Friday, July 31, 2015

Mia Couto "Iga inimene on omaette rass"

Valge mosambiiklase nõiduslikud jutustused mustanahalistest.





Võtsin raamatu, sest siin on kirjas "Kaasaegse Mosambiigi ja portugalikeelse kirjanduse suurkuju jutukogu toob eesti lugeja sammukese lähemale Aafrika rikkale ja nukrale pärandile".

Siis on veel juttu realistlikkusest ja unenäolisusest, inimlikust üksildusest, erinevusest ja kohanemisest ühiskonna paratamatu muutumisega.

Järelsõnas on ka mainitud maagilise realismi terminit, mis Coutole ei sümpatiseeri, sest maagiline ja realistlik pole samasuguses vahekorras siin, vaid nõiduslik on enesestmõistetav (ja natukene kardetav) osa aafriklase elust.

Nii et hoidudes kasutamast sõna "maagiline" - nõiduslik.

Ka on järelsõnas juttu paeluvast keelekasutusest - portugali ja mosambiigi keelte segunemisest, omamoodi lingvistilistest vabadustest, mis Couto on omale võtnud, mängimine ees- ja järelliidetega jne. Eesti keeles see niimoodi ei mõju, aga poeetilisus siiski. Need jutud oleks ilmselt proosalised, kui need poleks nii poeetilised.

Lihtsalt suvaliselt leheküljelt avades: "Tema nimi oli Benjamim Katikeze. Väikesest saati pühendus ta eemalolekule, elas paralleelselt taevaga." Või ühest teisest kohast: "Rosalinda juba teadis, kuhu see viib. Selline jutt eelnes rusikahoopidele, oli nahatäite sissejuhatus. Vaevu jõudis pudelipõhi paistma hakata, kui sõnad tegid ruumi jalahoopidele. Peale seda läks mees välja, tüdinud olemast abikaasa, väsinud olemast inimene."

Psühhologiseerituse asemel sellised pilguheidud.

Ma ütleks, et suurepärane. Kuid see pole hetkel minu laine. Ja mul on tunne, et siinne analüüs tuleks teha keelelisel tasandil. Mida teeb Couto metafooride keelega ja nii. See oleks huvitav teema, kindlasti oleks tol inimesel põnev seda lahata, kõigil oleks huvitav kuulata. Tutvuda oli ent hea.

Kuid väljudes korraks minust endast või mu lugemiskogemusest - need on kuidagi hoopis teistsuguse häälestusega jutud kui euroopalikus muidu kohtuks, sest rõhuasetus on kuskil mujal. Põhjalikuma psühhologiseerituse puudumine kuidagi ehmatab ja esmalt jääb mulje, nagu need oleks peaaegu lapsikud lookesed. Juhtub see, teine, kolmas, aga ei kerki esile ühtki geniaalse puudutusega loodud karakterit. Isegi jutustajahääles puudub see väärtustav seisukohavõtt, mis annab sellele isiku.

Aga selle küpsus on kuskil mujal. Igatahes olemas. See on enesekindlalt tehtud hoopis-teistsugusus. Ja ilmselt on ta väärtuslik küll. Põhjalikku süvenemist vääriv. Seda näen minagi. Lihtsalt, mina pole see inimene.

7 comments:

  1. Oeh, oli kuidagi igav raamat.

    ReplyDelete
  2. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  3. EDIT: kirjutasin kommentaari, aga mingis kohas tuli näpukas.

    Igatahes:

    Ma vist oleks nõus, kui see poleks sattunud olema hetkiti loetud. Kui see on kõrvalprojekt, ühele ja teisele raamatule lisaks, siis ta toimib. Kirjutusalternatiivina tundus okei.

    Õhinat polnud, aga mingi "ilmselt on hea"-tunne tekkis.

    ReplyDelete
  4. Nojaa... aga seda "ilmselt on hea"-tunne, see tabab ikka mitmeid asju lugedes. Aeg-ajalt loen ulme aasta best-of-antoloogiaid, seal on aegajalt sellised tekstid, et "jah, see on kirjandustekstina hea, aga lihtsalt ei istu" (hiljuti tekkis just wtf-hetk, kui ühe säärase teksti puhul avastasin takkajärgi, et see mingi jutuauhinna võitnud. Võeh).

    Ühesõnaga, et segane kommentaar lõpetada, hea ei tähenda, et asi on seetõttu (just sel hetkel?) automaatselt köitev.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See "ilmselt on hea"-tunne on nii nurjatu asi, mis ei käi üldse lugemiselamuse kohta.
      Ja ma püüan mingil tasandil lähtuda "professionaalselt" neile raamatutele. Et raamatu väärtus on lahus tema lugemise elamusest, eriti kui ta justkui kannab endas uusi väärtusi (nagu Couto nagu tahaks teha vist).

