Samuel Delany "Babel-17"

9/10

Viie galaktika kuulsaim poeet, ülikaunis ja maru intelligentne naispeategelane püüab lahendada mõistatust: mis värk on Invaderite kasutatava võõrkeelega, mille nimi on Babel-17.

Olin kuulnud sellest raamatust.
Rohkem olin kuulnud selle autorist.
Ulme ja "literatuuritsemine", need on vastunäidustatud teineteisele.
(Kui ma ütlen "literatuuritsemine" või "literatuuri panek", siis kogu selle irooniaga, mida žanripuhtust fetišeeriv inimene rakendab selle mõiste puhul. Ja täpsustaks sedagi, et ma ise olen selles kontekstis esteedinärakas vms - vahel on keelemänglev ilukirjanduslikkus maailma kõige teretulnum asi raamatutes.)
Mis ei tähenda, et kirjanduslikud eksperimendid ja poeetiline keelekasutus poleks ulmes lubatud või et see pole üldse teretulnud - kõigile meeldib, et Neil Gaiman on olemas, hinnatakse stiilimeisterlikkust... ja on tore, et ulmekirjanduses tegutsevad sellised stiiligeeniused nagu William Gibson ja J.G. Ballard. Kuid neist ei saa kunagi Asimovit ega Clarke'i - teadusliku fantastika selliseid suurkujusid, keda kõik armastavad, isegi kui väga ei armastagi.

Samuel Delany kohta teadsin, et ta on kirjutanud "Dhalgreni", mille kohta on öeldud: "Ulmekirjandusel on lõpuks oma "Ulysses"!" Nii et Delany enda suhtes jäi mulje, et - nagu Joyce. Keegi, kes võiks olemas olla, et kinnistada kuidagi žanri tõsiseltvõetavus või uuenduslikkus, aga mitte siiski keegi, keda tegelikult ka lugeda või armastada.
"Mis mõttes, Joyce pole keegi, keda lugeda?" Niipalju kui ise olen püüdnud teda lugeda, kirjutab ta sellise missiooniga, mis ei puutu lugejasse, vaid sisaldab ainult autori ja teksti vahelist suhet. Ma ei räägi sellest, et teadvuse voolu oleks ebameeldiv lugeda (sel on oma funktsioon, aga mõni autor teeb sellegi päris mõnusaks ja voolavaks), ma räägin tema kirjutuslaadi üldisest lugemiselamusest.

Mu senine kogemus väidab, et Joyce on kirjandus analüütikule. Ja Delany'st kartsin sama.

Siit üks muljetus 68. aasta Hugo-auhindade jagamisest:
"When one of the presenters went on a long rant about how “pretentious literary nonsense” like Delany’s and Roger Zelazny’s was “abandoning the old values of good, solid, craftsmanlike story-telling,” the room got very quiet. Delany won two awards that night—and received a standing ovation for his wins."
Ja sellele tuli täiendus, et Isaac Asimov ütles naljatades, et ta võitis ainult seepärast, et ta on "Negro". Mis näis olevat ebaõnnestunud katse teha nalja, absurdism nuh.

Ühesõnaga, Samuel Delany on täpselt see, mille vastu Sad Puppy kampaania näis (või näib) võitlevat - ühelt poolt sellise reaktsioonilisuse vastu, milles homoseksuaalsed mustanahalised pälvivad auhindu teose tasemest või sisust hoolimata, teisalt aga sellise stiililiselt ebatruu ulmekirjanduse vastu, mis eelistab stiilinartsissismi hea loo jutustamisele.

Sellised olid siis eelarvamused.

Tegelikkuses aga - oli tegemist ühe suurepärase väga noore inimese ulmejutuga, milles naine moodustab ühe kosmoselaeva meeskonna ja püüab (täiesti seikluslikult) lahendada selles saladuslikus keeles peituvat müsteeriumi.

Jah, siin oli mõningat stiilieksperimenteerimist, kui peategelane püüdis mõelda ennast keelde või keelest välja - sest "Babel-17" raamatuna on väga-väga Sapir-Whorfi "keel suunab mõtlemist" teoorias kinni. Nüüdseks on suht kummutatud arusaam, et "kui keeles puudub mõiste, siis puudub see ka mõtlemises", mis suuresti suunab seda raamatut. Seega saaks öelda, et see raamat oma ideelise külje pealt on juba iganenud. Kuid see on siiski ääretult põnev edasiarendus ühest intrigeerivast ideest - ja miski, mida ainult ulmekirjanduses saaks niimoodi teha. A nüüd kaldusin tiba kõrvale - kohati on ehk jah keeleeksperimentlevat osa, mida tuleks pidada mõneti poeetiliseks ja stiilinautlejalikuks. Ma aga selles jõletut nartsissismi ja oma naba jõllitamist ei näinud, see oli pigem väga khuul vaimustumine ideest ning selle esitamine ainuvõimalikul moel.

Mulle meeldivad geeniustegelased. "Dekrüpteerimissalk on sellega väga põhjalikult tegelenud, aga pole sellega kuhugi jõudnud. Nad ütlesid, et me peaksime Sinu poole pöörduma."
"Aga ma töötasin seal suht lühikest aega ja päris-päris mitu aastat tagasi."
"Our sentiments exactly."

Ja igalt poolt oli teksti hoogsusest ja vaimustusest tajuda, et tegemist on kõigest hoolimata vägagi klassikalise seiklusliku ulmejutuga. Ütleks, et on näha, et on täis noorusõhinat. Mulle õudsalt meeldisid raamatus olevad ideed ja ka autori enda õhin nii ideede kui ka tegevuse suhtes.

Miks mitte 10? Sest ta jääb isegi natuke liiga lohvaks, kergelt lahenevaks asjaks. Midagi tahaks juurde, mingit kriisitaju, mingit silmitsiseismist millegagi. See on kirjutatud õhinaga ja fabuleerimislustiga ja analüüsirõõmuga, kuid mitte kogu olemust proovile pannes ja seepärast on mul tunne, et see pole tema kõige-kõigem tähtteos. A siiski väga tore ja põnev teos.

Gillian Flynn "Gone Girl" ("Kadunud")

9/10

Mehe-naise pulma-aastapäeval läheb naine kaduma. Elutoas on jäljed mingist rüselusest. Aina rohkem asitõendeid osutab mehe süüle.
Jutustatuna algul läbi mehe silme, siis läbi naise oma (päevikukujul).
Ühe abielu lugu. Ühe moodsa abielu lugu.

See kevad võtsin kätte ja vaatasin ära kõik enda meelest olulisemad 2014. aasta filmid. Oli ka Oscari-hooaeg, nii et peamiselt oli tegu tutvumistuuriga.

Oli "Birdman" (ma väga-väga hindasin seda), oli "Boyhood" (ma väga ei hinnanud seda, aga kohutavalt laitma ei hakka, sest oli ju hea läbilõige ühest [võib-olla liigagi] tavalisest elust). Ja oli David Fincheri lavastatud "Gone Girl".

Ja viimatinimetatu oli neist kõigist ainus, mida ma olen rohkem kui korra näinud.

Don't get me wrong - teised olid hästi tehtud filmid (Birdmani "kas maagia, kas pole maagia" ning pikad kaadrid, oo, holy crap, millised kaadrid;  selle kõrval siis Boyhoodi... ülitavalisus? Mäss sellise moodsa filmitrendi vastu nagu huvitavus?). Polnud mahavisatud aeg. Isegi mitte Boyhood - tuba sai selle käimise ajal täitsa korda ja nõud pestud (tähendab, ma rõhutan - see polnud just eriliselt intensiivne filmielamus). "Grand Budapest Hotel"

Aga "Gone Girl" leidis oma ainuomase koha minu sisemises filmikogemustikus.
Ja erinevalt Fincheri "Fight Clubist" on raamat siiski parem.

(Kas see tähendab siis, et "Gone Girl" on raamatuna parem kui "Fight Club"? Instinktiivselt sellega ei nõustu, seega pole põhjenduste küüsi vaja sattuda.)

Kirjutatud on ta sellises hoogsas peaaegu-et-blogilikus stiilis, mida tahaks nimetada New Yorki kirjutuseks - parajalt irooniline ja sõnaosav. See on kirjanikulik sõnaosavus, tajuda on pigem terava kui täpse sõna leidmist, mis ei mängi mitte poeesiataju peal, vaid värske kirjanduse seedimise ihal.

Kui saakski rääkida masside köitmise võtetest (peatükilõppude puändid... muud vahendid kas ei tule meelde või ei oska ma neid identifitseerida), siis ühtlasi on näha nõuet intelligentse massi järele.

Ei ole nom-nom või amps-amps 100lk/h lugemine mu arust. Tähendab, ta läheb kiiresti, sa ikka haarad seda põnevusega. Aga iga lehekülg sisaldab piisavalt informatsiooni, et nõuda tiba rahulikumat lugemist, et mitte hakata süžeeotsingul diagonaalis lugema. Vähemalt mitte juhul, kui juba tead süžeed, aga arvan, et raamat on natuke mõeldud olema sellise suhte analüüs.

Filmi nägin ma värske pilguga ja sisu teadmata. Eeldades head, ootamata kuidas. Suht tühjalt lehelt.
Raamatut lugesin juba sisu teades. Aga siiski tasus asja. Mõlemad head, mõlemad piisavalt eritabased. Mõningad laused-mõtted olid tegelaste vahel vahetusse läinud, a suht vähe. Ütlesid elukaaslane ja õde, et raamatu lõpp oli kuidagi kõhedam. Esmavaatamise järel mõjus filmi lõpp mulle kõhedamalt. Sõltub ehk sellest, kumba enne näed.

Kaks suurt kiidusõna - raamatu umbes kaks eraldi lõpulauset olid suurepärased. Nii mõnusalt kõikehõlmavat lõpulauset mäletan viimati... Asimovil? Mingi ta "Asum"... Võib-olla ka John Scalzi "Redshirts" (a seda ma spoilima ei hakka). Igatahes, natuke aiman, et kui ta ühe ära ütles, ei tahtnud ta teist pannagi, sest see võttis esimeselt lõpulauseks olemise eritabasuse. Kuid uus, viimaseks jäänud lõpulause sobis suurepäraselt. Jättis kohe tunde, et oli väga hea lõpetada sellise lausega (mõni lõpp venib ja vajub ära, peaaegu kahju lugu lõpetada, aga selline lõpp paneb rõõmsalt naeratama).

Ja teiseks,
raamatus luuakse täiesti suurepärane antagonist, kes on ühelt poolt küll peaaegu uskumatult paha, aga mõjub ühtlasi suht hämmastavalt inimlikuna. Kui pidada silmas, et "inimlikkus" on päris lai mõiste. Ta on mõistetav... mitte andestatav, mitte ei tahaks sellist tunda lähedalt, aga ta on oma sisemise loogika kohaselt täiesti põhjendatud tegelane põhjendatud seisukohtadega.

See ilmselt andis filmile omanäolise koha mu sisemises filmientsüklopeedias. Mis on igaühel olemas, aga mis tavaliselt ei saa täiendusi sellisel elamuslikul pinnal. Kas te enne loete või vaatate - endi otsus. Lugu on mõlemal juhul hea ja õigustab ennast.

Ja viimaks tahtsin mainida, et tõlge tundub olevat väga hea. Kohati laseb originaalkeel ennast aimata (ikkagi viited popkultuurile jne), aga seda peamiselt teksti enda paratamatu konteksti tõttu. Muidu on kõikjal suurepäraselt kõnekeelne, kus vaja.  On näha soovi tõlkida nii, et puuduks soov haarata ingliskeelset. Emotsiooni saab siit kätte.
Kui leidsin sõna "tutkit", siis tabasin ennast küll mõttelt, et täiesti üheselt arusaadav emotsioon, aga mis see küll inglise keeles olla võis. Kuidas kõlab neil nördimusesegune "sittagi"?
Tegelt on see ju pisiasi, see "tutkit", aga üllatas tõlkevalikuna (isegi originaali teadmata) ja andis aimuse tõlkija võetud vabadustest. Anne Kahk oli ühesõnaga tubli.

