9/10
Täpse sõnastusega emotsionaalne intellektuaal, kes kergelt kaldub enesehaletsusse
Kuna on luuletaja, püüan napisõnaliselt. (Nägite, kuivõrd elliptiliselt lahendatud lause - tavaolukorras oleksin lause lõppu surunud sõna "teha". Nii suur stiililine vahe võrreldes tavalisega.)
Ehe vabavärsleja. Kui püsib riimi või muu korduse juures, mõjub see tehtult. Tema lakoonilised poolpihtivad sõnad peaks tulema vabalt. Otse. Mitte läbi komponeerituse sõela. Ainus komponeerimine, mida talle lubada, on liigsete sõnade kirurgiline eemaldamine.
(Ja samas vaatan näiteks "Üleminekute" luuletust "Elutoa aken" ja leian salajasi lõppriime. Mis ei torka esile. Ja mille taga peituv loogika võib end paljastada väikse analüüsi järel. Nii et ehk olid ülalolevad sõnad ennatlikud, kuivõrd on rohkem vormilist mängu selles näiliselt pihtivas värsis kui pealiskaudsel vaatlemisel võiks tunduda.)
Paraku jätan vaatlusest välja olulisemate mõtteidude vaatlemise. Ja vaadeldes kasvatamise, nende väljamängimise. Asi pole vaid selles, et ma ei peaks end kompetentseks arvama, kas "isa vaim" osutab Hamletile. Või kas klirinal kildudeks langev elutoa aken on ninanips ühele teisele eesti luuletajale, kelle toas oleks suured aknad. Võiks välja mõelda küll. Kuid ma ei püüa kaardistada tema mõttemaailma. Selleks on see liiga avar ja mina liiga laisk. Kuid emotsionaalset saan täiesti subjektiivselt vaadelda.
Ja jääda lootma, et minu subjektiivne peegeldab tahku sellest, mis ta objektiivselt on...
Esimese kogu "Üleminekud" muljed:
õnnetu poiss. Miks tal nii raske on? Üllatav, et samal perioodil kirjutas ta metakriitikat, kus suudab võtta nii mõjusalt enesekindlat tooni. Mitte üleolevat, aga autoriteetset. Siin aga justkui uuristaks pinda oma jalge all.
Kuid erudiitsuse jõud räägib tema kasuks. Kordagi ei varise see pind, hetkekski ei saa teda süüdistada haleduses. Tema õpetatud melanhoolsus mõjub... veenvalt.
Piibelliku kõlaga abstraktne seguneb toonilt kirjeldava loodusnaudinguga. Kus ühes on meeldivat epiteetide jada, on järgmises lakoonilist intellektuaalsust. Kohati põimudes veidi. Ei upu loodusesse, samas alati jääb mingi kergelt vulisev või õhuline värving värssi.
Kuid üleminekuis on see natuke üksildane. Ja tumejas sinine. Külm.
"Lüroeepika"
On suures osas proosavormi pandud luuletused. Proosapoeemid äkki. Võiks olla õpikunäiteks sellest. Need on luuletused, mis on jäetud tegemata luuletusteks. Muidu meenutavad laadilt Krossi pooliku muigega tehtud värsse. Või miskit Kaalepi sulest. Mis polegi ehk üllatav, sest ühes neist mainib Ainiga veetmist ja seda üsna seltsimeheliku nähtusena.
Siin täies ulatuses üks näide:
"Ikka astub toimetusse mõni nii väga tunnustamata poeet, et loeb oma värsid peast ja seistes ära. Siis ütleb, et avaldage, ma honorari ei vaja!
Kunstnikke ega luuletajaid ei tohi kunagi rahateenimises süüdistada! Nad taotlevad kogu aeg rohkemat kui raha, olgu nii kuulsad või kuulsusetud kui tahes. Võib-olla just selle tõttu on kunsti eest ilmtingimata vaja maksta ka rahas."
Mul on tunne, et näiteks Kaalep oleks selle ära värsistanud. Sest pärisluuletuseks ma seda veel ei pea. Aga minu meelest on tajuda seda, et - kirjutatud informatsiooni hulk vastab ühe luuletuse määrale. Seepärast "proosapoeem".
