Tammsaare "Varjundid", Thomas Mann "Novellid"

7/10 ja 9/10

"Varjundid" on üks neid sanatooriumilugusid (tegelt on see peaaegu omaette žanr), kus mees ravib kopse vms kuskil ravilaidüllis. Armub kaaspatsienditari. Mingi surm on ka vist mängus.

Manni kogus "Novellid" on posu novelle, nuh. Aga seal on ka vähemalt üks sanatooriumijutt.

Ülikooli raames loetud, aga ehkki mõlemad olid head, minu meelest isegi väga head, ei tekitanud kumbki minus sellist vau-elamust, ei negatiivset, positiivset ega vahepeale jäävat, ja ma kahtlesin, kas üldse rääkida neist.
Aga ennäe - tuli mingi unetus peale. Unetu peaga on mõnus kirjutada. Varem olid mul seks puhuks kirjasõbr(ann)ad, praegu kirjutan siia.

"Varjundid" mulle meeldis, aga Anu pani sellele oma paberköites vihikusse 4. Kümnest. Algul arvasin, et mis ta siis Tammsaare hilisema loomingu latti rakendab (see ilmus 1917, nii et noor Anton Hansen oli alles 39-aastane, kui ta selle avaldas), aga vast on pigem asi selles, et kui olen ise mingeid novellilaadseid asju kirjutada püüdnud viimasel ajal, siis märkan, et ma ei suuda sõnadega priisata. Niimoodi, et oleks mugavalt kirjutatud. Ja niimoodi, et oleks näha, et kuidagi hakkab kirjutatav maailm täielikult kuju võtma, muutub täielikuks ja tihedaks.

See on raamat, mida lugeda stiili, mitte situatsiooni pärast. Ja kui Johannes Aavik oli kunagi "Tõe ja õiguse" mingi köite (vist I) kohta öelnud, et ainus tõeliselt kiiduväärt asi siin on keelekasutus - aga see on ju stiili määravaim osa -, siis tuleb seda ka "Varjundite" puhul esile tõsta. Sest minus tekitas see raamat tunnet, et liialdamishirmu ei pea tundma. Iga sõna on põhjendatud, kui see pole päris halvasti kirjutatud, sest aitab täiendada teksti ja kinnitada autori hääle kuju.

Njah, siinkohal saaks öelda siiski, et stiil käpas, aga oleks vaid lugu. See tal hiljem tuligi. Kuid esialgu olgu see küllaltki klišeeline, "sanatooriumijutu" kipsvormi valatud kirjutis näidismaterjal Tammsaare sõnatalendi, kirjutatava nägemise ja lugejaile nähtavaks tegemise võimest.
See olla kujunenud tal loomingulise kriisi ajal...? Alustati kord niimoodi üht pooleli jäänud ettekannet. Need varased loomingulised kriisid tunduvad ehk olevat nagu kirjanikukool. Ja "meistritöö" oli see, mida esitleti oma meistristaatuse väljateenimiseks. Vägisi tahaks nimetada seda tema meistritööks. Pärast mida hakkasid ilmuma valmiskirjaniku tööd. Kuid see kui kirjanduskooli lõputööna vastab minu meelest igati meistri (ing. k. magister=Master?) tingimustele.

Thomas Manni lugemisel ei olnud seda liiglihalisust, mis mulle Tammsaare puhul õigel hetkel loetuna töötas, ent Manni täpne vorm töötas nõndasamuti. Kunagi ma lugesin "Surma Veneetsias" ja lahterdasin selle mõtteis ilukirjanduslikuks sõnavahuks ühe alaealise poisi ihaldamise teemadel. Teatavas mõttes jah, ta stiilis on mingit ilutsevat tooni. Kõrgkirjanduslikkus jne. Kuid sõnavahuks on nüüd raske pidada.

Ta on nii minimaalne ja täpne, kui ta olla suudab. Kuid tema täpsus ei taandu tammsaarelikeks aforismideks, mis võiks ehk mõjuda kunstlikult. Näiteks Tammsaare on vägagi tsiteeritav kirjanik, ehkki "Varjundites" seda niivõrd pole. Talle meeldib üheselt mõistetava "üldtõega" lajatada - "ja nii ongi" on tunne, mis võiks teda lugedes tekkida.

Kuid Manni mõtteühik oli terve lõigu pikkune. Väga hästi kirjutatud jupid, emotsioonid, seisukohavõtud ei ole kuskil taandatavad fraasiks. Seepärast näib tema tsiteerimine käivat pigem lõikude või kas või lehekülgede kaupa.

Uhh, aga natuke nõme on mitte osata kinnitada mingite tsitaatidega. Viisin mõlemad juba rampsi tagasi. Siiski, tegemist on selge stiilierinevusega kahe mingis mõttes samasse lahtrisse mineva autori vahel - mõlemad suured ja targad ja kogu oma olemuselt "klassikud".
Ehk on Tammsaare kuidagi "poleemilisem", oma stiililt ja olemiselt kuidagi paradoksidemaiam, võib-olla ka wilde'ilikum (keda ta tõlkis ja kelle stiilimõju kontekstis mainitakse pidevalt Tammsaare miniatuure 1915. a kogust "Poiss ja liblik").
Samas kui Thomas Mann on... no ei teagi. Puhtam. Filigraanne vant. Tubli mees. Kellele ma mitte ei saa anda vähem kui 9 punkti (mitte, et tahakski). Aga kellest ma poleks sellegipoolest kirjutama hakanud, kui und oleks tulnud.
Manni puhul, vähemalt neid novelle lugedes, tekkis veidike steriilse meistriteose lugemise tunne, mis sunniks heakskiitvalt õhkama siis, kui oleksin kirjandusõpetaja, aga minu sisemuses peituv "tavalisem" lugeja küsis veidi siiski, kas need tõuked, mida ta püüdis selles ilmas teha, ei sulgu kuidagi tema ilukirjanduse sisse kogu selle puhtuses.
Ehk pole ma lihtsalt lugenud seda õiget asja, mis ei tunduks vaid "väga hea", vaid oleks ka minu jaoks isiklikult kuidagi tõesti lähedal.
Tammsaare on seevastu tõelisem minu jaoks. Manni filosoofilisi raputusi loen sünge noogutusega, Tammsaare on aga kirglikum. See on ehk miskine Dostojevski-mõju tal (kelle "Kuritöö ja karistuse" ta tõlkis), üks veidi närviline raputus, mis kumab täielikumalt läbi.