Herman Hesse "Stepihunt"

8.5/10

Ühe vaimuinimese tutvumine hedonistliku maailmaga
või siis
enesetapu piirini sattunud isik leiab veel ühe võimaluse maailma kogeda

+ oivaliselt kirjutatud (kõrgkirjanduslik stiil, milles õnneks piisavalt lugemislahedust, et ei saa süüdistada egoistlikus[?] ilutsemises)
+ väga nauditavad on stseenid, milles vaimuinimene kirjutab ülistavalt neist asjadest, millest vaimuinimesed ei kipu kiitvalt rääkima - ekstaasist, mis saadud mitte sisekaemuslikult, vaid millesse nakatub väliselt
+ mingide elementide kordumise kiuste säilitab teatud värskuse

- nii agaralt ikka ei eneseanalüüsiks ju...
- meeleheitejuppidega tekib ettekujutus mingit laadi lugejast... Mis pole ehk sisse kirjutatud, aga mis tekkinud tagasisidest raamatule

Minu esimene senine kokkupuude Hesse "Stepihundiga" - õde, kes ei sallinud ka "Hingede ööd", kommenteeris aastaid tagasi... "aga nii halb ikka ei saa olla kui täiega sümbolitest küllastatud Stepihunt, mis..."
Ei mäleta täpset sõnastust. Mäletan vaid, et ta pidas seda liigagi kunstiliseks asjaks (poeetiliste vahenditega liialdamiseks).

Sealtpeale on aga tuttavad emoismile või depressiivsusele kalduvad isikud öelnud, et keskkoolis või põhikoolis oli see neile märkimisväärne. Mitu säärast inimest maininud.

Nii et võtsin raamatu ette ja Hesse on öelnud järelsõnas, et mitte ei saa aru, miks nii paljud raamatu austajad seda nii mööda on lugenud ja näinud selles meeleheite-lugu, kui peaks ometi olema lugu uuest lootusest. Sest kirjutanud on 50-aastane ja 50-aastaste hädadest. Kuid lugenud on... põhikooliinimesed. Ja näinud seda läbi selle filtri.

See kõik on muidugi mõjutanud lugemist.

Igatahes,
ei sobinud mulle pikad halavad tiraadid. Mulle muidu meeldib veenvalt kirjutatud meeleheide. Vähemalt juhul, kui see on emotsionaalselt laetud. Dostojevski näiteks nakatab ja pole üldse tervislik lugemisvalik hapra närvikavaga inimesele ja selline asi mulle meeldib.
Kuid "Stepihundi" meeleheide oli filosoofilist laadi. See oli lihtsalt "maailm-on-mõttetu(/lt valus)"-ideede arutletud väljakirjutamine. Mis leiabki vastukaja põhikoolilaste puberteedikriisidest, ehkki (ja teine asi, mis ei sobinud) oli hirmsasti eneseanalüüsi laadis.
See meenutas mingeid ammuseid kirjavahetusi sõprade või sõbrannadega. Kui oli häbematumalt enesekeskne ja eneseanalüüs oli harjumuspäraseim suhtlemise vorm. See ülendub üleüldiseks ja universaalselt tajutavaks, kuid... nagu horoskoobid. Ümmarguselt ja hajusalt.

Kuid see kuulub maailmakirjanduse kõrgklassikasse. Ja põhjendatult. Algus oli täidetud häbematu eneseanalüüsiga (mida ta ise ka kommenteerib kuskil - tõlkija [Mati Sirkli] järelsõnas on mainitud, et Hesse ise tunnistab tegelevat sellega...), mis alandas ootusi edasise suhtes, nii et parimad jupid ja stseenid olid tõeliselt nauditavad.

Kui palju leidub vaimsest elust stiili kauniks lihvinud inimeste seas neid, kes ütlevad kiidusõnu ohjeldamatule viisile elu nautida?

Näiteks kogu ballistseen - mmmmmmmwa!

Kui kirjutasin kõrgkirjanduslikus stiilis ja selles, et see pole egoistlik, siis jätsin viimase sõna järele küsimärgi.
On see siis egoistlik, anda Muusadele lõivu loetavuse osas selle nimel, et tekst oleks kunstiliselt toredam?
Sest see tung on ju sisemine. Need muusad pole kuidagi absoluutsed kehastused, need on vaid kindla lugejaskonna peegeldus. Eksisteerivad vaid kirjaniku peas. Võib-olla isegi mitte teksti lugema hakkava inimesena - mitte mingi ideaallugejana -, vaid lihtsalt tema enese nõuete kõrgeima määrana.
Kuid sedavõrd, kui selline kirjutamine rahuldab ainult autori vajadusi (tema enda nõudeid ja arusaamu kirjutamisele), saaks sellist kirjutamist pidada egoistlikuks. Tähendab, kuivõrd need vajadused lähevad liiale igasuguse loetavuse suhtes...