Ja kirjutan ümber ka mõttearenduse, millel võiks olla potentsiaali lendu tõusta hea feministliku mõttearendusena:

AMY peatükist:
Tol õhtul Brooklyni peol mängisin ma parajasti moes olnud tüdrukut, sellist, keda ihaldavad Nicki-taolised mehed, nimelt Lahedat Tüdrukut. Mehed ütlevad seda alati nagu komplimenti, mis määrab kindlaks liigi, kuhu sa kuulud: ta on tõeliselt lahe tüdruk. See Lahe Tüdruk on superseksikas, terane, vaimukas naine, kes armastab jalgpalli, pokkerit, rõvedaid anekdoote ja röhitsemist. Lahe Tüdruk mängib videomänge, joob odavat õlut, talle meeldib anaalseks ja kolmekesi voodis hullata, ta vohmib igal võimalusel hot dog'e ja hamburgereid, kuid mahub mingi ime läbi siiski XS riiete sisse, sest Lahe Tüdruk on ennekõik ikkagi superseksikas. Ilus nagu ingel ja ülimalt mõistev. Lahe Tüdruk ei saa kunagi vihaseks, ta ainult naeratab oma kannatlikku, jumaldavat naeratust ja lubab mehel teha, mida too iganes heaks arvab. Lase käia, istu mulle pähe, ma ei pane seda sulle pahaks, ma olen ju Lahe Tüdruk.
Mehed millegipärast kujutavad ette, et Lahe Tüdruk on päriselt olemas. Võib-olla nad on läinud selle õnge, et nii paljud naised on valmis teesklema nimetatud müütilist olendit. Pikka aega tundus Lahe Tüdruk mulle lausa solvav. Olin sunnitud pealt vaatama, kuidas mehed - sõbrad, kolleegid, võõrad - neid kohutavaid teesklejaid üksteisele üles kiidavad ning pidin suruma maha kiusatuse petta saanud ullike toolile istuma suruda ja talle ära seletada, mis tegelikult toimub. Sa ainult kujutad ette, et käid praegu sellise naisega, tegelikult on ta lihtsalt vaadanud liiga palju filme, mille stsenaariumi on kirjutanud mõni suhtlemisraskustega nohik, kes väga tahaks uskuda, et sedasorti tüdrukud on päriselt olemas ja lubaksid tal ennast suudelda. Tahtsin vaesekesel revääridest või aktimapist kinni krabada, teda korralikult raputada ja tal silmad avada: See loll lehm ei armasta tegelikult tšilliga hot dog'e, mitte ühegi inimese lemmiktoit ei saa olla tšilliga hot dog! Lahe Tüdruk ise on tegelikult veel haledam kuju: ta mitte ei teeskle seda naist, kes ta päriselt olla tahaks, vaid püüab kehastuda selleks, kellena mehed teda näha tahavad. Ja olgu veel öeldud, et kui sa ise pole Lahe Tüdruk, siis ära mitte loodagi, et su mees ei igatse endale Lahedat Tüdrukut. Variante on muidugi igasuguseid: kui mees juhtub olema taimetoitlane, siis himustab tema Lahe Jaapani seeni ja saab koertega hästi hakkama, boheemlasest kunstnikutüüp unistab prillidega tätoveeritud Lahedast, kes jumaldab koomikseid. Varjundid võivad ju varieeruda, aga üks on kindel: mees igatseb kohata Lahedat Tüdrukut, kelle soovid ja eelistused langevad täpselt kokku mehe enda jaburate kinnisideedega ja Lahe ei tohi ka mitte kunagi mitte millegi üle kurta. (Mille järgi sa tead, et sina ei ole Lahe Tüdruk? Eks ikka selle järgi, kui mees kuulutab: "Mulle meeldivad tugevad naised." Kui ta ütleb seda sulle näkku, siis mingil hetkel ta kindlasti läheb ja kepib kedagi teist. Sest "mulle meeldivad tugevad naised" tähendab tegelikult "ma ei suuda taluda tugevaid naisi".)
Ootasin kannatlikult - pikki aastaid - et pendel jõuaks teise äärmusse, et mehed hakkaksid lugema Jane Austenit, õpiksid kuduma, teeskleksid, et neid huvitab tähistaevas, fännaksid filmitähti ja ameleksid omavahel meie, naiste himurate pilkude all. Kõik ikka selleks, et meie saaksime omakorda õhata: oo, ta on üks tõeliselt Lahe Kutt.
Aga midagi sellist ei juhtunud. Hoopis naised üle terve riigi käisid vabatahtlikult alla! Ei läinudki kaua, kui Lahe Tüdruk oli kuulutatud normiks. Mehed olid nüüd kindlad, et ta on tõesti olemas, et tegemist polegi unelmate naisega, keda on heal juhul üks miljonist. Nüüd pidi iga tüdruk olema Lahe ja kui ei olnud, siis oli tema endaga midagi korrast ära."

Näete - kas pole siis selline blogilik New Yorki kirjandus? Kohvist läbiimbunud ja kategoriseerimisosav Buzzfeedi-ajastu pauh-ja-pauh kirjutusstiil?

Robert Charles Wilson "Spin"

9/10

Raske on selle raamatu sisu kuidagi kokku võtta ühe lausega, sest mäletan seda laenates kavatsust võtta see järgmiseks või umbes nii (no pressure) ja saigi vahepeal läbi loetud 3 raamatut (millest "Jonathan Strange ja härra Norrell" on eesti keeles lausa kolmes jaos, nii et pigem lugesin vist viis raamatut?).

Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.



Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.



Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.



Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.



Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.



Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.



Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?



Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.



Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.



Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.

Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.



Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.



Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.



Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.



Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.



Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.



Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.



Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?



Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.



Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.



Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.

Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.



Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.

Mihkel Samarüütel "3"

Ma ei tea, miks on see "3".

Üks hää isik soovitas ja laenas. Või andis, ma ei tea. Vist ikka andis. Ta pole igatahes tagasi küsinud.

Ja kunagi ütles üks tuntud eesti luuletaja vestluses, et Mihkel Samarüütli "evol" oli... "ah et niimoodi saab ka kirjutada." See pole sama raamat, aga ikkagi.
Toda raamatut mainis mo arost kiitval toonil ka Mart Velsker oma loengus Eesti Kirjanduse Ajalugu II.
Toda raamatut olen ikka tahtnud lugeda.

Nullindate alguse raamatud. Varem tundus, et kirjandusajaloo mõttes eilsed. Raamatut lugedes tundus aga nii ammune. Nii maru ammune.

Lugedes esiti ei meeldinud. Aga lugedes kasvas isu.

Koosnes kahest loost.

Leheküljenumbreid ei ole, ma ei hakka kuskil midagi tsiteerima. Tsitaadid vist ei anna aimugi asjast.

Lood olid justkui eraldi, aga natuke oli nagu romaan. Otsekui esimese loo tegelased poleks suutnud end eemale hoida teisest loost.

Üldine foon selline pettunud, luuserlik, kuhu ma sattunud olen. VÄikesed asjad, väiksed lood, väikesed tähelepanekud. Mõttevoolu tehnika, kui pole kohatu kasutada nii kirjandusteoreetiliselt laetud sõna. Ilmselt pole, selgelt mitte, aga lugedes ei teki seda konteksti.

See on nagu väike raamat, mille ma võtsin möödaminnes bussi peal lugemiseks. Ilma eelootusteta. Selleks, et oleks B-raamat kaasavõetud A-raamatu kõrval. Isegi Samarüütli teise raamatu kõrval on see ju natuke B-valik.
180 lehekülge. Igal muul puhul - mis see 180 leheküljekest ära ei ole.

Kuid tihedad leheküljed. Ridade pikkuse poolest. Aga ka teksti emotsionaalse tiheduse poolest - mida see ka ei tähendaks. Üldine foon miskine ebaõnnestujalik, miskine luuserlik. Aga samas on selle kõige sees ka väikeõnnestumisi. Mis silitavad kuidagi sisemust, muutumata kõikevabastavaks katarsiseks. Need teevad raskuse ja rõhuvuse talutavaks.

Otsekui ühe romaani märkmed. Kuid romaaniks on raske nimetada. Märkmeid eri vaatenurkadel. Kohati näivad pilgud ühte sulavat - alles keskpaiga juures hakkasin eristama Vootelet Villemist ja Rauli Robertist. Või noh, viimast kaht vist varem siiski. Kuid eristusid küll.

Kuid ei ole "väike raamatuke". Annab oma märkmete kaudu kuidagi väga laia pildi ühest üsna kitsast foonist.

Ei ole leheküljenumbreid, tekst on tihedalt kokku surutud, peaaegu et ilma kujunduseta (külje peal on "samarüütel3", nagu mingi kataloogilühend). Mingi pahaaimamatu teos. Üks neist, mille võtad peaaegu tõrksalt riiulist sirvida. Ja ega see tõrksus kohe üle ei lähe.

Ometi mõjub millegi erilisena. Isegi oma kohatise rõhutatud amatöörlikkuse kiuste. Kuigi autor siin-seal justkui kukalt kratsides kommenteerib, et ah, on alles klišee, mis ma ikka seda jätkan. Mida teeb sedavõrd sageli, et võte kaotab värskuse, kuid omandab uue tähenduse just nimelt selle rõhutatud ükskõikseltvõtmisena. Kui see viimane sõnapaar pole just mõni oksüümoron.

Jah, mõjub millegi erilisena. Jääb kuidagi kummitama. Mitte sündmused ega tegelased, rohkem siiski neist väikehetkedest tekkiv summa.

Tajun vestlusest elukaaslase edukate sõbrannadega ühel hetkel, et ühtäkki ta mõistab mind hukka. Mitte teadlikult, aga natukene tunneb, et minuga ei saa ta neid kogemusi. Ja ühtäkki vaatab ta mulle otsa. Otsekui tuletades endale midagi meelde. Kui ma naerataks, paneks käe ta käele või ta õlale, siis see hetk läheks kohe üle. Kuid see tundub utreerituna ja ma ei tee seda. Hetk on läinud, ta pöörab pilgu tagasi sõbrannade poole. Hetk on möödas. Ja taban end mõttelt, et ma ei näeks seda hetke sellisena, kui ma poleks värskelt seda raamatut lugenud.

Ah et niimoodi saab ka kirjutada.

Haruki Murakami "Kafka mererannal"

9/10

Kaks lugu, ühes põgeneb 15-aastane poiss kodunt, kannustatuna ühest ettekuulutusest, teises on üks sõja ajal rumalaks jäänud mees, keda sunnib liikuma midagi instinktiivset. Asjasse on segatud üks mõrv (kes tapetakse ja kes tapab?), üks armastus (poiss ehk minategelane armastab, aga keda täpsemalt?),
lisaks mängud müütidega, eelkõige Oidipuse müüdiga.
Suurepärane teos, mis kannab jaapanlikku vaimsust ja astub dialoogi lääne kultuuriga.

Mina ja Murakami:
Olen Murakamilt lugenud seni kaht raamatut.
Ta tundub olevat üks neist kirjanikest, kellel pole Seda Raamatut, mida kõik teavad - mis on märk stabiilselt heast kirjanikust, kelle kõik raamatud on kellegi lemmikud, aga ükski pole see ülekaalukas enamiku.
Arvasin pikalt, et "Kafka mererannal" võiks olla See Raamat - ma ei saanud veel võtit tema populaarsusele "Norra metsast" ega tema jooksmisraamatust. Olid head küll, aga mitte sedavõrd, et anda alust iga-aastaseks nördimuseks, et "näete, jälle ei saanud Nobeli". Ei olnud päris "vot, niimoodi kirjutab XX sajandi tuntuim Jaapani kirjanik"-headusega.
Mingis mõttes võiks ju tema "IQ84" olla hoopis See Raamat, kuna tegemist on tüseda teosega ja sellise stabiilselt hea kirjaniku puhul võiks ühes hääs paksus raamatus sisalduda kõik need olulisemad hoiakud, mida ta edastada tahab.
Nii nagu Hayao Miyazaki ühetedest animatsioonidest leiad ühed tema tüüpkarakterid, teistest teised, aga kõik koos on tõenäoliselt ainult "Nausicaä of the Valley of the Wind" mangas.
(Ja ilmselt saab ka miljonisõnane "Jerusalem" pmst olema The Definitive Guide to All of the Tricks of the Trade of Alan Moore.)
Kuid ikkagi oli tunne, et "Kafka mererannal" lugemine oleks vältimatu, kui Murakamist pilti kokku panna. Et isegi IQ84 ja "Norra metsa" lugemise järel poleks veel selget sotti Murakamist, sest "Kafka mererannal" on veel lugemata.
 Järelsõna järgi näib, nagu hoopis "Norra mets" olevat tema armastatumaid teoseid. Ja teda peaasjalikult tuntavat fantastilisemate romaanide järgi - mispuhul "Kafka mererannal" olla nagu vahelüli kahe vahel. Ja näedsa - nüüd on tunne, et ühe fantastilise teose kaugusel olen veel sellest, et temast mingit terviklikku muljet moodustada.

