6/10
Ulmelisi lühijutte Iain M. Banksilt (sealt siis see M). Mõni toimib tema Kultuuri-maailmas, a mitte kõik.
Ääretult tore oli lugeda, aga ühtlasi oli näha, et tegemist oli 12-15-aastase Tõnise ideaalkirjandusega. Tahaks Võõramat Võõrast - tulnukad olid täpselt nagu inimesed, liigagi ja kohutavalt.
Umbes kümne novelli peale vist ainult 2, mis olid tegelikult päris head. Paar olid isegi päris kesised, a otseselt ülihalbu polnud.
Goodreadsis on keegi Lauren, kellega olen täiesti nõus juttude arvestuse poolest:
A couple thoughts on the individual stories:
Road of Skulls - I felt like this wasn't quite long enough or focused enough.
A
Gift From the Culture - I liked this one. Kind of a little slice of
life showing someone who has left the culture for something much more
gritty. (See oli üks headest)
Odd Attachment - I liked this one until the very end. I
honestly think it got a little juvenile. The end didn't need to be that
cheap. (Tobe puänt, kuid omamoodi okei)
Descendant - This was my favorite story in the book. It was well paced and interesting. (Ja see tekitas mõnusa hoopis teistsuguse laine. Silmitsiseismine endaga, mis oli suurepärane.)
Cleaning Up - I thought this was an amusing premise.
Piece
- Classic SF with the ending that makes you grin. I do think too many
stories in this book focused on philosophical ramblings about religion,
though.
The State of the Art - The longest story in the book. I
like the idea. I like the base story. This story was the WORST offender
for just waxing philosophical and being boring. (Liiane - kunagi pakkus huvi see lugu, kus Kultuur puutub kokku Maaga, kuid ära nähes jäi ikkagi pigem meh-tunne. Ebavajalik arutlus sellest, kas utoopia on tore asi või mitte.)
Scratch - I found this difficult to read, and not interesting. (Ma heitsin pilgu peale ja nägin, et selline eksperimenteerimine ei huvita Banksi puhul. Võib-olla ülekohtune hinnang...)
So to sum up, I feel like there was more bad than good in this book. Definitely not my favorite compilation of short stories.
Selline lugu.
Friday, September 18, 2015
Samuel Delany "Babel-17"
9/10
Viie galaktika kuulsaim poeet, ülikaunis ja maru intelligentne naispeategelane püüab lahendada mõistatust: mis värk on Invaderite kasutatava võõrkeelega, mille nimi on Babel-17.
Olin kuulnud sellest raamatust.
Rohkem olin kuulnud selle autorist.
Ulme ja "literatuuritsemine", need on vastunäidustatud teineteisele.
(Kui ma ütlen "literatuuritsemine" või "literatuuri panek", siis kogu selle irooniaga, mida žanripuhtust fetišeeriv inimene rakendab selle mõiste puhul. Ja täpsustaks sedagi, et ma ise olen selles kontekstis esteedinärakas vms - vahel on keelemänglev ilukirjanduslikkus maailma kõige teretulnum asi raamatutes.)
Mis ei tähenda, et kirjanduslikud eksperimendid ja poeetiline keelekasutus poleks ulmes lubatud või et see pole üldse teretulnud - kõigile meeldib, et Neil Gaiman on olemas, hinnatakse stiilimeisterlikkust... ja on tore, et ulmekirjanduses tegutsevad sellised stiiligeeniused nagu William Gibson ja J.G. Ballard. Kuid neist ei saa kunagi Asimovit ega Clarke'i - teadusliku fantastika selliseid suurkujusid, keda kõik armastavad, isegi kui väga ei armastagi.
Samuel Delany kohta teadsin, et ta on kirjutanud "Dhalgreni", mille kohta on öeldud: "Ulmekirjandusel on lõpuks oma "Ulysses"!" Nii et Delany enda suhtes jäi mulje, et - nagu Joyce. Keegi, kes võiks olemas olla, et kinnistada kuidagi žanri tõsiseltvõetavus või uuenduslikkus, aga mitte siiski keegi, keda tegelikult ka lugeda või armastada.
