Mika Waltari "Imeline Joosef"

6/10  

Marumugav tekst ühest roosiliselt kujunenud armumisest ja paariheitmisest
 + Grafomaani kohta (29 romaani jnejne) on tema stiil üllatavalt silutud. Läbimõeldud. Kohati ka mõtlemapanev või nutikas. Hästijooksev tekst ja mõtlejalikkus moodustavad mõnusa stiili, mida tuleb näha teatavat tüüpi ideaalina (samas, see võiks olla igasuguse hea kirjanduse juures elementaarne - et see on sellisena täiuslik.)
+ Joosef on põnevalt loodud Piibeleht ("Pisuhännast"), seda nii välimuse, oleku kui ka rolli poolest, mille saavutab tegelaskonnas... Kellele Piibeleht meeldis, võib lugeda seda kui ühe teise hea kirjaniku käsitlust sellest Vilde tegelasest.
 + Joosefi selgitused tema pea müstiliste õnnestumiste kohta on huvitavad lugeda. Nii õndsalt optimistlik tegelane, et teeb meele heaks.

-/+ Liiga muretu kulg sel lool. Puudus mingigi korralik probleem. Oli vaid teksti kulgemine. Mugav, väga mugav kirjandus, suvalugemine. Ei võta tükki küljest. Kuid ei anna otseselt midagi juurde.

 - Tegelaskond mõjub liigagi monofooniliselt - on üks keskne viis, mille ümber kõik ülejäänud on saatehääled. Joosef on ainus huvitav karakter, teised lihtsalt on. Nad pole täiesti õõnsad, nad on igati viisakad stereotüübid - rikas ja veidi pobisev isa, neurootilisevõitu ema jne. Aga igatahes mitte põnevad.

Tähendab,
Mika Waltari "Sinuhe" on midagi oivalist ja võib tekkida huvi selle vastu, kuidas ta n-ö vabal ajal kirjutab. "Imeline Joosef" ongi täpselt see raamat - jõudehetkel kirjutatud mugavam asi. Kuna Mika Waltari on nii hea kirjanik, siis tahtnuks, et see poleks vaid ühe temale meeldiva karakteri skitseerimine, vaid midagi tasakaalustatumat. Vahva lugemine siiski.