"Kafka mererannal":
Mida teeb raamat hästi: hoiab enda kütkeis. Haarav lugemine, ei saa nagu pooleli jätta. See võiks küll olla üks neist, mis öölaual puutumatult seistes hakkab sügelema.
 Aga see pole selline põnevus, mis näiteks Dan Brownil "Da Vinci koodi" lugemisel. Pigem tekitab ta lugedes mingi tühjustaju, mida iga leheküljega püüad täita. Kuna stiil on sedavõrd ladus, siis see lähebki lennukalt, ja ega see polegi nüristav kogemus, sest on ju kõik see kultuuride kompott, mida ta rakendab, millega ta mängib, mis kõik endaga kaasa viivad. Kultuuride ja mõnede filosoofiliste heietuste ja...
ja lõpuks on ikkagi see, et see tühjustunne ei täitu täielikult. Sest autori eesmärk pole õpetada kedagi. Tema eesmärk on kirjutada neid oma väga huvitavaid jutte. Ja see õnnestub.

Noh, võib-olla mõjutas lugemist ka see, et Sven, kes olla kunagi olnud tohutus vaimustuses, oli ka öelnud, et võib-olla ei saa Murakami ise ka päris hästi aru, mida ta teeb või milleks.
Sest on fantastilist realismi a la "Sada aastat üksildust", milles iga fantastilise liialduseni minev moment on metafoor - kas irooniline või mitte, aga poeetiline ja intellektuaalne. Murakamil on aga tegelased, kes kõnelevad kassidega ja on vestlus ühe Johnny Walkeri näolise teispoolsuse olendiga - asjad, mis on kirjutatud seepärast, et oleks tore, kui oleks raamat, kus on sellised asjad olemas.

Muidugi on raamatus ka omad intellektuaalsused - metafüüsilised arutlused ja ka mõned tsitaadid Hegelilt - kuid needki paistavad olevat pigem meelikõditavad või meeleolu tekitavad. Need on vahendid nii üksilduse poeetika (mingi poolikuks jäämise tunne, mida raamatul õnnestub süstida lugejasse) ning ka murakamiliku lummavast fantastilisuse teenistuses. Sest üks asi on Hegeli tsitaat, teine asi on see, kui seda räägib kaunis prostituut selleks, et mehe ejakulatsiooni edasi lükata.

Seksist ja seksuaalsusest rääkides - tegemist on võib-olla kõige erootilisema raamatuga, mis ma lugenud olen. Seksistseene endid ta pikalt ja vulgaarselt ei kirjelda, kuid pinget seksi eel kirjeldab ta paremini kui nii mõnigi teine. Lugedes läheb õhk paksuks sellest ootusärevusest.

Selles mõttes võiks ta kas või olla raamat, mida lugeda enne linna peale minekut. Mille meelsusega püüda võrgutada noori neide. Mille meelsuses püsides taluda väärikalt kõiki antud korve. Ja mille üksildustundes tajuda, et Murakamil on õigus inimese ja maailma suhte osas.

Pearl S. Buck "Igavene ime"

9/10
u 240 lk

Üks bildungsroman ameerika geeniuslapsest. Reisimised ja värgid.

Mulle väga meeldis see raamat.

Võtsin selle mingist veidrast uudishimust - minna lugemistuppa ja lihtsalt hakata lugema mingit...

Ah, pärast muljetan edasi.
 *2 tundi hiljem*
... nii, pärast on kätte jõudnud!

Kindlasti mõtled, kallis lugeja, et tegemist on mingi viitega tekstile? Sugugi mitte. Lihtsalt juhtus.
Võib-olla peaks selle mingi põnevaks mänguks tegema, aga see oleks igavene tüli. Igal sellisel naljal on ju oma terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleks pühenduda - ja ma olen praegu sääne tõbine ja tüdinud väheke.

(Aga Tõnis, kui sa nii tüdinud oled, siis miks sa nii pikki lõike tsiteerid siin allpool?)
Noh, esiteks, ma pole seda veel tegema hakanud - lust tuleb kirjutamise käigus. Võib-olla teen pärast naljugi, mis nõuavad väljavoolimist. Ja teiseks, mis see trükkimine ka ära ei ole.

Viimasel ajal on väheke lugemisohtram aeg olnud, aga millegipärast oli muu kohustusliku lugemise kõrval tunne, et läheks kesk päeva Tartus Lugemistuppa, võtaks ühe neist väljapandud riiuli teostest ja hakkaks lihtsalt lugema. Paneks omale mingi pooltunni tiksuma ja lihtsalt poolsirvides, tekstile peaaegu tähele pööramata, tutvuks ülevaatlikult mingi asjaga.

Suuresti eksperimendi mõttes. Kuid et seda eksperimenti käima saada, panin endale tärminiks 30 minutit - sellise aja pühendada raamatule, siis minema tormata, vabaneda improviseeritud kohustusest.

Aga tead (või "teate", ma ei tea, iga lugeja on indiviid, aga lugejaid on ilmselt rohkem kui üks, mis sa sel puhul teed - mängid, et kirjutad endale või abstraktsele olematule lugejale ja jääd umbmääraseks?),
sattusin nagu hoogu.

Jäin rohkem kui tunniks lugema. Lehekülgede arv tiksus lõpuks saja lähistel, mis oli tükk maad rohkem, kui esiti kavandatud (kujutlesin 25-30 lk raisatud aega), isegi lugedes veeranditi ülelaskmise meetodil.

Mida ütleb ülalmainitu raamatu kohta:
eelkõige vast seda, et raamat on küll "Nobeli laureaadid" seeriast, mida truult tõlgitakse ja välja antakse, aga see on hõlplugemine. Selline, mida üle lastes lugedes pole eriti võimalik mööda lugeda, arvan mina.

Kui sellest tekib mingi esmamulje, et tegemist on siis järelikult miskise "sirvid, saad süžee kätte, haigutad"-žanriga, siis seegi pole õige - aga las kõnelevad selkohal minu eest tsiteeritavad lõigud.

Aga seda, mida tsiteeritavad lõigud ei paljasta:
eessõnas ütleb autori Pearl S. Bucki (tobe nimi, millest ootasin kuidagi palju "g'day, y'all come back now, y'ear"-likumat Kesk-Lääne kirjutuslaadi... Siukest külaromantikat...) poeg, et tegemist on alles hiljaaegu avastatud teosega.
Käsikiri jõudis poja käte 2013. aastal. Ta siis hakkas toimetama, püüdes lähtuda ema hilisematest ümberkirjutuspõhimõtetest ja isa toimetamispõhimõtetest (sest ema oli kirjanik ja isa oli tolle ihutoimetaja).
Ja 2015. aastal on see Eesti lugejale kättesaadav - nii et tubli töö!

Kuid tuleb öelda, et üks raamatu huvitavamaid osi ongi selle teatav ebatäiuslikkus. Või pooliklikkus.





Autori muid tekste lugemata on tajuda, et tal oli lugu ühest geeniusest, tal oli mõningaid mõtteid andest ja maailma tajumisest ja sõltumatusest ja veel kord andest - sellisest piiritust intelligentsusest, mis ulatub objektiivsuseni välja.
Selles mõttes, et mida ta kord kuuleb, seda ta teab - talle ei pea mitte midagi kaks korda ütlema, ta teab lehekülje pealt tsiteerida iga raamatut, mida ta lugenud on, ja neid on suht raamatukogude võrra. Oh, peaks sellele otsa lugema Pratchetti "Väikesi jumalaid" - seal oli ju ka selline...

Ja need mõtted on huvitavalt kirjutatud. Need on see, mille tõttu raamat on kirjutatud. Neis väljendub kirjutamistung, mis vabandaks välja ka mõningad stiililised vajakajäämised - see tung, mille olemasolu teeb kunstivääriliseks ka idioodist jõmmi tekstid ja mille olemataolu teeb kuidagi poolikuks ja "noooh, oli nagu kah?"-tasemeliseks ka kõige peenetundelisema esteedi hingeheietused.
Sest olgem ausad, Kender on täitsa hea kirjanik. Võrreldes mõnega.

Aga need raamatu kirjutamist õigustavad jupid on teineteisest eraldatud üleminekukohtadega, mis eeldatavasti on mõeldud edasi kirjutamiseks.

On näiteks päris üliolulisi juppe, mis on edasi antud suht möödaminnes. Mis v-b meeleolult ei haaku sellega, mis teda selle raamatu esimese variandi kirjutamise perioodil huvitasid.
Esimene selline oli peategelasele noore elu kõige tähtsama isiku surm. Kuid seda vabandab välja, see oleks peen väljajättelisus - sellisel hetkel ei ole võimalik midagi öelda.
Kuid teine on see, kui keegi küsib vestluses, kas ta esitles emale oma noort neidu. Potentsiaalselt huvitav ja ärakujutamist eeldav stseen, aga see on justkui mingi ühtäkki meelde tulnud stseen, mille peale ta praegu aega ei kuluta.
Ülejäänud tekstiga mittehaakuv ja eraldi reale jäetud lause: "Rann oli võtnud Xi ühel nädalavahetusel kaasa Ohiosse oma ema juurde." (nime ma'i ei paljasta) - tundus mulle ehedaima näitena lausest, millest õhkub "ah jaa, see ka ju!"-tunnet.

Raamatus oli mitu säärast kohta. Võib-olla ongi autoril selline "tegelen ainult konkreetsete teemadega!"-stiil... aga selle vastu räägib minu meelest see, et raamatu algus on täielikult välja kirjutatud. Sünd, instinktid, tajulisus (mu arust kõige lihtloetavam ja massile söödavam tajukirjandus), imikuiga, keele kui sellisega tutvumine - need pole küll ülipikalt kirjutatud, aga mulle tundus, et üldiselt olid kõik linnukesed tõmmatud. Palju truumalt kui neis hilisemates stseenides.

Nii et asi oli täiega poolepeal, raamat kenasti lõppversioonistumas, kui autor äkki suri. Nagu raiuks koopaseinale: Aargh.

See pole aga sugugi laitusena öeldud, see pooliklikkuse tunne - sest raamatu õigustus on teoses täiel määral olemas, pooliklikud (justkui) on vaid mõned üleminekujupid või mõned konkreetse teemaga mittehaakuvad (olulised) stseenid. Selline osa raamatust, mille väljakirjutamisel oleks raamat terviklik.

Nagu puuduks see terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleb üldjuhul pühenduda - a selle tülitegemise vältimise tõttu ei saa miinuspunkte tempo logisemise pealt, ei saa miinuspunkte mõtteühtsuse pealt.

Mõjus huvitava lugemisvarana.

Minule toredana tunduvad jupid:

lk 59: kirjeldab Rannie (Randolphi lühend) geniaalset kujutlusvõimet:
See tähendab, et kui ema oli lõpetanud nüüdseks ammu möödunud juhtumi kirjeldamise, nägi Rannie seda kõike nii selgelt, nagu toimuks see tema silme all. Rannie oli sellest võimest teadlik, sest kui ta luges mis tahes raamatut - ja nii kaugele, kui ta ulatus mäletama, oli see alati olnud nii, või vähemalt niimoodi talle tundus -, ei ei näinud ta mitte sõnu või lehekülgi, millele sõnad olid trükitud, vaid seda, mida ta luges.

Luuletuste kirjutamisest (üsna lihtne, aga tore, konkreetne)

lk 63: Võib-olla on kunst emotsiooni kristalliseerumine. Inimene peab tundma üleküllust. Näiteks mina kirjutan luuletusi. Kuid mõnikord möödub päevi ja kuid, vahetevahel isegi aasta või kauemgi, kui ma ei kirjuta ridagi, sest ei ole midagi tundnud piisavalt sügavalt, et seda kristalliseerida. Luuletuseks kristalliseerumisele peab eelnema emotsiooni kontsentreerumine, tihenemine. Kui ma olen luuletuse valmis kirjutanud, tunnen kergendust, reaalset emotsionaalset kergendust. See on mul olemas, mul on käes midagi, mis on sama kindel nagu kalliskivi."


lk 195:
Sa oled kirjanik. Oma kogemuse põhjal selles valdkonnas ütleksin ma, et kirjanikud jagunevad kahte kategooriasse. Esimesse kuuluvad need, kes õpivad väljendamis- ja kirjeldamisoskusi, tunnevad täiuslikult oma sõna kui tööriista, õpivad, millest koosneb romaan või jutustus, kavandavad süžee algusest lõpuni, istuvad seejärel maha, rakendavad oma teadmisi ja teevad oma töö ära. Need kirjanikud on harva väga head. Seda tüüpi kirjanikku saab välja õpetada. Teist tüüpi kirjanik on see, keda eksisteeriv mõte või olukord kummitab ja kes ei saa sellest vabaks enne, kuni paneb loo paberile. Ta võib kirja panna vaid olukorra ja mitte anda ühtegi lahendust, sest viimast ei pruugi ollagi. Ta ei pruugi midagi teada grammatikast ega kirjavahemärkidest ega isegi õigekirjast, aga see ei oma tähtsust. Kirjavahemärkide panemiseks, õigekirja ja muu seesuguse kontrollimiseks saab kellegi palgata, kuid kedagi ei saa palgata ega õpetada tegema seda, mida teeb seda tüüpi kirjanik. Ta kirjutab ainult sisemisest tungist ja tema lood koosnevad olukordadest elus endas, alatistest vaatepiltidest, helidest, lõhnadest ja emotsioonidest, mis moodustavad iga päeva. Selel kirjaniku töö elab, hingab. See inimene peab kirjutama. Ta ei suuda selle vastu võidelda. Ta on kirjanik. Esimest tüüpi kirjanik võib kirjutada uudiseid või reklaame või juhendeid või üldse mitte kirjutada, kui ta niimoodi otsustab. See ei kehti teist tüüpi inimese kohta. Tema kirjutab ainult iseenesest. Talle ei saa määrata kirjutamisülesannet ja ta ei saa seda endale isegi ise määrata, maha istuda ja kohustusest valmis kirjutada. Sina oled see teist tüüpi inimene.