"Mis mõttes, Joyce pole keegi, keda lugeda?" Niipalju kui ise olen püüdnud teda lugeda, kirjutab ta sellise missiooniga, mis ei puutu lugejasse, vaid sisaldab ainult autori ja teksti vahelist suhet. Ma ei räägi sellest, et teadvuse voolu oleks ebameeldiv lugeda (sel on oma funktsioon, aga mõni autor teeb sellegi päris mõnusaks ja voolavaks), ma räägin tema kirjutuslaadi üldisest lugemiselamusest.
Mu senine kogemus väidab, et Joyce on kirjandus analüütikule. Ja Delany'st kartsin sama.
Siit üks muljetus 68. aasta Hugo-auhindade jagamisest:
"When one of the presenters went on a long rant about how “pretentious literary nonsense” like Delany’s and Roger Zelazny’s was “abandoning the old values of good, solid, craftsmanlike story-telling,” the room got very quiet. Delany won two awards that night—and received a standing ovation for his wins."
Ja sellele tuli täiendus, et Isaac Asimov ütles naljatades, et ta võitis ainult seepärast, et ta on "Negro". Mis näis olevat ebaõnnestunud katse teha nalja, absurdism nuh.
Ühesõnaga, Samuel Delany on täpselt see, mille vastu Sad Puppy kampaania näis (või näib) võitlevat - ühelt poolt sellise reaktsioonilisuse vastu, milles homoseksuaalsed mustanahalised pälvivad auhindu teose tasemest või sisust hoolimata, teisalt aga sellise stiililiselt ebatruu ulmekirjanduse vastu, mis eelistab stiilinartsissismi hea loo jutustamisele.
Sellised olid siis eelarvamused.
Tegelikkuses aga - oli tegemist ühe suurepärase väga noore inimese ulmejutuga, milles naine moodustab ühe kosmoselaeva meeskonna ja püüab (täiesti seikluslikult) lahendada selles saladuslikus keeles peituvat müsteeriumi.
Jah, siin oli mõningat stiilieksperimenteerimist, kui peategelane püüdis mõelda ennast keelde või keelest välja - sest "Babel-17" raamatuna on väga-väga Sapir-Whorfi "keel suunab mõtlemist" teoorias kinni. Nüüdseks on suht kummutatud arusaam, et "kui keeles puudub mõiste, siis puudub see ka mõtlemises", mis suuresti suunab seda raamatut. Seega saaks öelda, et see raamat oma ideelise külje pealt on juba iganenud. Kuid see on siiski ääretult põnev edasiarendus ühest intrigeerivast ideest - ja miski, mida ainult ulmekirjanduses saaks niimoodi teha. A nüüd kaldusin tiba kõrvale - kohati on ehk jah keeleeksperimentlevat osa, mida tuleks pidada mõneti poeetiliseks ja stiilinautlejalikuks. Ma aga selles jõletut nartsissismi ja oma naba jõllitamist ei näinud, see oli pigem väga khuul vaimustumine ideest ning selle esitamine ainuvõimalikul moel.
Mulle meeldivad geeniustegelased. "Dekrüpteerimissalk on sellega väga põhjalikult tegelenud, aga pole sellega kuhugi jõudnud. Nad ütlesid, et me peaksime Sinu poole pöörduma."
"Aga ma töötasin seal suht lühikest aega ja päris-päris mitu aastat tagasi."
"Our sentiments exactly."
Ja igalt poolt oli teksti hoogsusest ja vaimustusest tajuda, et tegemist on kõigest hoolimata vägagi klassikalise seiklusliku ulmejutuga. Ütleks, et on näha, et on täis noorusõhinat. Mulle õudsalt meeldisid raamatus olevad ideed ja ka autori enda õhin nii ideede kui ka tegevuse suhtes.
Miks mitte 10? Sest ta jääb isegi natuke liiga lohvaks, kergelt lahenevaks asjaks. Midagi tahaks juurde, mingit kriisitaju, mingit silmitsiseismist millegagi. See on kirjutatud õhinaga ja fabuleerimislustiga ja analüüsirõõmuga, kuid mitte kogu olemust proovile pannes ja seepärast on mul tunne, et see pole tema kõige-kõigem tähtteos. A siiski väga tore ja põnev teos.
