Epp Annus "Sina, Matilda"

6/10

Kaunitari-koletise loo läbimõeldud ümbertöötlemine

Epp Annus on üks väga pädev kirjandusteadlane. Tõeline kirjandusspets - ka küllaltki paksu "Eesti Kirjandusloo" üks põhilisi autoreid ja nii.

Nii et kui nägin tema nime ulmeriiulil, läks kulm kortsu. Sest need asjad ei käiks justkui kokku. Kirjandusteadlased kirjutavad artikleid. Ja seejärel lähevad võimalused akadeemilisest ilukirjanduslikkuse jada mööda, artiklid >> esseed >> päevikud/reisikirjad >> autobiograafilised romaanid >> mingi asi veel >> ulme.
Mitte selles mõttes, et keegi läbiks seda teekonda sammhaaval. Vaid lihtsalt selles mõttes, et loogiliste kirjutusprojektide nimekirjas oleks ulmekirjandus justkui vastunäidustatud kirjandusteadlasele.

Samas, nii ja naa. Kirjandusest ja kirjanduslikest ideedest läbiimbunud mõistus võiks just tahta teha ulmelisuseni küündivaid eksperimente. Midagi borgeselikku vms.
Tuleb ent nentida, et ma pigem ei näe seda raamatut sellisena.

Lugu räägib Bellast (siin nimega Teresa), kes tuuakse Koletise lossi. Jupp aega üksildust, oludega tutvumist. Seejärel Koletisega tutvumine, esiti kirjavahetuse teel, hiljem näost-näkku. Lõpus armumine ja tolle inimesekssaamine. Ning mõlema meeleheide sellest mõttest - sest armutakse Koletisse, mitte printsi (kelletaolisi mõlemad peavad labaseks).

Huvitavaid mõttekäike oli küll:
Bella mõtlemas, et Koletis oli põnev isiksus just seetõttu, et temas oli prints. Puhta Koletisena polnuks paeluvat pinget; polnuks küsimust, et mis saaks, kui tast saaks prints. Printsiks muutmine ei olnud mitte ahvatlev mõte, vaid uudishimu sütitav. Mitte meelitav, vaid põnev.
Mõned muud mõtted olid veel. Mis on huvitavad justkui. Aga ei jäänud meelde, sest raamat ei tekitanud suurt emotsionaalset sidet lugeja ja nonda teiste mõtete vahele. Peamisena jäi kõlama see ülalmainitu.



See raamat sobiks ka üheks kirjastuse Canongate raamatusarjast “Müüdid”. Olen sealt lugenud Jeanette Wintersoni "Taaka" ja ühisosi on nimetada küll.
Kuna lugu on kõigile teada, keskendutakse mingile tegelasele või aspektile, mis võiks jääda kõrvaliseks, või vaadeldakse kõrvalist selles.
Kuna lugu on kõigile teada, siis ei pea uppuma täpsustustesse. Ei pea olema luust ja lihast tegelased mõtestatud psühholoogiaga.

Kohati oli ka omajagu nauditav. Huvitavad mõttekäigud. Tegelased ei tundunud aga päris terviklikena. Ja võinuks häirima jääda, kui olnuks pärisraamat. See polnudki aga mitte terviklik lugemiskogemus või täisraamat, vaid vahelugemiseke. Millena see oma parajalt suure kirja ja tühise 150 leheküljega näis ka mõeldud olevat.
Ehk on see noorteraamat. Neile, kes võiks tahta leida uusi tõlgendusi kinnistunud lugudele.