6/10
Erudeeritud literaadi'ärra viibimine ühes talus, tema romantilised lookesed kahe naise suhtes, eelkõige aga esseistlikke remarke nende kiindumuste, peaasjalikult aga kunstnikuelu, talendi, geniaalsuse kohta, kunstist laiemalt, armastusest...
Raamat oli täitsa okei.
Märkasin, et Tuglas kirjutab üldjoontes väga lühikesi lauseid.
Tekst näib pigem paberile toimetatud kui voolavalt kirjutatud.
Kunagi lugesime tema luuletusi ja irvitasime veidi - üldjoontes olid ikka väga halvad (mis oli kohutavalt üllatav, tegelikult). Proosaga on tal paremad lood.
Kuid see praegune tekst on pigem nagu aforismikogumik, millele on mingi stoorisilueti kaudu antud kontekst. Aga põhirõhk neil mõtteteradel.
Loen suuresti ühe kommentaari kontekstis: see, mis D'Annunzion "Naudingus" oli ebaõnnestunud, on Tuklal õnnestunud.
See on ühelt poolt külmem ja kalkuleeritum kui ülimalt melodramaatiline D'Annunzio. Teisalt on selle (mitte nii ülevoolav) melodraama sulgunud ühteainsasse tegelasse. Ja siia lisandub veel see, et peategelane püüab kõike ise ülivõrdesse seada, olles self-proclaimed romantik.
Ehk on ta ka tegelikult romantik, aga eelkõige on mu meelest tähtis, et ta ise nimetab end selliseks. Ja kui juba kuulutama hakkad, siis tuleb see lõpuni mängida.
No comments:
Post a Comment