Joris-Karl Huysmans "Äraspidi"

6/10

Ühe erakliku esteedi kirjeldused-heietused kunstist, kultuurist, kirjandusest, parfüümidest, seksuaalsusest, liiderdamistest jne.

Huysmans on alati olnud üks neist ähmaselt tuttavatest nimedest Prantsuse kirjanduses, millele pole seni osanud leida mingit emotsionaalset vastet, kuivõrd tegemist on millegi obskuursega. Paar aastat tagasi tõlgiti see aga eesti keelde (suurepärase tõlkega ja näib, et paljude meelest teose ilmumist õigustava saatesõnaga Leena Tomasbergilt) ja lõpuks on ähmane nimetutvus realiseerunud ühe lugemiskogemusena. Millisega, sellest siis loomulikult allpool.

Taustainfot ja huvitavaid mõttekillukesi olen eelkõige võtnudki järelsõnast, nii et tuleb korrata - väga hea ja põhjalik tekst, mis ulatab lugejale kandikul romaani tähtsuse maailmakirjanduses. Peeter Helme on lausa kirjutanud, et võib-olla olnuks parem, kui saatesõna olnuks eessõna, sest tekst ise lihtsalt ei olevat nii põnev. Loomulikult on see maitse küsimus - aga seda, et tegemist on tibake igavavõitu teosega, mis omal ajal šokeeris, aga praegu mitte enam kuigivõrd, on väitnud ka teised. Ja kui mõned põnevamad mõttearendused ja intrigeerivamad provotseerimised välja jätta, olen ma selle üldhinnanguga üsna nõus.

Õigemini, lugemiselamuse intensiivsus ei tõusnud kuskil päris peadpööritavaks, kohati soovisin, et oleksin võimeline jätma lõike lõpuni lugemata, suuteline lehekülgi lapata, samas oli huvitavat ja ainulaadset piisavalt, et lugemiselamus õigustas end rohkem kui küll.

Tavalugeja jaoks on romaani "Äraspidi" näol eelkõige vast tegemist selle romaaniga, mille lord Henry annab Dorian Grayle, et see õpiks end korralikult ära rikkuma. Olles nüüd teost lugenud, näib romaani lugemine selles võtmes kuidagi vildaka lähenemisena.

Romaani alguses kirjutatakse sellest, kuidas kunagi väärikas aristokraatlik suguvõsa des Esseintes on mandunud pea viimseni, neist on järele jäänud vaid üks haiglasevõitu noormees, kes on maapealse elu liiderdamiste karika tilgatumaks joonud. Ta otsustab kolida linnast välja, ühte maamõisa, ja elada eraklikku elu.

"Äraspidi" on tema muljetest erakuna, püüust luua oma kodus kirgast kunstipärast elamist, püüust leida kirjandusest (algul antiikladina, seejärel prantsuse) mingeid tõelisi suurväärtusi (mida leiab kõige rohkem Baudelaire'i näol) ning püüust saada mingeid võrreldamatuid tajuelamusi. Oma kaasajal tunti seda romaani kui "dekadentsi piiblit". Sellise määratluse vastu pole midagi, mind ainult segas, et Oscar Wilde näib seda oma ainsas romaanis kasutavat kui mandumise õpikut. See näib mulle möödalugemisena.

Kuivõrd teoses on palju irooniat, on raske öelda, kustmaalt on tegemist tõsimeelse kunsti- ja kirjanduskriitikaga, kustmaalt lihtsalt sellealase mänguga. Ent mida rohkem oli selles mängu, seda huvitavam teos ka oli. Esimene peatükk, mida lugedes tajusin, et tegemist on tõepoolest millegi erilisega, oligi peatükk, milles des Esseintes mainib, et ta ei suuda välja kannatada ladina keelt ja kirjandust - millele järgneb lähes kõigi olulisimate antiikkirjanduse autorite analüüs, eelkõige aga nende sarjamine maapõhja kõiksugu stiilieksimuste eest.

