Valge mosambiiklase nõiduslikud jutustused mustanahalistest.
Võtsin raamatu, sest siin on kirjas "Kaasaegse Mosambiigi ja portugalikeelse kirjanduse suurkuju jutukogu toob eesti lugeja sammukese lähemale Aafrika rikkale ja nukrale pärandile".
Siis on veel juttu realistlikkusest ja unenäolisusest, inimlikust üksildusest, erinevusest ja kohanemisest ühiskonna paratamatu muutumisega.
Järelsõnas on ka mainitud maagilise realismi terminit, mis Coutole ei sümpatiseeri, sest maagiline ja realistlik pole samasuguses vahekorras siin, vaid nõiduslik on enesestmõistetav (ja natukene kardetav) osa aafriklase elust.
Nii et hoidudes kasutamast sõna "maagiline" - nõiduslik.
Ka on järelsõnas juttu paeluvast keelekasutusest - portugali ja mosambiigi keelte segunemisest, omamoodi lingvistilistest vabadustest, mis Couto on omale võtnud, mängimine ees- ja järelliidetega jne. Eesti keeles see niimoodi ei mõju, aga poeetilisus siiski. Need jutud oleks ilmselt proosalised, kui need poleks nii poeetilised.
Lihtsalt suvaliselt leheküljelt avades: "Tema nimi oli Benjamim Katikeze. Väikesest saati pühendus ta eemalolekule, elas paralleelselt taevaga." Või ühest teisest kohast: "Rosalinda juba teadis, kuhu see viib. Selline jutt eelnes rusikahoopidele, oli nahatäite sissejuhatus. Vaevu jõudis pudelipõhi paistma hakata, kui sõnad tegid ruumi jalahoopidele. Peale seda läks mees välja, tüdinud olemast abikaasa, väsinud olemast inimene."
Psühhologiseerituse asemel sellised pilguheidud.
Ma ütleks, et suurepärane. Kuid see pole hetkel minu laine. Ja mul on tunne, et siinne analüüs tuleks teha keelelisel tasandil. Mida teeb Couto metafooride keelega ja nii. See oleks huvitav teema, kindlasti oleks tol inimesel põnev seda lahata, kõigil oleks huvitav kuulata. Tutvuda oli ent hea.
Kuid väljudes korraks minust endast või mu lugemiskogemusest - need on kuidagi hoopis teistsuguse häälestusega jutud kui euroopalikus muidu kohtuks, sest rõhuasetus on kuskil mujal. Põhjalikuma psühhologiseerituse puudumine kuidagi ehmatab ja esmalt jääb mulje, nagu need oleks peaaegu lapsikud lookesed. Juhtub see, teine, kolmas, aga ei kerki esile ühtki geniaalse puudutusega loodud karakterit. Isegi jutustajahääles puudub see väärtustav seisukohavõtt, mis annab sellele isiku.
Aga selle küpsus on kuskil mujal. Igatahes olemas. See on enesekindlalt tehtud hoopis-teistsugusus. Ja ilmselt on ta väärtuslik küll. Põhjalikku süvenemist vääriv. Seda näen minagi. Lihtsalt, mina pole see inimene.