Musili "Kasvandik Törlessi hingeheitlused" ja Söderbergi "Doktor Glas"

9/10 ja 9/10, aga "Törless" on kirglikum ("afektsem" võiks olla sõna). Samas mõjub Glas kuidagi täiuslikumana, filigraansemana.

„Doktor Glas“: 

arst kiindub naispatsienti ja vihkab tolle vihkamisväärset ja maksaplekilist kirikuõpetaja ametit pidavat abikaasat. Doktor otsustab mehe tappa, et naine saaks olla õnnelikult koos oma noore armukesega. Lugu ise on päevikukujul ja autor võtab seisukoha paljudel vastuolulistel teemadel ja sunnib teda vaatlema ka iseennast.

„Kasvandik Törlessi hingeheitlused“:

jutustus internaatkoolist. Nimitegelane ja tema kaks kaasõpilast hakkavad üsna süstemaatiliselt kiusama üht koolivenda Basinit, kes oli röövinud veidi raha ja kes on üleni argpükslik inimene. Nimitegelase siseanalüüs neil teemadel, eriti aga tema katsed mõista sellist argust ning mõista neid mehhanisme, mis inimeses aset leiavad, kui ta käitub sedavõrd labaselt.

Miks võiks need autorid huvi pakkuda:

Robert Musil on kirjandusajaloos veidi kaotsi läinud geenius. See väga ei üllata - tema elutöö on 1600-lk modernistlik esseeromaan "Omadusteta mees". Sellise autorikirjelduse peale ei üllatagi, et tegemist ei ole popkirjanikuga - kes siis jõuaks-jaksaks lugeda kolme analüütilist tellist Austria-Ungari monarhia hääbumisest... Seega on “Törlessi hingeheitlused” hea aken autori ähmaselegi tajumisele.

Ja Söderberg on "Lookeste" järelsõna järgi samuti üks kolleegide kitsarinnalisuse tõttu veidike kõrvale tõrjutud autor (Eestis aga lihtsalt tähelepanuta jäänud, kuna olulisim osa tema loomingust avaldati 1989. aastal, mil inimestel olid muud prioriteedid) ja ühtlasi ka perfektse stiili valdaja.

See näib muidugi hinnanguline - kas pole "perfektsus" lihtsalt õige kesktee tabamine kõigi liialduste vahelt? Ja ometi on igaühe arusaam liialdamisest erinev. 
Siinkohal pean "perfektse" all silmas kirjandust, mille puhul on tajuda sellist silutust, et tekst omandab peaaegu marmorliku esteetilise täiuse - apollooniline kirjandus.

Mingis mõttes on “Törlessi hingeheitlused” sarnase medaljoni teine pool, olles selgelt dionüüsiline. Ent medaljoni all pean silmas üht väga selget ühisomadust, mis laseb kõrvutada pealtnäha väga eraldiseisvaid teoseid.

Nimelt kui tegin ettekannet "Doktor Glasi" kohta, kirjutasin enda jaoks märkuse: mulle meeldivad kirjanduslikud astronoomid, nagu on selle peategelane Tyche Gabriel Glas (kelle eesnimes peituv viide tuntud astronoomile osutab millegi üdini romantilise kainele ja teaduslikule vaatlemisele). Tähendab, mulle meeldivad ülimalt emotsionaalsed analüüsid (Zweigi biograafiadki kogu oma intellektuaalsuses on pigem tunde- ja poeesiavohangud kui et tõsiteaduslikud viidatavad infoallikad – ja sellisena on vast lennukamadki kui tema ilukirjandus) ja pean positiivseks huvitavaid ilukirjanduslikke tundeanalüüse.

Glasi puhul on see aga raamatu päevikuvormi kiuste pigem teisene omadus, see-eest Törless samastubki oma sisemise arengu otsimisega, vaatlemisega. See tuleneb sellest, et Musili peategelasest õhkub peaaegu dostojevskilikku närvilisust - seega tegelasel on, mida analüüsida.

Hjalmar Söderberg

Kui vaadelda neid teoseid peamiselt eneseanalüüsi määra poolest, siis "Doktor Glas" on huvitavalt mitteanalüütiline. Pigem ütleb tubli doktor, kes ja mis mida teevad, ning esitab ka päris paljudes kohtades oma hinnangu. Kuid ta ei püüa neid asju mõista, vaid piirdub mingi tasandi väljatoomisega ja punkt. Kogu tekst on asjassepuutumatu inimese ülevaade, distantsist vaatleja seisukohad. Isegi kõige provokatiivsemad mõtted eutanaasia ja abordi kohta on pigem teoreetilised, sest ta ei saa enesele selle tegemist lubada (nagu raamatu alguses väga selgelt välja tuuakse). Nii et tegemist on enese ja teiste tegemiste kiretu kirjelduse ja teoreetilisevõitu seisukohaväljendustega. Ja selle alt kumava looga, mis enamiku teiste kirjutatuna oleks taandunud armukadedusest ajendatud kiremõrva kroonikaks.

