Doris Lessing/Jane Somers "Hea Naabri päevik"

6/10
Sarjast Naine
Keskealine karjäärinaine hakkab eneselegi mõistetamatult ühel hetkel hoolitsema ühe vana naise eest.

Mulle on meeldinud Lessingut ikka pidada inglise naiseks, kes kirjutab nagu saksa mees. Seda raamatut proovis ta kirjutada nagu inglise naine. 


Esiteks kommentaar sarja "Naine" kohta - see pole nii halb, kui oleks algul arvanud. Eelmine sellesse kuuluv teos oli "Ajaränduri naine", nüüd siis see. Muidu arvaks ja eeldaks, et sellises sarjas tuleb pigem mõni cartlandikas (millal iganes sellest sai ühisnimetaja sellisele sopakirjandusele), aga tuli Lessing hoopis. Isegi "Ajaränduri naise" puhul arvasin, et tuleks Twilight, aga selle asemel tuli täiesti asjalik ulme.

Nii et sarja enesekirjelduseks öeldud "Uue sarja loomise eesmärk on pakkuda Eesti Naise lugejatele ja kõigile huvilistele maailma kirjanike väärtteoseid" on igati põhjendatud. Seda sarja ei pea häbenema.


Autorist:
see raamat võib meeldida ja võib ka mitte meeldida. Aga tunnen uut lugupidamist Doris Lessingu vastu, vähemalt ühes asjas - ta võib kirjutada kellegi teisena. Ja tekibki suur põhimõtteline küsimus: kas kirjanik peakski avardama oma sisemist võimaluste välja või peaks ta pigemini viljelema oma asja täiuseni? Kas kirjanik võiks olla mihkel igas asjas või spetsialist ühes?

Raamat on Lessingul kirjutatud Jane Somersina. Mitte lihtsalt pseudonüümi mõttes, et avaldab oma raamatu teise nimega. Autorina püüdis ta ise kehastuda Jane Somersiks. Ta oli niimoodi kirjutanud kaks raamatut, et näidata, kui raske on algaja kirjanikuna läbi lüüa, enne kui Varraku jutu järgi üks sõber avaldas saladuse.

Sellist käitumist võib kiita (põnev ju, kui The Man veetakse ninapidi), aga võib ka kritiseerida. Selle kriitika ühe punktiga tuleb aga nõustuda - tagasiside üheleainsale raamatule jäi väheseks, ta võinuks Somersina veelgi kirjutada, alles siis saanuks tegelikult öelda, kas Somers võinuks läbi lüüa ja mitte üksnes saavutada eesti mastaabis normaalseid müüginumbreid. Muidu on see niisama kirjastuste kallal tänitamine.

Autori kommentaar:  “Jane Somers hakkas mind huvitama, sest ta on nii erinev minust endast. Just see oligi huvitav. /.../ Oli lausa hämmastav, kui palju ma ei saanud öelda, olles Jane Somers. /.../ Ta on küllaltki piiratud ellusuhtumisega, ning oli huvitav vaadata, kui sageli ma pidin peatuma ja endale ütlema, et Jane Somers lihtsalt nii ei ütleks, Jane somers lihtsalt nii ei mõtleks."

See on teine asi, mis teeb tema eksperimenti veidi õõnsaks - tema sõnadest võib ometigi järeldada, et Somers on Lessing miinus geniaalsus. Lessing, kirjutamas nii, nagu tema meelest kirjutaks "piiratud ellusuhtumisega" inimene. Seepeale, et tema nimi kaanel suurendas müügiarve kümneid kordi, ei peaks üldse ütlema mürgiselt: "Häh! Seda oligi arvata!", nagu Lessing mu kujutlustes nüüd ütleb. See raamat oleks muidu ka igati kena teos, teemade poolest kurb ja tõsi ja märkamatut esiletõstev - aga see muutub kirjanduslikult huvitavaks, tõeliselt huvitavaks, alles siis, kui näha selles kogu seda pseudonüümi-mängu.