      Mis see jutuauhinna võitnud wtf-ulmetekst oli? Päris mitut võis kummastama panna John Chu "The Water That Falls Out Of Nowhere" (eelmise aasta Hugo võitja lühijutu kategoorias). Päris mitu inimest vaatas viltu (vist oli Rachel Swirsky ja vist oli novelli nimi) "If you were a Dinosaur, My Love" peale, mis kah tõmbas tähelepanu nominendina erinevate ulmeauhindade seas, ehkki on pmst lihtsalt üks eleegilis-poeetiline armastuskiri ja mitte ulmejutt (oh, ma nagu teaks, et ei tohi nii žanripede olla, aga see on ju... hoopis teine kategooria).

      Vahel antakse auhind parima puudumisel. Aastad ei ole vennad. Nigu Oscaritega - kõik teavad, et "Hurt Locker" pole võrreldav kas või "Schindler's Listi" või või "Birdmaniga", aga tolle suurim konkurent oli "Avatar", nii et...

      A jah,
      hea ei tarvitse olla köitev, köitev ei tarvitse olla hea. Ebaköitev ja kiidetud ei tarvitse ühtlasi olla hea, köitev ja kiitmata ei tarvitse olla kohutav. Maitse ja lugemishetke küsimus. Lõppeks on hea rahulikult võtta ja meelde tuletada, et tegelikult on lugejana "eksimine" hoopis huvitavam, mitte tajuda seda kui vääratust. Mida ma tavaliselt nats teen.

      Jäin nüüd vatrama, aga jah.

      Delete
  5. Uh, lugesin ka hiljuti üht Swirsky teksti, mis kahes aasta parimate antoloogias olemas - "professionaalselt" vaadates igati korralik tekst, aga no ennast ei kõnetanud kuidagi.
    Enda wtf oli El-Mohtari öökullilugu (blabla sama lause, mis just eelnevalt tippisin).
    https://en.wikipedia.org/wiki/Amal_El-Mohtar

    Muidugi, blogipostituse kirjutamine on midagi muud kui arvustuse kirjutamine (no mulle endale), kui esimest kirjutad ühe sutsakaga ära ja kõik, siis arvustamise puhul lased ikka asjal seedida paar nädalat enne "lõpliku hinnangu formuleerimist".

    Arukusevaba kommentaar.

    ReplyDelete
    Replies
    1. (Nüüd on siuke necropostimine või -reply'imine või mida tahes.)

      Öökullilugu ei avaldanud mullegi muljet, kuigi ta nagu tõmbas läbi kõik hea jutu linnukesed.
      Pun intended.

      Ulmejuttude antoloogiad on ühed veidrad asjad. Hiljuti sai Lutsust võetud 84' aasta Gardner Dozois "parima ulme" antoloogia, loen kuidagi paralleelselt tema ühe uuema, mõne aasta tagusega (see, kus on Ted Chiangilt see ajarändude-jutt ja muhameedlased vms).

      Vanemas kogumikus on poole vähem jutte ja sisukord on peamiselt klassikutest koosnev nimekiri (Octavia Butler ja... teised). Uuem nimekiri on kirjum, aga kuidagi tundub olevat sihitult koostatud. Kõik, mis tema mõistes üle kaheksa punkti, läksid sisse, aga kümnepunktiseid on sealt raskem leida. A võib-olla markeerib see keskmise taseme märgatavat tõusu...

      Neid kogumikke võrreldes (ja praegust parima Hugo lühijutu viisikut kõrvale võttes) võiks tekkida tunne, nagu ulme lühijuttude seis oleks hetkel sant.
      A siis näen mina i09.comi avades ühe artikli avalauset, et praegu on lühiproosa kuldajastu, ilmumas on järgnev nimekiri jutukogusid jnejne.

      A mõni väga meeldiv ulmenovellist on kah kujunenud vahepeal. Tegelt küsiksin Sinult soovitusi ulme lühijuttude autorite kohta - mulle endale on viimase aja positiivseks üllatuseks Ted Chiang (kes pole rabanud ühegi novelliga, aga on meeldivalt üllatanud kõigiga... Samas, tema "Exhalation" lähenes kõige rohkem rabamisele). Sa loed neid üsna süstemaatiliselt, äkki on mõni põnevam autor jäänud sõelale.

      Loodetavasti hea lugemiselamuse jagamise õhinat tekitav kommentaar, :).

      Delete