Haruki Murakami "Kafka mererannal"

9/10

Kaks lugu, ühes põgeneb 15-aastane poiss kodunt, kannustatuna ühest ettekuulutusest, teises on üks sõja ajal rumalaks jäänud mees, keda sunnib liikuma midagi instinktiivset. Asjasse on segatud üks mõrv (kes tapetakse ja kes tapab?), üks armastus (poiss ehk minategelane armastab, aga keda täpsemalt?),
lisaks mängud müütidega, eelkõige Oidipuse müüdiga.
Suurepärane teos, mis kannab jaapanlikku vaimsust ja astub dialoogi lääne kultuuriga.

Mina ja Murakami:
Olen Murakamilt lugenud seni kaht raamatut.
Ta tundub olevat üks neist kirjanikest, kellel pole Seda Raamatut, mida kõik teavad - mis on märk stabiilselt heast kirjanikust, kelle kõik raamatud on kellegi lemmikud, aga ükski pole see ülekaalukas enamiku.
Arvasin pikalt, et "Kafka mererannal" võiks olla See Raamat - ma ei saanud veel võtit tema populaarsusele "Norra metsast" ega tema jooksmisraamatust. Olid head küll, aga mitte sedavõrd, et anda alust iga-aastaseks nördimuseks, et "näete, jälle ei saanud Nobeli". Ei olnud päris "vot, niimoodi kirjutab XX sajandi tuntuim Jaapani kirjanik"-headusega.
Mingis mõttes võiks ju tema "IQ84" olla hoopis See Raamat, kuna tegemist on tüseda teosega ja sellise stabiilselt hea kirjaniku puhul võiks ühes hääs paksus raamatus sisalduda kõik need olulisemad hoiakud, mida ta edastada tahab.
Nii nagu Hayao Miyazaki ühetedest animatsioonidest leiad ühed tema tüüpkarakterid, teistest teised, aga kõik koos on tõenäoliselt ainult "Nausicaä of the Valley of the Wind" mangas.
(Ja ilmselt saab ka miljonisõnane "Jerusalem" pmst olema The Definitive Guide to All of the Tricks of the Trade of Alan Moore.)
Kuid ikkagi oli tunne, et "Kafka mererannal" lugemine oleks vältimatu, kui Murakamist pilti kokku panna. Et isegi IQ84 ja "Norra metsa" lugemise järel poleks veel selget sotti Murakamist, sest "Kafka mererannal" on veel lugemata.
 Järelsõna järgi näib, nagu hoopis "Norra mets" olevat tema armastatumaid teoseid. Ja teda peaasjalikult tuntavat fantastilisemate romaanide järgi - mispuhul "Kafka mererannal" olla nagu vahelüli kahe vahel. Ja näedsa - nüüd on tunne, et ühe fantastilise teose kaugusel olen veel sellest, et temast mingit terviklikku muljet moodustada.

"Kafka mererannal":
Mida teeb raamat hästi: hoiab enda kütkeis. Haarav lugemine, ei saa nagu pooleli jätta. See võiks küll olla üks neist, mis öölaual puutumatult seistes hakkab sügelema.
 Aga see pole selline põnevus, mis näiteks Dan Brownil "Da Vinci koodi" lugemisel. Pigem tekitab ta lugedes mingi tühjustaju, mida iga leheküljega püüad täita. Kuna stiil on sedavõrd ladus, siis see lähebki lennukalt, ja ega see polegi nüristav kogemus, sest on ju kõik see kultuuride kompott, mida ta rakendab, millega ta mängib, mis kõik endaga kaasa viivad. Kultuuride ja mõnede filosoofiliste heietuste ja...
ja lõpuks on ikkagi see, et see tühjustunne ei täitu täielikult. Sest autori eesmärk pole õpetada kedagi. Tema eesmärk on kirjutada neid oma väga huvitavaid jutte. Ja see õnnestub.

Noh, võib-olla mõjutas lugemist ka see, et Sven, kes olla kunagi olnud tohutus vaimustuses, oli ka öelnud, et võib-olla ei saa Murakami ise ka päris hästi aru, mida ta teeb või milleks.
Sest on fantastilist realismi a la "Sada aastat üksildust", milles iga fantastilise liialduseni minev moment on metafoor - kas irooniline või mitte, aga poeetiline ja intellektuaalne. Murakamil on aga tegelased, kes kõnelevad kassidega ja on vestlus ühe Johnny Walkeri näolise teispoolsuse olendiga - asjad, mis on kirjutatud seepärast, et oleks tore, kui oleks raamat, kus on sellised asjad olemas.

Muidugi on raamatus ka omad intellektuaalsused - metafüüsilised arutlused ja ka mõned tsitaadid Hegelilt - kuid needki paistavad olevat pigem meelikõditavad või meeleolu tekitavad. Need on vahendid nii üksilduse poeetika (mingi poolikuks jäämise tunne, mida raamatul õnnestub süstida lugejasse) ning ka murakamiliku lummavast fantastilisuse teenistuses. Sest üks asi on Hegeli tsitaat, teine asi on see, kui seda räägib kaunis prostituut selleks, et mehe ejakulatsiooni edasi lükata.

Seksist ja seksuaalsusest rääkides - tegemist on võib-olla kõige erootilisema raamatuga, mis ma lugenud olen. Seksistseene endid ta pikalt ja vulgaarselt ei kirjelda, kuid pinget seksi eel kirjeldab ta paremini kui nii mõnigi teine. Lugedes läheb õhk paksuks sellest ootusärevusest.

Selles mõttes võiks ta kas või olla raamat, mida lugeda enne linna peale minekut. Mille meelsusega püüda võrgutada noori neide. Mille meelsuses püsides taluda väärikalt kõiki antud korve. Ja mille üksildustundes tajuda, et Murakamil on õigus inimese ja maailma suhte osas.