Ken Follett "The Pillars of the Earth"

7/10

Tuhandeleheküljene raamat ühe katedraali ehitamisest

Õde oli ikka päris mitu korda teinud juttu sellest raamatust. Kunagi ammu laenasin, aga ma ei lugenud lehekülgegi vist. Või kui, siis ainult eessõna. Seekord võtsin kätte ja lugesin kaugemale kui ainult eessõna.

Eessõnas oli öeldud, et autor tahtis seda juba palju nooremalt kirjutada, aga jäi katki. Siis tahtis ta selleteemalist teha tiba hiljem, kui temast sai kuulus kriminullide autor. Kõik olid maru skeptilised selle projekti suhtes - selle aja jooksul, mis kulub selle kirjutamisele, võiks autor kirjutada ju kaks kriminulli, ilmselt pealegi rahaliselt edukamalt. Raamat ilmus, auhinnad jäid saamata, kuidagi niimoodi see jäi.

Kuid tasapisi tõusis see teos esile selle põhilisena, mille eest teda avalikel esinemistel tänati. Ja kuskilt sai ta ka teada, et tohoo tillae - see raamat on konkurentsitult ta enimteeniv ja enimloetud teos.

Ise lugesin ja algul tekkis väike vaimustus autori võime üle hoida lugejat oma kütkes. Iga peatüki lõpp haarab, sest tegelased on (oma üheplaanilisuse kiuste) huvitavad jälgida. Tegevus haarab, sest väga huvitavalt põhjalik portree maalitakse ajastust ja neist tegelastest. Ja tegelased on ääretult sümpaatsed kah veel.

Jäi mulje, et kui Alexandre Dumas elaks nüüdisajal, kirjutaks ta umbes selliseid teoseid.

Siis aga nägin kuskilt, et Silver Ratassepp oli andnud Goodreadsis sellele 3 punkti 5st.

Ei oleks pidanud lugema inimeste hinnanguid-arvamusi - see pani esialgsele entusiasmile väikse põntsu. Lugesin edasi ja raamatu mõningad vead hakkasid ilmnema. Lugemine ei muutunud hetkekski ebameeldivaks - selle võrra mõnusalt ja healoomuliselt oli ta ikkagi kirjutatud, et takerduma ei hakanud ja tõrget ei tekitanud -, aga esialgne õhin asendus veidi kriitilisema pilguga.

Aga võib-olla oli asi ka selles, et raamatu teine pool mõjub vähem kui esimene pool. Karakterid loob ta hästi ja mõnus oli lugeda sümpaatsest Tom Builderist ning ebasümpaatsest Williamist (kohutavalt nõme tegelane kõige paremas mõttes - ikka tõesti loed ja soovid talle halba). Ühel hetkel olid tegelased aga selgeks saanud (Dumas'l olid nad ikkagi palju mitmetahulisemad - kas näiteks Monte Cristo on kangelane?) ja siis sai raamatust vaid heade ette kerkivate probleemide ja lahenduste jada. Tähendab, huvitav oli küll, aga mõnes kohas oli see tiba ülepingutatud.

Saan aru kolmest punktist viiepallisüsteemis. Samas tuleb tõdeda, et mööda külgi selle lugemine ei jooksnud. See oli ühe mehe kireprojekt - katedraali ehitamise juurde kuulub nii palju võimalikke karaktereid, kellele tähelepanu pöörata. Ja autoril on ladusalt lugema panev kirjutusstiil. Kahju, et mingist hetkest kadus see õige hoog või parim tase ära, aga kas või esimese poole nauditavuse pärast olen ikkagi päris rahul selle raamatuga.