on noore Mihkli puhul esile toodud just tema saksaseebilõhna. Ja mõneti vastandatud seda sel hetkel Pallust tulevale kalahaisule.

Lõpuks ongi omamoodi naljakas, et Mihklit hakkab ka Pall täielikult usaldama - nii et võikski öelda, et see noormehe saksalõhn lihtsalt süstib temaga viibivasse inimesse mingit usaldust, mida nad ei oskaks kirjeldada.

Tal on loomulikult muudki, millega ta end tõestab - ta on Palluga samas koolis käinud ja on andekas poiss jne. Aga lõhnade tasandil hakkab see asi samuti toimima.

Seepärast on omamoodi markantne, et kui tekib raamatu lõpus (939) küsimus, kas Margarethega abiellumine on ikkagi hea mõte - vana Balthasar võtmas noort naist ja pealegi on naine jälle saks, samas kui tema on üsna truu veel maamehelikkusele -, siis vastab Pall: "Küll Margarethe ise teab, kumba lõhna ta tunda tahab."

Teine teema, nagu lubatud, oli  

LÕHNAD JA NAISED!

Ja siinkohal võib alustada postulaadist, et mida tugevam lõhn naisega seostub, seda tugevamalt peegeldub temas seksuaalne tasand.

Siinkohal tuleks alustada Katharinast. Kes samastus nelgilõhnaga. Kui Pall mingisse ruumi tuli ja tundis seal nelgilõhna, siis oli täiesti ühemõtteliselt teada - seal kas viibib või on alles viibinud Katharina. See on suurem osa Katharina olemusest Pallu silmis ("silmis"? Ah, las olla...) kui Krõõda "jele jääl" Pearu jaoks. Kui Pall seda tundis, siis läks ta suht alati üleni täkku täis. Ja sellele naisele on viidanud ka Leenu Siimisker oma arvustuses romaani ühele esimestest osadest, et unustamatute tegelaste seas on ka nelgilõhnaline apteekriproua.

Katharina oli peamine põhjus, kust tuli mõte antud teemat käsitleda.

Kuid see, et see üliseksuaalne olend oli samas ka kõige lõhnalisem, ei tähenda, et teistega see lõhna-küsimus kuidagi ei seostuks.

Esmapilgul näib, et lõhnu ikkagi ei teki seksuaalses kontekstis. Kui ta Stettinis ühe prostituudiga viibis 268. lk, siis seal oli mainitud, et kaerapõhk lõhnas mullaselt ja lambanahk lambanahaselt, aga naise lõhnast polnud juttu. Ja tema päris esimene seksuaalkogemus - naise nimi Epp, terve raamatu kestel ilmselt tema olulisim kiindumus - ei sisaldanudki olfaktoorset elementi.

Seksistseen oli küll, aga pealtnäha täiesti lõhnatu.

Kuid ei olnud siiski lõhnatu. Sest mingi aeg hiljem arutleb peategelane oma saksa pruudi Elsbeti üle. Ja mainib 645., et võrreldes Katharina lõhnadega on Elsbet ehk tõesti otsapidi vähem erutav. (Oligi just öeldud, et võrreldes lõhnadega.) Ja jõuab mõtetega ikkagi Epu juurde. Ja kauge armatsemisõhtu juurde. Ja äkki on stseen täis kaselõhnu. Selliseid, mida uudishimulikud pilgud Epu poole ja edasised kirjeldused naisest hakkavadki edaspidi sisaldama.

See on stseen, milles ammusest uudishimust ja lugupidamisest ja ilu tunnistamisest jms-st saab ühtäkki armastus, esialgu aga pigem kehaline armastus.

Nüüd on lisaks Katharina=nelgile lisandunud Epp=kask.

Kuid ehk puudus Elsbetil lõhn vaid Pallu silmis (ei, nüüd ütlen ikkagi "ninas"). Sest kui Mihkel taipab, et ta on naisest ikkagi sisse võetud, siis on see sõnastatud: "Mihkli jaoks on Elsbeti nimi lõhnavaks ja magusaks ja kangeks käärinud..." Ja kui Elsbet muutub isegi sellest teadlikuks - nii noormehe kiindumusest kui ka iseenda äkitselt puhkenud uudishimust selle olukorra suhtes...

... siis hakkab peategelane tasapisi tajuma, et Elsbetile on lisandunud teataval määral roosilõhna (680).

Sarnane tähelepanek tekib isegi raamatu kõige mitteseksuaalsema naise suhtes - muidu võiks selleks ju olla Pallu ema, aga kuna teda ei ole, siis Pallu vanem õde. Kelle kohta jutustaja ütleb 61. lk, et temast on hakanud tulema imelist mündilõhna (nüüd, kus ta on Pallu noorevõitu õpetajat armastama hakanud ja temaga juba abiellunud.)

Ja lõpetuseks võikski küsida, et kui raamatu lõpus on lk 1021 lause, et: "Annale (kellest saab Balthasari viimane abikaasa) vihmaürpi selga pannes tundis ta punakaspruunide kiharate kummelilõhna ja pihkudega tüdruku käsivarte küpset kumerust", siis kumb element tekitab siin seksuaalsemat elamust - kas see käsivarte küps kumerus või punakaspruunide kiharate kummelilõhn? 

PS!

Aga et tööprotsess oli mul selline, et kirjutasin üles suht kõik olulisemad korrad, kus lõhna oli mainitud, siis ikka tuli ka lõhnamainimisi, mis on v-b olulised, aga mida mul ettekandes polnud. Kross oli ikkagi ilmekalt kirjutanud ja imelik on panna kõigele tähenduslikkuse pitserit külge, aga samas ei tahaks huvitavaid juppe ignoreerida.

Näiteks kirjeldab peategelane üht poissi, üht iseäranis tubli poissi. (Epu poeg, kes selgub hiljem olevat peategelase poeg). Kelle kohta Balthasar lisab: "Tiidrik pajatas kõigest nii, et sel õige lõhn küljes."

Mis oli toredalt ilmekas kirjeldus minu meelest.

Lisaks oli stseen 629-630, milles Pall ja Mihkel, sama kooli poisid, tuletasid meelde "koolimaja lõhnu, nägusid". Sest minevikku meenutataksegi ju lõhnade-nägude kaudu. Ja loomulikult mäletab Pall seda paremini. Sest Mihkel on kultuurile lähenenud juba vaikselt. Samas kui Pall on... peaaegu maainimene. Ja sellisena loomalik. Ja sellisena järelikult lõhnadekesksem.

 Lisaks sellele oli raamatus 675. leheküljes üks väga huvitav nali. Ma ümber ei hakka jutustama, aga ütlen, et see oli päris äge. Kross kirjutas andekalt, kas pole?