Ann Leckie "Ancillary Justice"

Ühe kosmoselaeva ainus järelejäänud teadvuslik fragment - ta nimi on Breq ja tal on mad ninja skillz.
Kaks ajaliini - nüüdishetk kuskil jäisel planeedil, kus ta leiab ühe narkari ja hakkab tema eest hoolt kandma (ühtlasi on tal oma missioon),
ja 20 aastat tagasi, kui oldi üsna hiljuti annekteeritud uus planeet ja mis seal siis toimub.
Poliitiline intriig, impeeriumid ja okupatsioonid ja teadvuse ning vaba tahte piirid.
A, ja kuna Breq on sugude suhtes maru neutraalsest Raadchi impeeriumist, ei taju ta sugusevahelisi erinevusi. Ta ütleb kõigi kohta "she".

Alustuseks lugemiseelne kogemus või ootused:
olen ikka arvanud, et olen üsna vabameelne žanriküsimustes. Kui on maagiline realism, siis pole koheselt halb, sest mu arust on idiootlik näha selles kuidagi sissetungi "pärisulme" territooriumile. Need teevad ju eri asja ja mingi žanriulme prioritetiseerimine, noh... ei.

Olin ka Reaktorisse kirjutanud pikki kiidulaule Mehis Heinsaarele. Ja hakkasin juba arvama, et olen "mis on ulmes lubatud"-küsimustes eri leeris võrreldes mõnega. Näiteks Metsavana on selgelt žanriulme austaja.

Nii et kui "Ancillary Justice" hakkas kõiki auhindu võitma (peale Nobeli ja Oscari... Noh, ütleme siis - kõiki ulmeauhindu), kerkis minugi kulm. Eriti kui kuulsin, et tegemist on miskise äärmiselt progressiivse teosega naisõiguste aspektist. Kõigi tegelaste kohta kasutatakse asesõna "she" ikkagi - võtame teilt patriarhaalse alghoiaku kõigi tegelaste suhtes ja vaatame, kuidas hakkama saate! -, nii et mine tea, mida ta veel kõike teeb.

Näib, et tegemist on ühe selle kümnendi kõige rohkem kõneainet põhjustanud romaaniga. Või üldse, märgatava potentsiaalse ulmeklassikuga. Ja sedavõrd, et ta tõlgiti ka kohe eesti keelde ära - kas see pole mitte lausa pretsedenditu juhtum, et üks ulmeraamat aasta pärast ilmumist kohe eesti keeles ilmub? Ka tavakirjanduses käivad need asjad üldjuhul nihkega mu teada. Erandina tuleb meelde Neil Gaimani viimane raamat, aga "Ancillary Justice" on kõigele muule lisaks debüütteos. Ühesõnaga, kõik prožektorid selle teose peale!

Metsavana luges ja ütles, et no läks küll ladusalt - erilise kiirustamiseta kahe päevaga -, aga ega ta nüüd Hugo-vääriline ilmselt polnud. Ja kuidagi ma häälestasin end sellele, et loen oma progressiivsete vaadete ja vabameelsete silmadega ja - isegi kui ma polekski lummatud - lasen end lugedes kanda austusel selle vastu, mida see autor üritab teha ja kuidas ta seda üritab.

 RAAMATUST

Nii et kui lõpuks lugema hakkasin...
Teate, algul ma hakkasin teda eestikeelsena lugema. Sest olen juba terve hulk ingliskeelseid asju lugenud, tahaks ümber lülituda. Lugemiskeele protsenti kallutada omakeelse poole.

Rannas paarkümmend lehekülge loetud ja mõtlesin, et ei, see on kuidagi kohmakas, see ei lähe. Või on lõõmav päike ja liivahunnikute vahel lugemine ebamugav. Ja noh, seda "she"-de kognitiivset võõrutust tahtsin kah. Aga peaasjalikult tundus lihtsalt natuke kohmakas olevat miskipärast, nii et arvasin, et liigkiiresti tõlgitult kukkus äkki kohmakas välja vms. Laenutasin ingliskeelset. Ja nägin, et see kohmakus on juba teosesse endasse sisse kirjutatud. See pole tõlkija süü - see teos ongi kuidagi kohmakalt kirjutatud.

On massiivselt infoülevoolu, mis ei lase lugemiselamusel muutuda orgaaniliseks tegevuseks. Sel oli kohati entsüklopeedia lugemise elamuslikkus - juhtunu ja setting kantakse ette kroonika kujul.

On ka dialooge. Tegelaste vahel, kelle emotsionaalne nivoo kulgeb neutraalse ja "angry" vahel (mingi hetk hakkasin itsitama, kui nägin, kuivõrd põhjusetult nad "angry'd" olid. Ütlevad midagi ja pole isegi näha, miks nad vihased peaks olema -, aga autorile tundus vajalik mainida, et hääl oli "angry". Kuskil lõpus tekkis nats variatsiooni kah, "angry" asendus "voice filled with irritation" vms-ga, aga noh...). Ja noh, pideva tausta edasiandmise tõttu kippus ikka venima. Esimesed sada lehekülge panid lugemisharjumusele väikse põntsu, panid takerduma selle raamatu lehekülgede taha.

Ja siis loen arvustusi, mis kiidavad selle kristalset selgust. Räägivad selle paeluvusest - jääd hilise ööni lugema, sest see on "LIHTSALT nii köitev!"

Praegu leian solidaarse lugemiskogemuse lohutust peamiselt negatiivsetest arvustustest.