Nii on Vergiliuse heksameetrid "plekise kõlaga" ja "õõnsalt kumisevad" ning "lohistasid oma liitriviisi välja mõõdetud sõnade kvantumeid pedantlik-kuiva prosoodia ranget ettekirjutust mööda". Nii tekitab temas vastikust Horatiuse "elevandigraatsia, selle parandamatu mühkami vadin, vana klouni edvistamine kivinenud nilbustega". Või siis Caesar: "pedandi purupõuasus, märkmesedeli steriilsus, uskumatu ja ebasünnis kõhukinnisus". Ja niimoodi põhimõtteliselt terve peatüki vältel. Kriitika ohvrite sekka ei satu Petronius ja tema "Satyricon", mille juures ta näib väärtustavat sedasama, mida võiks väärtustada naturalistliku väärtteose juures - "Tena oli teravapilguline jälgija, peen analüüsija, oivaline maalija; eelarvamuste ja põlguseta kirjeldas ta rahulikult Rooma igapäevaelu, kujutas "Satyriconi" väikestes nobedates peatükkides oma ajastu kombeid."

(Järelsõnast loeb välja ühe asjaolu, mis teeb selle peatüki veel kraadi võrra põnevamaks - et suures osas on kritiseeritud teosed ajavoogudesse kaotsi läinud. Des Esseintes on lugenud ja muljetab teoseid, mis pole kättesaadavad enam kellelegi. Ent seda on vaja, et ilmestada kaht asjaolu des Esseintes'i kohta: esiteks, ta on ülikriitiline ja teiseks, ta võiks olla võimatuseni erudeeritud.)

Kui ta hakkab pärast sedasama tegema Prantsuse kaasaegse kirjandusega (romaani kirjutamise tänapäev siis), muutub kriitika ent hambutuks. Kui ladina kirjanduse ülevaate puhul on tegemist peaaegu et Thomas Bernhardi stiilis pea viimseni rahulolematu kriitikuga, kelle ilkumine on müstilisel moel isegi äärmiselt naljakas, kohati liigutav, aga kordagi mitte igav, siis prantsuse kirjandust kommenteerib ta nagu Huysmans. Poolnaljakas mask langeb näolt ja asi omandab Tõeliselt Igiväärtusliku Otsimise murelikku tõsidust.

Mitte et see tõsidus oleks kuidagi halb. Nagu Kristiina Ehin loovkirjutamises ikka rääkis, kirjutades võiks proovida haarata teemadevälja Armastus-Surm. Praegusesse konteksti sätituna: Surm üksi oleks nihilistlik irvitus kõige üle - kui autor ei suuda ennast hetkekski tõsiselt võtta, siis kuidas suudaks seda lugeja? - ning Armastus üksi oleks lääge evangeelium mingile üheplaanilisele armastavale jumalale. Huysmansi puhul saab irvitada küll siin-seal, aga samas on näha seda missioonitunnet.

See missioonitunne - vajadus leida midagi tõelist, igikestvat ja ammendamatut - on sedavõrd vastuvaidlematu, et sunnib meenutama tema kaasaegse Jules Barbey d'Aurevilly väidet, et "Äraspidi" autoril ei ole muud valikut kui püssisuu või risti jalam. Ühelt poolt on peategelane paroodia mingit sorti tegelasest (mujalgi maailmakirjanduses parodeeritud Robert de Monteisquou), teisalt kirjeldab autor mõnes peatükis heietamisi Huysmansi enda keerulist suhet Jumalaga. Ja pärast seda teost saigi temast mingi hetk veendunum usuinimene.