Thomas Bernhard "Vanad meistrid"

9/10

Teadvusevoolulik raamat ühest mehest, kes näib vihkavat kõike, eriti kunstiga seotut, eriti veel sellist, mis Austriaga seostub, eriti veel seda, mis on tõstetud pjedestaalile.
160 lk ainult. Üsna lahedalt loetavat teksti. Stoorit pole, aga huvitav on ikka.

Alustan seekord tekstinäitest:

Raamat on  stiililiselt järjepidev, mistõttu on siinkohal võimalik võtta lihtsalt suvalise koha ette ja...

/.../ Selles uurimuses tuleks tõenäoliselt siiski kirjeldada iinlasi Euroopa kõige räpasemate inimestena, arvas Reger. Kui rõõmus ma olen, ütles ta, et Ambassadoris on uus tualett, Kunstiajaloolises Muuseumis on ikka veel see vana. Kuna ma saan ikka vanemaks ja ei lähe nooremaks, pean ma viimasel ajal ka Kunstiajaloo Muuseumis üha sagedamini tualetii minema, ütles Reger; neil asjaoludel, mis siin ikka veel valitsevad, on see mulle iga päev närvidele käiv ebameeldivus, sest Kunstiajaloo Muuseumi tualett ei kannata mingit kriitikat. Nagu ju ka Muusikaühingu käimla ei kannata mingit kriitikat- Kord lubasin ma endale isegi seda nalja, et poetasin ühte oma Times'i arvustusse, et tualett Muusikaühingus, seega ülimas kõigis ülimatest Viini muusikatemplitest, on kirjeldamatu ja et sel põhjusel, sel skandaalsel klosetipõhjusel nõuab Muusikaühingusse minemine mult iga kord eneseületamist, ütles Reger, ja et ma väga sageli juba kodus mõtlen, kas lähen Muusikaühingusse või ei, sest oma vanuses ja oma neerudega pean ma ju vähemalt kaks korda ühe Muusikaühingu õhtu jooksul käimlasse minema /.../

Kas pole mitte omamoodi jabur? Kujuta ette, kuidas sa seda kellelegi ette loed, :). Selle raamatu avalikud lugemised oleks väga naljakad, mina tuleks küll sellist kuulama.
Tuleb rõhutada, et see pole väljaotsitud koht, vaid lihtsalt üks näide raamatust, kust seda saab veel ja veel.

Lugedes tuli posu mõtteid ja muljeid, aga siis vaatasin tagakaant ja seal oli tõlkijal Mati Sirkelil põhiosa mu mõtetest juba palju sõnaosavamalt ära öeldud. A ta siiski lähtub lugejast, kes on lugenud raamatu läbi, nii et võin mõned sõnad ikka öelda.

Thomas Bernhard - üks neist kirjanikest, kes kuulu järgi võinuks pälvida Nobeli preemia, aga suri enneaegselt (58-aastaselt). Sellesse nimekirja kuuluvat veel Ryszard Kapuściński ja miks mitte ka Jaan Kross.
Seda nimekirja tuleks aga eristada autorite nimekirjast, kelle ilmajätmine preemiast on häbiasjaks Rootsi Akadeemiale, nagu Borges, Proust ja Nabokov.

Algul kui kuulsin, et on mingi Austria kirjanik, keda mainitakse Nobeli-väärilisena, ja kes on haigelt antipatriootlik, tuli meelde Elfrede Jelinek (Nobeli preemia võitja, kes oli ka ääretult Austria-vastane olnud. Ajakirjanduses kihas see teema kunagi). Mis värk nende heade Austria kirjanikega on, et nad peavad põhjalikult sarjama oma riiki, ma ei tea.

Kunagi lugesin üht Liina Lukase artiklit Thomas Bernhardist, mis kirjeldab seda viha ja vaenu, mida ta oma tegevusega on teinud, aga samas hakkas tekitama huvi. Peaasjalikult vast kirjanikuna, keda eesti keeles veel pole - midagi kauget, kättesaamatut ja seetõttu huvitavat.
Teisalt lõpetas Liina Lukas artikli uudishimu sisendavalt:
Usun, et Thomas Bernhard võiks leida Eestis soodsa vastuvõtu: jätkub ju meilgi elutervet enesekriitikat ja sarkasmi oma komplekside ja ajaloo mustade laikude suhtes, nagu seda on tõestanud Ivan Orava tohutu populaarsus (hoolimata sellest, et meilgi on mõni pidanud Kiviräha naeru ilkumiseks pühaduste kallal).

Mitte niivõrd see Ivan Orava küsimus, ei otsi ma siit uut Kivirähka, aga vast siiski see, et kas ühel Austria "pesapilastajal" (ja ma ei teagi, kas see on mingi tema hüüdnimi või lihtsalt kunagises arvustuses kõlanud arvamus, mida kõik Eesti arvustajad üle kordavad) on öelda midagi universaalset.
Ühesõnaga, kas on lihtsalt skandaalne kirjanik või on ka tegelikult hea ja näiteks minulegi nauditav.

Hüva, mõningad tähelepanekud:
1) raamatus pole lõike - see on üks järjestikune tiraad.
2) raamatus räägib Reger, aga Atzbacher kirjutab seda üles. Iga natukese aja tagant kõlab täiesti tarbetuna näiv "ütles Reger".
3) aga see "ütles Reger" ei saa päris tarbetu olla, sest raamatu kaanel on juba öeldud: "Komöödia". Kõik need "ütles Reger"-id distantseerivad juttu autorist, need lasevad jutul libiseda sujuvalt tõsisest kriitikast eneseirooniaks - satiiriks sellise naeruväärse kompromissituse vastu.
4) Teisalt pole see üle võlli minev tekst ühest kõigevihkajast - mingi ülima misantroobi väljajoondumine -, vaid tundlikult kirjutatud tekst mehest, kellega vahel tuleb nõustuda ja kelle jutt on vahel naeruväärne.
5) see naeruväärsus, satiirilisus jne, on osati ka kommentaariks temale enesele - mingi pilguheit tema varasemale loomingule, võib-olla tema kui pesapilastaja imagole.
6) selles tegelases on ent siiski oma inimlikkus. Lõpp on iseäranis õrn. Ja kui esimesed sada lehekülge tundus ta lausa totter tegelane, siis viimastes lehekülgedes hakkaski mingi osa tema kirutavast tunduma võigas, vastik, eemaletõukav.

Mõnele võib see raamat ühekülgne olla - pikk räntimine sellest, kui nõme on see ja too ja see kolmas. Minu meelest inimlik tasand heastab seda. Ja teistpidi võttes - see ühekülgsus mõjub mulle praegusel juhul tegelikult stiililise ja sisulise järjepidevusena.

Ma üldjuhul armastan kirjanikke, kelle tekstis on tajuda soe sümpaatsus. Seetõttu meeldib ka Zweig - kui ta kirjutab nt mõnest oma vaimustusobjektist, on ta täis sellist nauditavat õhinat autori suhtes, mis nakkab ka lugedes - samas Viivi Luik, kellele omistatakse mingit tohutut empaatiat, ei meeldi mulle. Kirjutab hästi, aga kuidagi kumab läbi mingi sapine umbusk kõigi kaasinimeste suhtes...
Ma ei osanud arvata, kuidas tunduks Thomas Bernhard.
Tema loomingus on ikkagi mingi sümpaatne haavatavus, mis kuidagi ridade vahelt paljastub. Üksildustunne ja õrnus ja nii. See tema kompromissitu kriitika, nagu järelsõnagi annab mõista, puudutab ka teda ennast - ja see teeb ta kuidagi ligipääsetavamaks.

See pikk kurjustamine tundus natuke naljakas - näha, millest kõigest läheb tal hari punaseks... mingi koht ajas lausa naerma, et näe, nüüd jäi talle isegi see täiest triviaalne asi (ei mäleta, mis) hambu.
Aga ta oli südamega kirjanik.

Roberto Bolaño "2666"

9/10

Tšiili kirjaniku Roberto Bolaño postuumselt avaldatud suurteos.
Viis raamatut, mis keerlevad ümber kolme keskme - kirjanik Benno von Archimboldo, arvukad naistemõrvad Santa Teresa linnas ja kadumine (või unustus).

See võiks olla salajane raamat. Inimeste salajane lemmikraamat. Umbes selline nagu Svend Age Madseni "Jutustada inimesi", mis on täiesti harjumatult huvitava mõttestikuga ja unustamatu lugemiselamus, aga mida pole isegi inglise keelde tõlgitud (eesti keeles 1993). See, et selle mainimine on mõttetu, muudabki selle Madseni raamatu omamoodi müstiliseks.

Aga siis sai "2666" National Books Critics Circle auhinna aasta parima romaanina. Ja pärast seda on sellest saanud üks neid erudeeritud inimeste bestsellereid, mille üksikud hukkamõistvad arvustused on sunnitud ülesmäge võitlema.

Kuidagi tundub, et see on raamat, mis pigem sobiks kirjanduslikuks üllatuseks, mis "võiks kuulsam olla". Kui see poleks nii kuradi postuumne, siis ehk olekski. Aga ei, see on hoopis bestseller ja järelikult on see üks neist "ah, see raamat ei vastagi igaühe tasemele"-teostest. Üks neist, mille mittenautimise pärast üheksakümmend üheksa inimest arvavad, et neis on mingi viga, kuigi raamat pole lihtsalt mõeldud teistele kui sellele ühele järelejäänule. See pole arengutaseme küsimus, vaid õige häälestuse ja vahest ka autori usaldamise küsimus.

See on raamat, mida ma lugemise ajal ei osanud kellelegi väga huvitavalt kirjeldada. Ma kirjeldasin seda kõigile kui raamatut, mis keerleb ümber ühe kohutava roimade kogumi, ümber millegi peaaegu mõeldamatu ja ülimalt jõhkra, aga hoidub sellega tõeliselt silmitsi seismast. See õudus (sadade naiste surmad Santa Teresa Mehhiko piiri lähedal) on nagu mägi, mille kohutavuse tippu ei puudutata, aga rännates autoriga selle jalamil omandame mingi aimu sellest, mis mõõtmetega see olla võib.
See raamat ei paku vastuseid sellele roimade hulgale, see esitab küsimusi niimoodi, et peaaegu on tajuda vastuse hõngu.

Muidu võib see kõlada huvitavalt, aga selline vastusest hoidumine võib inimesi ära peletada, kui ta kestab 900 lehekülge.

Oleks veel, et selle mäe tohutu vari lasuks kogu raamatu kohal ja olekski ainus, millest räägitakse või siis millele vihjatakse või millest hoidutaks rääkimast või räägitakse, aga kliiniliselt, aruande vormis, mismoel küll osutatakse sellele, aga ühtlasi välditakse sellest rääkimist, kuid isegi see feminitsiid, see pisiholokaust ei näi olevat see, millest see raamat tegelikult räägib.

Ja millest see raamat tegelikult räägib siis...

Sellise raamatu puhul ei saa rääkida ühesest vastusest, ainult isiklikust vastusest.

Nii et arvan, et kadumisest. Sajad naised kaovad ja sellele pööratakse tähelepanu, aga kuidagi justkui pinnapealselt. Isegi seal, kus sellest räägitakse, on see taandatud vaid minimalistlikuks aruandevormiks. Algul on need suurema huviga välja kirjutatud ja on tajuda kurikaelte ebainimlikkust, hiljem hakkavad sama võikaid naisemõrvu tegema ka palju tavalisemad inimesed - inimesed harjuvad sellise olukorraga. Ja need tasapisi ei tundugi enam nii võikad.