AGA SAMAS!
Nüüd, mõnepäevase distantsi järel raamatu lõpetamisest,
mitme arvustuse lugemise järel,
millest, jah, negatiivsed arvustused pakkusid enim sarnase lugemiskogemuse äratundmise rõõmu,
ja positiivsed arvustused ulatusid ühest otsast pimesi kiiduavaldusteks (kõige hullem näide oli arvustus tor.comis, mille peamine argument oli see, et see PEABPEABPEAB võitma, sest "it dares to challenge the unspoken biases in all of us" - aga ülevaatest aimub arusaama, et selle võtteta oleks tegemist ühe toreda kosmoseooperiga, mis pälvinuks kah mingit tähelepanu tõenäoliselt või noh, ikka oleks, ilmselt oleks, jaa! Vist.)
teiselt poolt täiesti argumenteeritud seisukohavõttudeks, kus osutatakse selle raamatu voorustele enam-vähem veenvalt...

Igatahes,
selle metakirjanduse tarbimise järel on tunne, et see raamat pole sugugi NII ebameeldiv. Ja isegi ütleks, et mingit auhinda on väärt.

Oh, ta valmistas pettumuse - aga eks ma ootasin ka keeleliselt või stiililiselt nauditavat sugudega mängivat mõtlemapanevat kosmoseooperit. Kuid kui keelelise ja stiililise nauditavuse välja jätta, siis ta kõike muud ju oli.
Ent sedagi reservatsioonidega...

Vist kõigi aegade tunnustatuim ulmeraamat "Düün" ja selle järjed pole ka ju erilised kirjanduslikud meistriteosed. Need on kohati üsna kohmakad, arvan. Ja seda arvavad ilmselt teisedki. Kuid maailm on hea, põhjalik, ja kontseptsioonid, millega mängitakse, on huvitavad. Ja kui aus olla - see kohatine stiililine kohmakus annab sellele juurde. Kui ta oleks silutud, mõnusti loetavaks toimetatud tekst... Noh, seda näitab Düüni autori poja Brian Herberti ja Kevin J Andersoni hilisemad järjed ja edasiarendused samas maailmas. Pseudo-Düünid. Stiil isegi oma konarlikkuses annab Düünile eripära.


Nii et võib-olla "Ancillary Justice" just töötab paremini oma konarlikkuse tõttu. Hei - tegelased ei lähe korda, ei ole emotsionaalselt haaratavad kujud, sest jutustaja on hingetu robot-olend. See peabki võõraks jääma...
Mine tea.
Mõni teine ütleks, et ma lihtsalt olen hakanud valesid asju hindama lugedes. Nagu lugejasõbralikkus oleks ainueesmärk... Et kui ma tahan lugejasõbralikku comfort-readingut, siis võtku ma midagi muud ette, näiteks mõni Scalzi romaan või midagi. Et on asju, mida saab lugeda lehekülgi lapates ja siis on sellist kirjandust nagu "Ancillary Justice", mis on - lihtsalt - HEA. Või midagi.

Kulutan liiga palju sõnu ja liiga palju emotsiooni sellele. Mul on lihtsalt tunne, et ma pidanuks seda nautima. Ma ootasin uue väga hea kirjaniku lisandumist oma sisemisse entsüklopeediasse. Seda ilmselt ei juhtunud - "Ancillary Justice" jääb eeldatavasti Leckie suurimaks õnnestumiseks (kuigi sellelgi oleks palju arenguruumi).
Aga midagi ma siiski sain.
Loodetud uue suurepärase autori ja fantastilise stiili asemel sain siiski raamatu, mis:
* loob uue ja põhjaliku maailma (jah, kuskil oli kirutud, et ta teeb hästi mugavad lihtsustused - impeerium=kuri jne -, aga suur rooma moodi vallutajaimpeerium Raadž ja selle omapära, omanäolisus, on ikkagi hää)
* mängib mõneti teadvuse küsimustega (sellest ei saaks hästi teha filmi, sest raske oleks ebanaeruväärselt esitada stseene stiilis "oh crap, did I mess up the genders again?". Rääkimata siis sellest, et kosmoselaeva teadvus üheaegselt haarab mitut eri vestlust ja mitut eri kohas toimuvat sündmust.) Mul on tunne, et mõlemat saaks - ja et seda on tehtud - paremini, ja v-b isegi palju paremini, aga noh, ikkagi.
* kasutab huvitavaid klišeid (klišeede kasutamine on üsna paratamatu. Mõni teeb seda paremini, läheneb huumoriga ja pöörab pahupidi, näiteks, või annab oma hääle, nii et ei häiri. Mõni teeb seda halvemini, nii et jääd vaadates või lugedes tegema klišeede bingot. Kui saad viis täis, saad peavõidu - võid lugemise pooleli jätta.
Aga selle klišeed on õiged, ei mõju kohmakalt. Lugedes tundus, et oleks mõni parem kirjanik sama maailma välja kirjutanud, oleks üüratult parem olnud. Aga noh, mõni lepib sellegagi.)

Mingi hetk loen teda eestikeelsena. Siis otsustan jälle. Praegu jäin aga üsna eitavale seisukohale. Kuid ma aiman, kust otsast võiks ta hea olla. Hiljem lugedes püüan neid aspekte ka nautida. Aga seda, et ta parim oleks - ei, seda küll mitte. Ta vajanuks natuke paikaloksumist - suure eufooriaga anti kõik auhinnad sellele -, aga mul on tunne, et selle auhinnasajuta (mis suuresti saadud she kasutuse pärast) hääbuks see raamat siiski ära.

Uh, nüüd jäin liiga pikalt selle küüsi...