Viie galaktika kuulsaim poeet, ülikaunis ja maru intelligentne naispeategelane püüab lahendada mõistatust: mis värk on Invaderite kasutatava võõrkeelega, mille nimi on Babel-17.
Olin kuulnud sellest raamatust.
Rohkem olin kuulnud selle autorist.
Ulme ja "literatuuritsemine", need on vastunäidustatud teineteisele.
(Kui ma ütlen "literatuuritsemine" või "literatuuri panek", siis kogu selle irooniaga, mida žanripuhtust fetišeeriv inimene rakendab selle mõiste puhul. Ja täpsustaks sedagi, et ma ise olen selles kontekstis esteedinärakas vms - vahel on keelemänglev ilukirjanduslikkus maailma kõige teretulnum asi raamatutes.)
Mis ei tähenda, et kirjanduslikud eksperimendid ja poeetiline keelekasutus poleks ulmes lubatud või et see pole üldse teretulnud - kõigile meeldib, et Neil Gaiman on olemas, hinnatakse stiilimeisterlikkust... ja on tore, et ulmekirjanduses tegutsevad sellised stiiligeeniused nagu William Gibson ja J.G. Ballard. Kuid neist ei saa kunagi Asimovit ega Clarke'i - teadusliku fantastika selliseid suurkujusid, keda kõik armastavad, isegi kui väga ei armastagi.
Samuel Delany kohta teadsin, et ta on kirjutanud "Dhalgreni", mille kohta on öeldud: "Ulmekirjandusel on lõpuks oma "Ulysses"!" Nii et Delany enda suhtes jäi mulje, et - nagu Joyce. Keegi, kes võiks olemas olla, et kinnistada kuidagi žanri tõsiseltvõetavus või uuenduslikkus, aga mitte siiski keegi, keda tegelikult ka lugeda või armastada.
"Mis mõttes, Joyce pole keegi, keda lugeda?" Niipalju kui ise olen püüdnud teda lugeda, kirjutab ta sellise missiooniga, mis ei puutu lugejasse, vaid sisaldab ainult autori ja teksti vahelist suhet. Ma ei räägi sellest, et teadvuse voolu oleks ebameeldiv lugeda (sel on oma funktsioon, aga mõni autor teeb sellegi päris mõnusaks ja voolavaks), ma räägin tema kirjutuslaadi üldisest lugemiselamusest.
Mu senine kogemus väidab, et Joyce on kirjandus analüütikule. Ja Delany'st kartsin sama.
Siit üks muljetus 68. aasta Hugo-auhindade jagamisest:
"When one of the presenters went on a long rant about how “pretentious literary nonsense” like Delany’s and Roger Zelazny’s was “abandoning the old values of good, solid, craftsmanlike story-telling,” the room got very quiet. Delany won two awards that night—and received a standing ovation for his wins."
Ja sellele tuli täiendus, et Isaac Asimov ütles naljatades, et ta võitis ainult seepärast, et ta on "Negro". Mis näis olevat ebaõnnestunud katse teha nalja, absurdism nuh.
Ühesõnaga, Samuel Delany on täpselt see, mille vastu Sad Puppy kampaania näis (või näib) võitlevat - ühelt poolt sellise reaktsioonilisuse vastu, milles homoseksuaalsed mustanahalised pälvivad auhindu teose tasemest või sisust hoolimata, teisalt aga sellise stiililiselt ebatruu ulmekirjanduse vastu, mis eelistab stiilinartsissismi hea loo jutustamisele.
Sellised olid siis eelarvamused.
Tegelikkuses aga - oli tegemist ühe suurepärase väga noore inimese ulmejutuga, milles naine moodustab ühe kosmoselaeva meeskonna ja püüab (täiesti seikluslikult) lahendada selles saladuslikus keeles peituvat müsteeriumi.
