Pearl S. Buck "Igavene ime"

9/10
u 240 lk

Üks bildungsroman ameerika geeniuslapsest. Reisimised ja värgid.

Mulle väga meeldis see raamat.

Võtsin selle mingist veidrast uudishimust - minna lugemistuppa ja lihtsalt hakata lugema mingit...

Ah, pärast muljetan edasi.
 *2 tundi hiljem*
... nii, pärast on kätte jõudnud!

Kindlasti mõtled, kallis lugeja, et tegemist on mingi viitega tekstile? Sugugi mitte. Lihtsalt juhtus.
Võib-olla peaks selle mingi põnevaks mänguks tegema, aga see oleks igavene tüli. Igal sellisel naljal on ju oma terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleks pühenduda - ja ma olen praegu sääne tõbine ja tüdinud väheke.

(Aga Tõnis, kui sa nii tüdinud oled, siis miks sa nii pikki lõike tsiteerid siin allpool?)
Noh, esiteks, ma pole seda veel tegema hakanud - lust tuleb kirjutamise käigus. Võib-olla teen pärast naljugi, mis nõuavad väljavoolimist. Ja teiseks, mis see trükkimine ka ära ei ole.

Viimasel ajal on väheke lugemisohtram aeg olnud, aga millegipärast oli muu kohustusliku lugemise kõrval tunne, et läheks kesk päeva Tartus Lugemistuppa, võtaks ühe neist väljapandud riiuli teostest ja hakkaks lihtsalt lugema. Paneks omale mingi pooltunni tiksuma ja lihtsalt poolsirvides, tekstile peaaegu tähele pööramata, tutvuks ülevaatlikult mingi asjaga.

Suuresti eksperimendi mõttes. Kuid et seda eksperimenti käima saada, panin endale tärminiks 30 minutit - sellise aja pühendada raamatule, siis minema tormata, vabaneda improviseeritud kohustusest.

Aga tead (või "teate", ma ei tea, iga lugeja on indiviid, aga lugejaid on ilmselt rohkem kui üks, mis sa sel puhul teed - mängid, et kirjutad endale või abstraktsele olematule lugejale ja jääd umbmääraseks?),
sattusin nagu hoogu.

Jäin rohkem kui tunniks lugema. Lehekülgede arv tiksus lõpuks saja lähistel, mis oli tükk maad rohkem, kui esiti kavandatud (kujutlesin 25-30 lk raisatud aega), isegi lugedes veeranditi ülelaskmise meetodil.

Mida ütleb ülalmainitu raamatu kohta:
eelkõige vast seda, et raamat on küll "Nobeli laureaadid" seeriast, mida truult tõlgitakse ja välja antakse, aga see on hõlplugemine. Selline, mida üle lastes lugedes pole eriti võimalik mööda lugeda, arvan mina.

Kui sellest tekib mingi esmamulje, et tegemist on siis järelikult miskise "sirvid, saad süžee kätte, haigutad"-žanriga, siis seegi pole õige - aga las kõnelevad selkohal minu eest tsiteeritavad lõigud.

Aga seda, mida tsiteeritavad lõigud ei paljasta:
eessõnas ütleb autori Pearl S. Bucki (tobe nimi, millest ootasin kuidagi palju "g'day, y'all come back now, y'ear"-likumat Kesk-Lääne kirjutuslaadi... Siukest külaromantikat...) poeg, et tegemist on alles hiljaaegu avastatud teosega.
Käsikiri jõudis poja käte 2013. aastal. Ta siis hakkas toimetama, püüdes lähtuda ema hilisematest ümberkirjutuspõhimõtetest ja isa toimetamispõhimõtetest (sest ema oli kirjanik ja isa oli tolle ihutoimetaja).
Ja 2015. aastal on see Eesti lugejale kättesaadav - nii et tubli töö!

Kuid tuleb öelda, et üks raamatu huvitavamaid osi ongi selle teatav ebatäiuslikkus. Või pooliklikkus.





Autori muid tekste lugemata on tajuda, et tal oli lugu ühest geeniusest, tal oli mõningaid mõtteid andest ja maailma tajumisest ja sõltumatusest ja veel kord andest - sellisest piiritust intelligentsusest, mis ulatub objektiivsuseni välja.
Selles mõttes, et mida ta kord kuuleb, seda ta teab - talle ei pea mitte midagi kaks korda ütlema, ta teab lehekülje pealt tsiteerida iga raamatut, mida ta lugenud on, ja neid on suht raamatukogude võrra. Oh, peaks sellele otsa lugema Pratchetti "Väikesi jumalaid" - seal oli ju ka selline...

Ja need mõtted on huvitavalt kirjutatud. Need on see, mille tõttu raamat on kirjutatud. Neis väljendub kirjutamistung, mis vabandaks välja ka mõningad stiililised vajakajäämised - see tung, mille olemasolu teeb kunstivääriliseks ka idioodist jõmmi tekstid ja mille olemataolu teeb kuidagi poolikuks ja "noooh, oli nagu kah?"-tasemeliseks ka kõige peenetundelisema esteedi hingeheietused.
Sest olgem ausad, Kender on täitsa hea kirjanik. Võrreldes mõnega.

Aga need raamatu kirjutamist õigustavad jupid on teineteisest eraldatud üleminekukohtadega, mis eeldatavasti on mõeldud edasi kirjutamiseks.

