9/10
Mehe-naise pulma-aastapäeval läheb naine kaduma. Elutoas on jäljed mingist rüselusest. Aina rohkem asitõendeid osutab mehe süüle.
Jutustatuna algul läbi mehe silme, siis läbi naise oma (päevikukujul).
Ühe abielu lugu. Ühe moodsa abielu lugu.
See kevad võtsin kätte ja vaatasin ära kõik enda meelest olulisemad 2014. aasta filmid. Oli ka Oscari-hooaeg, nii et peamiselt oli tegu tutvumistuuriga.
Oli "Birdman" (ma väga-väga hindasin seda), oli "Boyhood" (ma väga ei hinnanud seda, aga kohutavalt laitma ei hakka, sest oli ju hea läbilõige ühest [võib-olla liigagi] tavalisest elust). Ja oli David Fincheri lavastatud "Gone Girl".
Ja viimatinimetatu oli neist kõigist ainus, mida ma olen rohkem kui korra näinud.
Don't get me wrong - teised olid hästi tehtud filmid (Birdmani "kas maagia, kas pole maagia" ning pikad kaadrid, oo, holy crap, millised kaadrid; selle kõrval siis Boyhoodi... ülitavalisus? Mäss sellise moodsa filmitrendi vastu nagu huvitavus?). Polnud mahavisatud aeg. Isegi mitte Boyhood - tuba sai selle käimise ajal täitsa korda ja nõud pestud (tähendab, ma rõhutan - see polnud just eriliselt intensiivne filmielamus). "Grand Budapest Hotel"
Aga "Gone Girl" leidis oma ainuomase koha minu sisemises filmikogemustikus.
Ja erinevalt Fincheri "Fight Clubist" on raamat siiski parem.
(Kas see tähendab siis, et "Gone Girl" on raamatuna parem kui "Fight Club"? Instinktiivselt sellega ei nõustu, seega pole põhjenduste küüsi vaja sattuda.)
Kirjutatud on ta sellises hoogsas peaaegu-et-blogilikus stiilis, mida tahaks nimetada New Yorki kirjutuseks - parajalt irooniline ja sõnaosav. See on kirjanikulik sõnaosavus, tajuda on pigem terava kui täpse sõna leidmist, mis ei mängi mitte poeesiataju peal, vaid värske kirjanduse seedimise ihal.
Kui saakski rääkida masside köitmise võtetest (peatükilõppude puändid... muud vahendid kas ei tule meelde või ei oska ma neid identifitseerida), siis ühtlasi on näha nõuet intelligentse massi järele.
Ei ole nom-nom või amps-amps 100lk/h lugemine mu arust. Tähendab, ta läheb kiiresti, sa ikka haarad seda põnevusega. Aga iga lehekülg sisaldab piisavalt informatsiooni, et nõuda tiba rahulikumat lugemist, et mitte hakata süžeeotsingul diagonaalis lugema. Vähemalt mitte juhul, kui juba tead süžeed, aga arvan, et raamat on natuke mõeldud olema sellise suhte analüüs.
Filmi nägin ma värske pilguga ja sisu teadmata. Eeldades head, ootamata kuidas. Suht tühjalt lehelt.
Raamatut lugesin juba sisu teades. Aga siiski tasus asja. Mõlemad head, mõlemad piisavalt eritabased. Mõningad laused-mõtted olid tegelaste vahel vahetusse läinud, a suht vähe. Ütlesid elukaaslane ja õde, et raamatu lõpp oli kuidagi kõhedam. Esmavaatamise järel mõjus filmi lõpp mulle kõhedamalt. Sõltub ehk sellest, kumba enne näed.
Kaks suurt kiidusõna - raamatu umbes kaks eraldi lõpulauset olid suurepärased. Nii mõnusalt kõikehõlmavat lõpulauset mäletan viimati... Asimovil? Mingi ta "Asum"... Võib-olla ka John Scalzi "Redshirts" (a seda ma spoilima ei hakka). Igatahes, natuke aiman, et kui ta ühe ära ütles, ei tahtnud ta teist pannagi, sest see võttis esimeselt lõpulauseks olemise eritabasuse. Kuid uus, viimaseks jäänud lõpulause sobis suurepäraselt. Jättis kohe tunde, et oli väga hea lõpetada sellise lausega (mõni lõpp venib ja vajub ära, peaaegu kahju lugu lõpetada, aga selline lõpp paneb rõõmsalt naeratama).
Ja teiseks,
raamatus luuakse täiesti suurepärane antagonist, kes on ühelt poolt küll peaaegu uskumatult paha, aga mõjub ühtlasi suht hämmastavalt inimlikuna. Kui pidada silmas, et "inimlikkus" on päris lai mõiste. Ta on mõistetav... mitte andestatav, mitte ei tahaks sellist tunda lähedalt, aga ta on oma sisemise loogika kohaselt täiesti põhjendatud tegelane põhjendatud seisukohtadega.
See ilmselt andis filmile omanäolise koha mu sisemises filmientsüklopeedias. Mis on igaühel olemas, aga mis tavaliselt ei saa täiendusi sellisel elamuslikul pinnal. Kas te enne loete või vaatate - endi otsus. Lugu on mõlemal juhul hea ja õigustab ennast.
Ja viimaks tahtsin mainida, et tõlge tundub olevat väga hea. Kohati laseb originaalkeel ennast aimata (ikkagi viited popkultuurile jne), aga seda peamiselt teksti enda paratamatu konteksti tõttu. Muidu on kõikjal suurepäraselt kõnekeelne, kus vaja. On näha soovi tõlkida nii, et puuduks soov haarata ingliskeelset. Emotsiooni saab siit kätte.