Jah, siin oli mõningat stiilieksperimenteerimist, kui peategelane püüdis mõelda ennast keelde või keelest välja - sest "Babel-17" raamatuna on väga-väga Sapir-Whorfi "keel suunab mõtlemist" teoorias kinni. Nüüdseks on suht kummutatud arusaam, et "kui keeles puudub mõiste, siis puudub see ka mõtlemises", mis suuresti suunab seda raamatut. Seega saaks öelda, et see raamat oma ideelise külje pealt on juba iganenud. Kuid see on siiski ääretult põnev edasiarendus ühest intrigeerivast ideest - ja miski, mida ainult ulmekirjanduses saaks niimoodi teha. A nüüd kaldusin tiba kõrvale - kohati on ehk jah keeleeksperimentlevat osa, mida tuleks pidada mõneti poeetiliseks ja stiilinautlejalikuks. Ma aga selles jõletut nartsissismi ja oma naba jõllitamist ei näinud, see oli pigem väga khuul vaimustumine ideest ning selle esitamine ainuvõimalikul moel.
Mulle meeldivad geeniustegelased. "Dekrüpteerimissalk on sellega väga põhjalikult tegelenud, aga pole sellega kuhugi jõudnud. Nad ütlesid, et me peaksime Sinu poole pöörduma."
"Aga ma töötasin seal suht lühikest aega ja päris-päris mitu aastat tagasi."
"Our sentiments exactly."
Ja igalt poolt oli teksti hoogsusest ja vaimustusest tajuda, et tegemist on kõigest hoolimata vägagi klassikalise seiklusliku ulmejutuga. Ütleks, et on näha, et on täis noorusõhinat. Mulle õudsalt meeldisid raamatus olevad ideed ja ka autori enda õhin nii ideede kui ka tegevuse suhtes.
Miks mitte 10? Sest ta jääb isegi natuke liiga lohvaks, kergelt lahenevaks asjaks. Midagi tahaks juurde, mingit kriisitaju, mingit silmitsiseismist millegagi. See on kirjutatud õhinaga ja fabuleerimislustiga ja analüüsirõõmuga, kuid mitte kogu olemust proovile pannes ja seepärast on mul tunne, et see pole tema kõige-kõigem tähtteos. A siiski väga tore ja põnev teos.
Monday, September 7, 2015
Cixin Liu "Three-Body Problem"
6/10
Hulk tähtsaid teadlasi on teinud enesetapu. Tasapisi on tähelepanu hakanud tõmbama üks veidralt realistlik videomäng. Ja kunagi ammu on ühendust võetud tulnukolenditega, kes on kõige sellega kuidagi seotud.
Ennäe, lõpuks on Hugo saanud üks Hiina romaan! Väga problemaatilistel 2015. aasta Hugo-jagamistel, milles nominendid olid valdavalt Sad Puppy'de nimekirjadest, võitis kauge Hiina romaan.
Esialgu polnud see isegi viie nominendi seas, kuid üks esiviisikus olnud kirjanikest keeldus nominatsioonist, kuna tema romaan oli Sad Puppy'de nimekirjas ja ta tundis, et ta ei tahaks sellist poliitilist võitu. Nii pääses Cixin Liu esiviisikusse.
Natuke ütleks, et vaese mehe "Spin" (Robert Charles Wilsoni ülinauditav romaan) - suurepärased ulmeideed, põnevad edasiarendused neist ideedest, isegi üsna köitev pealiin. Tahaks teada, mis saab kokkupuutest tulnukaga.
Kahjuks on "Three-Body Problem" oma kirjutusstiililt üldiselt väga lihtlabane. Tahaks lausa öelda, et halvasti kirjutatud. Samas, seda päris ei tahaks öelda, et väga halvasti kirjutatud...
Huvitavad ideed kaaluvad üles kirjutustaseme - aga vaevu-vaevu.
Kas võitis romaan ise või hiinlane (pisut protestist konservatiivse Sad Puppy kampaania vastu)?
Lugedes tundus, et pigem võitis hiinlane. Ja et see võit on jälle selline poliitiline "küll oleks tore premeerida teistsugusust!" - argument, mille puhul teost ei pea lugemagi, et olla rõõmus võidu üle. Sõltumata teose enda väärtusest. Mitmekülgsuse võit. Take that, Sad Puppies!
Samas, kui ainult vaadata ulmeideede väärtust, siis on teos võitu väärt küll. Ja äkki pole see stiil lihtsalt minu maitsele, muud midagi.