Ühel hetkel piirduvadki mõrvade lahendamise lood selliste lõikudega:
"In October the body of another woman was found in the desert, south of Santa Teresa, between two country roads. The body was in a state of decomposition and the forensic scientists said it would take days to determine the cause of death. The victim had red-painted nails, which led the first officers on the scene to think she was a whore. By the clothes - jeans and a low-cut blouse - they deduced she was young. Although plenty of sixty-year-olds dressed that way too. When the forensic report finally arrived (the cause of death probably some kind of stab would), everyone had forgotten the case, even the media, and the body was tossed without further ado into the public grave."
Niimoodi seda välja kirjutades tajun, kuivõrd võigas on see ükskõiksus, see suvalisus, millega seda välja kirjutatakse. Riideid arutatakse üsna huviga, aga surma põhjus on probably some kind of stab wound, aga raamatus on see osa juba tükk aega kestnud, neid ülevaateid loetud juba kah ning selleks ajaks ongi see ainuõige lähenemine. Kõik muutuvad tuimaks nende naiste suhtes. Ja kui iga natukese aja tagant kerkivad entusiastid, kes püüavad anda oma parimat, et seda lahendada, siis nemadki on ajutine nähtus. Nad lihtsalt kaovad, sest sel pole enam tähendust. Nende naiste kadumise paratamatus muudab selle vastu võitlemise mõttetuseks.
Ja mida muud on mõttetus kui tähenduse kadumine?

Üks lähenemine raamatu kadumistemaatikale on autori süüdistamine teatavas egotsentrilisuses - esimene ja viimane osa "2666st" räägivad Nobeli preemia väärilisest kirjanikust, kes hoiab avalikkuse eest eemale - kaob füüsiliselt, kaob igal moel, kui välja arvata tema ilukirjanduslik tähendus. Ja nende naiste jõhkrate mõrvade motiiv on suuresti sees seepärast, et kuigi see on kohutav traagika, nende kadumine ja suremine ja valu ja nii edasi, siis maailm veereb edasi, neid õieti märkamata. Kogu maailm tardus hirmust Rappija-Jaagu ees, kes tappis 5 naist, aga maailm lasi harjumuspäraseks muutuda loendamatute neegrite hukkumist laevadel üle Atlandi ookeani. Kohutavad kadumised mööduvad märkamatult, sest maailmale ei lähe need korda, ja võib-olla tahtis autor oma suremise mõttetusega silmitsi seista. Mõttetus ehk ebadramaatilisus ehk järjekordsus. Tema surm oli harilik nähtus...
Kui natuke parafraseerida Stalini tuntuimat tsitaati - osutades miljoni surma statistikale, rõhutab ta mingil tasandil ühe surma traagikat.

Mõni sõna ka raamatu stiili kohta:
Paras hulk muid arvustusi ja arvamusi väljendavad arvamust, et raamat on hirmus igav. Self-indulgent, ütlevad nad, ja see võib olla üks jube asi, kui autor läheb iga väikese kapriisiga kaasa, mis tal tekib. Kirjutab äkki lehekülgede viisi vetikatest, sest tal on tuju, või kirjutab pikkasid lõike pealtnäha põhjendamatut jama. Tuleb tuju millestki rääkida ja siis räägibki, hoolimata sellest, kuidas see haakub tervikuga või mida tahes lugeja sellest ka arvama ei peaks.

Mingis mõttes kirjeldab see ka "2666't", ainult et ta läheb oma tujudega kaasa mingi jõulise distsipliiniga. Kui tal tuleb tuju lobiseda lehekülgede kaupa vetikatest, siis on seal taga ometigi näha entsüklopeediates tuhnimist. Ja sellised jupid kannavad siiski selget sihti - ta ei pläma vetikatest, vaid kirjeldab nende kaudu poissi, kes nende vahele sukeldub, ja tema distantsi inimestest. Näiteks. Selline osa oli tal liiga rangelt kirjutatud, et seda saanuks pidada lihtsalt tujuga kaasaminekuks.

Ja imelikul kombel oli seda päris huvitav lugeda... Tema "tüütud" tiraadid olid huvitavad, sest ta kuidagi kirjutas neid, ilma eriliste ilustuste või muu sääraseta, lihtsalt huvitavalt. Aga kui "igava" kirjutamine huvitavaks olekski raamatu ainus voorus (või kirjanduse ainus eesmärk), siis poleks see raamat kuigi unustamatu. Mõttetut huvitavalt kirjutada - seda on juba tehtud.
Oh ei. Tema kõige müstilisem anne - see, mis muudabki temast sellise vargsi mõjuva pärli ja mis teda tõenäoliselt populaarseks teeb, on fantastiliselt poeetilised stseenikesed, mille mõtte värskus ja intelligentsus ja uudsus paneb kogu sisemuse naeratama ja üdini tänulik olema selle üle, et loen just seda raamatut. Loed üsna tavalist asja nagu kõnniks mööda linna ja ühtäkki! - ja sellisele kohale peale sattudes tahaks justkui fotokat välja võtta. Või kirjutada leheküljenumbrit üles.

On midagi eriliselt head, kui raamat sisaldab ennastületavaid väärtuslikke juppe. Need lühikesed lõigud või mõtted ongi see, mis õilistab 900 lehekülje lugemist - ja võib-olla olingi ma lihtsalt nii lummatud neist, et raamatu igavamad jupid muutusid puhvriks.

Raamatu moto on "An oasis of horror in a desert of boredom". Baudelaire'i öeldud, aga Bolaño valitud. Ja see väljendab eneses arusaamist, et ju siis oligi raamat ikkagi igav, kui välja arvata õuduse oaasid. Kui muul juhul näeks ma neid oaase just naisemõrvade kirjeldustes või selles kohutavas mäes, millest rääkisin postituse alguses - julm asi, millest ei taheta rääkida -, siis praegu tajun, et stiililises plaanis on need õuduse oaasid hoopis need raamatu tavataset ülendavad kõrghetked, milles autor seisab suur(t)e tõ(d)e(de)ga silmitsi.

Siinkohal tundub vältimatu tsiteerida lõiku, milles ilmselt sisaldub tema kui kirjaniku väljakutse Thanatosele.
Nimelt üks tegelane, Amalfitano, räägib ühe apteekriga. Küsib, mis raamatud tollele meeldivad.

“Without turning, the pharmacist answered that he liked books like The Metamorphosis, Bartleby, A Simple Heart, A Christmas Carol. And then he said that he was reading Capote's Breakfast at Tiffany's. Leaving aside the fact that A Simple Heart and A Christmas Carol were stories, not books, there was something revelatory about the taste of this bookish young pharmacist, who ... clearly and inarguably preferred minor works to major ones. He chose The Metamorphosis over The Trial, he chose Bartleby over Moby Dick, he chose A Simple Heart over Bouvard and Pecouchet, and A Christmas Carol over A Tale of Two Cities or The Pickwick Papers. What a sad paradox, thought Amalfitano. Now even bookish pharmacists are afraid to take on the great, imperfect, torrential works, books that blaze a path into the unknown. They choose the perfect exercises of the great masters. Or what amounts to the same thing: they want to watch the great masters spar, but they have no interest in real combat, when the great masters struggle against that something, that something that terrifies us all, that something that cows us and spurs us on, amid blood and mortal wounds and stench."

Ja post skriptumiks...
“Ivanov's fear was of a literary nature. That is, it was the fear that afflicts most citizens who, one fine (or dark) day, choose to make the practice of writing, and especially the practice of fiction writing, an integral part of their lives. Fear of being no good. Also fear of being overlooked. But above all, fear of being no good. Fear that one's efforts and striving will come to nothing. Fear of the step that leaves no trace. Fear of the forces of chance and nature that wipe away shallow prints. Fear of dining alone and unnoticed. Fear of going unrecognized. Fear of failure and making a spectacle of oneself. But above all, fear of being no good. Fear of forever dwelling in the hell of bad writers.” 

Musili "Kasvandik Törlessi hingeheitlused" ja Söderbergi "Doktor Glas"

9/10 ja 9/10, aga "Törless" on kirglikum ("afektsem" võiks olla sõna). Samas mõjub Glas kuidagi täiuslikumana, filigraansemana.

„Doktor Glas“: 

arst kiindub naispatsienti ja vihkab tolle vihkamisväärset ja maksaplekilist kirikuõpetaja ametit pidavat abikaasat. Doktor otsustab mehe tappa, et naine saaks olla õnnelikult koos oma noore armukesega. Lugu ise on päevikukujul ja autor võtab seisukoha paljudel vastuolulistel teemadel ja sunnib teda vaatlema ka iseennast.

„Kasvandik Törlessi hingeheitlused“:

jutustus internaatkoolist. Nimitegelane ja tema kaks kaasõpilast hakkavad üsna süstemaatiliselt kiusama üht koolivenda Basinit, kes oli röövinud veidi raha ja kes on üleni argpükslik inimene. Nimitegelase siseanalüüs neil teemadel, eriti aga tema katsed mõista sellist argust ning mõista neid mehhanisme, mis inimeses aset leiavad, kui ta käitub sedavõrd labaselt.

Miks võiks need autorid huvi pakkuda:

Robert Musil on kirjandusajaloos veidi kaotsi läinud geenius. See väga ei üllata - tema elutöö on 1600-lk modernistlik esseeromaan "Omadusteta mees". Sellise autorikirjelduse peale ei üllatagi, et tegemist ei ole popkirjanikuga - kes siis jõuaks-jaksaks lugeda kolme analüütilist tellist Austria-Ungari monarhia hääbumisest... Seega on “Törlessi hingeheitlused” hea aken autori ähmaselegi tajumisele.

Ja Söderberg on "Lookeste" järelsõna järgi samuti üks kolleegide kitsarinnalisuse tõttu veidike kõrvale tõrjutud autor (Eestis aga lihtsalt tähelepanuta jäänud, kuna olulisim osa tema loomingust avaldati 1989. aastal, mil inimestel olid muud prioriteedid) ja ühtlasi ka perfektse stiili valdaja.

See näib muidugi hinnanguline - kas pole "perfektsus" lihtsalt õige kesktee tabamine kõigi liialduste vahelt? Ja ometi on igaühe arusaam liialdamisest erinev. 
Siinkohal pean "perfektse" all silmas kirjandust, mille puhul on tajuda sellist silutust, et tekst omandab peaaegu marmorliku esteetilise täiuse - apollooniline kirjandus.

Mingis mõttes on “Törlessi hingeheitlused” sarnase medaljoni teine pool, olles selgelt dionüüsiline. Ent medaljoni all pean silmas üht väga selget ühisomadust, mis laseb kõrvutada pealtnäha väga eraldiseisvaid teoseid.

Nimelt kui tegin ettekannet "Doktor Glasi" kohta, kirjutasin enda jaoks märkuse: mulle meeldivad kirjanduslikud astronoomid, nagu on selle peategelane Tyche Gabriel Glas (kelle eesnimes peituv viide tuntud astronoomile osutab millegi üdini romantilise kainele ja teaduslikule vaatlemisele). Tähendab, mulle meeldivad ülimalt emotsionaalsed analüüsid (Zweigi biograafiadki kogu oma intellektuaalsuses on pigem tunde- ja poeesiavohangud kui et tõsiteaduslikud viidatavad infoallikad – ja sellisena on vast lennukamadki kui tema ilukirjandus) ja pean positiivseks huvitavaid ilukirjanduslikke tundeanalüüse.

Glasi puhul on see aga raamatu päevikuvormi kiuste pigem teisene omadus, see-eest Törless samastubki oma sisemise arengu otsimisega, vaatlemisega. See tuleneb sellest, et Musili peategelasest õhkub peaaegu dostojevskilikku närvilisust - seega tegelasel on, mida analüüsida.

Hjalmar Söderberg

Kui vaadelda neid teoseid peamiselt eneseanalüüsi määra poolest, siis "Doktor Glas" on huvitavalt mitteanalüütiline. Pigem ütleb tubli doktor, kes ja mis mida teevad, ning esitab ka päris paljudes kohtades oma hinnangu. Kuid ta ei püüa neid asju mõista, vaid piirdub mingi tasandi väljatoomisega ja punkt. Kogu tekst on asjassepuutumatu inimese ülevaade, distantsist vaatleja seisukohad. Isegi kõige provokatiivsemad mõtted eutanaasia ja abordi kohta on pigem teoreetilised, sest ta ei saa enesele selle tegemist lubada (nagu raamatu alguses väga selgelt välja tuuakse). Nii et tegemist on enese ja teiste tegemiste kiretu kirjelduse ja teoreetilisevõitu seisukohaväljendustega. Ja selle alt kumava looga, mis enamiku teiste kirjutatuna oleks taandunud armukadedusest ajendatud kiremõrva kroonikaks.