Kirjutatud sellises pooleldi lõbustatud olekus. Võtab ka kergelt õpetavat hoiakut. Või olude suhtes kriitikat. Kuid kordagi päris vihaseks muutumata, eriliselt targutamata. Palju osutusi sõpradele ja tuttavatele. Kas siis Kaalep või Heino Kiik või kes kõik. Mingi seltsimehelikkus õhkub sellest. Kuid veidi kaob intiimsus.
Sellised seltsimehelikkused meeldivad rohkem, kui on mänguks tehtud. Kuid mõningad tähelepanekud on ka päris huvitavad lugeda. Kuni on abstraktsemad. Või on abstraheeritud tähelepanekud sõprade baasil:
"Sõnal on tõepoolest jõud. Ja mõnikord on see täpselt seesama, mis lonkur või äbarik kahuri taga. Lihtsalt mugav on tappa, kui kahur teeb töö ära."
(Ja nüüd mõtlen, kuivõrd need sõnad kehtivad mu enda kohta. Kes olen mina teda kommenteerima? Ent kuni need on kommentaarid, mitte pseudointellektuaalsed või ärapanevad või paikapanevad kriitikasõnad, on mu südametunnistus puhas.)'
Lõpus on mõned luuletused ka. Mitteproosa siis. Ja on head. Helgemad kui esimeses kogus.
"Luuletusi 2008"
Kaks varianti - kas tema luule ongi muutunud helgemaks või siis on tema kurbus muutunud oma läbielatuses lakoonilisemaks. Viimane tähendaks, et melanhoolia pole vähenenud, on vaid muutnud oma sõnalist kuju.
Kuid tuleb ikkagi osutada sellele, et mitte vaid negatiivsed jupid pole muutunud napisõnalisemaks, vaid ka positiivsemad katked on pühendatumalt nauditud.
Näib mulle, et on leidnud mingi vastuse armastuses. Kas "Üleminekute" Langemets oleks kirjutanud sellist luuletust nagu "Aristoteles ja Buddha":
"Mind vahivad nüüd üle laua
Aristoteles tool ja Buddha
aga mina mõtlen mis asi on armastus
kust ta tuleb kuis kestab
ja kuidas lõpeb ära
ka need kaks meest on sellest mõtelnud
aga ei mõtelnud ära."
Luuletuse kirjutamist põhjendav tunne - armastus on läbi aegade üks veidi lahtiharutamatu sasipundar.
Ja otseste osutajate kiuste tundub see luuletus olevat positiivne. Helges olekus kirjutatud. Ohkega, et "ah... huvitav, kas nemad mõtlesid samamoodi armastusest nagu mina?"
Ja mul pole midagi öelda, see on lihtsalt nunnu. Mitte vaid luuletus ega selle mõte. Emotsioon, mis vähemalt mulle ilmneb. Vaid see, et ta on seda märkimisväärseks pidanud. Ma ei ütle, et poleks märkimisväärne - kuid nagu öeldud, millegipärast kahtlen, et tema varasem mina oleks selliseks pidanud.
Mingi emotsionaalse narratiivi positiivne lõpp moodustub sellest kogust minu jaoks. Ja mulle meeldib seda näha.
Esile tuleb ikka veel tõsta filosoofilist tasandit, mis ei aja lugejal kordagi juhet kokku. Loodust näib olevat vähemaks tõmmatud. Kas otsis alguses lahendust just loodusest? Mine tea. See on otsapidi jälle see intellektuaalse maailma kaardistamine. Vaid otsapidi, aga siiski piisaval määral, et mina hoian sellisest tegevusest eemale.
Head luuletused. Mine tea, miks pole rohkem tähelepanu pälvinud.
Võib-olla on 9 punkti panemine suht meelevaldne. Kuidas panen 3 raamatut korraga 10-palli-süsteemi? Kas see on siis aritmeetiline keskmine või minu hinnang autorist ja nii edasi.
Kuid jätan praegu selle ikkagi selliseks. Ma ütlesin ju - liiga laisk.
No comments:
Post a Comment