See on omamoodi huvitav küsimus - kui palju on Jane Somersis Doris Lessingut? Kui palju oli Jüri Üdis Juhan Viidingut? Siin tasub mainida ka Pessoa'd, kellel olnud mingi arvestuse järgi ühtekokku 72 pseudonüümi, millest kasutas põhiliselt kolme. Tema jaoks tähendas eri nimede all kirjutamine täiesti eri kirjutamislaade - ühe all avaldas ta öö läbi tuhinaga kirjutatud loomingut, teise all aga pikkamööda ja filigraanselt konstrueeritut.

Ta hakkas kasutama mõistet "heteronüüm", et eristada seda lihtsalt "pseudonüümist", mis tähistaks kirjutajanime. Ometigi ei saa nende kahe sõna vahele tõmmata väga jäika joont - kõik pseudonüümid muutuvad mingil määral heteronüümideks. Kuid noh, praegusel juhul on tegemist väga konkreetset laadi konstrueeritud heteronüümiga.

Somersit ei saaks vaadelda puhtalt Lessing miinus millegina. Kirjutades kedagi muud, võib ta väita kahtlasi mõtteid hirmuta, et need omistataks automaatselt talle. See on ilmselt üsna vabastav kogemus kirjanikule.

Raamatust:
mu pruudi vanaema juurde minnes on mind alati üllatanud see, kui korras ta kõike hoiab. Pärast selle raamatu lugemist kindlasti veel rohkem - kõik on fantastilises korras, tema enese hügieen on laitmatu ja riided on eeskujulikud.

See pole mitte lihtsalt korralikkus, nagu see on noorte inimeste puhul - oma asjade ärapanek ja korrashoid. Vahel on noored niii väsinud, eksole, aga see pole midagi selle eluväsimusega, mis kaasneb vanusega. Ja mitte tülpimusega elamisest, vaid mingi väsimus- ja väsitavusfiltriga, mis looritab kogu maailma.

See on maailm, kus iga vetsuskäiku võiks üles kirjutada millegina, mida oled päeva jooksul märgatavalt teinud. Vähemalt kirjeldab sellist "Hea naabri päevik".

Ja nii kerge oleks lihtsalt kaduda telekamaailmasse ära. Panna see käima ja, noh, pole vahet. Või arvutisse. Internetiajastu või Facebooki-ajastu, saad kogu võsatelegraafia kätte sealsest uudistevoost. See on lihtsalt eskapism. Nagu alkoholism, ainult et hoiab kauem elus.

Kuid ei tee niimoodi. Hoolimata sellest, et elab elu, milles iga vetsuskäik on markeeritav sündmus, jaksab ikkagi hoida kõike piltilusana.

See on lihtsalt meeldetuletuseks, et - kuni on sotsiaalvõrgustikku, mille osana ennast tunda, siis on ka elamise indu ja hoolimise jaksu. Sotsiaalvõrgustikku omav 90-aastane püsib vitaalsem kui 50-aastane selleta.

Raamat sisuliselt tuletas meelde, et vahel on hea helistada oma vanematele. Muidu võib juhtuda, et Sa kaod nende sotsiaalvõrgustikust. Ehk ei jõuagi alati külla minna, aga vähemalt helistada ja meelde tuletada, et oled olemas. Seda võiks ikka jõuda. Et oleksid, nuh, tema jaoks ikka olemas.

Selle meeldetuletamise mõttes oli see raamat hea minu meelest.

Muidu oli seal aga mitu kena mõtet ja huvitavat asja. Ei lasknud Lessing latti hirmsasti alla. Ühesõnaga, kena oli. Kui on soovi mõista tõredaid ja üksildasi vanainimesi, siis on hea lugeda. Või kui on lihtsalt soovi näha seda maailma, et tajuda paremini neid väga vanu tuttavaid, kes pole tõredad ja üksildased.