... no ei, see on ikka halvasti kirjutatud. Aga ilmselt pole see stiil lihtsalt selline dealbreaker inimeste jaoks. Paljudel on ehk lihtne pigistada silm kinni ja lihtsalt nautida.
Kokkuvõttes - olnuks see kirjutatud mõne hea kirjaniku poolt, võinuks sel olla klassikupotentsiaali. Praegusel juhul mõjub aga isegi "aasta parima ulmeraamatu" preemia kuidagi kohatult. Isegi juhul, kui tegemist olnukski halva ulmeaastaga, milles ma pole üldse kindel.
A panen ka plussid ja miinused!
+ Suurepärased ulmeideed - ulmeelamust võiks siit saada ja nautida. Sellist, mida on võimeline kirjutama teadusega sina peal olev inimene. Esitab hüpoteese ja ekstrapolatsioone mõtetest-ideedest, millest tavainimene pole ehk esialgu kuulnudki.
Kuidas luua algelist arvutit 3000 hiina sõduriga?
Kuidas mahutada universumit ühesseainsasse prootonisse?
Kuidas suurendada raadiosaatja võimsust kümneid tuhandeid kordi?
Kuidas tutvustada võõrale rahvale oma tsivilisatsiooni?
Ja midagi vast veel.
+ omapärane kultuuri- ja riigikontekst. Hiina kultuurirevolutsiooni jõle propagandalisus ja julmus, vaenlaste otsimine ja pidev sõnastuslik paranoia (olukorras, kus ei võinud päikeseplekkidestki kirjutada, sest keeleliselt oli see kuidagi komvõimu kritiseerimine [ma ei mäleta kuidas] - mis esialgu lugedes mõjuski jaburalt, aga samas, kas ei saanud karistada ka see õnnetu Eesti ilmateadustaja, kes väitis, et kohutav ilm on tulemas idast, a millal on sealt üldse midagi head tulnud...)
ühesõnaga, seda osa oli suht ebamugav lugeda.
Samas, hea on see, et ei tekkinud hetke, kus ta püüdnuks seda jaburust õigustada. Kartsin, et ta oleks selleks sunnitud. Vastupidi, ta ikkagi ütles otse välja, et oligi tobe.
Ja see oli romaani kõigi suurimate probleemide juur.
+- Tegelased. Ma ei suuda ära otsustada, kas kiita või laita. Nad on pmst ikka väga tavalised. Esialgu mõtlesin korraks, kas lähevad omavahel sassi - õnneks seda mitte. Kuid nad vastavad üldiselt suht lihtsatele stereotüüpidele.
Üldjuhul oli väga lihtne aru saada, mida me peaks arvama ühest või teisest tegelasest. Ja see on kuidagi labane.
Huvitavaim tegelane oli aga Da Shi, kes oli mõeldudki olema väheke antikangelane. Tal oli oma tunnuslause (It's bullshit!), tal oli oma provokatiivne hoiak, ta oli kõigile koheselt ebameeldiv ja ta oli kõigist vist ebaintelligentseim teadusliku taibu poolest. Ta oli aga siiski rebaselikult kaval ja tast oli ääretult palju kasu kõigile. Peategelane ütles pärast esimest kohtumist, et ta ei taha teda enam kunagi näha, järgmisel kokkusaamisel võtsid nad juba drinke ja jagasid teineteisele kiidusõnu.
Ülejäänud tegelased olid suht suvalised, a Da Shi jäi nende kõrval natuke meelde. Seepärast jäägu selline kiitus/laitus - üks täitsa okei karakter on ka seas.
- Kirjutusstiil. Kui näete kiidusõnu siin-seal ja igal pool, siis teadke, et see aspekt on jäetud mainimata.
- Puudub veenev Võõras. Lääne ulmes on Arthur C Clarke kirjutanud Võõra teemal mitu romaani, tema romaanis "Kohtumine Ramaga" on näiteks lõpuni lahendamata see, millised need võõrolendid üldse olla võiks. "Kosmoseodüsseia 2001" pmst ainult selle küsimusega tegelebki.
Vendadel Strugatskidel on samuti Võõraga suhtlemise võimatus üks loomingut kandvaid motiive.
