Jeanette Winterson "Kivist jumalad"

6/10

Kolm üsna hajusalt põimuvat lugu armastusest (muuhulgas robotiga), ökoloogilisest katastroofist, õieti inimkonna destruktiivsusest.

+ stiililt ilukirjandus selle heas tähenduses (ehkki mitte nii rabav, et öelda "parimas" - lihtsalt, autor saavutab mõnusakeelsuse)
+ arutlused inimkonna ja tema tuleviku kohta on huvitavad. Ettekujutus post-kapitalistlikust maailmast üsna huvitav
+ tempo on üsna nobe
+ üldiselt huvitav lugeda

- paraku kuidagi unustusväärne ulme ja "päriskirjanduse" vahealale jääda tahtev teos
- tõsimeelne, aga olukorra rõhuvus ei kandnud lõpuni välja


Wintersoni "Taak" oli päris huvitav lugu Atlasest, kes saab korra end vabana tunda. See avas ühe kujundi (taevakandja Atlas) külje alt, mis pole kõige eelduspärasem. Kuid raamat oli ikkagi aheldatud kujundi külge. Seepärast oli uudishimu looja enda teiste teoste vastu.

Parim osa oli siiski teine lugu, mis selgitab pealkirja tähendust. Annab ühe üsna hirmuäratava pildi inimkäitumisest. Kuid kahjuks jääb see siiski üsna distantseerituks.

Kui pool raamatut oli mul läbi loetud, võtsin lugeda teisi arvustusi, et näha, kas lugude kerge hektilisus (kolmanda looni jõudes, samu nimesid nähes hoopis uues kontekstis tuleb küsimus, et no kuule...) on miskine hea võte. Ja et kuidas võtsid teost vastu inimesed, kes seda täielikult mõistsid. Leidsin ulmekirjanduse grand old lady'i Ursula LeGuini artikli. Selles ta ütles, et sentimentaalsus leiab aset siis, kui teose emotsioon ei vasta lugejas tekkivale emotsioonile. Ja et "Kivist jumalad" olla hea näide sellest. Mingil määral saab nõustuda.

Nüüd tuleb kivi mu enda kapsaaeda - ma ei saanud päris kõigest aru. Oleksin võinud veidi rohkem vaevuda, jälgida korralikumalt loo kulgu. Sest LeGuin ütles, et see on kõik põhjendatud. Ja mingis sümboolses mõttes oli, mingi kõigi lugude järelkajamine universumi teavuses asi. Kuid kuidagi jäi sellest poolik tunne. Ei jäänud mitte süžeeliinide paikaloksumise tunnet, vaid pigem aimus, et süžeeliinide kõrvutiasetsemist vabandatakse kuidagi välja. Seda tunnet ei peaks tekkima - aga kui LeGuini (üht tarka inimest) see veenis, siis ilmselt võis asi olla minus.

Oleksin pidanud ehk tugevamini kaasa elama või kaasa mõtlema, siis oleks need põhjendused ilmselt veennud. Lihtsalt ei tekkinud tunnet, nagu hirmsasti tahakski end selleks sundida.