Lii Unt "Varanasi päevik"

9/10

Ühe hingestatud ja mõtleva naise neli kuud Indias

+ Intelligentselt kirjutatud - filosoofiajupid toimivad, pole kuidagi forsseeritud (et kirjutame Ida filosoofia hällis, peab siis vastavalt kirjutama, ää...). Ja see toimib värskelt. Mõttejadad ei mõju mitte referaatlikult, vaid läbitajutult.
+ Emotsionaalsed kohad - tagantjärele lein, enesehaletsus ja/või reaktsioonid hetkesündmuste peale - ei liialda oma pateetilisusega ega sentimentaalsusega. Kui loen tema õigetel hetkel tegemata jäänud tegudest, siis valdabki kaastunne. Iroonilist hoiakut on selle võrra parajalt, et kui ta satub rääkima tõsisemal teemal, siis ka põhjusega.
+ Huvitava pildi maalib Indiast, täpsemini Varanasist, ja selles ei teki tunnet, et tegemist oleks mõne turisti päevaraamatuga. Ei liialda mingi "uu, see kõik on nii võõras!"-mõttega, eksootikavaimustusega. Ta on end juba tuttavaks teinud suure osaga sellest filosoofiast ja kohalik tundeilm on talle juba selle võrra usutav, et tema kirjeldus mõjub lugejalegi kättesaadavana.
+ Huvitavad tegelased ja üldiselt päris põnev ülesehitus. Romaanilik päevaraamat...

- Kui üldse midagi miinuseks tuua, siis... Võib-olla see, et...

Ma ei osanud midagi kiruda siiski. Miinustelahter jääb tühjaks.
Kuid otsisin mujalt kommentaare ja nägin, et keegi nurises, et sel polevat õige budismiga mingit pistmist ja et olevat vaid egotrippimine.
Ma ei tea, ehk polegi puhtakujuline budism. Maailmast loobumine, maailmasse sulamine. Kord vaidleb Lii Unt enesega tükk aega selle üle, kas valida sisemine armastus Babade juures või väline armastus, soe armastus ühe kana vastu. Sest oli hakanud armastama kana nagu ligimest ikka, kuid lasknud seeläbi unarusse oma sisemise virgumistee.
Ja ma saaks aru, kuidas keegi ütleks, et "tõeline budist" nii ei jagaks neid kategooriaid. Ja samas see ei häiri mind. Ta ei proovigi ju olla "tõeline budist". Ta korra mainib, et pendeldas sufi ja budismi vahel ja valik langes budismile, sest selles on harjutuste režiim.

Kuid nagu ta hiljem kirjeldab, oli Eesti esimene sufist Haljand Udam öelnud: "Pole kasu, kui sa ühe uskumuste süsteemi teise vastu vahetad. Kommunist võib pöörata kristlaseks, kristlane budistiks, budist hinduistiks, aga ajupesu jääb ajupesuks. Kui oled uue maailmavaaet omaks võtnud, on arengul lõpp ja maailm hakkab jälle tahkeks tõmbuma. Valgustumiseni ei vii mitte ükski filosoofiline süsteem, vaid vaheolek. Kivistunud mõttemallide vahel on pragu, kust vang võib vabadusse pääseda."

Nii et seda ma tõsiseltvõetava kriitikana ei näeks.

Võib-olla mõnda võiks häirida, et see oli ikkagi teatud mõttes väga romaanilik. Tegelased mõjuvad karakteritena ja mitte väga inimestena. Vivek kui teatavas mõttes üsna stereotüüpne turiste kuritarvitav pleiboi; Ilus Baba kui üsna karismaatiline üldiselt üksinduses viibiv guru; Kollaste Juustega Baba kui...
Kirjutatud on nad sellisteks üsna ilmseteks kujudeks. Kuid sellistena üsna tuttavateks. Toredad tegelased. Põnevad stseenid.

Stseenid on ehk mõne maitsele kirjutatud üsna filmilikeks. Ei mõju reisikirjana, vaid romaanina. Kuid see mind ei häiri.
Mulle sobib, et üks reisikiri on kirjutatud üsna ilukirjanduslikult.

Kui arvestada, et tegelikult pole ju lugeja jaoks üldiselt tähtis autobiograafilisuse määr teoses, ei näe ma üldse, miks ei võiks seda teost pidada romaaniks. Näiteks kirjutab vene kirjanik Sergei Dovlatov samuti üsna proosaliselt ja tema käest küsiti pidevalt - aga mis seal vahet on, et kahest stiililiselt samasuguses stseenis üks on tõestisündinud ja teine mitte? Kuni kirjanikuga ei kohtu, siis võib samahästi kõik olla fiktsioon. Või väljamõeldis.
Dovlatov armastas tõe ja fiktsiooni piiriga mängida. Lii Undi raamat olevat kogunisti tõde. Järelikult ei mängi. Aga raamat mõjub teatavas mõttes siiski rohkem ilukirjanduseks konstrueerituna kui Dovlatovi "Kohver", mis näib oma teatud uskumatuse ja anekdootlikkuse kiuste siiski suht autobiograafiline.