Hoopis teist evolutsioonilist liini pidi arenenud intelligentne olend kannab endas hoopis teisi väärtusi ja lähtub teistsugustest standarditest. Kui juba meie väikese planeedi peal on variantsioonid selles küsimuses tohutud, siis annabki tõeline tulnukolend võimaluse küsida: mis on üldse kosmiliselt universaalne?
Siin selliste küsimustega ei tegeleta. Tekkis lausa üks silmi pööritama panev moment. See vast ei spoili suurt midagi: kui peategelased saavad teada, et tulnukatel on juba aastakümneid üks teatav kohalolek Maal (täpsustesse ei hakka laskuma), saavad nad kõik ühe neljasõnalise teate.
See on: "You are all bugs!"
Tulnukatelt inimestele üks lasteaia tasemel solvang.
Tähendab, see solvang oli natuke läbimõeldum - küsimus on ka evolutsioonilises vahes, tulnukad on kaugemale arenenud ja tehnoloogia on neil vägevam jne, aga siiski. Pani muigama.
Hulk tähtsaid teadlasi on teinud enesetapu. Tasapisi on tähelepanu hakanud tõmbama üks veidralt realistlik videomäng. Ja kunagi ammu on ühendust võetud tulnukolenditega, kes on kõige sellega kuidagi seotud.
Ennäe, lõpuks on Hugo saanud üks Hiina romaan! Väga problemaatilistel 2015. aasta Hugo-jagamistel, milles nominendid olid valdavalt Sad Puppy'de nimekirjadest, võitis kauge Hiina romaan.
Esialgu polnud see isegi viie nominendi seas, kuid üks esiviisikus olnud kirjanikest keeldus nominatsioonist, kuna tema romaan oli Sad Puppy'de nimekirjas ja ta tundis, et ta ei tahaks sellist poliitilist võitu. Nii pääses Cixin Liu esiviisikusse.
Natuke ütleks, et vaese mehe "Spin" (Robert Charles Wilsoni ülinauditav romaan) - suurepärased ulmeideed, põnevad edasiarendused neist ideedest, isegi üsna köitev pealiin. Tahaks teada, mis saab kokkupuutest tulnukaga.
Kahjuks on "Three-Body Problem" oma kirjutusstiililt üldiselt väga lihtlabane. Tahaks lausa öelda, et halvasti kirjutatud. Samas, seda päris ei tahaks öelda, et väga halvasti kirjutatud...
Huvitavad ideed kaaluvad üles kirjutustaseme - aga vaevu-vaevu.
Kas võitis romaan ise või hiinlane (pisut protestist konservatiivse Sad Puppy kampaania vastu)?
Lugedes tundus, et pigem võitis hiinlane. Ja et see võit on jälle selline poliitiline "küll oleks tore premeerida teistsugusust!" - argument, mille puhul teost ei pea lugemagi, et olla rõõmus võidu üle. Sõltumata teose enda väärtusest. Mitmekülgsuse võit. Take that, Sad Puppies!
Samas, kui ainult vaadata ulmeideede väärtust, siis on teos võitu väärt küll. Ja äkki pole see stiil lihtsalt minu maitsele, muud midagi.
... no ei, see on ikka halvasti kirjutatud. Aga ilmselt pole see stiil lihtsalt selline dealbreaker inimeste jaoks. Paljudel on ehk lihtne pigistada silm kinni ja lihtsalt nautida.
Kokkuvõttes - olnuks see kirjutatud mõne hea kirjaniku poolt, võinuks sel olla klassikupotentsiaali. Praegusel juhul mõjub aga isegi "aasta parima ulmeraamatu" preemia kuidagi kohatult. Isegi juhul, kui tegemist olnukski halva ulmeaastaga, milles ma pole üldse kindel.
A panen ka plussid ja miinused!
+ Suurepärased ulmeideed - ulmeelamust võiks siit saada ja nautida. Sellist, mida on võimeline kirjutama teadusega sina peal olev inimene. Esitab hüpoteese ja ekstrapolatsioone mõtetest-ideedest, millest tavainimene pole ehk esialgu kuulnudki.
Kuidas luua algelist arvutit 3000 hiina sõduriga?
Kuidas mahutada universumit ühesseainsasse prootonisse?
