Jane Austen "Uhkus ja eelarvamus"

4/10

Lugemisprojekt, mille sõbranna mulle peale pani. Ja ma niiehknaa olin pikalt juba tahtnud ära näha, milline on siis kõigi aegade kuulsaim naisteraamat.
Pigem meh. Aga mitte tõrget tekitaval määral. Kuid oleksin eelistanud millegi muu lugemist. 

Olen veidi kahevahel, kas hakata siinkohal välja kirjutama, miks selline "absoluutne kirjandusklassika" siis ei sobinud, või oleks parem üsna sõnatult leppida sellega, et polnud minu thing ja jätta sõnad kulutamata (kuulu järgi on Raamatute Raamatusse üles kirjutatud iga inimese eluea sõnade arv ja kui need otsa saavad, siis... Vot. Siis on perses.)

Ehkki ma pigem lepin sellega, et polnud minu thing, siis ometigi ei tahaks ma arvata, et kogu žanr tervikuna ei läheks mulle mitte kuidagi.
Õde soovitas kunagi moodsat chick-lit (mitte lühendada c-litiks) autorit Marian Keyesi ja lugesin tema "Racheli puhkust" ja see oli väga hea. 8-9 punkti vms. "Ajaränduri naine" ka igati meeldis. Ja kõiksugu jutte sellest, et nüüdisaeg on televisiooni tõeline kuldajastu, kinnitab minu jaoks kõige ehedamalt see, et minu meelest üllatavalt meeliülendavalt tehtud "Grey anatoomia" on paljude meelest lihtsalt üks "seebikas". Mina seda taandamist ei teeks, sest on väga hea.

Milleks seda ütlen?
Selleks, et välja vabandada oma silmade pööritamist, kui hakataks tänitama, et see grei anatoomia pole ikka õige asi, et vot "Uhkus ja eelarvamus", vot see oli asi ja et need tänapäevased naisautoreis ei ole isegi mitte Jane Austeni sõrmeküüne jagu andekust.

See on üks raamat, kus minu meelest igasuguste kiidutiraadide juurest ei tohiks välja jätta sõnu "oma aja kohta" - meeletult hea? Oma aja kohta. Läbinägelik? Oma aja kohta. Sulatõene, heh... Kui keegi peaks vaid seda väitma, siis ei hakkakski ma enam ütlema: "Oma aja kohta", siis on tegemist juba lootusetu juhtumiga.

See on 2003. aasta inglaste lemmikraamatute küsitluses teisel kohal ja 2008. aasta austraallaste küsitluses lausa populaarseim ja ma ei oska seda esikohta millelegi muule omistada kui sellele, et noordaamidele varajane sokutamine loobki esimesed kirjanduslikud armastused. Või siis hakkavad seda armastama muus vanuses inimesed, kellel pole tekkinud kõrgemaid standardeid armastuslugudele.

Sel on omad voorused. Tegelaskujud olid küllaltki selgelt välja joonistunud ja täitsid oma eesmärki (kes oli negatiivne, kuni ei pidanud enam olema, ja kes positiivne, kuni ei pidanud, näiteks).

Imelik oli see, et ehkki iga paarikümne lehekülje pealt tuli tüdimus, tekkis raamatut sulgedes üsna pea mingi uudishimu ja nii sai teda jälle avada, veel paarkümmend lehekülge lugeda.
Nii pidanuks lõpuni. Aga...
Praegu olen pettunud, sest lugesin järjest natuke rohkem (tahtsin temast kiiresti lahti saada, nii et otsustasin ülejäänud õhtu selle peale raisata. Ah mind, lolli!).
Ma oleks selle pidanud võtma mõne asjalikuma teose vahelugemiseks.

Ja samas, kas ikka oleks?
Ma ei hakka väitma, et "mida selle lugemine üleüldse annab?" oleks universaalselt õige hoiak selle raamatu suhtes. Iga tegu või teos, mis kellelegi midagi annab, olgu siis tundepalanguid või elukogemust mingil moel rikastavaid mõtteid, pälvib mu heakskiidu ja on välja teeninud olemisõiguse. (Siia tekivad kõiksugu täpsustavad lisaklauslid stiilis "välja arvatud sulaselget mölavalelikkust levitavad teosed, mis tekitavad tundepalanguid raevu näol, mis tekitavad nii mõneski südamerabandusi", aga ärgem olgem pedantsed...)

Aga eks ma tegin vea, et ma ei lähenenud sellele mitte ajutuulutusena, vaid võtsin seda kui "järgmist raamatut lugemisnimekirjas".
Sellisena hakkas segama, et tegelaste saatus tegelikult ei huvita. Ja see, et huvitavaid ideid siin ei leidunud.
... heh, algul mõtlesingi lähemalt vaadelda seda, et hää ongi ju otsida ja leida raamatuid, mis pakuvad huvitavaid ideid, mida need sõnastaks kuidagi poeetiliselt või narratiivi poolest jõuliselt.

Otsustasin aga, et ühe asja ma siiski õppisin siit - suhtuma ettevaatusega klassikasse. Kuni ei veenda, et asjal on muid voorusi peale "kämoon, see on ju klassika!"
"Ubervillide Tess" pakub näiteks huvi mitte seepärast, et on klassika, vaid seepärast, et Thomas Hardy pakub kirjanikuna huvi.