Mihkel Samarüütel "3"

Ma ei tea, miks on see "3".

Üks hää isik soovitas ja laenas. Või andis, ma ei tea. Vist ikka andis. Ta pole igatahes tagasi küsinud.

Ja kunagi ütles üks tuntud eesti luuletaja vestluses, et Mihkel Samarüütli "evol" oli... "ah et niimoodi saab ka kirjutada." See pole sama raamat, aga ikkagi.
Toda raamatut mainis mo arost kiitval toonil ka Mart Velsker oma loengus Eesti Kirjanduse Ajalugu II.
Toda raamatut olen ikka tahtnud lugeda.

Nullindate alguse raamatud. Varem tundus, et kirjandusajaloo mõttes eilsed. Raamatut lugedes tundus aga nii ammune. Nii maru ammune.

Lugedes esiti ei meeldinud. Aga lugedes kasvas isu.

Koosnes kahest loost.

Leheküljenumbreid ei ole, ma ei hakka kuskil midagi tsiteerima. Tsitaadid vist ei anna aimugi asjast.

Lood olid justkui eraldi, aga natuke oli nagu romaan. Otsekui esimese loo tegelased poleks suutnud end eemale hoida teisest loost.

Üldine foon selline pettunud, luuserlik, kuhu ma sattunud olen. VÄikesed asjad, väiksed lood, väikesed tähelepanekud. Mõttevoolu tehnika, kui pole kohatu kasutada nii kirjandusteoreetiliselt laetud sõna. Ilmselt pole, selgelt mitte, aga lugedes ei teki seda konteksti.

See on nagu väike raamat, mille ma võtsin möödaminnes bussi peal lugemiseks. Ilma eelootusteta. Selleks, et oleks B-raamat kaasavõetud A-raamatu kõrval. Isegi Samarüütli teise raamatu kõrval on see ju natuke B-valik.
180 lehekülge. Igal muul puhul - mis see 180 leheküljekest ära ei ole.

Kuid tihedad leheküljed. Ridade pikkuse poolest. Aga ka teksti emotsionaalse tiheduse poolest - mida see ka ei tähendaks. Üldine foon miskine ebaõnnestujalik, miskine luuserlik. Aga samas on selle kõige sees ka väikeõnnestumisi. Mis silitavad kuidagi sisemust, muutumata kõikevabastavaks katarsiseks. Need teevad raskuse ja rõhuvuse talutavaks.

Otsekui ühe romaani märkmed. Kuid romaaniks on raske nimetada. Märkmeid eri vaatenurkadel. Kohati näivad pilgud ühte sulavat - alles keskpaiga juures hakkasin eristama Vootelet Villemist ja Rauli Robertist. Või noh, viimast kaht vist varem siiski. Kuid eristusid küll.

Kuid ei ole "väike raamatuke". Annab oma märkmete kaudu kuidagi väga laia pildi ühest üsna kitsast foonist.

Ei ole leheküljenumbreid, tekst on tihedalt kokku surutud, peaaegu et ilma kujunduseta (külje peal on "samarüütel3", nagu mingi kataloogilühend). Mingi pahaaimamatu teos. Üks neist, mille võtad peaaegu tõrksalt riiulist sirvida. Ja ega see tõrksus kohe üle ei lähe.

Ometi mõjub millegi erilisena. Isegi oma kohatise rõhutatud amatöörlikkuse kiuste. Kuigi autor siin-seal justkui kukalt kratsides kommenteerib, et ah, on alles klišee, mis ma ikka seda jätkan. Mida teeb sedavõrd sageli, et võte kaotab värskuse, kuid omandab uue tähenduse just nimelt selle rõhutatud ükskõikseltvõtmisena. Kui see viimane sõnapaar pole just mõni oksüümoron.

Jah, mõjub millegi erilisena. Jääb kuidagi kummitama. Mitte sündmused ega tegelased, rohkem siiski neist väikehetkedest tekkiv summa.

Tajun vestlusest elukaaslase edukate sõbrannadega ühel hetkel, et ühtäkki ta mõistab mind hukka. Mitte teadlikult, aga natukene tunneb, et minuga ei saa ta neid kogemusi. Ja ühtäkki vaatab ta mulle otsa. Otsekui tuletades endale midagi meelde. Kui ma naerataks, paneks käe ta käele või ta õlale, siis see hetk läheks kohe üle. Kuid see tundub utreerituna ja ma ei tee seda. Hetk on läinud, ta pöörab pilgu tagasi sõbrannade poole. Hetk on möödas. Ja taban end mõttelt, et ma ei näeks seda hetke sellisena, kui ma poleks värskelt seda raamatut lugenud.

Ah et niimoodi saab ka kirjutada.