John Fowles "Mantissa"

6/10

Fowlesi ainus raamat, mida pigem kritiseeriti kui kiideti. Tõenäoliselt pigem kujuteldav dialoog kirjaniku ja muusa Erato vahel (Erato = lüürilise luule, sealjuures armastus- ja erootikaluuletused).

Ma leidsin selle raamatu ühest väga toredast Krakowi kohvikust. See oli kohvik/raamatupood, kus sai osta ingliskeelseid raamatuid, lugeda kirjandusajakirju (New York Book Review oli väga põnev. Polegi teadnud seda Eestist otsida) ja tellida oivalist teed ja kohvi. Kõik oli hästi ära kategoriseeritud, eesruumis oli ilukirjandus, oli ka odavate raamatute kast (3-5 zlotti - 4 zl on euro).

Teades, et mind ootasid ees pikad bussisõidud läbi poola, ostsin kaks raamatut. Üks oli odavate raamatute kastist, 3-zlotine "Mephisto Waltz" (mis oli oma hinda väärt).
Raamaturiiulit vaatasin huviga ja tükk aega kaalusin, mida võtta. Ei mäletagi, mille vahel ma kaalusin, kuni valisin Fowlesi. Olen temalt lugenud 2 raamatut, algul "Prantsuse leitnandi tüdrukut", seejärel "Liblikapüüdjat", ja minu jaoks on Lessingu tasemel autoriga. Raamat või kaks veel teeksid temast mu lemmikkirjaniku.

See polnud kahjuks see raamat, mis niimoodi mõjunuks, aga kirjanikuga tutvumise mõttes huvitav egotsentriline vatramine.

Nentida tuleb, et kaks seal võetud raamatut olid toredalt vastandlikud - üks oli pigem igava stiiliga raamat, mille süžeed oli huvitav jälgida ("Mephisto Waltz"). Teine oli ilma mingite stseenide või konkreetsete meeldejäävate stseenideta vestlus, mille tegi lõppeks nauditavaks kirjutusstiil.

Eeldan nüüd siinkohal, et keegi ei kavatse seda lugeda:
raamat algab ilukirjandusliku pühendusega erootikamuusale.
Nimelt ärkab peategelane haiglas ja näeb seal oma abikaasat, keda ta ei tunne ära. Amneesia. Kaunis naisarst ja hindu medõde hakkavad teda ravima - aga naisarst ütleb, et seks, eelkõige aga mittemonogaamne seks kui iniminstinktidele omasem nähtus, aitab esile tuua need mälestused, mis on varjus mehe alateadvuses.

Stseen on hästi kirjutatud, mõtteanalüüs on põnev, mälestuste ükshaaval lahtihargnemine oli nauditav jälgida. Kui raamat oleks lõpuni välja selline, oleks see võib-olla huvitavam raamat kui praegu...
Poolepealt tuli Erato uksest sisse, kaotas mõlemad naised ja pistis lõugama mehe peale.

Siit algas vestlus kirjaniku ja muusa vahel, milles kord oli ülekaal ühel, kord teisel. Dialoog, mis põimis endas loomingut, inspiratsiooni, kirjaniku vabadust, kirjaniku vastutust, aga ka tegelastevahelist võimumängu ja seksuaalset pinget. Pall veeres hästi, aga eks see oli mõneti rohkem temale kirjutamiseks kui meile lugemiseks.

Mis ei tähenda, et seda polnuks hea lugeda. Kuid näib, et sel polnudki ambitsiooni olla midagi lõplikku. Raamatu lõpu poole ütleb peategelanegi, et kuradi naised raiskavad oma vestlustega meeste intellektuaalseid taotlusi ja mahlu mantissade ja trivia peale, all on definitsioon: "Mantissa: An addition of comparatively small importance, especially to a literary effort or discourse." (Oxford English Dictionary)

On's kogu raamat üks mantissa?

Ta näib olevat eneseirooniline raamatu ja selle eesmärkide suhtes.

Illmselt pole see aga puhtakujuline lahtiütlemine sellest raamatust. Vestlus on selleks liiga intellektuaalne, kõik need iroonia- ja metatasandid liiga peened. Võtan aga endale vabaduse taandada raamat millekski selliseks, sealjuures rõhutades - kui Fowlesil on tühisus selline, siis tõotab see pigem head teiste raamatute kohta. Ja tekitab indu "Maagi" suhtes...