9/10
Raske on selle raamatu sisu kuidagi kokku võtta ühe lausega, sest mäletan seda laenates kavatsust võtta see järgmiseks või umbes nii (no pressure) ja saigi vahepeal läbi loetud 3 raamatut (millest "Jonathan Strange ja härra Norrell" on eesti keeles lausa kolmes jaos, nii et pigem lugesin vist viis raamatut?).
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette
kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud
selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid
natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa
ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel
Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga
mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas
kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt.
Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku,
vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks
kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi
mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll
kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke
enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte
õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et
eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski
raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama
võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga.
Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe
lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke
peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel –
vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga
Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed
kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund
hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm
universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool
seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta
kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus?
Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks
põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga
huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse
peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega.
Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika
lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas
see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi
kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise
inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i
kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht
põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks -
raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks
Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame
selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette
võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat
selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust
olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga
iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale
membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli
selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud
Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The
Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest
õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja
teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele
inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga
midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks
"Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon,
millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest
Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis
toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole
sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte
õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see
eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada
kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus
kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku
suhtes.
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette
kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud
selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid
natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa
ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel
Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga
mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas
kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt.
Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku,
vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks
kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi
mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll
kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke
enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte
õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et
eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski
raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama
võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga.
Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe
lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke
peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel –
vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga
Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed
kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund
hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm
universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool
seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta
kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus?
Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks
põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga
huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse
peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega.
Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika
lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas
see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi
kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise
inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i
kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht
põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks -
raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks
Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame
selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette
võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat
selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust
olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga
iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale
membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli
selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud
Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The
Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest
õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja
teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele
inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga
midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks
"Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon,
millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest
Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis
toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole
sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte
õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see
eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada
kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus
kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku
suhtes.
No comments:
Post a Comment