Kuivõrd Glas tajub end millegi lahusolevana pärismaailmast, tajub end läbipaistva klaasina, siis tema tehtud hinnangud nagu ei puudutaks kedagi. Ta vihkab kirikuõpetajat, isegi suurem on see vihakirg kui armastuskirg naise vastu (omamoodi põhjendatud on ka mõte, et ehk on armastus naise vastu vaid mehe vihkamise lisasümptom - juba esimeses leheküljes ütleb ta, et see pastor on talle sedavõrd vastik, et doktor võiks ta lausa tappa...). Kuid see vihkamine jääb lõpuni kõigi, sealjuures pastori eest saladuseks. Tema ainus vastuvaidlematu ja tõeline emotsioon, aga see jääb ainult tema päevikusse.

Ta mingi hetk muretseb selle pärast, kas neid kõige kompromiteerivamaid päevikulehti (milles ta kirjeldab tapmisplaani mõne sõnaga lähemalt) tuleks ikka säilitada või peaks need põletama. Aga ta jätab need siiski alles. Säilitab neid, sest need on dokument ainsast korrast, kus olematu inimene (või omadusteta mees) omandab mingi selge rolli. Ehkki ta alustab õõnsusega ja ta lõpetab oma õõnsuse selge tajumisega, siis ometigi ei näi ta olevat inimtüüp, kelles tekiks üleöö mingi traagiline elutunnetus. Temas eneses pole seda intensiivsust. See karikas läheb mööda – aga talle jääb vähemalt dokument sellest, kui ta oli korrakski tähendust kandev mutter masinas. Arvan, et sellepärast ei suutnudki ta neid põletada.

Minu jaoks oli tähtsamaid teemasid raamatus tegelikkuse tühisuse probleem, eriti võrreldes ilukirjanduse tähendusrikkusega.

Nimelt jõuab ta vahepeal mainida, et nähes päikeseloojangut ei näe ta seda mitte lihtsalt oma silmadega, vaid ka Strindbergi sõnade kaudu. Isegi midagi sedavõrd puhast ja rikkumatut kui loodus muutub tema jaoks tõeliseks alles siis, kui see tuleb läbi ilukirjanduse filtri. Seepärast saab kirikuõpetaja tapmist ning naisesse armumist pidada enese sobitamiseks mingisse mugavasse müüti - temast on saanud prints, kes päästab printsessi trolli käest. Et siis loovutada printsess mingile teisele mehele - aga see on tegutsemise kestel juba teisejärguline. Talle on tähtis müüdi edukas sooritamine. Kuid seda vajadust poleks ehk tekkinud sellises etapis tema elus, kui ta oleks terve inimene. Selleks saamisest räägib mõnevõrra Musili romaan.

Robert Musil 20-aastaselt. 3 aastat hiljem kirjutas "Törlessi", mille avaldas 26selt.

„Kasvandik Törlessi hingeheitluste“ nimitegelane seadis endale üsna alguse poole ülesandeks areneda ja jälgida oma pidevat arengut. Ehkki see polnud sõnastatud loosungina, et – nüüd ma hakkan arenema! –, vaid ta lihtsalt tõstis esile seda, et on olemas erinevate emotsionaalsete tõusude ja mõõnade ja eneseavastuste jada, mida noorpõlves tuleb kogeda. Kuid kogemine pole siin lihtsalt äratundmine. See on pigem lõpuni tegemine. Need on emotsioonid, mis tuleb viimseni ära kogeda, selleks et kogemuste jada saaks lõpuni käidud.

Samas ei ole tähtis mitte kogemuste arv, vaid nende lõpuni tajumine. Need tuleks täielikult kogeda, omaks võtta, sest selleta ei saa inimeseks. Teisalt tuleks anda parim, et neid viimseni mõista.

Paljusid neist asjadest ei mõistnudki Törless lõpuks viimseni - see jäi kõigest hoolimata salapäraseks ja ilmselt hoomamatuks inimolemuse pärisosaks. Aga ta arvas seda ähmaselt siiski tajuvat, kui ta viibis õiges laines. Sellises, mil poeesia oli ainus maailma tajumise viis. Nii sai kogu see seiklus murranguliseks hetkeks ühe inimese elus, kes selle kogemise järel muutus tõeliseks ja nägi tõelisust just seetõttu, et oskas tunnistada oma suutmatust mõista end viimseni.

Teatavas mõttes võib doktor Glasi vaadelda sarnase teekonna lõpetamata jätnud mehena. Ja Törlessi kellegina, kes sooritab oma eneseavastusakti, sest vastasel juhul tabaks teda see distantseeritus või väljalülitatus elust, mille all Glaski kannatab. Need on rööpad, mis tuleb lõpuni käia, sest rööbastelt ära tulles on võimatu neile tagasi saada...

Vahest on selline ühenduslüli loomine kahe värskelt loetud teose vahel veidi loogeline. Sellegipoolest, teatavaid tõlgendusi ja lahendusi võib enesele lubada kas või nende meelevaldsuse tõttu, selleks et pikkamisi tunda end julgelt neis jänesehaakides ja võib-olla avastada tasapisi noilt radadelt palju tõelisemaid avastusi. Eriti arvestades sellega, et doktori päeviku tõlgendamine hoiatava näitena annab siiski lisapinget Törlessi läbielamistele ja täiendab Musili raamatu lugemiselamust vähemalt ühe inimese jaoks.

Tammsaare "Varjundid", Thomas Mann "Novellid"

7/10 ja 9/10

"Varjundid" on üks neid sanatooriumilugusid (tegelt on see peaaegu omaette žanr), kus mees ravib kopse vms kuskil ravilaidüllis. Armub kaaspatsienditari. Mingi surm on ka vist mängus.

Manni kogus "Novellid" on posu novelle, nuh. Aga seal on ka vähemalt üks sanatooriumijutt.

Ülikooli raames loetud, aga ehkki mõlemad olid head, minu meelest isegi väga head, ei tekitanud kumbki minus sellist vau-elamust, ei negatiivset, positiivset ega vahepeale jäävat, ja ma kahtlesin, kas üldse rääkida neist.
Aga ennäe - tuli mingi unetus peale. Unetu peaga on mõnus kirjutada. Varem olid mul seks puhuks kirjasõbr(ann)ad, praegu kirjutan siia.

"Varjundid" mulle meeldis, aga Anu pani sellele oma paberköites vihikusse 4. Kümnest. Algul arvasin, et mis ta siis Tammsaare hilisema loomingu latti rakendab (see ilmus 1917, nii et noor Anton Hansen oli alles 39-aastane, kui ta selle avaldas), aga vast on pigem asi selles, et kui olen ise mingeid novellilaadseid asju kirjutada püüdnud viimasel ajal, siis märkan, et ma ei suuda sõnadega priisata. Niimoodi, et oleks mugavalt kirjutatud. Ja niimoodi, et oleks näha, et kuidagi hakkab kirjutatav maailm täielikult kuju võtma, muutub täielikuks ja tihedaks.

See on raamat, mida lugeda stiili, mitte situatsiooni pärast. Ja kui Johannes Aavik oli kunagi "Tõe ja õiguse" mingi köite (vist I) kohta öelnud, et ainus tõeliselt kiiduväärt asi siin on keelekasutus - aga see on ju stiili määravaim osa -, siis tuleb seda ka "Varjundite" puhul esile tõsta. Sest minus tekitas see raamat tunnet, et liialdamishirmu ei pea tundma. Iga sõna on põhjendatud, kui see pole päris halvasti kirjutatud, sest aitab täiendada teksti ja kinnitada autori hääle kuju.

Njah, siinkohal saaks öelda siiski, et stiil käpas, aga oleks vaid lugu. See tal hiljem tuligi. Kuid esialgu olgu see küllaltki klišeeline, "sanatooriumijutu" kipsvormi valatud kirjutis näidismaterjal Tammsaare sõnatalendi, kirjutatava nägemise ja lugejaile nähtavaks tegemise võimest.
See olla kujunenud tal loomingulise kriisi ajal...? Alustati kord niimoodi üht pooleli jäänud ettekannet. Need varased loomingulised kriisid tunduvad ehk olevat nagu kirjanikukool. Ja "meistritöö" oli see, mida esitleti oma meistristaatuse väljateenimiseks. Vägisi tahaks nimetada seda tema meistritööks. Pärast mida hakkasid ilmuma valmiskirjaniku tööd. Kuid see kui kirjanduskooli lõputööna vastab minu meelest igati meistri (ing. k. magister=Master?) tingimustele.

Thomas Manni lugemisel ei olnud seda liiglihalisust, mis mulle Tammsaare puhul õigel hetkel loetuna töötas, ent Manni täpne vorm töötas nõndasamuti. Kunagi ma lugesin "Surma Veneetsias" ja lahterdasin selle mõtteis ilukirjanduslikuks sõnavahuks ühe alaealise poisi ihaldamise teemadel. Teatavas mõttes jah, ta stiilis on mingit ilutsevat tooni. Kõrgkirjanduslikkus jne. Kuid sõnavahuks on nüüd raske pidada.

Ta on nii minimaalne ja täpne, kui ta olla suudab. Kuid tema täpsus ei taandu tammsaarelikeks aforismideks, mis võiks ehk mõjuda kunstlikult. Näiteks Tammsaare on vägagi tsiteeritav kirjanik, ehkki "Varjundites" seda niivõrd pole. Talle meeldib üheselt mõistetava "üldtõega" lajatada - "ja nii ongi" on tunne, mis võiks teda lugedes tekkida.

Kuid Manni mõtteühik oli terve lõigu pikkune. Väga hästi kirjutatud jupid, emotsioonid, seisukohavõtud ei ole kuskil taandatavad fraasiks. Seepärast näib tema tsiteerimine käivat pigem lõikude või kas või lehekülgede kaupa.

Uhh, aga natuke nõme on mitte osata kinnitada mingite tsitaatidega. Viisin mõlemad juba rampsi tagasi. Siiski, tegemist on selge stiilierinevusega kahe mingis mõttes samasse lahtrisse mineva autori vahel - mõlemad suured ja targad ja kogu oma olemuselt "klassikud".
Ehk on Tammsaare kuidagi "poleemilisem", oma stiililt ja olemiselt kuidagi paradoksidemaiam, võib-olla ka wilde'ilikum (keda ta tõlkis ja kelle stiilimõju kontekstis mainitakse pidevalt Tammsaare miniatuure 1915. a kogust "Poiss ja liblik").
Samas kui Thomas Mann on... no ei teagi. Puhtam. Filigraanne vant. Tubli mees. Kellele ma mitte ei saa anda vähem kui 9 punkti (mitte, et tahakski). Aga kellest ma poleks sellegipoolest kirjutama hakanud, kui und oleks tulnud.
Manni puhul, vähemalt neid novelle lugedes, tekkis veidike steriilse meistriteose lugemise tunne, mis sunniks heakskiitvalt õhkama siis, kui oleksin kirjandusõpetaja, aga minu sisemuses peituv "tavalisem" lugeja küsis veidi siiski, kas need tõuked, mida ta püüdis selles ilmas teha, ei sulgu kuidagi tema ilukirjanduse sisse kogu selle puhtuses.
Ehk pole ma lihtsalt lugenud seda õiget asja, mis ei tunduks vaid "väga hea", vaid oleks ka minu jaoks isiklikult kuidagi tõesti lähedal.
Tammsaare on seevastu tõelisem minu jaoks. Manni filosoofilisi raputusi loen sünge noogutusega, Tammsaare on aga kirglikum. See on ehk miskine Dostojevski-mõju tal (kelle "Kuritöö ja karistuse" ta tõlkis), üks veidi närviline raputus, mis kumab täielikumalt läbi.

Hjalmar Söderberg "Gertrud"

Näidend.

9/10

Näidendi jooksul käiakse läbi ühe naise kolm armastust, mis põimuvad ühe loo kestel. 1) tema hääbuv armastuslugu (pigem nagu mõistuseabielu), 2) tema kiresuhe ja 3) tema ammune kõiki meeli valdav armastuslugu.

Keskendub naise armastustele. Meeste vahel antipaatiat ei teki.

Väga hästi tehtud lugu, veenvad lood armastusest. Kurvad, aga mitte hirmtraagilised.

Mulle väga meeldis.

