Eia Uus "Kuu külm kuma"

9/10

Peategelane kui armukolmnurga neetuim osapool, viibides neljandat vahetusaastat Tais ja olles bipolaarne.

+ hea tasakaal poeetilisuse määral, olemata ilutsev ja olles samas nauditava sõna ja lausega
+ oleviku sinavorm annab hea varjundi
+ veenvalt ja äratuntavaks tehtud bipolaarse inimese madalhetke tiraadid - emotsioon on paigas, ei hakka mõjuma kasvuealise tühise halamisena
+ ammendab teemad ja lahendused hästi, ükski lahendus pole teksti senisest käigust lähtudes ilmne

+/- Kirjeldused Tai kohta, kokkupuude teise maailmaga
-/+ noore inimese absoluutsus - iga juhtuv asi on Maailma Lõpp või Maailma Parim Asi

Konkreetselt midagi laita ei olegi.

Ükskord üks sõbranna, kellele väga meeldis Stephanie Meyeri "Twilight", andis mõista, et Eia Uus paistab olema hea kirjanik. Olin skeptiline. Eesti moodne tütarlastekirjandus... Kuid sattusin kord "Tule, ma jutustan Sulle loo" ehk eesti noorte ühise novellikogu peale, milles oli ka Eia Uue kirjutis ja see lausa üllatas - ta on tegelikult siiski väga hea kirjanik.

Ja väga hea kirjanik võib kirjutada ka telefoniraamatut ümber oma stiili sisse, seegi muutuks üsna loetavaks. Mis ei tähenda, et oivaline temaatika ei teeks asja paremaks.

Eia Uus kuulub ühesõnaga minu meelest näituseks Sass Henno ja Diana Leesaluga nende noorautorite sekka, kes üllatavad oma pädevusega. Sellele osutab ka asjatundjate tunnustus: "Kuu külm kuma" oli 2004. aasta romaanivõitlusel ära märgitud, aga mis veelgi rõhutusväärsem, oli saanud Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia. Muudel aastatel on võitnud seda Kivirähk oma ussisõnadega, Jan Kausi "Tema" ja Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja", nii et she's in good company.

Kord ütles autor, et "Oma esimese raamatu puhul oli mulle oluline, et see läheks kas või ühele inimesele korda."
...
Hm, imelik. Ma mäletasin sõnastust, et pidas seda lugu oluliseks öelda. Mistõttu lugedes tekkis mul küsimus, kas "enesest välja kirjutamise" mõttes või "maailmas peab ära öeldud saama"-tähenduses.
Kuid seda, et läheks korda, saavutab ta ilmselt küll. Bipolaarsuse teema on ehedalt tehtud. Mul on vähemalt üks sõber, kes oma sõnul kannatab selle käes, kellele tahan ka seda raamatut soovitada. Meenutab Stephen Fry'ga peetud intervjuusid, mis panevad nägema seda ikkagi tõsise haigusena ja mitte ilmtingimata mingi hellitatud või halva eluviisiga inimese nõrkusena.

Selle raamatu meeleheide tundub õnneks olevat üldistatav.

Selle osas teeb vast suure töö ära ka sina-vorm, mis eesti keeles ongi selline ühendav kõneviis. Sa ju kasutadki sina-vormi, kui räägid kõigile vastavas olukorras eeldatavast tegutsemisviisist. Sa ju ei hakkagi kasutama sinavormi, kui püüad lugejat võõristada konkreetsetest tekstitunnetest.
(Saaks küll, iseenesest saaks sellist elementaarset nõusolekut otsivat sinavormi kasutada täieliku absurdi juures. "Kui ikka tullakse tänava peal ja öeldakse "tere" täielikule võhivõõrale, siis sa ju võtadki pastaka ja löödki talle silma."
Oh jah, põrunud jutustajaga novellid...)

Igatahes, oleviku sinavorm on hea. Hoiab huvitavat positsiooni toimuva suhtes. Kui oleks vana hea möödaniku temavorm, oleks kogu emotsioon teine. Praegune annab võib-olla laiemaid üldistusvõimalusi. Sellises stiilis kirjutades sujub poeetiliste tiraadide tegemine üsna loomulikult, tekst võib ühtäkki täiesti elementaarselt sellisesse sulada.

Peatükkide algustes on jupid Sylvia Plathi. See mõjub natuke suunisena või võtmena, mis laadis seda lugeda.
30-aastaselt enesetapu sooritanud poeedist depressiivik...
Ja see pani algul korraks nina krimpsutama. Alla 20ne autor tegemas sellist ühenduslüli, see mõjuks nii pretensioonikana...
Ja ometigi ta kannab minu meelest selle välja. Ei jäägi haledaks varjuks, vaid need jupid osutavad vaid sellele, et autor on teadlik sellest, et tema tundeil on ajaloos teisigi läbikogejaid.