Hesse muidugi seda piiri ei ületa. Möönan samas, et see piir on individuaalne ja mina üsna konservatiivne oma lugemismaitselt.

Herman Hesse "Siddharta"

10/10

Lugu eneseülendusteekonnast. Vaimse virgumise lugu, mis EI OLE Buddha-lugu. Mitmekülgne elukogemuse jutustus...

Ei tahagi plussideks ja miinusteks jagada. Kümme punkti panin, mis ma ikka enam räägin, : ). Ei taha midagi eriti öelda selle kohta.

Meenutas natuke Paulo Coelhot, ainult et polnud nii naeruväärne.

Meenutas natuke (veel lõpuni lugemata Nietzsche raamatut) "Nõnda kõneles Zarathustra", aga oli kindlasti palju ladusam (kas tõlke süü?) ja püsis ikkagi kindlamini ilukirjanduse poole poeesia ja filosoofia piiri.

Nii, nagu "Tants aurukatla ümber" oli eestlusnarratiivi aheldamine alla 150 leheküljesse (kui tahta "Tõe ja õiguse" peamisimat olemust tabada mõnetunnise lugemisega, peab kas saama eriti õnneka löögi lagipähe või lugema "Tantsu...", arvasin toda lugedes), tundus "Siddharta" mingis mõttes mingise filosoofilise mõttelaadi kvintessentsina.

Mitte küll ida mõtlemise. Ega india. Ega budistliku, sellest võõrandutakse kuskil alguse poole, aga täie lugupidamise juures. Ent mingi mõtlemise siiski. Võib-olla ühe Lääne kultuurist ääretult mõjutatud taibu katset tajuda ja aktsepteerida idapärast suhtumist...

Kord lõpetas Doris Kareva üht luuletust sõnadega: "See, kes otsib, on juba leidnud."
See raamat ongi raamat otsimisest. Ja sellest, et ehk on vahel otsiminegi kui selline ülehinnatud ja vahel tuleb mitte leida otsimises (või siis, et mitte näha lahendust otsimise asjaolus ehk siis mitte tunda end olemasolevana vaid seetõttu, et mõtlen), vaid leppida leidmisega.

Kui miski oleks minu meelest veel sobinud sinna juurde - miski, mida ma eeldasin ja mida oleks soovinud teistsugusena veidi -, siis ehk see, et...
Kui peategelane leiab mingeid lahendusi ühes, seejärel teises, seejärel kolmandas, ent üheski lõplikku lahendust leidmata,
siis võinuks ta viimast lahendust, päris lõplikku leides tajuda ka seda, et lõplik lahendus ongi millegi valimine.
Tal on jõgi - ja sellest tulenev kõige igikestvus ja igivoolavus ja elu lõppematu pulbitsemine ja samas sama asjana püsimine ja mis muu metafoorika jõega ka ei kaasneks.
Kuid tema avatud suhtumise juures lahendustesse, tema sallivus nii hedonismi kõrghetkede kui ka asketismi sisemise puhtuse vastu, see pani mind ootama selle teadvustamist, et kui ta sattunuks päikesekummardaja juurde, näinuks ta tõelisimat olemise lahendust Päikeses.
Selle teadvustamist, et kui kõik on kõiksus, siis annab kõike ühendada poeetika kaudu kõiksusega.

Meie maailm on küllastunud sümboleist ja metafooridest. Iga üksikobjekti saab ülendada maailma võrdeliseks sümboliks, tilgaks ookeanis... Indra võrgu üheks pärliks, millel peegelduvad selle kõiksusvõrgu kõik pärlid, ehkki neid on lõputult...
Tema avatuse juures oleksin vaid soovinud, et asi ei taandu jõele.

Kuid see oli siiski hästi põhjendatud. Ja poeetiline. Ladus. Ja mõistlik. Viimane sõna siis tähendaks seda, et ei ole kuidagi sulgunud kättesaamatult mingisse oma mõttelaadi tasandile.

Ei nõua eelteadmisi, mida pean sedapuhku boonuseks.

Ei liialdata kultuurispetsiifiliste mõistetega. Vahel jääbki liiga võõrastavaks ja eksootiliseks ja on mõeldud vaid vastava kultuuri fännile. Olen huviline, kuid pean teretulnuks seda mitte-sulgemist.

Minu esimene 10-punkti-teos selles bloginduses, : ).

Kas oskaks kõigile soovitada, seda ma ei tea. Ja leidub ka paremaid raamatuid. See praegune, möönan, on üsna ladusalt jooksev ja nii edasi ja nii edasi. Kuid ei tõuse punktid vaid sellest, et loen seda hääl hetkel. Lihtsalt meeldis mulle väga selline tasakaalukas ja oma laadi lõpuni ülal pidav teos.