Lii Unt "Varanasi päevik"

9/10

Ühe hingestatud ja mõtleva naise neli kuud Indias

+ Intelligentselt kirjutatud - filosoofiajupid toimivad, pole kuidagi forsseeritud (et kirjutame Ida filosoofia hällis, peab siis vastavalt kirjutama, ää...). Ja see toimib värskelt. Mõttejadad ei mõju mitte referaatlikult, vaid läbitajutult.
+ Emotsionaalsed kohad - tagantjärele lein, enesehaletsus ja/või reaktsioonid hetkesündmuste peale - ei liialda oma pateetilisusega ega sentimentaalsusega. Kui loen tema õigetel hetkel tegemata jäänud tegudest, siis valdabki kaastunne. Iroonilist hoiakut on selle võrra parajalt, et kui ta satub rääkima tõsisemal teemal, siis ka põhjusega.
+ Huvitava pildi maalib Indiast, täpsemini Varanasist, ja selles ei teki tunnet, et tegemist oleks mõne turisti päevaraamatuga. Ei liialda mingi "uu, see kõik on nii võõras!"-mõttega, eksootikavaimustusega. Ta on end juba tuttavaks teinud suure osaga sellest filosoofiast ja kohalik tundeilm on talle juba selle võrra usutav, et tema kirjeldus mõjub lugejalegi kättesaadavana.
+ Huvitavad tegelased ja üldiselt päris põnev ülesehitus. Romaanilik päevaraamat...

- Kui üldse midagi miinuseks tuua, siis... Võib-olla see, et...

Ma ei osanud midagi kiruda siiski. Miinustelahter jääb tühjaks.
Kuid otsisin mujalt kommentaare ja nägin, et keegi nurises, et sel polevat õige budismiga mingit pistmist ja et olevat vaid egotrippimine.
Ma ei tea, ehk polegi puhtakujuline budism. Maailmast loobumine, maailmasse sulamine. Kord vaidleb Lii Unt enesega tükk aega selle üle, kas valida sisemine armastus Babade juures või väline armastus, soe armastus ühe kana vastu. Sest oli hakanud armastama kana nagu ligimest ikka, kuid lasknud seeläbi unarusse oma sisemise virgumistee.
Ja ma saaks aru, kuidas keegi ütleks, et "tõeline budist" nii ei jagaks neid kategooriaid. Ja samas see ei häiri mind. Ta ei proovigi ju olla "tõeline budist". Ta korra mainib, et pendeldas sufi ja budismi vahel ja valik langes budismile, sest selles on harjutuste režiim.

Kuid nagu ta hiljem kirjeldab, oli Eesti esimene sufist Haljand Udam öelnud: "Pole kasu, kui sa ühe uskumuste süsteemi teise vastu vahetad. Kommunist võib pöörata kristlaseks, kristlane budistiks, budist hinduistiks, aga ajupesu jääb ajupesuks. Kui oled uue maailmavaaet omaks võtnud, on arengul lõpp ja maailm hakkab jälle tahkeks tõmbuma. Valgustumiseni ei vii mitte ükski filosoofiline süsteem, vaid vaheolek. Kivistunud mõttemallide vahel on pragu, kust vang võib vabadusse pääseda."

Nii et seda ma tõsiseltvõetava kriitikana ei näeks.

Võib-olla mõnda võiks häirida, et see oli ikkagi teatud mõttes väga romaanilik. Tegelased mõjuvad karakteritena ja mitte väga inimestena. Vivek kui teatavas mõttes üsna stereotüüpne turiste kuritarvitav pleiboi; Ilus Baba kui üsna karismaatiline üldiselt üksinduses viibiv guru; Kollaste Juustega Baba kui...
Kirjutatud on nad sellisteks üsna ilmseteks kujudeks. Kuid sellistena üsna tuttavateks. Toredad tegelased. Põnevad stseenid.

Stseenid on ehk mõne maitsele kirjutatud üsna filmilikeks. Ei mõju reisikirjana, vaid romaanina. Kuid see mind ei häiri.
Mulle sobib, et üks reisikiri on kirjutatud üsna ilukirjanduslikult.

Kui arvestada, et tegelikult pole ju lugeja jaoks üldiselt tähtis autobiograafilisuse määr teoses, ei näe ma üldse, miks ei võiks seda teost pidada romaaniks. Näiteks kirjutab vene kirjanik Sergei Dovlatov samuti üsna proosaliselt ja tema käest küsiti pidevalt - aga mis seal vahet on, et kahest stiililiselt samasuguses stseenis üks on tõestisündinud ja teine mitte? Kuni kirjanikuga ei kohtu, siis võib samahästi kõik olla fiktsioon. Või väljamõeldis.
Dovlatov armastas tõe ja fiktsiooni piiriga mängida. Lii Undi raamat olevat kogunisti tõde. Järelikult ei mängi. Aga raamat mõjub teatavas mõttes siiski rohkem ilukirjanduseks konstrueerituna kui Dovlatovi "Kohver", mis näib oma teatud uskumatuse ja anekdootlikkuse kiuste siiski suht autobiograafiline.

Jaan Kross "Mesmeri ring"

9/10

Krossi ülikoolimälestused, pluss-miinus igasugused müstifikatsioonid
(kui tugineda tema oma käega kirjutatud alapealkirjale, et "Romaniseeritud memuaarid, nagu kõik memuaarid ja peaaegu iga romaan")

+ See on Kross. Nii palju alapunkte (alaplusse?) selle all, et ei hakka pikemalt midagi kommenteerimagi. Igatahes, üks mu lemmikuid.
+ huvitav pilt möödunud Tartu kohta

- Krossi mõni teos on huvitavam olnud - mis tähendab, et selle raamatu köitvust romaanina minu jaoks natuke takistas informatsiooni edastamise vajadus, memuaarsus.

Nii, Krossist üks järel. Minu vaieldamatuid lemmikuid Zweigi kõrval. Olles ehk veelgi stabiilsem.

Tekst läheb nii aeglaselt. Kuid on seda väärt. On tihe ja sisaldab mingit head poeetilist joont. Keelenautlevat.
Sealjuures naudid ikkagi selle tema maailma juures kõigi geniaalsust. Nagu oleks mingi kuldaeg, kus iga teine oligi entsüklopeediliste teadmistega. Ja samas nii, et see ei tundugi nii hirmus kättesaamatu. Sest on esitatud usutavalt. Või veenvalt.

Tekst pole LIIGA tihe - see pole "kõrgkirjanduse" liialdavate pretensioonidega. Milletaolise näiteid mul ei tulegi praegast. No igatahes see praegune polnud. Samas pole popkirjandus. Jääb sellel teljel kõrgkirjanduse otsale, aga mitte kirutaval moel, vähemalt mitte minu meelest.
Ei ole kirutav kõrgkirjandus, sest tema jutustav stiil on kuidagi ikkagi nakkav oma nautlemises.

Stoori on oluline ja väga hea. Ootasin millegipärast nagu väiksemat elamust. Aga oli igati hea.

Millegi poolest oli seda raamatut mulle praegusel perioodil vaja. Praegusel ajahetkel. Kuid ma ei ütleks, et see oleks tema olulisimaid teoseid. Samas pole see lati allalaskmine. See on vaid - stabiilne kross oma headuses.
Milletaolist ütles üks igatahes oivaline Doris Lessing kord "Paigallennu" kohta. Mis mulle meeldis praegusest siiski tibake rohkem. Märgatava tibakse võrra. Nii et kas või tolle pärast jääb panemata.
Kuid teiseks asjaoluks jääb siiski see memuaarilikkus, milles kõik need juhtumikesed hakkasid lõpuks ikkagi väsitama.

Leidub neid, kes just neid enim hindavad Krossi loomingust. Ilmsesti peab leiduma. Ja see on hästi, sest maitseid peabki olema erisuguseid.

Eia Uus "Kuu külm kuma"

9/10

Peategelane kui armukolmnurga neetuim osapool, viibides neljandat vahetusaastat Tais ja olles bipolaarne.

+ hea tasakaal poeetilisuse määral, olemata ilutsev ja olles samas nauditava sõna ja lausega
+ oleviku sinavorm annab hea varjundi
+ veenvalt ja äratuntavaks tehtud bipolaarse inimese madalhetke tiraadid - emotsioon on paigas, ei hakka mõjuma kasvuealise tühise halamisena
+ ammendab teemad ja lahendused hästi, ükski lahendus pole teksti senisest käigust lähtudes ilmne

+/- Kirjeldused Tai kohta, kokkupuude teise maailmaga
-/+ noore inimese absoluutsus - iga juhtuv asi on Maailma Lõpp või Maailma Parim Asi

Konkreetselt midagi laita ei olegi.

Ükskord üks sõbranna, kellele väga meeldis Stephanie Meyeri "Twilight", andis mõista, et Eia Uus paistab olema hea kirjanik. Olin skeptiline. Eesti moodne tütarlastekirjandus... Kuid sattusin kord "Tule, ma jutustan Sulle loo" ehk eesti noorte ühise novellikogu peale, milles oli ka Eia Uue kirjutis ja see lausa üllatas - ta on tegelikult siiski väga hea kirjanik.

Ja väga hea kirjanik võib kirjutada ka telefoniraamatut ümber oma stiili sisse, seegi muutuks üsna loetavaks. Mis ei tähenda, et oivaline temaatika ei teeks asja paremaks.

Eia Uus kuulub ühesõnaga minu meelest näituseks Sass Henno ja Diana Leesaluga nende noorautorite sekka, kes üllatavad oma pädevusega. Sellele osutab ka asjatundjate tunnustus: "Kuu külm kuma" oli 2004. aasta romaanivõitlusel ära märgitud, aga mis veelgi rõhutusväärsem, oli saanud Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia. Muudel aastatel on võitnud seda Kivirähk oma ussisõnadega, Jan Kausi "Tema" ja Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja", nii et she's in good company.

Kord ütles autor, et "Oma esimese raamatu puhul oli mulle oluline, et see läheks kas või ühele inimesele korda."
...
Hm, imelik. Ma mäletasin sõnastust, et pidas seda lugu oluliseks öelda. Mistõttu lugedes tekkis mul küsimus, kas "enesest välja kirjutamise" mõttes või "maailmas peab ära öeldud saama"-tähenduses.
Kuid seda, et läheks korda, saavutab ta ilmselt küll. Bipolaarsuse teema on ehedalt tehtud. Mul on vähemalt üks sõber, kes oma sõnul kannatab selle käes, kellele tahan ka seda raamatut soovitada. Meenutab Stephen Fry'ga peetud intervjuusid, mis panevad nägema seda ikkagi tõsise haigusena ja mitte ilmtingimata mingi hellitatud või halva eluviisiga inimese nõrkusena.

Selle raamatu meeleheide tundub õnneks olevat üldistatav.

Selle osas teeb vast suure töö ära ka sina-vorm, mis eesti keeles ongi selline ühendav kõneviis. Sa ju kasutadki sina-vormi, kui räägid kõigile vastavas olukorras eeldatavast tegutsemisviisist. Sa ju ei hakkagi kasutama sinavormi, kui püüad lugejat võõristada konkreetsetest tekstitunnetest.
(Saaks küll, iseenesest saaks sellist elementaarset nõusolekut otsivat sinavormi kasutada täieliku absurdi juures. "Kui ikka tullakse tänava peal ja öeldakse "tere" täielikule võhivõõrale, siis sa ju võtadki pastaka ja löödki talle silma."
Oh jah, põrunud jutustajaga novellid...)

Igatahes, oleviku sinavorm on hea. Hoiab huvitavat positsiooni toimuva suhtes. Kui oleks vana hea möödaniku temavorm, oleks kogu emotsioon teine. Praegune annab võib-olla laiemaid üldistusvõimalusi. Sellises stiilis kirjutades sujub poeetiliste tiraadide tegemine üsna loomulikult, tekst võib ühtäkki täiesti elementaarselt sellisesse sulada.

Peatükkide algustes on jupid Sylvia Plathi. See mõjub natuke suunisena või võtmena, mis laadis seda lugeda.
30-aastaselt enesetapu sooritanud poeedist depressiivik...
Ja see pani algul korraks nina krimpsutama. Alla 20ne autor tegemas sellist ühenduslüli, see mõjuks nii pretensioonikana...
Ja ometigi ta kannab minu meelest selle välja. Ei jäägi haledaks varjuks, vaid need jupid osutavad vaid sellele, et autor on teadlik sellest, et tema tundeil on ajaloos teisigi läbikogejaid.