Lisaks, mõjutajate esiletõstmine võinuks panna teda vaatlema lihtsalt ühe mõjutatuna. Sest millegipärast, ehkki iga kirjanik on läbi imbunud teda paratamatult mõjutavast kirjandusest, tahad ikkagi näha teda omaette nähtusena.
Sellesse raamatusse see minu meelest siiski sobis kõik. Sest mingi optimismikirme oli sel peal - ja see kaaskannataja olemasolu ehk aitas seda välja vabandada.

Väga hästi jääb eneseteadlikkuse ja naiivsuse piiri peale, milles ei upu ei eneseirooniasse (jättes tegelased ja kirjutamise mingiks käsitöölase tegevuse viljaks) ega kao naiivsusesse (muutes teistpidi võõristavaks, kuivõrd jääks kitsalt tiinekaliseks).

Ainus, mis sellega seoses nurisema paneb, on see, et tekst ei mõju ilmtingimata üleaegsena... Kuna ta teeb ühenduslüli Plathiga, tekib kontekstiteadlikkus. Ja see oli hea raamat, aga ehk pole lihtsalt minule praegu elumuutvalt tähtis. Ent ta on kirjutatud sellises hetkes viibijale.
Ja kui ma ise meeleheitelaineis triivima peaksin, siis ma pole ikkagi kindel, kas see raamat oleks minu jaoks päris see õige. Sest ehkki madalseisu-monoloogid ei hakanud häirivalt korduma, olid need siiski kuidagi mingit väga konkreetset laadi meeleheite kirjeldused, millest minu oma on natuke teistmoodi.

Esimese töönädala unetuse ja ümberkohanemise perioodil oli see raamat samas päris huvitavalt kohane.

Pluss-miinuseks ehk siis "seisukohta ma ei võta, ent pigem positiivne" oli Tai kirjeldus, kokkupuude teise maailmaga, mis tegi teosest millegi enama kui vaid ühe armukolmnurga kirjelduse. Samas pole selline reisikirjalikkus päris minu asi. Kui oleks olnud täielikult reisikiri ja ilma peastoorita...
Mis puutub reisikirjadesse, siis...
Mulle hirrrmsasti meeldivad näiteks Voldemar Panso reisikirjad, need nii mõnusa muhedusega tehtud. Ei kujutagi ette, et mõni teine niimoodi meeldima hakkaks. Kuid neis oligi mingi tõeliselt eriline oma tõlgenduskäik juures, omaette pansolik kirjeldamislaad, mis tegi selle oivaliseks. Eia Uue raamatus puudus selline hüüumärgilisus, selline tunne, et seda maailma on nii hea tajuda läbi tema filtri. Tema poolt kogetav muutus paljuski ühe paradiisi kirjelduseks (seda samas uskumatuks paradiisiks jätmata).

Ja kuigi see oli väga hea, mõjus see eemaldumisena minu meelest veel paremast osast raamatus, selle põhiosast ehk psühholoogilisest konfliktist. Samas, ehk andiski see irdumine seda vaheldust, mille tõttu madalseisu-hetked ei kippunud korduma... Mine tea.

Aga miinus-plussiks ehk ebalevalt võib-olla pigem taunitavaks pidasin noore inimese maailmatunnetust ja kogu maailma nägemist äärest-ääre põrkava... asjana. Tunnen end samas silmakirjalikuna, sest Sabolotny "Peaaegu inimest" arvustades nurisesin selle kallal, et selline nüanss tollel hoopis puudus, ehkki peategelane oli kah täiskasvanuea piiril.

Kuidas nüüd hakata seletama oma kiuslikkust...

Võib-olla siiski nii, et Sabolotny tolle raamatu (ja vaid tolle raamatu, ma teisi teoseid pole tal lugenud!) "reaalsed konfliktid" mõjusid suvalistena, kuna neid ühiskonna valupunkte tuli aina rohkem ja rohkem ja see mõjus seebikalikuna. Parem olnukski minu meelest tegelikumate ja läbielatute noortetragöödiate harrastamine, mitte "täiskasvanulike" probleemide otsimine.

Kuid Eia Uue stiil oli juba selles eas sedavõrd hea, et raamatu tajutavus noorteromaanina on siiski veidi ahendav...

Või kuidas seda õieti öeldagi.

See on autori esimese kirglikkuse, esimese noorusliku uhma väljakirjutamine. Ja seda on veel tajuda. It has first book written all over it, noh. Ja see on küll igati sümpaatne teos. Kuid ootan huviga tema järgmisi teoseid. Ja ootan, kuhupoole näiteks melodraama ja eneseiroonia piiri jääb ta oma loomingus edaspidi.

Ühesõnaga, rokib küll. Ja läheb küll sellesse 9-punkti-raamatu kategooriasse, mis võiks kõige õigemas lugemiskonditsioonis olla numbrites mõõdetamatu.