John Scalzi "Redshirts"

8/10

Ühe telesarjas näidatava kosmoselaeva meeskonnas on tavaliselt umbes viis tegelast, kes satuvad igast seiklustesse ja sekeldustesse. Kui nad satuvad eluohtlikesse tingimustesse, siis seda ka näidatakse - nemad jäävad ellu, aga mingid meeskonnakaaslased surevad. Star Trekis kandsid nad alati punast särki. See on nende lugu.

Teine viis seda kirjeldada:
kosmoselaevale Intrepid (The Unioni lipulaev) tuleb uus meeskonnaliige Andrew Dahl, kes avastab Intrepidil, et tema kolleegid hoiduvad elu eest missioonidele minemast või juhtkonna nina alla sattumast. Eriti murettekitavad on sellised maabumised, milles nad jäetakse üksi laeva kapteni, nägusa leitnant Kerensky või veel kolme tegelasega. Ilmneb, et see, kes Kerenskyga missioonil üksi jääb, on "ohver" - määratud surmale. Reegleid ilmneb teisigi.

Ühel hetkel tuleb välja, et nad on pärit ulmesarjast. Sealjuures väga halvast, kujutlusvõimevaesest ulmesarjast.

Ühelt poolt on tegemist vaid tühipalja paroodiaga - ülejäänud meeskond peale viie "põhilise" saavad teadlikuks oma surelikkusest, saavad teada neist tingimustest, mis muudavad nad eriti ohustatuks, ja nii on raamatu näol tegemist mängureeglite äratoomise ja nende vältimisega.

Lihtne värk ju. Nagu mõni tavaline eneseteadlikum Star Treki osa. Asi ei taandu aga sellele, kuna tegemist on Scalziga.

Ta on hea maitsega kirjanik - mitte teoste söödavuse-seeditavuse, vaid kirjutusotsuste valiku suhtes. Võiks ju olla lihtlabane ja ebaeriline, aga ta
1) kirjutab teema enda huvitavalt välja (naljad imo suurepärased selle teema raames, tegelased piisavalt väljakirjutatud, neil põhjendatud pretensioonid ["kurat, te pole mult kunagi küsinud eesnime!" ütleb üks nördinult ja nad möönavad, et see on vist tõsi - nad ise kah alati ei aima, kuivõrd olid nad Narratiivi ja pealesunnitud rollimääratluste küüsis. Igatahes, Scalzil on see siin sedavõrd laitmatult sooritatud, et õpetajavaist annaks "viie")
ning ta 2) on suutnud lisada sinna mõningad lisaelemendid, mis teevad selle paremaks või enamaks kui lihtsalt kommentaariks sellisele Star Treki žanrile. Ilmselt on asi selles, et raamat toimib huvitavamas ja realistlikumas vaatevinklis kui ironiseeritava sarja keskmine tase. Erinevus on tekstistki kohe tajutav, kui peategelane märkab, et nüüd me oleme sattunud ühte ohtlikku stseeni.  Muidu on peategelased ja tema ohustatud sõbrad küllaltki usutavad tegelased, Scalzile omase muheduse ja üleüldise iroonilisusega, sõbralikud naljad ja tögamised-nöökamised, piisavalt ehedad karakterid oma põhjendatud muredega ja igati mõistetava nördimusega olukorra absurdsuse üle.

Peategelastele surmav Narratiiv ei hüüa tulles, aga peategelasi jälgiv jutustaja ei lasku selle melodraamani, vaid säilitab teadlikku iroonilist distantsi. Ja ma ütleks, et see ei lase raamatu tasemel laskuda ei keskmise Star Treki osa tasemeni ega (paroodiana) allapoole seda. Ta on ikkagi iseseisev kunstiteos, ehkki küllaltki etteaimatav.

Seda iseseisvust annab juurde see, et raamatul on kolm lisa - "First Person", "Second Person" ja "Third Person", mis annavad järelloo kolmele tegelasele. Minu meelest huvitavad lisad, mis andsid päris palju juurde, sellised mõnusad feel-good lisandused.

Lugeda oli seda suurepärane, mõnus ja lahe. Laadnalt kirjutatud üleni lugejasõbralik raamat. Kahe raamatu ja ühe pika novelli järel (http://www.tor.com/2014/05/13/unlocked-an-oral-history-of-hadens-syndrome-john-scalzi/ täiega soovitaks) võib öelda, et tema puhul võib ka rääkida fenomenist. Noh, kas või nagu Gaiman. Mõnusalt loetav ja tundub, et hästi toimetatud tekst, selge häälega ja ilma eriliste lugemistõrgeteta. Raamatut võttes aimad, mis saama hakkad, ehkki mingi variatiivsuse ulatuses.

Etteheide oleks aga umbes sama mis Gaimani pihta. Sealjuures Scalzi ise toob selle välja oma esimeses lisapalas ehk "First Personis". Selles on tal autor, kellel tuleb kirjutamisblokk, kuna ta ei saa enam tappa oma tegelasi südametult. Mida saab ta üldse oma tegelastega teha?

Seal öeldakse talle, et see pinge kasvatamine kellegi tapmisega on alati olnud labane ja laisk. See on tulenenud sellest, et ta oli kirjutades alati leppinud "piisavalt heaga", leppinud sellise tüüpvõimalusega pinge kasvatamiseks, selmet otsida uusi ja huvitavamaid lahendusi. Natuke näib ka selle raamatu puhul, et tegemist on "piisavalt heaga", isegi oma "parem kui lihtsalt paroodia"-taseme juures, ja kuskil pole seda silmitsiseismist ei ürgelulise ootamatusega ega sisemisi kahtlusi tekitavate kahevahelolekutega. Pole seda "aga äkki teeme HOOPIS teisiti?". See on teadlikult parodeeriv, aga "piisavalt hea", isegi sedavõrd maitsekal kujul, jääb alati millekski veidi vähemaks kui žanriteadlikkusest välja astuv kõige eiramine.

Scalzi ja isegi Gaiman jäävad žanriautoriteks. Ja see jääb nende piiranguks, kuitahes suurepäraselt nad ka ei saavuta oma püüeldavat. Sest lõpuks jääd ikkagi tahtma, et nad üllataks iseennastki. Gaimani puhul on need muinasjutulikud stereotüübid või stereotüübiaimused aimatavad pärast peaaegu kogu tema kirjutatud loomingu läbilugemist, temale mugavad tsoonid hakkavad aimuma, aga Scalzil on see ootusehorisont tajuda juba kahe ja poole romaani järel. (Kui lugeda ülallingitud pikka jutustust või lühiromaani pooleks romaaniks).

Tähendab, võib-olla pole seda vajagi. VÕib-olla ongi just tore, kui on mugava raja ärakäimine. Nagu kuskil öeldi - selline mõne tunni kirjandus. Loed ja naerad natuke ja paned ära. Kuid selline teema tuleb tõstatada, kui raamat pälvis prestiižseima ulmepreemia. Võib-olla oli halb raamatuaasta. Või oligi lihtsalt vaja, et keegi teeks sellise suurepärase paroodia kõigi armastatud žanrist. Kuid võib-olla on asi lihtsalt selles, et Scalzi on Scalzi. Juhul kui viimast, tahakski nentida, et tal on oma... nõrkused. Ta on selline mugav kirjandus, mida võib kõigile soovitada, aga millest ei tuleks ehk oodata rabavat elamust. Lihtsalt... mõnusat.