Lisaks, mõjutajate esiletõstmine võinuks panna teda vaatlema lihtsalt ühe mõjutatuna. Sest millegipärast, ehkki iga kirjanik on läbi imbunud teda paratamatult mõjutavast kirjandusest, tahad ikkagi näha teda omaette nähtusena.
Sellesse raamatusse see minu meelest siiski sobis kõik. Sest mingi optimismikirme oli sel peal - ja see kaaskannataja olemasolu ehk aitas seda välja vabandada.

Väga hästi jääb eneseteadlikkuse ja naiivsuse piiri peale, milles ei upu ei eneseirooniasse (jättes tegelased ja kirjutamise mingiks käsitöölase tegevuse viljaks) ega kao naiivsusesse (muutes teistpidi võõristavaks, kuivõrd jääks kitsalt tiinekaliseks).

Ainus, mis sellega seoses nurisema paneb, on see, et tekst ei mõju ilmtingimata üleaegsena... Kuna ta teeb ühenduslüli Plathiga, tekib kontekstiteadlikkus. Ja see oli hea raamat, aga ehk pole lihtsalt minule praegu elumuutvalt tähtis. Ent ta on kirjutatud sellises hetkes viibijale.
Ja kui ma ise meeleheitelaineis triivima peaksin, siis ma pole ikkagi kindel, kas see raamat oleks minu jaoks päris see õige. Sest ehkki madalseisu-monoloogid ei hakanud häirivalt korduma, olid need siiski kuidagi mingit väga konkreetset laadi meeleheite kirjeldused, millest minu oma on natuke teistmoodi.

Esimese töönädala unetuse ja ümberkohanemise perioodil oli see raamat samas päris huvitavalt kohane.

Pluss-miinuseks ehk siis "seisukohta ma ei võta, ent pigem positiivne" oli Tai kirjeldus, kokkupuude teise maailmaga, mis tegi teosest millegi enama kui vaid ühe armukolmnurga kirjelduse. Samas pole selline reisikirjalikkus päris minu asi. Kui oleks olnud täielikult reisikiri ja ilma peastoorita...
Mis puutub reisikirjadesse, siis...
Mulle hirrrmsasti meeldivad näiteks Voldemar Panso reisikirjad, need nii mõnusa muhedusega tehtud. Ei kujutagi ette, et mõni teine niimoodi meeldima hakkaks. Kuid neis oligi mingi tõeliselt eriline oma tõlgenduskäik juures, omaette pansolik kirjeldamislaad, mis tegi selle oivaliseks. Eia Uue raamatus puudus selline hüüumärgilisus, selline tunne, et seda maailma on nii hea tajuda läbi tema filtri. Tema poolt kogetav muutus paljuski ühe paradiisi kirjelduseks (seda samas uskumatuks paradiisiks jätmata).

Ja kuigi see oli väga hea, mõjus see eemaldumisena minu meelest veel paremast osast raamatus, selle põhiosast ehk psühholoogilisest konfliktist. Samas, ehk andiski see irdumine seda vaheldust, mille tõttu madalseisu-hetked ei kippunud korduma... Mine tea.

Aga miinus-plussiks ehk ebalevalt võib-olla pigem taunitavaks pidasin noore inimese maailmatunnetust ja kogu maailma nägemist äärest-ääre põrkava... asjana. Tunnen end samas silmakirjalikuna, sest Sabolotny "Peaaegu inimest" arvustades nurisesin selle kallal, et selline nüanss tollel hoopis puudus, ehkki peategelane oli kah täiskasvanuea piiril.

Kuidas nüüd hakata seletama oma kiuslikkust...

Võib-olla siiski nii, et Sabolotny tolle raamatu (ja vaid tolle raamatu, ma teisi teoseid pole tal lugenud!) "reaalsed konfliktid" mõjusid suvalistena, kuna neid ühiskonna valupunkte tuli aina rohkem ja rohkem ja see mõjus seebikalikuna. Parem olnukski minu meelest tegelikumate ja läbielatute noortetragöödiate harrastamine, mitte "täiskasvanulike" probleemide otsimine.

Kuid Eia Uue stiil oli juba selles eas sedavõrd hea, et raamatu tajutavus noorteromaanina on siiski veidi ahendav...

Või kuidas seda õieti öeldagi.

See on autori esimese kirglikkuse, esimese noorusliku uhma väljakirjutamine. Ja seda on veel tajuda. It has first book written all over it, noh. Ja see on küll igati sümpaatne teos. Kuid ootan huviga tema järgmisi teoseid. Ja ootan, kuhupoole näiteks melodraama ja eneseiroonia piiri jääb ta oma loomingus edaspidi.

Ühesõnaga, rokib küll. Ja läheb küll sellesse 9-punkti-raamatu kategooriasse, mis võiks kõige õigemas lugemiskonditsioonis olla numbrites mõõdetamatu.

Andres Langemets - "Üleminekud", "Lüroeepika" ja "Luuletusi 2008"

9/10

Täpse sõnastusega emotsionaalne intellektuaal, kes kergelt kaldub enesehaletsusse

Kuna on luuletaja, püüan napisõnaliselt. (Nägite, kuivõrd elliptiliselt lahendatud lause - tavaolukorras oleksin lause lõppu surunud sõna "teha". Nii suur stiililine vahe võrreldes tavalisega.)

Ehe vabavärsleja. Kui püsib riimi või muu korduse juures, mõjub see tehtult. Tema lakoonilised poolpihtivad sõnad peaks tulema vabalt. Otse. Mitte läbi komponeerituse sõela. Ainus komponeerimine, mida talle lubada, on liigsete sõnade kirurgiline eemaldamine.

(Ja samas vaatan näiteks "Üleminekute" luuletust "Elutoa aken" ja leian salajasi lõppriime. Mis ei torka esile. Ja mille taga peituv loogika võib end paljastada väikse analüüsi järel. Nii et ehk olid ülalolevad sõnad ennatlikud, kuivõrd on rohkem vormilist mängu selles näiliselt pihtivas värsis kui pealiskaudsel vaatlemisel võiks tunduda.)

Paraku jätan vaatlusest välja olulisemate mõtteidude vaatlemise. Ja vaadeldes kasvatamise, nende väljamängimise. Asi pole vaid selles, et ma ei peaks end kompetentseks arvama, kas "isa vaim" osutab Hamletile. Või kas klirinal kildudeks langev elutoa aken on ninanips ühele teisele eesti luuletajale, kelle toas oleks suured aknad. Võiks välja mõelda küll. Kuid ma ei püüa kaardistada tema mõttemaailma. Selleks on see liiga avar ja mina liiga laisk. Kuid emotsionaalset saan täiesti subjektiivselt vaadelda.

Ja jääda lootma, et minu subjektiivne peegeldab tahku sellest, mis ta objektiivselt on...

Esimese kogu "Üleminekud" muljed:
õnnetu poiss. Miks tal nii raske on? Üllatav, et samal perioodil kirjutas ta metakriitikat, kus suudab võtta nii mõjusalt enesekindlat tooni. Mitte üleolevat, aga autoriteetset. Siin aga justkui uuristaks pinda oma jalge all.
Kuid erudiitsuse jõud räägib tema kasuks. Kordagi ei varise see pind, hetkekski ei saa teda süüdistada haleduses. Tema õpetatud melanhoolsus mõjub... veenvalt.

Piibelliku kõlaga abstraktne seguneb toonilt kirjeldava loodusnaudinguga. Kus ühes on meeldivat epiteetide jada, on järgmises lakoonilist intellektuaalsust. Kohati põimudes veidi. Ei upu loodusesse, samas alati jääb mingi kergelt vulisev või õhuline värving värssi.

Kuid üleminekuis on see natuke üksildane. Ja tumejas sinine. Külm.


"Lüroeepika"
On suures osas proosavormi pandud luuletused. Proosapoeemid äkki. Võiks olla õpikunäiteks sellest. Need on luuletused, mis on jäetud tegemata luuletusteks. Muidu meenutavad laadilt Krossi pooliku muigega tehtud värsse. Või miskit Kaalepi sulest. Mis polegi ehk üllatav, sest ühes neist mainib Ainiga veetmist ja seda üsna seltsimeheliku nähtusena.
Siin täies ulatuses üks näide:
"Ikka astub toimetusse mõni nii väga tunnustamata poeet, et loeb oma värsid peast ja seistes ära. Siis ütleb, et avaldage, ma honorari ei vaja!
Kunstnikke ega luuletajaid ei tohi kunagi rahateenimises süüdistada! Nad taotlevad kogu aeg rohkemat kui raha, olgu nii kuulsad või kuulsusetud kui tahes. Võib-olla just selle tõttu on kunsti eest ilmtingimata vaja maksta ka rahas."

Mul on tunne, et näiteks Kaalep oleks selle ära värsistanud. Sest pärisluuletuseks ma seda veel ei pea. Aga minu meelest on tajuda seda, et - kirjutatud informatsiooni hulk vastab ühe luuletuse määrale. Seepärast "proosapoeem".

Kirjutatud sellises pooleldi lõbustatud olekus. Võtab ka kergelt õpetavat hoiakut. Või olude suhtes kriitikat. Kuid kordagi päris vihaseks muutumata, eriliselt targutamata. Palju osutusi sõpradele ja tuttavatele. Kas siis Kaalep või Heino Kiik või kes kõik. Mingi seltsimehelikkus õhkub sellest. Kuid veidi kaob intiimsus.

Sellised seltsimehelikkused meeldivad rohkem, kui on mänguks tehtud. Kuid mõningad tähelepanekud on ka päris huvitavad lugeda. Kuni on abstraktsemad. Või on abstraheeritud tähelepanekud sõprade baasil:
"Sõnal on tõepoolest jõud. Ja mõnikord on see täpselt seesama, mis lonkur või äbarik kahuri taga. Lihtsalt mugav on tappa, kui kahur teeb töö ära."
(Ja nüüd mõtlen, kuivõrd need sõnad kehtivad mu enda kohta. Kes olen mina teda kommenteerima? Ent kuni need on kommentaarid, mitte pseudointellektuaalsed või ärapanevad või paikapanevad kriitikasõnad, on mu südametunnistus puhas.)'

Lõpus on mõned luuletused ka. Mitteproosa siis. Ja on head. Helgemad kui esimeses kogus.

"Luuletusi 2008"
Kaks varianti - kas tema luule ongi muutunud helgemaks või siis on tema kurbus muutunud oma läbielatuses lakoonilisemaks. Viimane tähendaks, et melanhoolia pole vähenenud, on vaid muutnud oma sõnalist kuju.
Kuid tuleb ikkagi osutada sellele, et mitte vaid negatiivsed jupid pole muutunud napisõnalisemaks, vaid ka positiivsemad katked on pühendatumalt nauditud.

Näib mulle, et on leidnud mingi vastuse armastuses. Kas "Üleminekute" Langemets oleks kirjutanud sellist luuletust nagu "Aristoteles ja Buddha":
"Mind vahivad nüüd üle laua
Aristoteles tool ja Buddha
aga mina mõtlen mis asi on armastus
kust ta tuleb kuis kestab
ja kuidas lõpeb ära
ka need kaks meest on sellest mõtelnud
aga ei mõtelnud ära."

Luuletuse kirjutamist põhjendav tunne - armastus on läbi aegade üks veidi lahtiharutamatu sasipundar.
Ja otseste osutajate kiuste tundub see luuletus olevat positiivne. Helges olekus kirjutatud. Ohkega, et "ah... huvitav, kas nemad mõtlesid samamoodi armastusest nagu mina?"
Ja mul pole midagi öelda, see on lihtsalt nunnu. Mitte vaid luuletus ega selle mõte. Emotsioon, mis vähemalt mulle ilmneb. Vaid see, et ta on seda märkimisväärseks pidanud. Ma ei ütle, et poleks märkimisväärne - kuid nagu öeldud, millegipärast kahtlen, et tema varasem mina oleks selliseks pidanud.

Mingi emotsionaalse narratiivi positiivne lõpp moodustub sellest kogust minu jaoks. Ja mulle meeldib seda näha.

Esile tuleb ikka veel tõsta filosoofilist tasandit, mis ei aja lugejal kordagi juhet kokku. Loodust näib olevat vähemaks tõmmatud. Kas otsis alguses lahendust just loodusest? Mine tea. See on otsapidi jälle see intellektuaalse maailma kaardistamine. Vaid otsapidi, aga siiski piisaval määral, et mina hoian sellisest tegevusest eemale.

Head luuletused. Mine tea, miks pole rohkem tähelepanu pälvinud.

Võib-olla on 9 punkti panemine suht meelevaldne. Kuidas panen 3 raamatut korraga 10-palli-süsteemi? Kas see on siis aritmeetiline keskmine või minu hinnang autorist ja nii edasi.
Kuid jätan praegu selle ikkagi selliseks. Ma ütlesin ju - liiga laisk.