Kuivõrd Glas tajub end millegi lahusolevana pärismaailmast, tajub end läbipaistva klaasina, siis tema tehtud hinnangud nagu ei puudutaks kedagi. Ta vihkab kirikuõpetajat, isegi suurem on see vihakirg kui armastuskirg naise vastu (omamoodi põhjendatud on ka mõte, et ehk on armastus naise vastu vaid mehe vihkamise lisasümptom - juba esimeses leheküljes ütleb ta, et see pastor on talle sedavõrd vastik, et doktor võiks ta lausa tappa...). Kuid see vihkamine jääb lõpuni kõigi, sealjuures pastori eest saladuseks. Tema ainus vastuvaidlematu ja tõeline emotsioon, aga see jääb ainult tema päevikusse.

Ta mingi hetk muretseb selle pärast, kas neid kõige kompromiteerivamaid päevikulehti (milles ta kirjeldab tapmisplaani mõne sõnaga lähemalt) tuleks ikka säilitada või peaks need põletama. Aga ta jätab need siiski alles. Säilitab neid, sest need on dokument ainsast korrast, kus olematu inimene (või omadusteta mees) omandab mingi selge rolli. Ehkki ta alustab õõnsusega ja ta lõpetab oma õõnsuse selge tajumisega, siis ometigi ei näi ta olevat inimtüüp, kelles tekiks üleöö mingi traagiline elutunnetus. Temas eneses pole seda intensiivsust. See karikas läheb mööda – aga talle jääb vähemalt dokument sellest, kui ta oli korrakski tähendust kandev mutter masinas. Arvan, et sellepärast ei suutnudki ta neid põletada.

Minu jaoks oli tähtsamaid teemasid raamatus tegelikkuse tühisuse probleem, eriti võrreldes ilukirjanduse tähendusrikkusega.

Nimelt jõuab ta vahepeal mainida, et nähes päikeseloojangut ei näe ta seda mitte lihtsalt oma silmadega, vaid ka Strindbergi sõnade kaudu. Isegi midagi sedavõrd puhast ja rikkumatut kui loodus muutub tema jaoks tõeliseks alles siis, kui see tuleb läbi ilukirjanduse filtri. Seepärast saab kirikuõpetaja tapmist ning naisesse armumist pidada enese sobitamiseks mingisse mugavasse müüti - temast on saanud prints, kes päästab printsessi trolli käest. Et siis loovutada printsess mingile teisele mehele - aga see on tegutsemise kestel juba teisejärguline. Talle on tähtis müüdi edukas sooritamine. Kuid seda vajadust poleks ehk tekkinud sellises etapis tema elus, kui ta oleks terve inimene. Selleks saamisest räägib mõnevõrra Musili romaan.

Robert Musil 20-aastaselt. 3 aastat hiljem kirjutas "Törlessi", mille avaldas 26selt.

„Kasvandik Törlessi hingeheitluste“ nimitegelane seadis endale üsna alguse poole ülesandeks areneda ja jälgida oma pidevat arengut. Ehkki see polnud sõnastatud loosungina, et – nüüd ma hakkan arenema! –, vaid ta lihtsalt tõstis esile seda, et on olemas erinevate emotsionaalsete tõusude ja mõõnade ja eneseavastuste jada, mida noorpõlves tuleb kogeda. Kuid kogemine pole siin lihtsalt äratundmine. See on pigem lõpuni tegemine. Need on emotsioonid, mis tuleb viimseni ära kogeda, selleks et kogemuste jada saaks lõpuni käidud.

Samas ei ole tähtis mitte kogemuste arv, vaid nende lõpuni tajumine. Need tuleks täielikult kogeda, omaks võtta, sest selleta ei saa inimeseks. Teisalt tuleks anda parim, et neid viimseni mõista.

Paljusid neist asjadest ei mõistnudki Törless lõpuks viimseni - see jäi kõigest hoolimata salapäraseks ja ilmselt hoomamatuks inimolemuse pärisosaks. Aga ta arvas seda ähmaselt siiski tajuvat, kui ta viibis õiges laines. Sellises, mil poeesia oli ainus maailma tajumise viis. Nii sai kogu see seiklus murranguliseks hetkeks ühe inimese elus, kes selle kogemise järel muutus tõeliseks ja nägi tõelisust just seetõttu, et oskas tunnistada oma suutmatust mõista end viimseni.

Teatavas mõttes võib doktor Glasi vaadelda sarnase teekonna lõpetamata jätnud mehena. Ja Törlessi kellegina, kes sooritab oma eneseavastusakti, sest vastasel juhul tabaks teda see distantseeritus või väljalülitatus elust, mille all Glaski kannatab. Need on rööpad, mis tuleb lõpuni käia, sest rööbastelt ära tulles on võimatu neile tagasi saada...

Vahest on selline ühenduslüli loomine kahe värskelt loetud teose vahel veidi loogeline. Sellegipoolest, teatavaid tõlgendusi ja lahendusi võib enesele lubada kas või nende meelevaldsuse tõttu, selleks et pikkamisi tunda end julgelt neis jänesehaakides ja võib-olla avastada tasapisi noilt radadelt palju tõelisemaid avastusi. Eriti arvestades sellega, et doktori päeviku tõlgendamine hoiatava näitena annab siiski lisapinget Törlessi läbielamistele ja täiendab Musili raamatu lugemiselamust vähemalt ühe inimese jaoks.