On näiteks päris üliolulisi juppe, mis on edasi antud suht möödaminnes. Mis v-b meeleolult ei haaku sellega, mis teda selle raamatu esimese variandi kirjutamise perioodil huvitasid.
Esimene selline oli peategelasele noore elu kõige tähtsama isiku surm. Kuid seda vabandab välja, see oleks peen väljajättelisus - sellisel hetkel ei ole võimalik midagi öelda.
Kuid teine on see, kui keegi küsib vestluses, kas ta esitles emale oma noort neidu. Potentsiaalselt huvitav ja ärakujutamist eeldav stseen, aga see on justkui mingi ühtäkki meelde tulnud stseen, mille peale ta praegu aega ei kuluta.
Ülejäänud tekstiga mittehaakuv ja eraldi reale jäetud lause: "Rann oli võtnud Xi ühel nädalavahetusel kaasa Ohiosse oma ema juurde." (nime ma'i ei paljasta) - tundus mulle ehedaima näitena lausest, millest õhkub "ah jaa, see ka ju!"-tunnet.

Raamatus oli mitu säärast kohta. Võib-olla ongi autoril selline "tegelen ainult konkreetsete teemadega!"-stiil... aga selle vastu räägib minu meelest see, et raamatu algus on täielikult välja kirjutatud. Sünd, instinktid, tajulisus (mu arust kõige lihtloetavam ja massile söödavam tajukirjandus), imikuiga, keele kui sellisega tutvumine - need pole küll ülipikalt kirjutatud, aga mulle tundus, et üldiselt olid kõik linnukesed tõmmatud. Palju truumalt kui neis hilisemates stseenides.

Nii et asi oli täiega poolepeal, raamat kenasti lõppversioonistumas, kui autor äkki suri. Nagu raiuks koopaseinale: Aargh.

See pole aga sugugi laitusena öeldud, see pooliklikkuse tunne - sest raamatu õigustus on teoses täiel määral olemas, pooliklikud (justkui) on vaid mõned üleminekujupid või mõned konkreetse teemaga mittehaakuvad (olulised) stseenid. Selline osa raamatust, mille väljakirjutamisel oleks raamat terviklik.

Nagu puuduks see terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleb üldjuhul pühenduda - a selle tülitegemise vältimise tõttu ei saa miinuspunkte tempo logisemise pealt, ei saa miinuspunkte mõtteühtsuse pealt.

Mõjus huvitava lugemisvarana.

Minule toredana tunduvad jupid:

lk 59: kirjeldab Rannie (Randolphi lühend) geniaalset kujutlusvõimet:
See tähendab, et kui ema oli lõpetanud nüüdseks ammu möödunud juhtumi kirjeldamise, nägi Rannie seda kõike nii selgelt, nagu toimuks see tema silme all. Rannie oli sellest võimest teadlik, sest kui ta luges mis tahes raamatut - ja nii kaugele, kui ta ulatus mäletama, oli see alati olnud nii, või vähemalt niimoodi talle tundus -, ei ei näinud ta mitte sõnu või lehekülgi, millele sõnad olid trükitud, vaid seda, mida ta luges.

Luuletuste kirjutamisest (üsna lihtne, aga tore, konkreetne)

lk 63: Võib-olla on kunst emotsiooni kristalliseerumine. Inimene peab tundma üleküllust. Näiteks mina kirjutan luuletusi. Kuid mõnikord möödub päevi ja kuid, vahetevahel isegi aasta või kauemgi, kui ma ei kirjuta ridagi, sest ei ole midagi tundnud piisavalt sügavalt, et seda kristalliseerida. Luuletuseks kristalliseerumisele peab eelnema emotsiooni kontsentreerumine, tihenemine. Kui ma olen luuletuse valmis kirjutanud, tunnen kergendust, reaalset emotsionaalset kergendust. See on mul olemas, mul on käes midagi, mis on sama kindel nagu kalliskivi."


lk 195:
Sa oled kirjanik. Oma kogemuse põhjal selles valdkonnas ütleksin ma, et kirjanikud jagunevad kahte kategooriasse. Esimesse kuuluvad need, kes õpivad väljendamis- ja kirjeldamisoskusi, tunnevad täiuslikult oma sõna kui tööriista, õpivad, millest koosneb romaan või jutustus, kavandavad süžee algusest lõpuni, istuvad seejärel maha, rakendavad oma teadmisi ja teevad oma töö ära. Need kirjanikud on harva väga head. Seda tüüpi kirjanikku saab välja õpetada. Teist tüüpi kirjanik on see, keda eksisteeriv mõte või olukord kummitab ja kes ei saa sellest vabaks enne, kuni paneb loo paberile. Ta võib kirja panna vaid olukorra ja mitte anda ühtegi lahendust, sest viimast ei pruugi ollagi. Ta ei pruugi midagi teada grammatikast ega kirjavahemärkidest ega isegi õigekirjast, aga see ei oma tähtsust. Kirjavahemärkide panemiseks, õigekirja ja muu seesuguse kontrollimiseks saab kellegi palgata, kuid kedagi ei saa palgata ega õpetada tegema seda, mida teeb seda tüüpi kirjanik. Ta kirjutab ainult sisemisest tungist ja tema lood koosnevad olukordadest elus endas, alatistest vaatepiltidest, helidest, lõhnadest ja emotsioonidest, mis moodustavad iga päeva. Selel kirjaniku töö elab, hingab. See inimene peab kirjutama. Ta ei suuda selle vastu võidelda. Ta on kirjanik. Esimest tüüpi kirjanik võib kirjutada uudiseid või reklaame või juhendeid või üldse mitte kirjutada, kui ta niimoodi otsustab. See ei kehti teist tüüpi inimese kohta. Tema kirjutab ainult iseenesest. Talle ei saa määrata kirjutamisülesannet ja ta ei saa seda endale isegi ise määrata, maha istuda ja kohustusest valmis kirjutada. Sina oled see teist tüüpi inimene.