Kuidas suurendada raadiosaatja võimsust kümneid tuhandeid kordi?
Kuidas tutvustada võõrale rahvale oma tsivilisatsiooni?
Ja midagi vast veel.
+ omapärane kultuuri- ja riigikontekst. Hiina kultuurirevolutsiooni jõle propagandalisus ja julmus, vaenlaste otsimine ja pidev sõnastuslik paranoia (olukorras, kus ei võinud päikeseplekkidestki kirjutada, sest keeleliselt oli see kuidagi komvõimu kritiseerimine [ma ei mäleta kuidas] - mis esialgu lugedes mõjuski jaburalt, aga samas, kas ei saanud karistada ka see õnnetu Eesti ilmateadustaja, kes väitis, et kohutav ilm on tulemas idast, a millal on sealt üldse midagi head tulnud...)
ühesõnaga, seda osa oli suht ebamugav lugeda.
Samas, hea on see, et ei tekkinud hetke, kus ta püüdnuks seda jaburust õigustada. Kartsin, et ta oleks selleks sunnitud. Vastupidi, ta ikkagi ütles otse välja, et oligi tobe.
Ja see oli romaani kõigi suurimate probleemide juur.
+- Tegelased. Ma ei suuda ära otsustada, kas kiita või laita. Nad on pmst ikka väga tavalised. Esialgu mõtlesin korraks, kas lähevad omavahel sassi - õnneks seda mitte. Kuid nad vastavad üldiselt suht lihtsatele stereotüüpidele.
Üldjuhul oli väga lihtne aru saada, mida me peaks arvama ühest või teisest tegelasest. Ja see on kuidagi labane.
Huvitavaim tegelane oli aga Da Shi, kes oli mõeldudki olema väheke antikangelane. Tal oli oma tunnuslause (It's bullshit!), tal oli oma provokatiivne hoiak, ta oli kõigile koheselt ebameeldiv ja ta oli kõigist vist ebaintelligentseim teadusliku taibu poolest. Ta oli aga siiski rebaselikult kaval ja tast oli ääretult palju kasu kõigile. Peategelane ütles pärast esimest kohtumist, et ta ei taha teda enam kunagi näha, järgmisel kokkusaamisel võtsid nad juba drinke ja jagasid teineteisele kiidusõnu.
Ülejäänud tegelased olid suht suvalised, a Da Shi jäi nende kõrval natuke meelde. Seepärast jäägu selline kiitus/laitus - üks täitsa okei karakter on ka seas.
- Kirjutusstiil. Kui näete kiidusõnu siin-seal ja igal pool, siis teadke, et see aspekt on jäetud mainimata.
- Puudub veenev Võõras. Lääne ulmes on Arthur C Clarke kirjutanud Võõra teemal mitu romaani, tema romaanis "Kohtumine Ramaga" on näiteks lõpuni lahendamata see, millised need võõrolendid üldse olla võiks. "Kosmoseodüsseia 2001" pmst ainult selle küsimusega tegelebki.
Vendadel Strugatskidel on samuti Võõraga suhtlemise võimatus üks loomingut kandvaid motiive.
Hoopis teist evolutsioonilist liini pidi arenenud intelligentne olend kannab endas hoopis teisi väärtusi ja lähtub teistsugustest standarditest. Kui juba meie väikese planeedi peal on variantsioonid selles küsimuses tohutud, siis annabki tõeline tulnukolend võimaluse küsida: mis on üldse kosmiliselt universaalne?
Siin selliste küsimustega ei tegeleta. Tekkis lausa üks silmi pööritama panev moment. See vast ei spoili suurt midagi: kui peategelased saavad teada, et tulnukatel on juba aastakümneid üks teatav kohalolek Maal (täpsustesse ei hakka laskuma), saavad nad kõik ühe neljasõnalise teate.
See on: "You are all bugs!"
Tulnukatelt inimestele üks lasteaia tasemel solvang.
Tähendab, see solvang oli natuke läbimõeldum - küsimus on ka evolutsioonilises vahes, tulnukad on kaugemale arenenud ja tehnoloogia on neil vägevam jne, aga siiski. Pani muigama.
Subscribe to:
Posts (Atom)