Kui leidsin sõna "tutkit", siis tabasin ennast küll mõttelt, et täiesti üheselt arusaadav emotsioon, aga mis see küll inglise keeles olla võis. Kuidas kõlab neil nördimusesegune "sittagi"?
Tegelt on see ju pisiasi, see "tutkit", aga üllatas tõlkevalikuna (isegi originaali teadmata) ja andis aimuse tõlkija võetud vabadustest. Anne Kahk oli ühesõnaga tubli.
Ja kirjutan ümber ka mõttearenduse, millel võiks olla potentsiaali lendu tõusta hea feministliku mõttearendusena:
AMY peatükist:
Tol õhtul Brooklyni peol mängisin ma parajasti moes olnud tüdrukut, sellist, keda ihaldavad Nicki-taolised mehed, nimelt Lahedat Tüdrukut. Mehed ütlevad seda alati nagu komplimenti, mis määrab kindlaks liigi, kuhu sa kuulud: ta on tõeliselt lahe tüdruk. See Lahe Tüdruk on superseksikas, terane, vaimukas naine, kes armastab jalgpalli, pokkerit, rõvedaid anekdoote ja röhitsemist. Lahe Tüdruk mängib videomänge, joob odavat õlut, talle meeldib anaalseks ja kolmekesi voodis hullata, ta vohmib igal võimalusel hot dog'e ja hamburgereid, kuid mahub mingi ime läbi siiski XS riiete sisse, sest Lahe Tüdruk on ennekõik ikkagi superseksikas. Ilus nagu ingel ja ülimalt mõistev. Lahe Tüdruk ei saa kunagi vihaseks, ta ainult naeratab oma kannatlikku, jumaldavat naeratust ja lubab mehel teha, mida too iganes heaks arvab. Lase käia, istu mulle pähe, ma ei pane seda sulle pahaks, ma olen ju Lahe Tüdruk.
Mehed millegipärast kujutavad ette, et Lahe Tüdruk on päriselt olemas. Võib-olla nad on läinud selle õnge, et nii paljud naised on valmis teesklema nimetatud müütilist olendit. Pikka aega tundus Lahe Tüdruk mulle lausa solvav. Olin sunnitud pealt vaatama, kuidas mehed - sõbrad, kolleegid, võõrad - neid kohutavaid teesklejaid üksteisele üles kiidavad ning pidin suruma maha kiusatuse petta saanud ullike toolile istuma suruda ja talle ära seletada, mis tegelikult toimub. Sa ainult kujutad ette, et käid praegu sellise naisega, tegelikult on ta lihtsalt vaadanud liiga palju filme, mille stsenaariumi on kirjutanud mõni suhtlemisraskustega nohik, kes väga tahaks uskuda, et sedasorti tüdrukud on päriselt olemas ja lubaksid tal ennast suudelda. Tahtsin vaesekesel revääridest või aktimapist kinni krabada, teda korralikult raputada ja tal silmad avada: See loll lehm ei armasta tegelikult tšilliga hot dog'e, mitte ühegi inimese lemmiktoit ei saa olla tšilliga hot dog! Lahe Tüdruk ise on tegelikult veel haledam kuju: ta mitte ei teeskle seda naist, kes ta päriselt olla tahaks, vaid püüab kehastuda selleks, kellena mehed teda näha tahavad. Ja olgu veel öeldud, et kui sa ise pole Lahe Tüdruk, siis ära mitte loodagi, et su mees ei igatse endale Lahedat Tüdrukut. Variante on muidugi igasuguseid: kui mees juhtub olema taimetoitlane, siis himustab tema Lahe Jaapani seeni ja saab koertega hästi hakkama, boheemlasest kunstnikutüüp unistab prillidega tätoveeritud Lahedast, kes jumaldab koomikseid. Varjundid võivad ju varieeruda, aga üks on kindel: mees igatseb kohata Lahedat Tüdrukut, kelle soovid ja eelistused langevad täpselt kokku mehe enda jaburate kinnisideedega ja Lahe ei tohi ka mitte kunagi mitte millegi üle kurta. (Mille järgi sa tead, et sina ei ole Lahe Tüdruk? Eks ikka selle järgi, kui mees kuulutab: "Mulle meeldivad tugevad naised." Kui ta ütleb seda sulle näkku, siis mingil hetkel ta kindlasti läheb ja kepib kedagi teist. Sest "mulle meeldivad tugevad naised" tähendab tegelikult "ma ei suuda taluda tugevaid naisi".)
Ootasin kannatlikult - pikki aastaid - et pendel jõuaks teise äärmusse, et mehed hakkaksid lugema Jane Austenit, õpiksid kuduma, teeskleksid, et neid huvitab tähistaevas, fännaksid filmitähti ja ameleksid omavahel meie, naiste himurate pilkude all. Kõik ikka selleks, et meie saaksime omakorda õhata: oo, ta on üks tõeliselt Lahe Kutt.
Aga midagi sellist ei juhtunud. Hoopis naised üle terve riigi käisid vabatahtlikult alla! Ei läinudki kaua, kui Lahe Tüdruk oli kuulutatud normiks. Mehed olid nüüd kindlad, et ta on tõesti olemas, et tegemist polegi unelmate naisega, keda on heal juhul üks miljonist. Nüüd pidi iga tüdruk olema Lahe ja kui ei olnud, siis oli tema endaga midagi korrast ära."
Näete - kas pole siis selline blogilik New Yorki kirjandus? Kohvist läbiimbunud ja kategoriseerimisosav Buzzfeedi-ajastu pauh-ja-pauh kirjutusstiil?
No comments:
Post a Comment