Khaled Hosseini "Lohejooksja"

6/10

Üks lugu Afganistanist - seal üles kasvamine, mingi poliitilise möllu aegu põgenemine Ameerikasse ja täiskasvanuna tagasiminek oma lapsepõlvepatu lunastamiseks.
VÕI
lugu rikkast poisist ja tema teenrist - sõprusest ja reetmisest ja blablabla.

Sellele teosele tuleb läheneda kahest küljest:
põneva süžeega tõsine lugu reetmisest (mispuhul jääb see veidi paremat sorti, aga ikkagi üsna tavaliseks pehmekaaneliseks lennujaamakirjanduseks)
ning
pilguheit ühele kaugele riigile (Afganistanile kõigi selle probleemidega, Taliban ja selle tähendus afgaanidele endile).
Lugu on küllaltki klišee, aga teosena on selle olemasolu ja populaarsus tähtis.

Kunagi tundus mulle, et tegemist oli tõelise kirjandussensatsiooniga. Guugeldades näib, et sellest tehaksegi juttu kui millestki plahvatuslikult populaarsest. Kirjandussensatsioonina mitte küll Potter, aga igatahes rohkem kõneainet pakkunud kui keskmine "New York Timesi bestseller". Ühesõnaga, mitte lihtsalt mõni bestseller, vaid Lohejooksja.


Seepärast on olnud huvitav näha, et mitmed kirjandusinimesed on autori nime peale pigem küsivalt kulmu kergitanud. Täpsustamine "Lohejooksja" teeb vahel asju selgemaks, aga mitte nii põhjalikult, kui oleksin arvanud.

Tuletab meelde seda julgustavat tõde, et ükski enesestmõistetavus pole universaalne. (Ütlen "julgustavat tõde", sest vahel tuleb ikka tunne, et oled täielik idioot, et ei teadnud mingit asja.)


Netist üle vaadates näen tegelt, et "A Thousand Splendid Suns" on tal vist see etem teos. Kunagi loen tolle ka läbi. Ja miks ka mitte - tekst jookseb ju ladusalt küll (lähtudes "Lohejooksjast"), selline stsenaariumi moodi kirjutamisstiil mehel.
Lohejooksja-filmi peaks nüüd vaatama. Aga ainult seepärast, et lavastaja on täiesti kompetentne. Kehva lavastaja puhul ei päästaks Hosseini kirjutamine midagi.

Tegelt naljakas... tekst jookseb ladusalt, stseenid on põnevad ja tegelased kohatise stereotüüpsuse kiuste igati mitmetahulised ja huvitavad. Miks siis polnud see raamat haarav?
Või noh, oli täpselt selline, nagu üks "haarav raamat" olema peaks, aga mind ei haaranud.
Ehk takistas see, et dialoog ja isegi süžee oli sedavõrd tuttav juba, et mõjuda otsapidi naeruväärsena.

Mõni kirjanik on sedavõrd hea, et tema andekus kumaks läbi ka suvalisest põnevikust, B- või C-kategooriaga, kõige halvemate näitlejatega ja näib, et käsikaameraga filmituga. Selline asi, mida öösel enne magamaminekut kanaleid klõpsides kogemata vahtima jääd, et veidi irvitada selle kallal. Kui aga Alan Moore oleks kirjutanud stsenaariumi, siis oleks iga vestlus kõigest hoolimata vaatamisväärsus omaette - kogu selle lavastusliku händikäpi kiuste... Ei tarvitseks olla hea vaatamiselamus, aga dialoog oleks siiski selgelt hea.


Selle raamatu dialoogil pole sellist iseseisvat jõudu ega värskust. Stseenid on küllaltki tavalised ja dialoogiski pole midagi üllatavat. Aga tegelikult on stseenid tervikuna hästi välja kirjutatud ja klišeelikkuse kiuste ei muutu need päris piinlikuks. Millegi poolest on need isegi täiesti head.

Peaks siia välja kirjutama mingi jupi, et näitlikustada. Viisin aga raamatukokku tagasi juba. Eh, kunagi hiljem trükin.

Üks asi aga, mis selle raamatu juures oli toredat, oli see info, mida võis saada Afganistani kohta.

Doris Lessing kirjutas oma "Kuldses märkmeraamatus", et tänapäeval ei täida romaanid mitte filosoofilise mõtiskluse rolli nagu varem, vaid pigem olla need tegelaste ja süžeega reportaažid kaugete riikide kohta. Selles nägi ta oma romaani "Rohi laulab" edu põhjust - see oli autobiograafilisusse kalduv lugu Rodeesias elamisest jms. Ja ta arvas, et inimesed lugesid ka seda näiteks selleks, et tutvuda kauge Aafrika probleemidega.
Nii, nagu praegu võiks lugeda "Lohejooksjat", et tutvuda Afganistani problemaatilise ajalooga.
Ja nagu võiks lugeda "Minu Eesti" sarja kõigi selle riikidega.

Raamat tuletas meelde, et nii, nagu Stalini või Pol Poti jõhkrus ei tulenenud sellest, et nad olid ateistid, nii ei osuta ka abielurikkujate surnuksloopimine kividega või muud säärased "karistused" üldse mitte muhameedluse kui sellise võikusele. Stalin ei tapnud mitte seepärast, et oli ateist, ja Taliban ei olnud jõhker mitte seepärast, et oli islamistlik.

Natuke oleks nagu loogiline ju. Ja ikkagi mõjus üllatavalt see, et kui abielurikkujaid loobitigi kividega surnuks, siis normaalsed muhameedlased vangutasid päid ja ütlesid: "Ja need inimesed kutsuvad end muhameedlasteks..." Mulle mõjus see lause peaaegu iroonilisena, sest olin seni arvanud, et see karistus on tõesti islamistlik - ja et ükski normaalne afganistani inimene ei pidanud seda küll normaalseks ja oleks ise hoidunud sellest, aga et nad ometigi oleks möönnud, et Koraan näeb seda ette.

Ühesõnaga - et nad tunnistaks selle osaks oma religioonist, mida lihtsalt ei tuleks järgida, samamoodi nagu Vana Testament näeb ette väga agaraid kiviloopimisi suvaliste asjade eest nagu vastuhakk vanematele, pühapäevane töötamine või Jumala nime kasutamine selleks mittesobivas olukorras (All I did was say to my wife, "That piece of halibut was good enough for Jehovah!" )

Seepärast mõjus huvitavalt selle põhimõtteline hukkamõistmine islami seisukohalt.