Ma siiski Tõsisel des Esseintes'il ei peatuks - mind paelus tunduvalt rohkem narritav ja eneseirooniline pilk. Õigemini, vast mitte siiski eneseirooniline, vaid des Esseintes'i suhtes irooniline. Sest tuleb korrata, et peategelasel pole ühest alter-ego autori enda näol. Võib-olla oli Huysmansi ennast esialgu tajuda mingite hoiakute või väärtushinnangute või arusaamade poolest, kuid des Esseintes jõuab need seisukohad keerata üle vindi ja muuta naeru- (või vähemalt naeratus-)väärseks.

Näiteks esitab Huysmans väiteid kunstlikkuse kiituseks - "Kunstlikkust muide pidas des Esseintes inimvaimu tähtsaimaks tunnusmärgiks." ja "/.../ loodus on oma aja ära elanud. Ta on rafineeritud vaimu valvsa kannatlikkuse oma maastike ja taevalaotuse tülgastava ühetaolisusega lõplikult ära tüüdanud." ja "Pealegi pole ainsatki kõigist tema nii peeneks või ülevaks kiidetud leiutusist, mida inimvaim ei võiks luua; ühtki Fontainebleau' metsa, ühtki kuupaistet, mida elektrivalgusvihkudest üleujutatud dekoratsioonid ei suudaks edasi anda; ühtki koske, mida hüdraulika ei võiks äravahetamiseni järele aimata; ühtki kaljut, mida papjeemašee ei suudaks kopeerida; ühtki õit, millele hinnaline taft või õrnavärviline tapeet järele ei jõuaks". Näib, et kui oleks kaks koske, millest üks on kunstlik ja teine looduslik, oleks esimene siiski ülevam, sest on inimkätega valmistatud, on tahtlikult loodud, on kunstlik.

Samas satub peategelane pea jaburalt vaimustusse sellest, et romaani lõpus on ta tervis sedavõrd käest ära, et ta on võimeline toitaineid omandama üksnes klistiiri abil. "Protseduur õnnestus ja des Esseintes pidi tahes-tahtmata end sõnatult õnnitlema selle  sündmuse puhul, mis mõnes mõttes kroonis eluviisi, mille ta oli endale kujundanud; tema kunstlikkuseihalus oli nüüd, ilma et ta seda soovinud oleks, kõrgeimal astmel teoks saanud; kaugemale minna polnud võimalik; sel viisil toidu manustamine oli kahtlemata ülim hälbimus, mida oli võimalik toime panna." (183) See pole lugedes ilmselt haha-naljakas, kuid jääb meelde millegi jabura ja naeru väärivana.

Selles romaanis on mainimisväärset veelgi - kuidas jõudsin ma oma arutluses siiamaani, kiitmata lõhnapeatükki? See on ju Süsskindi "Parfüümi" järel või ehk lausa selle kõrval üks mõjuvamaid lõhnaentusiasme, mida ma lugenud olen. Peatükk erinevatest kokteilidest, mida ta tajub erinevate orkestripillidena, on võib-olla üks parimaid sünesteesia esinemisi maailmakirjanduse ajaloos - vahel meeldib talle pitshaaval mekkida keele peal terveid sümfooniaid. Kahju oli lugedes ka kilpkonnast, kelle kilbi külge pandi raskeid kristalle, mis tegid kilbi väljakannatamatult (ja lausa surmavalt) raskeks. Ent selle kõige kõrval soovisin ära mainida kõige huvitavama liiderduse, millest peategelane tüdida võinuks - üht naisakrobaati nähes tajub ta tolle mehelikkust, siis tajub oma naiselikkust ja hakkab fantaseerima suguühtest, milles tema oleks põhimõtteliselt naine ja teine mees. Võib-olla pidanuks just viimatimainitud katkend mõjuma provokatsioonidehimulisele ja riivatuste entsüklopeediat sirvivale Dorianile? Sellised liialdushetked jäid siiski üsna ebaolulisteks pilguheitudeks selle tõeliselt puhta ja jääva otsimise kõrval, mida valdasid kirjandus- ja kunstianalüüsid.