(Aga see pole mõni loogiline ja ainuõige seos, vaid lihtsalt. Kõik Arthurid on mulle Alliksaared ja sellena sümpaatsed. Välja arvatud C. Clarke.)
See "Eyes Wide Shut" pole siiski raamat, vaid film, mida olin arvanud olevat üliperfektsionistliku Kubricki ainus ebaõnnestumine. Aga et Schnitzlerit sai alles-alles loetud ja filmi alles-alles nähtud, võib kõrvutada küll.
Unenäonovell - 8/10
Eyes Wide Shut - 4/10
Igatahes, see film oleks nagu Kubricku ainus ebaõnnestumine, olin arvanud. Aga siiski - tema filmograafias leidus muidki, mille imdb-punktid on alla 8. Oli ka üks 5,6-punktine. Aga too oli loomingu alguse poole. Sellele järgneb hittide jada - või mis "hittide", Michael Bayl on hittide jada. Will Smithil on hitt-filmide jada (näitleja, kellel on enim järjestikuseid 100-mln-dollari-filme). Aga Kubrick on ikkagi midagi hoopis muud.
Kaks trivianupukest, mis sunnivad selle filmi suhtes kukalt kratsima:
"Though often referred to as Stanley Kubrick's "unfinished masterpiece", the final edit of the film was actually
presented to Warner Bros. (by Kubrick) a full four days before his
death."
Ma olin ka kuulnud, et "unfinished", aga kui nii, siis nii.
Teisalt vaatasin filmide loetelus, et see tuli pärast 14-aastast pausi. Mõne teise puhul oleks see nagu comeback. Tal on teiste filmide vahel ka mitmeaastased pausid - enne Kosmoseodüsseiat 4 aastat, enne "The Shiningut" 5, enne "Full Metal Jacketit" 7. Mingi osa minust ütleb siiski, et vanemas eas tehtav paus (eriti, kui see on pikim paus) võib rohkem mõjutada.
Ja noh, siis veel see, et päris lõplik variant saadeti alles 4 päeva enne surma.
Aga siiski, lõpetatud see oli ja Kubricku enese poolt.
Teine punkt aga, mis pani korraks mõtlema, et ta äkki lausa trollis:
"Stanley Kubrick considered this to be his greatest film."
Ja noh. Mitte ei õnnestu näha seda kohutavalt hea filmina. Ja pole ka soovi hakata vägisi otsima kiitvaid arvustusi, et kallutada meelt ja lepitada seda filmi. Mitte pärast raamatu lugemist.
Raamat on ühe idülli all toimuva katarsise kroonika.
Algab sellest, et mees ja naine tulevad peolt. Ja nad muutuvad avameelseks. Kuid mitte "teravalt ja salvavalt ausaks", vaid avameelsus pikka aega kestnud truuduse juures ilmselt paratamatute kiusatuste kohta. Et nad mõlemad on tundnud seksuaalset tõmmet teiste suunas. Ja naine ütles, et ühe kunagise noore ohvitseri vastu tundis ta sellist tõmmet, et tajus - ta oleks jätnud kõik oma sidemed kas või ühe öö nimel selle mehega.
Aga sealjuures tundis ta sel päeval oma abikaasa vastu väga õrna ja sügavat armastust. Ja kurba, ühtlasi kuidagi kurba armastust.
Kui mees oleks sinna jäänud, oleks see avameelsus neid ühendanud ja nende suhet tugevdanud. Aga siis tuli telefonikõne. Mees pidi minema. Ja ära olles hakkas teda aina enam torkama pinnuna see rõve armukadedus. Ühel hetkel sai sellest armukadedusest üks otsustus - minna lõpuni välja. Umbes nagu esimene õlu pärast viimasest bussist mahajäämist -ja mitte ainult seksi mõttes, vaid selle kummalise õhtu potentsiaali ammendamise mõttes.
Kuid kõik läheb kuidagi mööda. Kui üks tüdruk tunnistab oma armumist, siis ei suuda ta huvi kuidagi tunda. Oli üks prostituut - aga erutus ei tahtnud tekkida. Oli see suur saatanlik maskiball (peaks olema tuttav filmist, kas või treileritest), aga kuigi seal ta erutus, siis ometi ei jõudnud ta lõpuni välja - olukord ei lubanud. See privileeg oli teistele.
Siis läheb koju ja saab teada, et naine on oma unes seda meest risti löönud ja aega veetnud sellesama kunagise mehega.
Mingeid asju juhtub veel (maskiballi tagamaid hakkab uurima, blabla). Aga lõpus tunnistab mees naisele kõik üles. Nagu öeldud, ühe idülli all toimuva katarsise üleskirjutus.
Film on pooleldi ühe armukadeda kättemaksu (pealegi luhtamineva) jälgimine ja pooleldi ühe jõhkra salajase seks-vabamüürlaste müsteeriumi imestamine
Algab sellest, et mees ja naine tulevad peolt. Ja nad muutuvad avameelseks. Teravalt ja salvavalt ausaks. Ja end pilve tõmmanud ja kiuslikuks muutunud naine ütles, et ühe kunagise noore ohvitseri vastu tundis ta sellist tõmmet, et tajus - ta oleks jätnud kõik oma sidemed kas või ühe öö nimel selle mehega.
Väide tohutu läheduse kohta, mis ta sealjuures oma abikaasa vastu sel päeval tundis, oli seosetu. Raamatus oli sel oma koht, filmis mõjus armukadedusjutu otsa kummaliselt. Mitte lepitavalt (sest saaks aru, kui naine tahaks ikkagi poolvabandavalt öelda, et tegelt oli kiindunud abikaasasse), mitte kuidagi õieti.
Truudus raamatule oli tähtsam kui truudus tundeloogikale.
Telefonikõne. Mees läheb. Armukadedus. Ja tal tuleb ette kummalisi vahejuhtumeid. Üks tüdruk tunnistab oma armumist temasse. Suudleb teda veidi. Aga ununeb suht täiesti. Prostituudi juures olemine - ja naine helistab. Erutus on, kõik on, aga naise kõne cockblockis.
Ja siis on saatanlik maskiball.
Kui ma varem ei olnud filmist päris aru saanud, siis arvasin, et kas on tegemist ühe väga konkreetse meeleseisundi filmiga... või on tegemist liigtarga filmiga, mispuhul tuleks kunagi lihtsalt värske pilgu ja targema peaga üle vaadata.
Seekord tundus ta lihtsalt mööda tunnetatult tehtud.
Nojah, ja saaks väita, et ehk ongi vaid, et Kubrick proovis raamatu peategelase küllaltki universaalsed, mõistetavad, kättesaadavad tunded ebamäärasemaks muuta, looritada see kummalisuse ja ebamugavuse ja muu säärasega, kui poleks vaid filmi lõpuvestlust...
Selles tõmmatakse kõik otsad kokku ja kõige banaalsemal võimalikul moel. Ja suunab fookuse täielikult seks-vabamüürlaste peale, kuigi loo tuum näib muidu pigem lasuvat mehe-naise suhtel. Arusaadav siis, et raamatu lõpplaused ("ühegi päeva tõde ei saa olla terve inimelu lõplik tõde" ja mõte, et iga unenägu on siiski tõeline [või noh, valiidne] jne) mõjuvad filmis üsna seosetuina.
Kui filmi pannakse nii palju lisarõhku sellele kummalisele orgiale, siis kaob rõhk armastusloolt tema ja naise vahel. Muutub üsna absurdseks.
Kui vaatasin seda inimestega, kes olid loengu raames lugenud raamatut, s tegelikult nautida seda filmi tema jaburuses.
